Apofeenia

Kolm ringi ja üks kriips, milles inimesed näevad nägu, kuigi see ei sarnane päris näoga

Apofeenia on tajuviga, milles on kalduvus tajuda tähenduslikke seoseid juhuslike või mitteseotud andmete või struktuuride vahel. Selle mõiste võttis 1958. aastal kasutusele Saksa neuroloog ja psühhiaater Klaus Conrad (saksa keeles: Apophänie vanakreekakeelsest verbist ἀποφαίνειν (apophaínein)), kes määratles selle kui "motiveerimata nägemust omavahelistest seostest", millega kaasneb "iseloomulik ebaadekvaatne tähtsuse omistamine". Algselt kirjeldas Conrad seda nähtust seoses psühhoosi korral esineva reaalsuse moonutusena, kuid tänapäeval kasutatakse seda terminit laiemalt, et kirjeldada sarnast tendentsi tervetel inimestel, ilma et see viitaks tingimata vaimuhaigusele.

Tutvustus

Apofeeniat võib kirjeldada kui tavalist ajutegevuse tagajärge. Äärmuslikul kujul, võib see aga olla üks psühhiaatrilise düsfunktsiooni sümptomitest, näiteks paranoilise skisofreenia haigustunnusena, kus patsient näeb tavatoimingutes vaenulikke mustreid (näiteks vandenõud tema tagakiusamiseks). Selle tõttu on apofeenia tüüpiline ka vandenõuteooriatele, kus juhuslikke kokkusattumusi seostatakse mingi kindla pahatahtliku kavaga.

Näited

Pareidoolia

Pareidoolia on apofeenia tüüp, mis hõlmab piltide või helide tajumist juhuslike stiimulite kujul. Levinud näide on näo tajumine elutu objekti sees – auto esituled ja iluvõre võivad tunduda "muigavat". Inimesed üle maailma näevad "Kuu meest" (inlise keeles Man in the Moon). Mõnikord võivad inimesed näha röstsaias või puutükis religioosse tegelase nägu. On kindlaid tõendeid selle kohta, et psühhedeelsete ravimite kasutamine kutsub esile või tugevdab pareidooliat. Pareidoolia tekib tavaliselt kukla ja oimusagaras – mis on nägude nägemise eest vastutavad inimaju osad – tulemusena, tõlgendades ekslikult mingit "näolaadsete" tunnustega objekti, kuju või konfiguratsiooni näona.

Hasartmäng

Hasartmängurid võivad ette kujutada, et nad näevad erinevaid numbri kombinatsioonide mustreid loteriides, kaardimängudes või ruletiratastes, kus neid mustreid tegelikult ei ole. Selle tavaline näide on mänguri eksitus mis on statistiline arutlusviga, mille puhul tuginetakse ebausust või tahtlikult "tõenäosuse seadusele", arvates, et kui teatud aja jooksul on midagi juhtunud tavapärasest sagedamini, siis edaspidi juhtub see harvemini. Eriti kui tegemist on sündmustega, mis on iga kord võrdselt juhuslikud, on see selgelt vale järeldus.

Statistika

Statistikas on apofeenia hea näide I tüüpi veast – andmetes esinevate mustrite valest tuvastamisest. Seda võib võrrelda nn valepositiivsusega muudes testiolukordades.

Seotud mõisted

Vastupidi epifaaniale ei anna apofeenia (apofeeniline kogemus) nägemust reaalsuse olemusest ega selle omavahelistest seostest, vaid on Klaus Conradi sõnul "protsess, mille käigus kogetakse korduvalt ja monotoonselt ebanormaalseid tähendusi kogu ümbritsevas kogemusväljas". Sellised tähendused on täielikult enesele viitavad, solipsistlikud ja paranoilised – "jälgitatav, taga räägitav, pealtkuulamise objekt või võõraste poolt jälitav olemine". Seega on mõistel "apofeenia" tänapäeval mõnevõrra erinev tähendus kui sellel, mida Conrad mõtles termini Apophänie loomisel.

Sünkroonsus viitab olukordadele, kus kaks või enam näiliselt mitteseotud asja juhtuvad kõrvuti. Sündmustel pole põhjuslikku seost, vaid neid ühendab sümboolne tähendus.

Seotuse illusioon (inglise keeles clustering illusion) on kalduvus pidada ekslikult mittejuhuslikeks väikestes valimites juhuslikest jaotustest tekkivaid paratamatuid "triipe" või "klastreid". Illusiooni põhjustab inimeste kalduvus alahinnata juhuslike andmete väikeste valimite varieeruvust.