Mine sisu juurde

Eesti šotlased

Lisa lingid
See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia

Eesti šotlased on üks rahvusvähemusi Eestis.

Eesti vabariigis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 21 šotlast.[1]

Teadaolevalt saabusid esimesed šotlased Eesti aladele 16.–17. sajandi sõdade käigus, mil suur hulk šoti palgasõdureid teenis Rootsi ja Taani vägedes. Tol ajaperioodil läänistati šoti päritolu aadlikele Eesti alal mitmeid mõisaid ja mõned šoti päritolu aadlisuguvõsad immatrikuleeriti hiljem Balti rüütelkondade koosseisu. Eesti- ja Liivimaal elas ka šotlastest linnakodanikke[2][3] ja lihtrahvast[4].

Šoti päritolu mõisaomanike järgi on Eestis nime saanud vähemalt kaks asulat – Purdi (Burt)[5] ja Vorbuse (Forbes)[6].

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Rakvere linnuse piiramisel 1574. aastal tekkis tüli šotlaste ja sakslaste vahel, mille käigus tapeti üle tuhande šoti palgasõduri

Esimest korda proovis Erik XIV (1533–1577) šoti palgasõdureid Rootsi väkke värvata Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal 1563. aastal, kuid pole selge, kas värbamine õnnestus. Kaks aastat hiljem oli juba kindlasti üks lipkond ratsaväelasi Rootsi teenistuses. 1570. aastaks oli Rootsis kolm šoti ratsaväeüksust William Cahuni, Robert Crichtoni ja Andrew Keithi juhtimisel.[7]

Kui 1573. aastal ägenes taas Liivi sõda, lasi Johan III (1537–1592) värvata Šotimaalt suure hulga jalaväelasi (kuni 4000 meest). Juunis maabusid sõdurid kolonel Archibald Ruthveni juhtimisel Rootsis ja suundusid edasi Eestimaale.[7]

Kroonik Balthasar Russowi (1536–1600) sõnul saabusid esimesed kaks lipkonda šotlasi Tallinna augustis ning peatselt järgnesid neile veel mõned lipkonnad. Šoti sõdureid ja nende kaaskondlasi oli Tallinnas kuni 5000 inimest.[8]

Kalvinistidest šotlastel olid kaasas omad jutlustajad. Nende jaoks üüriti ühe linnakodaniku käest Hobusepea tänava nurgal maja, kus asuti kalvinistlikke jumalateenistusi pidama. Luteri vaimuliku Russowi sõnul oli "iseäralik Jumala arm", et šotlased saksa keelt ei osanud ja seeläbi oma usulisi vaateid kohalike hulgas levitada ei saanud.[8]

Russowi kirjelduse kohaselt pidasid nad end seni hästi üleval kuniks jätkus Rootsist saadud palgaraha, selle lõppedes aga hakkasid linna ümbruses talupoegade, linnakodanike ja aadlike loomi, vilja ja muud vara röövima. Šotlaste jultumus jõudis lõpuks sinnamaani, et nad tulistasid ühe ratsutava lossihärra (tõenäoliselt Karl Henriksson Horni[9]) hobuse surnuks.[8]

1. jaanuaril 1574 asusid Rootsi väed Claes Åkesson Totti (suri 1596) ja Pontus De la Gardie (1520–1585) juhtimisel venelaste vastu rünnakule. Šotlased ei soovinud esialgu kaasa minna, mistõttu pidid rootslased tagasi pöörduma, et tõrkuvad palgasõdurid endaga kaasa võtta. Väed jõudsid peagi Rakvere alla ning kuu teises pooles, piiramissuurtükkide kohale jõudes, alustati linna piiramist.[8]

17. märtsil puhkes piirajate hulgas suur tüli. Russowi sõnul algas tüli sellest, et saksa palgasõdurid pilkasid šotlasi, mispeale šotlased nende pihta tule avasid. Sakslased ründasid siis omakorda šotlasi, kes kaotasid oma lahingukorra ja suurte kaotuste osaks said. Kroonikakirjutaja hinnangul tapeti konfliktis 1500 šotlast ja vaid 30 sakslast. Ellujäänud šotlased põgenesid Rakvere linnusesse, kus venelased nad rõõmuga vastu võtsid. Peatselt aga võeti nad seal vangi ja viidi ahelates Moskvasse, kus üle 70 neist hukati.[8] Korduvalt Venemaal käinud inglise kaupmehe ja diplomaadi Jerome Horsey (suri 1626) väitel jäeti siiski šotlased Moskvas ellu ja nad asusid suurvürsti teenistusse.[10]

Osa šoti väepealikest olid seotud ka kuningliku nõuniku Charles de Mornay vandenõuga tappa kuningas Johan III. Vandenõusse olid tõenäoliselt segatud ka hertsog Karl (1550–1611), Pontus De la Gardie ning mitmed teised kuningaperekonna liikmed ja riiginõunikud. Rakvere tapatalgute järel võeti šotlastest kinni kolonel Ruthven ja kapten Gilbert Balfour. Balfour hukati 6. augustil 1576 Stockholmis, Ruthvenit hoiti vangistuses kuni tema surmani.[11]

Uudis Rakvere tapatalgutest jõudis ka Inglise ja Šoti valitsejateni – 1574. aastal suvel sai Elizabeth I (1533–1603) riigisekretär Francis Walsingham (1532–1590) diplomaat Henry Killigrewlt (1528–1603) kirja, milles viimane teatas, et Rootsi teenistuses on enam kui 3000 šotlast hukka saanud. Šoti regent James Douglas, neljas Mortoni krahv (1516–1581) aga saatis Johan III-le šotlaste kohtlemise osas protestikirja.[11]

Baltisaksa ajaloolase Friedrich Amelungi (1842–1909) kirjeldusel jäi Rakvere lahingu järel Eesti- ja Liivimaale sadu šotlasi, kes hakkasid mööda maad rändkaupmeeste või almusepalujatena ringi hulkuma. Nad olevat varastanud ja vägivallatsenud, mistõttu Liivimaal öeldi teisele inimesele õnnetust soovides – "võtku teda šotlased" (mögen ihn die Schotten holen).[4]

Liivi sõjale järgnenud kümnendid ja Poola-Rootsi sõjad

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti- ja Liivimaal teeninud šoti koloneli Samuel Cockburni (suri 1622) hauamonument Turu toomkirikus

Juba 16. sajandi lõpukümnenditel olid šoti ohvitserid saanud läänistusi Eestimaal. Näiteks oli kapten Henry Leyellil mingisugune läänivaldus Eestimaal[12], samuti kuulus alates 1586. aastast Tohisoo ja 1593. aastast Purdi mõis Leyelli väeosas teeninud Hans Burtile.[13][14]

1590. aastatel kuulus Narva kodanike hulka Hans Wolle, keda mainitakse allikais kui šotlast.[15]

Šoti sõdurid mängisid oma osa ka Karli ja Sigismundi vahelises kodusõjas, teenides mõlemas pool rindejoont. 1599. aasta suvel kaebas Narva linnuse asehaldur Otto von Uexküll (suri 1601) kindluses valitsenud trööstitu olukorra ning moonapuuduse üle ja mainis, et talupoegade juurde majutatud šoti ratsanikud deserteerusid sageli ja asusid teenima tsaari vägedes. Pealegi olevat taolised mehed olnud ratsaväelased vaid nime poolest, kuna neil polnud ei hobust ega mõõka.[16][17]

Kui sügisel puhkes linnuses mäss, mille tagajärjel Narva läks üle hertsog Karli leeri, oli üheks võtmeisikuks šotlasest lipnik Thomas Ebbernet (Abernathy) [18], kes oli peamiseks infokanaliks Narva garnisoni ja Karli vahel.[16][17]

1598. aasta Võnnu maapäeval võeti vastu "Uus statuut", mille järgi šoti, hollandi ja juudi rändkaupmehed ja hulgused tuli linnades arreteerida ja neist välja saata, välja arvatud need, kel on olemas luba Riiast, Tartust või Pärnust[4]. 1599. aastal teatas Poola kindralkomissar, vastuseks Viljandi elanike petitsioonile, et vastavalt "Uuele statuudile" tuleb nõnda käituda ka šoti, hollandi ja juudi vagabundidega Viljandis.[19] Siiski ei pruugitud toona viidata just šotlastele, kuna sõna schotte tähendas toona saksa keeles nii šotlast kui ka rändkaupmeest.[20]

Rootsi-Poola sõja ajal määrati Andrew Stuart 1600. aastal Viljandi komandandiks ja 1602. aastal Tartu komandandiks. Tõenäoliselt Andrew' isaks või muul moel lähisugulaseks olnud Hans Stuartit oli Šotimaa kuningas James VI (1566–1625) nimetanud 1585. aastal kirjutatud kirjas "oma kalliks sugulaseks".[21]

Kui hertsog Karl lahkus 1601. aasta jaanuaris vastvallutatud Tartust, jättis ta saksa jalaväelaste kõrval linna kaitsma ka William Ruthveni šoti ratsanikud.[22]

Kalmari sõja ajal osalesid šoti palgasõdurid Rootsi vägede koosseisus sõjategevuses Saaremaal. 1611. aasta suvel paiknes šoti palgasõdurite kompanii Patrick Lermundi juhtimisel koos rootsi sõduritega Läänemaal. Juuni lõpus ja juuli alguses ületati Suur väin ja jõuti Muhumaale. Väikese väina ületamine osutus Taani patrullide ja aluste puudumise tõttu plaanitust keerukamaks ning šotlased saadeti Muhu rannikult rannarahva paate otsima. Muhulased olid aga paadid ära peitnud ning šotlaste kätte langes vaid väike osa. Suve lõpus tegid šotlased ja rootslased lõpuks retke Saaremaale, jälitades Taani vägesid Maasilinnast Kuressaareni.[23]

Tõenäoliselt puhkes 1616. aastal Narvas Samuel Cockburni (suri 1622) rügemendi šotlastest sõdurite hulgas tasumata palkade tõttu mäss.[24]

Rootsi ülemvõimu aeg Eesti- ja Liivimaal

[muuda | muuda lähteteksti]
Šoti palgasõdurid Rootsi teenistuses. Pildil on arvatavalt kujutatud 1630.–1631. aastal Kolmekümneaastase sõja ajal Stettinis maabunud Mackay rügemendi sõdureid. Antud gravüüri peetakse vanimaks Põhja-Šoti mägismaa tüüpilist riietust kujutavaks teoseks
Šoti päritolu Tallinna maalikunstnik Ernst Wilhelm Londicer (1655–1697). Peter Schenck vanema (1660–1718) gravüür

Kolmekümneaastase sõja eelõhtul kasvas šoti sõdurite hulk Rootsi teenistuses ülisuureks. Ainuüksi 1629. aastal astusid Rootsi armeesse 208 šoti ohvitseri koos 25 000 sõduriga ning 1630. aastatel oli umbes veerand Rootsi sõjaväest šoti ohvitseride juhtimise all.[25]

Suur osa Põhjamaades teeninud ja elanud šotlasi pöördus alates 1630. aastate lõpust kodumaale tagasi, põhjuseks kasvavad pinged Šotimaal ja vältimatuna paistva kodusõja võimalus. Rootsi ja Taani teenistuses saadud lahingukogemusega ohvitserid ja sõdurid mängisid väga suurt rolli Kolme kuningriigi sõdades.[7]

Siiski jäi arvukalt šotlasi Rootsi kuningriiki (sh Eestisse) edasi tegutsema.

Tol perioodil pidasid mitmed šoti päritolu inimesed mõjukaid ametiposte Eesti- ja Liivimaal:

Šotlasi leidus ka linnakodanike ja vaimulike hulgas. Näiteks valmistus Tartu linn 1625. aastal delegatsiooni saatmiseks Gustav II Adolfi (1594–1632) juurde. Delegatsiooni liikmete hulka kuulus ka šotlasest raehärra John Remy, keda peeti Poola-olude asjatundjaks.[30]

Mitmeid šotlasi leidus Narva kodanike ja käsitööliste hulgas. 1635. aastal Tallinna Niguliste kirikusse maetud Robert Udnie oli Narva kodanik, kes kauples Viiburis ja veetis elu lõpu Tallinnas[31]. Oliver Cromwelli (1599–1658) valitsuse eest põgenes Narva George Wright, kes tegutses kingsepa ja kaupmehena ning hiljem aadeldati.[32]. Alexander Clark oli aga Narva kullassepp, kes aastast 1691. aastast töötas Vene tsaarikoja ja relvakambri heaks [33]. 17. sajandi teisel poolel oli Narva kodanike hulgas ka keegi Alexander Leslie[34].

Tõenäoliselt oli šoti päritolu ka ettevõtja Jacob Porteus, kes rajas Narva lähistele saeveskeid ja korraldas sealset laevaehitust. 1689. aastal veesati tema organiseerimisel esimene suur laev "Carolus von Narva"[35][36]. Jacob palus oma venna Reinhold Porteuse nimel kuningat, et too saaks loa rajada samuti Narva lähistele saeveski[37].

Šoti päritolu Guthrie suguvõsast pärines mitu 17.–18. sajandi Rootsi vaimulikku, nende hulgas ka Tallinnas pastorina teeninud Andreas Guthrie[38]. Perekonnatraditsiooni järgi oli päritolu ka Loppenowe vaimulikusuguvõsa[39].

17. sajandi lõpus Eestimaa rüütelkonna maalikunstnikuna tuntust kogunud Ernst Wilhelm Londicer (1655–1697) sündis Tallinnas šoti ohvitseri George Londiceri pojana. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad Bengt Horni, Anders Torstensoni ja Mustpeade vennaskonna hoones asuvad Brandenburgi kuurvürsti Georg Wilhelm I ja Johann Fischeri portreed, samuti Tallinna toomkiriku kunagised alatarimaalid "Ristilöömine" ja "Püha õhtusöömaaeg". Londiceri loodud on ka Christian Kelchi kroonika tiitelleht.[40][41]

Eestisse sattus šoti päritolu inimesi ka abielusidemete kaudu. Näiteks Niguliste kirikusse maetud Brita Stuart (suri 1668), maanõunik Gustav Adolf Clodt von Jürgensburgi abikaasa, põlvnes Šotimaad valitsenud Stuartite dünastia ühest kõrvalharust[42]. Brita Stuarti õde Anna (suri 1688) oli abielus Tarakvere mõisniku ooberstleitnant Ernst Johann von Lodega (1637–1700) [43].[44]

Samuti oli šoti päritolu Alatskivi ja Sõtküla mõisniku, Narva garnisonirügemendi ülema Joakim von Cronmanni (suri 1703) abikaasa Lunetta Makeléer (Maclean; suri 1693)[45][46]. Lõhavere mõisnik Johann von Kaulbars (1621–1693) oli abielus Elisabeth Drummondiga[47]. Malla mõisniku Christoph Bernhard von Löwenwolde abikaasa oli Isabella Urquart[48]

1630. aastate alguses Tartus resideerinud Liivi-, Ingerimaa ja Karjala kindralkuberner Johan Skytte (1577–1645) oli abielus šoti päritolu vabapreili Maria Näfiga (Neaf).[49]

Põhjasõda

[muuda | muuda lähteteksti]
1704. aasta Narva piiramise ajal Vene vägesid juhtinud kindralfeldmarssal Georg Benedikt von Ogilwy (1651–1710). Martin Bernigerothi gravüür

Šoti päritolu inimesi osales Põhjasõjas nii Rootsi kui ka Vene poolel.

Narva lahingus (1700) langesid teiste Vene ohvitseride hulgas vangi koguni neli Gordonit: polkovnikud Alexander Gordon (Александр Александрович Гордон; 1669–1752)[50][51] ja James George Gordon, alampolkovnik Henry Gordon [52] ja major James Gordon[53][54]. Vangi langes ka piiramistöid juhtinud vabahärra Ludwig Nicolaus von Allart (1659–1727), kes põlvnes saksastunud šoti hugenottide perest[55][56].

Vangilangemisest õnnestus pääseda Novgorodi jalaväepolku juhtinud polkovnik Robert Bruce'il (Роман Вилимович Брюс; 1668–1720). Pääsemine õnnestus ka tema vennal, suurtükiväge juhtinud polkovnik Jacob Daniel Bruce'il (Яков Вилимович Брюс; 1670–1735).[57]

Narva lahingus haavatute hulgas olid Rootsi poolel sõdinud Axel Duwall (MacDougall)[58] ja Axel Spens [59]. Hukkunute hulgas aga Gustav Jeffries [60] ja Vändra mõisast pärit Gustav Bennet[61].

Erastvere lahingus (1701) oli Rootsi poolel hukkunute hulgas ka šoti päritolu Anders Ramsay[62].

1704. aasta Narva piiramisel osales taas šotlasi nii kaitsjate kui ka ründajate poolel. Näiteks üritas Peeter I (1672–1725) kasutada vangilangenud Tartu komandanti Carl Gustaf Skyttet (1647–1711) Narva garnisoni alistuma meelitamiseks. Kui Narva garnisoni ülem Henning Rudolf Horn (1651–1730) temaga vestlemast keeldus, soovis Skytte rääkida Narva kaitsjate hulka kuulunud šotlasest ooberstleitnandi Johann Kynnairdiga[63], kes oli varem tema alluvuses teeninud. Kynnaird, kel oli Skyttega juba Tartu-päevil lahkhelisid olnud, ei ilmunud siiski läbirääkimistele.[64]

Narva piiramise ajal oli üheks Vene vägede ülemaks kindralfeldmarssal Georg Benedikt von Ogilvy (Георг Бенедикт Огильви; 1651–1710)[65], kes oli noorena teeninud Habsburge ja 1698. aastal tsaar Peetri teenistusse astunud. Poola kuningas August II Tugev (1670–1733) autasustas Ogilvyt Narva vallutamise eest Valge Kotka ordeniga. Semjonovski kaardiväepolku juhtis Narva vallutamisel John Chambers, keda Peeter autasustas ülesnäidatud vapruse eest Andrei Esmakutsutu ordeniga[54][66]. Viiburi jalaväepolku juhatas lahingus aga šoti päritolu polkovnik Andrei Jurjevitš Inglis [67].

Piiramise käigus hukkunute hulgas oli näiteks Rootsi vägedes teeninud Gustaf Ogilwie[68], vangi langenute hulgas aga Henrik Wright, kes müüdi viie rubla eest orjaks[69].

Šoti päritolu võis olla ka 1708. aastal Tartust küüditatud Dorothea Bruuss (Bruce), kellest sai hiljem Katariina I (1684–1707) laste amm.[70]

Venemaa keisririigi koosseisus

[muuda | muuda lähteteksti]
Admiral Samuel Greighi (1735–1788) hauamonument Tallinna toomkirikus
Sarah Eleonore Fermor (sündis 1740) u 1750. aastal.Ta abiellus täisealiseks saanuna sõjaväelase ja mitme Hiiumaa mõisa omaniku Jakob Pontus Stenbockiga (1744–1824)

18. sajandil saabus uusi šoti päritolu inimesi Eestisse vähem, kuid mitmed Rootsi valitsusajal saabunud suguvõsad jäid edasi kestma.

Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kanti järgmise šoti päritolu aadlisuguvõsad:

Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kanti järgmise šoti päritolu aadlisuguvõsad:

Šoti päritolu on väidetud olevat ka Fersenid, kes põlvnevat MacPhersoni klannist[72][73][74]. Nimede kõla sarnasusel põhinenud uskumus on siiski ilmselt ekslik, kuna ajaloolaste hinnangul oli Fersenite suguvõsa esimene teadaolev liige 1217. aastal mainitud Schwerini krahvi alam Alexander de Versne[75].

Eesti- ja Liivimaal mitut mõisat (Paenasti, Atsalama jt) omanud Ritterite suguvõsa on genealoogid oletanud põlvnevat Ruthvenite klannist.[76][77]

Vene keisririigi aegses Eestis jõudis kõige kõrgemale võimupositsioonile krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771), kes oli 1738–1740 Eestimaa kuberner. Albu ja Kukevere mõisate omanikku Douglast mäletatakse rahvapärimustes kui erakordselt julma ja tigedat inimest. Ka tema järeltulijaid, keda rahvasuus Tuglasteks kutsuti, mäletati kui halbu mõisnikke.[78][79]

Siinsetest šoti kaupmeestest olid tuntuimad Tallinna Clayhillsid. Suguvõsale pani aluse Šotimaal sündinud Thomas Clayhills, kes läks 1639. aastal Danzigisse ja sealt edasi Riiga. Tema pojad Johann (suri 1710), Thomas (1666–1710) ja Hermann (1669–1720) asusid elama aga Tallinna. Johannist sai 1684. aastal Tallinna kodanik ning 1700. aastal valiti ta raehärraks. Oma abielu kaudu Carsten von Drentelni tütre Gertrautiga, omandas ta Drentelnite 1633. aastal asutatud kaubakompanii.[3]

Johanni poeg Thomas oli Tallinna raehärra ja bürgermeister ning jätkas isa surma järel firma juhtimist. Tema poeg Hermann Johann andis firmale isa auks nime Thomas Clayhills and Son. Hermann Johanni lese surma järel pärandus firma Girardidele, kuid tegutses Clayhillside antud nime all kuni 1940. aastani.[3]

Üks tähelepanuväärsemaid tolleaegseid Eestisse sattunud šotlasi oli Venemaa admiral Samuel Greigh (1735–1788), kes Rootsi-Vene sõja ajal haigestus laeval ning toodi Tallinna, kus ta peagi suri. Greigh maeti Tallinna toomkirikusse, kuhu talle Katariina II (1729–1796) soovil püstitati uhke hauamonument. Keisrinna kinkis 1791. aastal Samuel Greighi lesele Sarah Greighile (sünd. Cook; 1752–1793) ja lastele Suure-Konguta mõisa[80]. Sarah Greigh oli kuulsa Briti maadeavastaja James Cooki (1728–1779) onutütar.[81]

Greighi seob Eestiga ka Naissaare tuletorn, mis tema esildise peale 1788. aastal ehitati.[82]

Šoti päritolu võis olla ka Vene riigitegelane ja sõjaväelane Johann Ludwig Luberas von Pott, kelle juhtimisel rajati Tallinna ja Paldiski sõjasadam, ning kellele kuulus Eestis mitu mõisa.[viide?]

Nagu varemgi, sattus Eestisse šoti päritolu inimesi ka abielludes. Hiiumaa mõisnik Jakob Pontus Stenbock (1744–1824) oli abielus šoti päritolu Vene riigitegelase ja väejuhi krahv Wilhelm von Fermori (William Fairmore; 1704–1771) tütre Sarah Eleonorega (sündis 1740). Kuna Fermorite meesliin hääbus, sai Jakob Pontuse ja Sarah Eleonore poeg Magnus Johann omale perekonnanimeks Stenbock-Fermor.[83]

Saaremaalt pärid vennad Christian Georg von Zöge ja Vana-Nõmpa, Liiva-Nõmpa ning Igi mõisnik Christian Berend von Zöge olid abielus šoti päritolu naistega. Esimese abikaasaks sai keegi proua Stuart ja teine abiellus major Duncani tütre Helene Eleonore Duncaniga.[84]

Eestiga oli seotud ka Vene vägedes teeninud šoti brigaadikindral John Drummond (1719–1778), kelle isa oli kolonel John Drummond, 11. Colquhalzie laird. Tulevane brigaadikindral Drummond abiellus 1750. aastal Juuru mõisas Tahu mõisniku tütre Hedwig Eleonore von Gersdorffiga (1721–1752). Nende tütar Anna Margaretha sündis 1751. aastal Kuimetsa mõisas.[85][86]

19. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Ka 19. sajandil sattus Eestisse uusi šotlasi. 1885. aastal saabus Šotimaalt Narva Andrew Webster, kes asus tööle Narva linavabrikus[87]. Umbes samal ajal tegutses Narvas ka šotlasest Suurbritannia asekonsul Thomas Kinnell (suri 1891)[88].

1838. aastal avas Tallinnas Dunkri tänaval litograafiaäri Friedrich Wilhelm Macdonald. 1861. aastal müüs ta litograafiaäri Lindforsi pärijatele ja asus tegutsema fotograafina. 1863 sai temast Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige.[89].

1834. aastal abiellus Kolga, Kiiu, Kõnnu ja Looga mõisnik Karl Magnus Reinhold Stenbock (1804–1885) Kuramaale asunud šoti aadlisuguvõsast pärit Theophile Stuartiga (1817–1869) [90].

Penijõe mõisnik Woldemar von Middendorff (1787–1857) oli abielus Madeiral sündinud, kuid Invernessist pärit Christine Wardrope-Forbesiga (1806–1892)[91].

Väejuhid Napoleoni-sõdades

[muuda | muuda lähteteksti]
Kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818). George Dawe maal Talvepalee Sõjagaleriis
Kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824).George Dawe maal Talvepalee Sõjagaleriis
 Pikemalt artiklis Michael Andreas Barclay de Tolly
 Pikemalt artiklis Friedrich von Löwis of Menar

Šoti päritolu oli silmapaistev Vene väejuht, kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818).

Väejuhi esivanemad pärinesid Šotimaalt Barclay klannist. 1621. aastal andis Sir Patrick Barclay, 17. Towie parun turbekirja oma sugulastele John ja Peter Barclayle, kahele Banffi linna kaupmehele, kes soovisid suunduda Rostocki.[92]

Peteri poeg Johann Barclay de Tolly (surnud 1694) saabus 17. sajandi keskpaigas Rostockist Riiga, kus sai linnakodanikuks. Tema pojapoeg Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (surnud 1781), Michael Andrease isa, omandas Paju mõisa ning sai abielludes ka Jõgeveste mõisnikuks.[93]

Michael Andres Barclay de Tolly tegi edukat sõjaväekarjääri Napoleoni sõdade ajal. 1809–1810 oli ta Soome kindralkuberner ning 1810–1812 Venemaa keisririigi sõjaminister[93]. Napoleoni sissetungi ajal Venemaale oli Barclay sisuliselt Vene armee ülemjuhataja, rakendades aktiivset taandumistaktikat. Avalikkuse ebasoosingu tõttu asendati ta peagi vürst Mihhail Kutuzoviga. Borodino lahingu ajal oli Vene väe juhtimine Barclay ja vürst Peter Bagrationi käes, Kutuzov viibis lahingupaigast poole tunni kaugusel ja ei panustanud aktiivselt lahingutegevuse juhtimisse.

Borodino lahingu järel läks Barclay erru ja asus elama Jõgeveste mõisa Helme kihelkonnas. Peagi naasis ta tegevteenistusse, ning osales Vene vägede pealetungil läände. Bautzeni lahingu järel (21. mai 1813) määrati ta Vene vägede ülemjuhatajaks ning tema juhtimise all osalesid Vene väed Dresdeni (26.–27. august), Kulmi (29.–30. august) ja Leipzigi lahingus (16.–19. oktoober)[94]. 1814. aasta kevadel juhtis ta Pariisi vallutamist[94].

Barclay läks uuesti erru 1815. aastal, asudes taas elama Jõgevestele. Ta suri 1818 Ida-Preisimaal ja on maetud Barclay de Tolly mausoleumi Jõgevestel[93]

Feldmarssalil oli poeg Ernst Magnus August Barclay de Tolly (1798–1871), kelle surma järel kandus Barclayde nimi ja vürstitiitel edasi tema täditütre pojale jalaväekindral Alexander Magnus Friedrich von Weymarnile (1824–1905), kes hakkas kasutama tiitlit vürst Barclay de Tolly-Weymarn.[95]

Kuigi feldmarssali eluajaks olid Liivimaa Barclayd saksastunud, olid tema kaasaegsed teadlikud Michael Andreas Barclay de Tolly šoti päritolust. Kuulus šoti kirjanik Sir Walter Scott (1771–1832) kirjutas oma teoses "Life of Napoleon Buonaparte" (1827), et Barclay de Tolly oli "sünnilt sakslane, päritolult šotlane" (a German by birth, a Scotchman by extraction).[96]

Teine Napoleoni-sõdades silma paistnud šoti päritolu Vene väejuht oli 1767. aastal Haapsalus sündinud Friedrich von Löwis of Menar.[97]

Lewiste suguvõsast on teateid aastast 1434 Šotimaalt Peeblesi krahvkonnast. Suguvõsa esindaja Wilhelm Loewis (ka William Lewis, Wilhelm de Lays) teenis Rootsi sõjaväes välja ooberstleitnandi austame ja sai 1630. aastal läänina kaks mõisat Liivimaal (tänapäeva Läti aladel)[98]. Wilhelmi järeltulijad kanti 1742 Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.[99] Friedrichi isa oli Vene kindralmajor Reinhold Friedrich von Löwis of Menar (1731–1794)[97].

Friedrich von Löwis of Menar astus sõjaväkke 1782. aastal ning osales Venemaa sõdades Türgi ja Prantsusmaaga, samuti Poola ülestõusu mahasurumisel 1794. aastal. 1799 ülendati ta kindralmajoriks ja 1807 kindralleitnandiks. 1812. aasta sõja ajal juhtis Löwis of Menar Vene väge Kuramaal, lõi tagasi prantslastele rünnaku Riiale ja võitis Ķekava lahingus krahv Ludwig Yorck von Wartenburgi (1759–1830) juhitud Prantsusmaa liitlase Preisimaa vägesid. 1813. aastal juhtis ta edukalt Danzigi vallutamist.[100]

1814. aastal läks ta erru ning tegutses edasi mõisniku ja Liivimaa aadliomavalitsuse juhina. Ta suri 1824. aastal Sēļi mõisas tänapäeva Läti territooriumil.

Eesti aladel kuulusid Friedrich von Löwis of Menarile Ülenurme, Saverna ja Valgjärve mõis.

Lisaks Friedrichile ja tema isale sirgus Löwis of Menari suguvõsast veel mitu Vene armee kindralit:

20. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja ajal Läänemerele Baltimaid kaitsma saadetud sõjalaevastiku komandör oli Edwyn Alexander-Sinclair, Freswicki ja Dunbeathi laird (1865–1945).[104][105] Alexander-Sinclairile püstitati 2015. aastal Šoti Klubi hoovis mälestusbüst.[106]

Eesti sõjaväelane ja diplomaat William Tomingas (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1919. aastal Tallinnas aset leidnud vahejuhtumit, millest Eesti välisminister Jaan Tõnisson (1868–1941) kartis välja kasvavat rahvusvahelist skandaali. Šoti major James O’Connor teenis Briti esindaja Tallinnas kolonel Stephen Tallentsi (1884–1958) staabis ja olnud juulis 1919 peetud Eesti valitsuse vastuvõtul Estonia teatri restoranis roninud lauale ja teinud ettepaneku juua Eesti vabariigi terviseks. Peomeeleolus Helmi Einer (1888–1968), Estonia teatri primadonna, kergitanud laual seisnud šotlase kilti, et näha, mis seal all on. O’Connor tõmmanud ka Eineri lauale ja üritas temaga sama teha. Näitlejanna avaldanud seepeale vastupanu, mispeale ohvitser ta sülle kahmas, temaga koos toolile vajus ja siis kirglikult suudlema hakkas. Murelik Jaan Tõnisson, koos oma erasekretäri William Tomingasega, väidab Tomingas, külastanud vahejuhtumi järel isiklikult O’Connorit tema Laia tänava kodus ja kinnitanud talle eestlaste lugupidamist ja sõprust brittide vastu. Tõnissoni lahkumise järel palunud O’Connor Tomingaselt, et minister selle juhtumi unustaks, kuna kartis, et Tallents laseb ta asjast kuuldes lahti.[107] Tegelikult ei olnud Jaan Tõnisson sel ajal välisminister ega ka valitsuse liige.

1933. aastal oli Eestis välismaalastele välja antud 4180 tööluba, neist 3% Suurbritannia kodanikele[108]. Kui palju neist olid šotlased, ei ole teada, kuid näiteks Virumaal tegutsenud New Consolitated Gold Fields Ltd õlivabrikute direktorit William Dunni (sündinud 1884) on nimetatud nii šotlaseks kui ka inglaseks[109][110].

Šotlased taasiseseisvunud Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Taasiseseisvunud Eestis on teiste hulgas elanud ja tegutsenud mitmed tähelepanuväärsed šotlased:

Šotlastele ja šoti päritolu suguvõsadele kuulunud mõisad Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Douglastele kuulunud Albu mõisa peahoone
Albu ja Kukevere mõisnik Gustav Otto Douglas (1687–1771). Eestimaa Douglast mäletab rahvapärimus kui väga julma ja tigedat inimest
Löwis of Menarite suguvõsavapp. Löwis of Menar oli ilmselt enim Eestis mõisaid vallanud šoti suguvõsa

Mittetäielik. Tabelisse ei ole kantud Pistohlkorside, Fersenite ja Ritterite suguvõsale kuulunud mõisu, kuna nende šoti päritolu on oletuslik.

Mõis Aastad Omanikud
Ahja mõis 1790–1819 riiginõunik Woldemar Anton von Löwis of Menar (1741–1818) ja pärijad[119][120]
Albu mõis 1742–1844 krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771) ja tema järeltulijad[121][122]
Anne mõis 1860–... Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[103][123]
Härgla mõis 1793 – 19. sajand krahv Robert Archibald Douglas (1754–1818) ja tema järeltulijad[122][124]
Igi mõis kuni 1732 proua Kynairdt (Kynnaird)[84]
Jõgeveste mõis 1810–1869 kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818) ja tema järeltulijad[125]
Jõgisoo mõis 1761–1766 krahv Robert Wilhelm Douglas (1724–1778)[122][126]
Jõhvi mõis 1810–1833 krahv Robert Archibald Douglas (1754–1818) ja tema järeltulijad[122][127]
Kandle mõis 1793–1805 Peter Fromhold von Löwis of Menar (1769–1829) ja tema järeltulijad[97][128]
Kiuma mõis 1839–1856 leitnant Alexander von Löwis of Menar (1801–1866)[102][129]
Koigu mõis 1860–.... Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[103][123]
Kukevere mõis 1742–1825 krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771) ja tema järeltulijad[122][130]
Küdema mõis 18. sajand suurtükiväe ooberstleitnant Johann Kynnaird ja pärijad[131][132]
Lota mõis 1815–1817 Elisabeth Charlotte Dorothea von Löwis of Menar[133][134]
Maidla mõis 1903–.... Richard Georg von Löwis of Menar[135]
Maidla mõis 1890–1919 Hermann Oscar von Löwis of Menar (1863–....) ja tema järeltulijad[103][136]
Nurme mõis 18. sajand admiral Robert Crown (1753–1841)[137]
Ohtja mõis 18. sajand suurtükiväe ooberstleitnant Johann Kynnaird ja pärijad[131]
Ontika mõis 18. sajand Douglased[138]
Orajõe mõis 18.–19. sajand leitnant Heinrich Johann von Löwis of Menar (1733–1800) ja tema järeltulijad[101]
Paju mõis 18.–19. sajand Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja tema järeltulijad
Pajusi mõis 1802−1820 John Morison (1764−1835)
Purdi mõis 1593–1726 Hans Burt ja tema järeltulijad[139]
Päite mõis 17. sajand Samuel Cockburni (suri 1621) lesk Barbara Kinnaird, hiljem James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[26][140]
Rõngu mõis 19. sajand Richard von Löwis of Menar (1833–1882)[103]
Saare mõis 1625–1642 James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[26][141]
Saarjärve mõis 1862–1871 leitnant Robert Ludwig Alwill von Löwis of Menar (1837–1901)[103][129]
Sagadi mõis 1619–1684 vabahärra Jakob Duwall (James MacDougall; 1589–1634) ja tema järeltulijad[142]
Saka mõis 1621–1748; 1810–1919 Göran Leslie (suri 1651) ja tema järeltulijad[2]. Hiljem Peter Fromhold von Löwis of Menar (1769–1829) ja tema järeltulijad.[97][143]
Saverna mõis 1818–1830 kindralleitnant Friderich von Löwis of Menar ja tema järeltulijad[144]
Suure-Kambja mõis 1903–1919 Edgar von Löwis of Menar[145][146]
Suure-Konguta mõis 1791–1835 Samuel Greighi lesk Sarah Greigh (1752–1793) ja järeltulijad[80]
Tohisoo mõis 1586 – 1720. aastad Hans Burt ja tema järeltulijad[147]
Tori mõis 17. sajand James Scott (suri 1635)[26]
Valgjärve mõis 1818–1830 kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824) ja tema järeltulijad[144]
Vana-Kuuste mõis 1626 – 17. sajandi lõpp doktor Jakob Robertsson (1566–1651)[148] ja tema väimees ooberstleitnant Johan Orcharton (suri 1684)[149][150]
Vana-Prangli mõis 1878–1919 Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[103][151]
Vee mõis 17. sajand James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[26]
Vorbuse mõis 1625–1684 Mattias Forbes (suri 1641) ja tema järeltulijad[152]
Vändra mõis 1624 – 18. sajandi algus läänistati 1624 James Scottile (suri 1635)[26]; hiljem kuulus šoti päritolu Kinnemondide[153] ja Bennetite[154] suguvõsale
Ülenurme mõis 1820–1830 kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824) ja tema järeltulijad[155]

Šoti kultuur Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tegutseb Eesti Šoti Kultuuriselts, mille eesmärgiks on tutvustada Eestis šoti kultuuri, arendada huvitegevust ning kahe maa vahelisi kultuurisuhteid. Šoti Kultuuriselts on korraldanud 2014. aastal Haapsalus šoti kultuuripäevi, samuti muid üritusi.[156][157]

Eesti šotlased ilukirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]

1573. aastal Tallinna saabunud ja Rakvere all oma otsa leidnud šoti palgasõdureid ning nende palvemaja on oma romaanis "Kolme katku vahel" põgusalt maininud Jaan Kross (1920–2007).[158]

Feldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly esineb muuhulgas tegelaskujuna Lev Tolstoi (1828–1910) romaanis "Sõda ja rahu".

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ RL0428: Rahvastik rahvuse, soo ja elukoha järgi, 31. detsember 2011
  2. ↑ 2,0 2,1 The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7309 - George Leslie
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Ekspeditsioonifirma Thomas Clayhills & Son - EAA.4924
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Amelung, lk. 96
  5. ↑ Purdi mõis Eesti Mõisaportaalis
  6. ↑ Vorbuse mõis Eesti Mõisaportaalis
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Berg, Lagercrantz
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Russow, lk. 220–226
  9. ↑ Laidre 2015, lk. 464
  10. ↑ Uno Trumm, "Rakvere linnus ja maakond Liivi sõja ajal" SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015
  11. ↑ 11,0 11,1 Laidre 2015, lk. 471–475
  12. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 182 - Henry Leyell
  13. ↑ Ungern-Sternberg, lk. 23
  14. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1683 - Hans Burt
  15. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7528 – Hans Wolle
  16. ↑ 16,0 16,1 Nikolai Treumuth "Narva sündmused 1599. a. sügisel", Ajalooline Ajakiri 1931 nr. 1
  17. ↑ 17,0 17,1 Laidre 2015, lk. 615–616
  18. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1744 – Thomas Abernathy
  19. ↑ Amelung, lk. 84-85
  20. ↑ Scots in Eastern and Western Prussia
  21. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1646 - Andrew Stuart
  22. ↑ Laidre 2008, lk. 225
  23. ↑ Laidre 2015, lk. 732–733
  24. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4219 – Samuel Cockburn
  25. ↑ Brown, lk. 133
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 26,5 Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 701
  27. ↑ Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 177
  28. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4803 – William Philp
  29. ↑ Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 171
  30. ↑ Laidre 2008, lk. 281
  31. ↑ Udnie suguvõsa genealoogiline tabel
  32. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1649 – George Wright
  33. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3830 – Alexander Clark
  34. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4947 – Alexander Leslie
  35. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 6746 – Jacob Porteous
  36. ↑ Aldur Vunk "Eesti laevaehituse uus algus – 18. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani" Tuna nr. 2, 2016
  37. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7576 – Reinhold Porteous
  38. ↑ Fisher, lk. 192–194
  39. ↑ Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 2. Teil. Nichtimmatrikulierter Adel. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 114.
  40. ↑ Londicer, Ernst Wilhelm
  41. ↑ "Londicer från Biografiska anteckningar". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2019. Vaadatud 4. veebruaril 2019.
  42. ↑ Stackelberg 1931, lk. 40
  43. ↑ Stackelberg 1931, lk. 696
  44. ↑ Stuarti suguvõsa genealoogiline tabel
  45. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 5437 - Lunetta Maclean
  46. ↑ Cronmani suguvõsa genealoogiline tabel
  47. ↑ Stackelberg 1931, lk. 74
  48. ↑ Stackelberg 1931, lk. 609
  49. ↑ Skytte suguvõsa genealoogiline tabel
  50. ↑ Gordon, lk. X
  51. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3911 – Alexander Gordon
  52. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3909 – Andrey Gordon
  53. ↑ Stobaeus, lk. 244
  54. ↑ 54,0 54,1 Simpson, lk. 55
  55. ↑ Glozier, Onnekink, lk. 234
  56. ↑ Биографический словарь. Галлард Людвиг-Николай
  57. ↑ Rudakov, Jakov Vilimovitš Brjus ja Roman Vilimovitš Brjus
  58. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2447 – Axel Duwall
  59. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4075 – Axel Spens
  60. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7267 – Gustav Jeffries
  61. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4765 – Gustav Bennett
  62. ↑ Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 302
  63. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2823 – Johann Kinnaird
  64. ↑ Laidre 2008, lk. 618
  65. ↑ Bushkovitch, lk. 239
  66. ↑ Dobson, lk. 29
  67. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3945 – Andrey Inglis
  68. ↑ Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 79
  69. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4942 – Henrik Wright
  70. ↑ Laidre 2008, lk. 669
  71. ↑ 71,0 71,1 Pistohlkors
  72. ↑ Bruce 1996
  73. ↑ Schuchard, lk. 331
  74. ↑ Hein 2003
  75. ↑ Stackelberg 1931, lk. 82
  76. ↑ Stackelberg 1931, lk. 253
  77. ↑ Seppo Priha, "Ridder-Ruthven suvusta". Genos, 1995, lk. 59–64
  78. ↑ Remmel 2008, lk. 35, 81, 118–119, 382, 385–387
  79. ↑ Remmel 2004, lk. 28, 87–89, 92–93, 200
  80. ↑ 80,0 80,1 Stryk, lk. 13
  81. ↑ Cookide suguvõsa genealoogiline tabel
  82. ↑ "Eesti Tuletorni Selts MTÜ. 320-Naissaare tuletorn". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  83. ↑ Stackelberg 1931, lk. 207
  84. ↑ 84,0 84,1 Essen, lk. 643
  85. ↑ 83876 – John Drummond – Erik-Amburger-Datenbank
  86. ↑ Stackelberg 1931, lk. 446
  87. ↑ Dobson, lk. 91
  88. ↑ Dobson, lk. 163
  89. ↑ Macdonald, Friedrich Wilhelm - Eesti fotograafide elulooline andmebaas (MTÜ Eesti Fotopärand)
  90. ↑ Stackelberg 1931, lk. 203
  91. ↑ Stackelberg 1929, lk. 162
  92. ↑ Way ja Squire, lk. 72–73
  93. ↑ 93,0 93,1 93,2 Stackelberg 1929, lk. 274
  94. ↑ 94,0 94,1 Nafziger, lk. 26–27
  95. ↑ Essen, lk. 442
  96. ↑ Scott, lk. 39
  97. ↑ 97,0 97,1 97,2 97,3 Transehe, lk. 106–107
  98. ↑ Transehe, lk. 102–105
  99. ↑ Damier ja Pajus, lk. 98
  100. ↑ Alexander Mikaberidze, "Russian Generals of the Napoleonic Wars: Lieutenant General Friedrich von Lowis of Menar"
  101. ↑ 101,0 101,1 101,2 Transehe, lk. 112–113
  102. ↑ 102,0 102,1 Transehe, lk. 108
  103. ↑ 103,0 103,1 103,2 103,3 103,4 103,5 103,6 Transehe, lk. 109–110
  104. ↑ Freswick Castle, Caithness
  105. ↑ "Kaitseväe kalmistul mälestati Vabadussõjas langenud Briti mereväelasi". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  106. ↑ delfi.ee "Terras avas mälestusbüsti Briti admiralile" 12.12.2015
  107. ↑ Tomingas 109–111
  108. ↑ "Võõrad Eesti leival", Sõnumed nr. 199, 5. oktoober 1933
  109. ↑ "Entsüklopeedia: Dunn, William – õlivabrikant". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  110. ↑ August Künnapu koostöös Renee Puusepaga. William Dunn, Lumivalgeke ja Arnold Rüütel Kohtla-Nõmmel, 2001.
  111. ↑ "Eesti Curlingu Liit sõlmis lepingu šotlasest treeneriga". Delfi Sport, 04.11.2016
  112. ↑ NOAR, Eesti kaasaegse kunsti keskkond. Hanna Harkes
  113. ↑ Kristi Sarap. "Šoti kunstnik: musta leiva ja hapukoore maitset ei vahetaks ma millegi vastu". Laupäevaleht, 18.03.2017
  114. ↑ "Tartu Ülikooli külalisõppejõud". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  115. ↑ ""Meet the brewer: Chris Pilkington, Põhjala". Beer52". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  116. ↑ About – Põhjala Brewery
  117. ↑ Pille Liimal, "Uutmoodi vaatenurk - õigused ja võimalused". Eesti Päevaleht, 18.12.1995
  118. ↑ Tartu Maarja Kooli ajalugu
  119. ↑ Stryk, lk. 171
  120. ↑ Transehe, lk. 114
  121. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Albu mõis
  122. ↑ 122,0 122,1 122,2 122,3 122,4 Stackelberg 1929, lk. 325
  123. ↑ 123,0 123,1 Stryk, lk. 198–199
  124. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Härgla mõis
  125. ↑ Stryk, lk. 353
  126. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Jõgisoo mõis
  127. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Jõhvi mõis
  128. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Kandle mõis
  129. ↑ 129,0 129,1 Stryk, lk. 255–257
  130. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Kukevere mõis
  131. ↑ 131,0 131,1 Essen, lk. 133
  132. ↑ Essen, lk. 594
  133. ↑ Hagemeister, lk. 77
  134. ↑ Stryk, lk. 155
  135. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Maidla mõis (Kambja)
  136. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Maidla mõis (Lüganuse)
  137. ↑ LAB, f. 25, Ms. 154a, L 6; LAB, f. 25, Ms. 154g. Pagineerimata.
  138. ↑ "Entsüklopeedia: Ontika mõis". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2011. Vaadatud 31. jaanuaril 2019.
  139. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Purdi mõis
  140. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Päite mõis
  141. ↑ Stryk, lk. 95–96
  142. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Sagadi mõis
  143. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Saka mõis
  144. ↑ 144,0 144,1 Stryk, lk. 217
  145. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Suure-Kambja mõis
  146. ↑ Transehe, lk. 114
  147. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Tohisoo mõis
  148. ↑ Robertssoni suguvõsa genealoogiline tabel
  149. ↑ Orchartoni suguvõsa genealoogiline tabel
  150. ↑ Stryk, lk. 22
  151. ↑ Rahvusarhiivi kinnistute register. Vana-Prangli mõis
  152. ↑ Stryk, lk. 52
  153. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2832 – Thomas Kinnemond
  154. ↑ The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1612 – James Bennet
  155. ↑ Stryk, lk. 55
  156. ↑ Urmas Lauri, "Haapsalus peeti suurim šotlaste kultuuri tutvustav ettevõtmine Eestis". Lääne Elu, 10. märts 2014
  157. ↑ Šoti Kultuuriseltsi koduleht
  158. ↑ Kross, lk. 683, 760

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_šotlased&oldid=6719093"