Õisik
Õisik (inflorescentia) on taimevartel olevate õite kogum.
Enamasti moodustub taime õisik suhteliselt väikestest õitest. Õisiku peaeesmärk on tolmeldajatele (enamasti putukatele) taime õie nähtavakstegemine. Mõnikord on väikesed õisikud omakorda liitunud, siis räägitakse liitõisikust. Üksikute õite arv õisikus, samuti õisikute suurus on väga varieeruv, vahel ka ühe liigi piires, puude korral võib juhtuda, et isegi ühe isendi piires.
Õisikuid liigitatakse paljude tunnuste põhjal. Olulisimad tunnused on see, kuidas üksikud õied on varre küljest kasvanud, õite puhkemise aeg ja viis, kuidas üksikud õied on õisikus rühmitunud.
Laias laastus võib varrel paiknevaid õisikuid liigitada kahte suurde rühma: lihtõisikud ja liitõisikud. Liitõisikud koosnevad lihtõisikutest.
Lihtõisikud liigitatakse kahte peamisse tüüpi.
Monopodiaalsed ehk ratsemoossed (ehk kobarõisikud) on sellised, kus ülemine pung jätkab kasvamist ja külgmiste õite moodustamist, aga päris tipuõit ei moodustugi, ehkki vahel võib mõni viimasena valminud õitest selle koha üle võtta.
Sümpodiaalsed ehk tsümoossed (ehk ebasarikõisikud) on sellised, kus kõige ülemine õis valmib esimesena ja õitseb ära. Kõik ülejäänud õied kasvavad välja mitte tipupungast, vaid külgmistest pungadest.
Kobarõisikute seas eristatakse:
- kobarat (racemus)
- pead ehk tähka (spica)
- pähikut (spicula)
- pöörist (panicula)
- tõlvikut (spadix)
- nutti (capitulum)
- korvõisikut (calathidium)
- kännast (corymbus)
- sarikat (umbella).
Ebasarikõisikutel saab eristada kolme põhitüüpi: