Otsustusvõime kriitika

Otsustusjõu kriitika
Immanuel Kant's gesammelte Schriften. Band 5 – Kritik der Urteilskraft
Originaali pealkiri	Kritik der Urteilskraft (Critik der Urtheilskraft)
Autor	Immanuel Kant
Keel	saksa
Teema	filosoofia
Žanr	teadus
Kirjastaja	Königlich Preußische Akademie der Wissenschaften
Ilmumisaeg	1790

"Otsustusvõime kriitika" ehk "Otsustusjõu kriitika" (saksa keeles "Kritik der Urteilskraft", algses õigekirjas "Critik der Urtheilskraft") on Immanuel Kanti filosoofiline teos, mis ilmus esmakordselt 1790. aastal.

Raamat on kolmas Kanti teos, milles kirjeldab mõtlemise kriitikat, seepärast nimetatakse seda vahel ka "kolmandaks "Kriitikaks"". "Otsustusvõime kriitikas" käsitleb Kant esteetikat ning eesmärgipärasust looduses.

Taust

Raamat koosneb kahest põhiosast, milleks on "Esteetilise otsustusjõu kriitika" ja "Teleoloogilise otsustusjõu kriitika". Peale selle sisaldab teos põhjalikku ülevaadet kogu Kanti kriitilisest süsteemist selle lõplikul kujul. Raamatu algset sissejuhatust Kanti eluajal ei avaldatud, sest ta kirjutas selle ilmumise ajaks täielikult ümber.

Tunnetuse kriitilise uurimisega oli Kant algust teinud juba "Puhta mõistuse kriitikas", mille põhiteemaks on inimtunnetuse piirid ja tingimused. Seal esitab ta transtsendentaalse esteetika (vanakreeka sõnast aisthētikos 'meelelise tajuga seotud') teooria, mille kohaselt ruum ja aeg ei ole objektid, vaid viisid, kuidas inimaru korraldab ja struktureerib meelelist maailma. Kant jõuab järeldusele, et mõistuses sisalduvad teatavad fundamentaalsed vastuolud (antinoomiad), mis avalduvad eelkõige asjaolus, et võimatu on otsustada, kas inimese käitumist ja mõtlemist määravad välised põhjused või saab ta käituda vabalt.

Esimese neist seisukohtadest ehk põhjusliku äramääratuse on Kanti arvates omaks võtnud kõik empiirilised teadused ning see on viinud (võib-olla täielikult realiseerimatu) ideeni lõpuleviidud teadusest, mis koondaks kõik empiirilised teadmised sünteetiliseks tervikuks selliselt, et kõikide maailmas võimalike sündmuste põhjused oleksid selles täielikult ja igakülgselt ära seletatud.

Teise seisukoha ehk vaba põhjuslikkuse (tahtevabaduse) võtavad vaikimisi omaks kõik inimesed moraaliotsustusi tehes. Selle probleemiga tegeleb Kant põhjalikumalt "Praktilise mõistuse kriitikas".

"Otsustusjõu kriitikas" arutleb Kant otsustusjõu koha üle tunnetusvõimete üldises korras, näidates, et otsustusjõud moodustab aru (mis tegutseb äramääratuse piires) ja mõistuse (mis tegutseb tahtevabaduse alusel) vahelise vahelüli. Ta eristab kahte liiki otsustusjõudu: määratlevat ja reflekteerivat.

„

Otsustusjõud üldse on võime mõelda erilist üldise all sisalduvana. Kui üldine (reegel, printsiip, seadus) on antud, siis on otsustusjõud, mis erilise selle alla subsumeerib, (ka juhul, kui ta transtsendentaalse otsustusjõuna näitab aprioorselt kätte tingimused, ainult mille kohaselt saab tolle üldise alla subsumeerida), määratlev. Kui aga on antud ainult eriline, millele ta peab leidma üldise, siis on otsustusjõud pelgalt reflekteeriv.

“

Immanuel Kant Otsustusjõu kriitika, Sissejuhatus, IV.

Esteetika

Raamatu esimene osa alapealkirjaga "Esteetilise otsustusjõu kriitika" käsitleb nelja reflekteerivate otsustuste liiki: meeldiv, ilus, ülev ja hea. Kant loeb need neli ainuvõimalikeks, sest ta tuletab need "Puhta mõistuse kriitikas" esitatud loogiliste otsustuste tabelist (vt kategooria).

Meeldiv on puhtalt meeleline otsustus vormis "see õun on hea" või "see tool on pehme". Need on subjektiivsed otsustused, mis põhinevad ainult isiklikul eelistusel või kalduvusel.

Hea on otsustus selle kohta, et miski on eetiline ehk kooskõlas moraaliseadusega. Kanti mõistes väljendab see modaalsust ehk vastavust muutumatule ja absoluutsele mõistusemõistele. Mitmes mõttes on see meeldiva täielik vastand, kuna hea on täiesti objektiivne otsustus – Kanti järgi miski kas on moraalne või mitte, kolmandat võimalust ei ole.

Ülejäänud kaks reflekteerivate otsustuste liiki – ilus ja ülev – jäävad meeldiva ja hea vahele. Need on otsustused, mida Kant nimetab subjektiivseteks üldisteks otsustusteks. See pealtnäha vasturääkiv termin tähistab otsustusi, mis on praktikas subjektiivsed, st nad ei ole seotud ühegi absoluutse või määratleva mõistega. Siiski tehakse otsustus millegi ilu või ülevuse kohta eeldades, et teised inimesed on sellega nõus, isegi kui on teada, et paljud ei ole. Sellised otsustused põhinevad indiviidideülesel ühismeelel.

Esimese trüki eessõna, 1790

Tõlge

Tunnetamise võimet aprioorsete printsiipide alusel võib nimetada puhtaks mõistuseks ning tema võimalikkuse ja piiride uurimist üldse puhta mõistuse kriitikaks, kuigi selle võime all mõistetakse ainult mõistust tema teoreetilises tarvituses, nagu see esimeses teoses selle nime all ka oli, tahtmata veel uurimise alla võtta tema võimet praktilise mõistusena tema eriliste printsiipide järgi. Too kriitika käib siis ainult meie võime kohta asju aprioorselt tunnetada ning tegeleb niisiis ainult tunnetusvõimega, jättes välja lõbu- ja norutunde ning ihavõime, ja tunnetusvõimete seas aruga tema aprioorsete printsiipide poolest, jättes välja otsustusjõu ja mõistuse (kui teoreetilise tunnetuse juurde samuti kuuluvad võimed), sest järgnevalt selgub, et ükski muu tunnetusvõime peale aru ei saa anda kätte aprioorseid konstitutiivseid tunnetusprintsiipe. Nii et kriitika, mis silmab neid koos, panuse poolest, mida kumbki ülejäänutest tahaks väita end paljasse tunnetuse omamisse omast juurest andvat, ei jäta alles midagi muud peale selle, mida aru aprioorselt seadusena loodusele kui nähtumuste (mille vorm on täpselt samuti aprioorselt antud) kogusummale ette kirjutab; pagendab aga kõik muud puhtad mõisted ideede alla, mis on meie teoreetilisele tunnetusvõimele mõõtmatud, pole aga seejuures siiski kasutud ega üleliigsed, vaid on regulatiivseteks printsiipideks: nii selleks, et ohjeldada aru murettekitavaid pretensioone, nagu ta (suutes aprioorselt nimetada kõigi nende asjade võimalikkuse tingimused, mida ta saab tunnetada) oleks sellega nendesse piiridesse kätkenud ka kõikide asjade võimalikkuse üldse, kui ka selleks, et juhatada teda ennast looduse vaatlemisel täielikkuse printsiibi järgi, kuigi ta täielikkust kunagi ei suuda saavutada, ning sellega kaasa aidata kogu tunnetuse lõppsihile.

Nii et õigupoolest just arule, millel on oma võimkond, ja nimelt tunnetusvõimes, sest ta kätkeb konstitutiivseid aprioorseid tunnetusprintsiipe, pidi üldiselt nii nimetatava puhta mõistuse kriitikaga antama kindel ainuomand kõigi ülejäänud võistlejate vastu. Nõndasamuti näidati mõistusele, mis kätkeb konstitutiivseid aprioorseid printsiipe ainult ihavõime suhtes, tema omand kätte praktilise mõistuse kriitikas.

Kas aga otsustusjõul, mis meie tunnetusvõime korras moodustab aru ja mõistuse vahelise vahelüli, on ka omaette aprioorsed printsiibid; kas need on konstitutiivsed või pelgalt regulatiivsed (ega tõesta seega omaette võimkonda), ja kas nad annavad aprioorselt reegli lõbu- ja norutundele kui tunnetusvõime ja ihavõime vahelisele vahelülile, (nõnda nagu kirjutavad aprioorselt seadusi ette aru esimesele, mõistus aga viimasele): sellega tegelebki käesolev otsustusjõu kriitika.

Puhta mõistuse, s.o meie võime teha otsustusi aprioorsete printsiipide järgi, kriitika oleks ebatäielik, kui omaette tunnetusvõimena sellele pretendeeriva otsustusjõu kriitikat ei käsitletaks tema erilise osana; kuigi tema printsiibid ei saa puhta filosoofia süsteemis moodustada erilist osa teoreetiliste ja praktiliste printsiipide vahel, vaid neid saab vajaduse korral vastavalt vajadusele liita emma-kumma juurde. Sest selleks et niisugune süsteem metafüüsika üldise nime all kord teoks saaks (selle päris täielik elluviimine on võimalik ja mõistuse tarvitusele igas suhtes ülimalt tähtis), peab kriitika olema pinnast selleks ehitiseks eelnevalt uurinud nii sügavalt, kui paikneb kogemusest sõltumatute printsiipide esmaalus, et ta mõnes osas ei vajuks, mis tooks vältimatult kaasa kogu terviku kokkuvarisemise.

Aga otsustusjõu (mille õige tarvitamine on nii hädavajalik ja üldiselt nõutav, et seetõttu terve aru nime all ei mõelda mitte mingit muud kui just seda võimet) loomusest saab hõlpsasti järeldada, et selle võime eripärase printsiibi väljaselgitamist peavad saatma suured raskused (sest mingisugust printsiipi peab ta aprioorselt kätkema, sest muidu ei oleks ta erilise tunnetusvõimena ise avatud kõige tavalisemale kriitikale), see printsiip ei tohi aga ometi olla tuletatud aprioorsetest mõistetest; sest viimased kuuluvad aru juurde, ja otsustusjõud käib ainult nende rakendamise kohta. Ta peab seega ise andma mõiste, mille läbi ei tunnetata õieti ühtki asja, vaid mis on ainult talle endale reegliks, aga mitte objektiivseks reegliks, millega ta oma otsustuse saab kohandada, sest selleks oleks tarvis omakorda teist otsustusjõudu, et saaks vahet teha, kas on tegu reegli juhtumiga või mitte.

See täbarus printsiibi asjus (olgu see siis subjektiivne või objektiivne printsiip) tuleb ette peaasjalikult nendes otsustustes, mida nimetatakse esteetilisteks, mis puudutavad kaunist ja ülevat looduses või kunstis. Ja ometi on otsustusjõu printsiibi uurimine nendes selle võime kriitika tähtsaim tükk. Sest kuigi nad omaette ei anna mitte mingit panust asjade tunnetamisse, kuuluvad nad siiski ainult tunnetusvõime juurde ja tõestavad selle võime vahetut vahekorda lõbu- ja norutundega mingi aprioorse printsiibi järgi, segamata seda sellega, mis saab olla ihavõime määratlusalus, sest viimasel on aprioorsed printsiibid mõistuse mõistetes. – Mis aga puudutab loogilist otsustustetegemist looduse kohta, seal, kus kogemus toob asjade juures välja [aufstellt] seaduspärasuse, millest arusaamiseks või mille seletamiseks [erklären] üldisest arumõistest meelelise kohta enam ei piisa, ja otsustusjõud võib iseendast lähtudes võtta printsiibi loodusasja vahekorrast tunnetamatu ülemeelelisusega, peab aga seda tarvitama ainult sihiga iseendale looduse tunnetamiseks, siis võib niisugust aprioorset printsiipi küll tarvitada ja peab tarvitama maailmaolendite tunnetamiseks ning ta avab ühtlasi väljavaateid, mis on praktilisele mõistusele soodsad: aga tal ei ole vahetut vahekorda lõbu- ja norutundega, mis ongi otsustusjõu printsiibi juures see mõistatuslik, mis teeb kriitikas vajalikuks eraldi alajaotuse selle võime jaoks, sest loogiline otsustustetegemine mõistete järgi (millest ei saa kunagi teha vahetut järeldust lõbu- ja norutunde kohta) tuli filosoofia teoreetilisele osale igal juhul lisada koos tema kriitilise piiramisega [Einschränkung].

Et maitsevõime kui esteetilise otsustusjõu uurimist ei võeta siin ette maitse kui harimise [Bildung] ja kultuuri tarbeks, (sest viimane käib omasoodu ka edaspidi nagu seniajani), vaid üksnes transtsendentaalses sihis: siis selle üle, nagu ma julgen arvata [mir schmeichle], hakatakse esimese eesmärgi puudulikkuse tõttu ka heatahtlikult otsustama. Mis aga puudutab viimast sihti, siis peab see uurimine olema valmis kõige rangemaks läbikatsumiseks. Aga ka siis võib suur raskus sellise probleemi lahendamisel, mille loodus on nii segaseks teinud, olla, nagu ma loodan, vabanduseks mõningasele mitte täiesti välditavale hämarusele selle lahenduses, kui ainult on piisavalt selgeks tehtud, et printsiip on õigesti antud; eeldusel, et viisil, kuidas otsustusjõu fenomeni sellest printsiibist tuletatakse, ei ole kogu seda selgust, mida mujal, nimelt tunnetuselt printsiipide järgi, võib õigusega nõuda ning mille ma selle teose teises osas usun ka olevat saavutanud.

Sellega ma niisiis lõpetan kogu oma kriitilise tegevuse. Ma asun viivitamatult doktrinaalse osa juurde, et võimalust mööda oma kasvavalt ealt selleks veel mõnevõrra soodsat aega võita. On enesestmõistetav, et otsustusjõu jaoks ei ole seal eraldi osa, sest selle suhtes täidab kriitika teooria osa; vaid et filosoofia jaotuse järgi teoreetiliseks ja praktiliseks ja puhta filosoofia jaotuse järgi samadeks osadeks teevad selle asja ära looduse metafüüsika ja kommete metafüüsika.

Sissejuhatus

I: Filosoofia jaotusest

Tõlge

Kui filosoofia, niivõrd kui ta sisaldab asjade mõistustunnetuse printsiipe (mitte ainult, nagu loogika, mõtlemise vormi printsiipe üldse, eristamata objekte), jaotatakse, nagu tavaliselt, teoreetiliseks ja praktiliseks, siis toimitakse täiesti õigesti. Aga siis peavad ka mõisted, mis selle mõistustunnetuse printsiipidele nende objekti kätte juhatavad, olema spetsiifiliselt erinevad, sest muidu nad ei õigustaks mingit jaotust, mis alati eeldab mingisse teadusse kuuluva mõistustunnetuse eri osade printsiipide vastandust.

On aga ainult kahesugused mõisted, mis võimaldavad sama palju erinevaid oma esemete võimalikkuse printsiipe: nimelt loodusmõisted ja vabadusmõiste. Et aga esimesed teevad võimalikuks teoreetilise tunnetuse aprioorsete printsiipide järgi, teisega aga käib juba tema mõistes kaasas ainult negatiivne (pelga vastanduse) printsiip, tahtemääratluse jaoks seevastu kehtestab vabadusmõiste avardavad aluslaused, mida seetõttu nimetatakse praktilisteks: siis jaotatakse filosoofia õigusega kaheks printsiipide poolest täiesti erinevaks osaks, teoreetiliseks filosoofiaks kui loodusfilosoofiaks ja praktiliseks filosoofiaks kui moraalifilosoofiaks (sest nii nimetatakse mõistuse praktilist seadusandlust vabadusmõiste järgi). Seni aga on nende väljenditega eri printsiipide ning ühes nendega ka filosoofia jaotamiseks valitsenud suur väärtarvitus: sest praktilist loodusmõistete järgi peeti praktilisega vabadusmõiste järgi üheks ja samaks ning nõnda tehti nendesamade nimetuste "teoreetiline ja praktiline filosoofia" all jaotus, millega (kuna mõlemal osal võisid olla ühed ja samad printsiibid) tegelikult mitte midagi ei jaotatud.

Tahe kui ihavõime on nimelt üks mitmesugustest looduspõhjustest maailmas, nimelt see, mis toimib mõistete järgi; ja kõike, mida kujutatakse mõne tahte läbi võimalikuna (või paratamatuna), nimetatakse praktiliselt võimalikuks (või paratamatuks): erinevalt niisuguse tagajärje füüsilisest võimalikkusest või paratamatusest, milleks põhjus ei määratleta põhjuslikkuseks mitte mõistete läbi (vaid nagu elutu mateeria korral mehhanismi või loomade korral instinkti läbi). – Siin jäetakse aga praktilise suhtes määratlemata, kas mõiste, mis annab tahte põhjuslikkusele reegli, on loodusmõiste või vabadusmõiste.

Viimane erinevus on aga olemuslik. Sest kui põhjuslikkust määratlev mõiste on loodusmõiste, siis on printsiibid tehnilis-praktilised; kui ta aga on vabadusmõiste, siis on nad moraalselt praktilised; ja kuna mõistusteaduse jaotuse puhul on asi täielikult tolles esemete erinevuses, mille tunnetus vajab erinevaid printsiipe, siis kuuluvad esimesed teoreetilisse filosoofiasse (kui loodusõpetusse), teised aga moodustavad päris üksinda teise osa, nimelt (kommeteõpetusena) praktilise filosoofia.

Kõik tehnilis-praktilised reeglid (st kunsti ja osavuse reeglid üldse, või ka tarkuse – kui inimeste ja nende tahte mõjutamise – reeglid), niivõrd kui nende printsiibid põhinevad mõistetel, tuleb arvata ainult korollaaridena teoreetilisse filosoofiasse. Sest nad puudutavad ainult asjade võimalikkust loodusmõistete järgi, mille juurde ei kuulu mitte ainult vahendid, mis looduses selleks leiduvad, vaid tahe ise (iha-, seega loodusmõistena), niivõrd kui teda saab looduse motiivide läbi nonde reeglite kohaselt määratleda. Seesuguseid reegleid ei nimetata aga seadusteks (näiteks nii nagu füüsilisi), vaid ainult eeskirjadeks: ja nimelt sellepärast, et tahe ei ole mitte ainult loodusmõiste all, vaid ka vabadusmõiste all, millega vahekorras selle printsiipe nimetatakse seadusteks ja need printsiibid koos oma järeldustega moodustavad üksinda filosoofia teise osa, nimelt praktilise osa.

Nii et nii nagu puhta geomeetria probleemide lahendamine ei kuulu tema erilisse ossa või nagu maamõõtmiskunst ei vääri praktilise geomeetria nime erinevalt puhtast geomeetriast kui geomeetria üldse teine osa, niisamuti ei tohi või veel vähem tohib eksperimentide või vaatluste mehaanilist või keemilist kunsti nimetada loodusõpetuse praktiliseks osaks, lõpuks ei tohi kodu-, maa-, riigimajandust, läbikäimise kunsti, dieteetika eeskirja, isegi mitte üldist õndsusõpetust, isegi mitte kalduvuste taltsutamist ja afektide ohjeldamist viimaste tarvis arvata praktilisse filosoofiasse, või viimaseid koguni filosoofia üldse teiseks osaks teha; sest kõik nad kokku sisaldavad ainult osavuse reegleid, mis seega on ainult tehnilis-praktilised, et kutsuda esile tagajärg, mis on võimalik põhjuste ja tagajärgede loodusmõistete järgi, mis, kuna nad kuuluvad teoreetilisse filosoofiasse, on allutatud neile mõistetele kui pelkadele korollaaridele sellest (loodusteadusest) ega saa seega nõuda kohta eraldi filosoofias, mida nimetatakse praktiliseks. Seevastu moodustavad moraalselt praktilised eeskirjad, mis täielikult põhinevad vabadusmõistel, välistades täielikult tahte määratlusalused loodusest, täiesti eraldi eeskirjade liigi: mida ka nagu reegleid, millele allub loodus, nimetatakse absoluutselt seadusteks, aga mis ei rajane meelelistel tingimustel nagu need, vaid ülemeelelisel printsiibil, ja nõuavad filosoofia teoreetilise osa kõrval endale täiesti üksinda teist osa praktilise filosoofia nime all.

Siit on näha, et nende praktiliste eeskirjade kogusumma, mis filosoofia annab, ei moodusta mitte sellepärast filosoofia eraldi, teoreetilisele filosoofiale kõrvale asetatud osa, et nad on praktilised; sest seda võiksid nad olla, kui ka nende printsiibid oleksid täielikult võetud looduse teoreetilisest tunnetusest (tehnilis-praktiliste reeglitena); vaid kuna ja kui nende printsiip ei ole üldsegi mitte laenatud loodusmõistest, mis on alati meeleliselt tingitud, seega rajaneb ülemeelelisel, mille teeb tuntavaks ainult vabadusprintsiip formaalsete seaduste läbi, ning nad on seega moraalselt praktilised, st nad ei ole pelgalt eeskirjad ja reeglid ühes või teises sihis, vaid on seadused eesmärkide ja sihtide eelneva arvessevõtmiseta.

II: Filosoofia võimkonnast [Gebiet] üldse

Tõlge

Nii kaugele, kui on rakendus aprioorsetel mõistetel, ulatub meie tunnetusvõime tarvitus printsiipide järgi ja koos sellega filosoofia.

Kõigi nende esemete kogusummat aga, mille kohta need mõisted käima pannakse, et võimaluse korral tekitada tunnetust neist, saab jaotada meie mõistete erineva piisavuse või piisamatuse järgi selleks sihiks.

Mõistetel, niivõrd kui neid pannakse käima esemete kohta, arvestamata, kas tunnetus neist on võimalik või mitte, on oma vald, mis määratletakse pelgalt suhte järgi, mis nende objektil on meie tunnetusvõimega üldse. – See osa sellest vallast, milles meile tunnetus on võimalik, on pinnas (territorium) nendele mõistetele ja selleks nõutavale tunnetusvõimele. See osa sellest pinnasest, millel need on seadustandvad, on nende mõistete ja nendele vajaliku tunnetusvõime võimkond (ditio). Kogemusmõistetel on niisiis küll pinnas looduses kui kõigi meelteesemete kogusummas, aga mitte võimkond (vaid ainult viibimispaik, domicilium): sest neid küll tekitatakse [erzeugt] seaduslikult, aga nad ei ole seadustandvad, vaid nendel põhinevad reeglid on empiirilised, seega juhuslikud.

Meie tunnetusvõimel tervikuna on kaks võimkonda, loodusmõistete võimkond ja vabadusmõiste võimkond; sest mõlema läbi on ta aprioorselt seadustandev. Filosoofia jaguneb nüüd selle kohaselt teoreetiliseks ja praktiliseks. Aga pinnas, millele tema ala ja tema seadusandlus rajatakse, on alati ikkagi ainult kogu võimaliku kogemuse esemete kogusumma, niivõrd kui neid ei võeta millegi enamana kui pelga nähtumusena; sest ilma selleta ei saaks mõelda aru seadusandlust tema suhtes.

Seadusandlus loodusmõistete läbi toimub aru läbi ja on teoreetiline. Seadusandlus vabadusmõiste läbi toimub mõistusest ja on pelgalt praktiline. Ainult praktilises saab mõistus olla seadustandev; teoreetilise (looduse) tunnetuse suhtes saab ta ainult (seadusttundvana aru abil) teha antud seadustes järelduste läbi järeldusi, mis aga alati jäävad seisma ainult looduse juurde. Ümberpöördult aga, seal, kus reeglid on praktilised, ei ole mõistus sellepärast kohe seadustandev, sest nad võivad olla ka tehnilis-praktilised.

Arul ja mõistusel on seega kaks erinevat seadusandlust ühel ja samal kogemuse pinnasel, ilma et üks tohiks teist kahjustada. Sest täpselt nii, nagu loodusmõiste ei mõjuta seadusandlust vabadusmõiste läbi, ei mõjuta viimane looduse seadusandlust. – Võimalikkuse kujutada endale vähemalt ilma vastuoluta ette mõlema seadusandluse ning nende juurde kuuluvate võimete kooseksisteerimist samas [Zusammenbestehen] subjektis tõestas puhta mõistuse kriitika, põrmustades vastuväited sellele dialektilise näivuse paljastamisega nendes.

Aga see, et need kaks eri võimkonda, mis küll mitte oma seadusandluses, aga siiski oma tagajärgedes meeltemaailmas teineteist lakkamatult kitsendavad, ei tee sama välja, tuleb sellest: et loodusmõiste saab oma esemeid küll ettekujutusse tuua [vorstellig machen], aga mitte asjadena iseeneses, vaid pelkade nähtumustena, vabadusmõiste seevastu saab oma objektis ettekujutusse tuua küll asja iseeneses, aga mitte kaemuses, seega ei saa kumbki neist hankida teoreetilist tunnetust oma objektist (ja isegi mõtlevast subjektist) asjadena iseeneses, mis oleks see ülemeeleline, mille idee peab küll kõigi nonde kogemusesemete võimalikkusele aluseks panema, seda ideed ennast ei saa aga kunagi tunnetuseks tõsta ja avardada.

Meie tunnetusvõime jaoks tervikuna on niisiis olemas üks piiramatu, kuid ka ligipääsmatu vald, nimelt ülemeelelise vald, millelt me ei leia endale pinnast, st millel meil ei saa ei aru- ega mõistusmõistete jaoks olla võimkonda teoreetiliseks tunnetuseks; vald, mille me peame küll nii mõistuse nii teoreetilise kui ka praktilise tarvituse tarbeks ideedega hõivama, millele me aga vahekorras seadustega vabadusmõistest ei saa hankida muud reaalsust kui praktilise reaalsuse, mille läbi seetõttu meie teoreetilist tunnetust vähimalgi määral ülemeelelise juurde ei avardata.

Olgugi et nüüd on kindlustatud tohutu kuristik loodusmõiste kui meelelise ning vabadusmõiste kui ülemeelelise võimkonna vahel, nii et esimese juurest teise juurde (st mõistuse praktilise tarvituse abil) ei ole üleminek võimalik, otsekui oleks sama palju eri maailmu, millest esimene ei saa teist mõjutada, peab siiski viimane esimest mõjutama, nimelt vabadusmõiste peab oma seaduste läbi ülesandeks tehtud eesmärgi meeltemaailmas teoks tegema; ja loodust peab järelikult saama ka nii mõelda, et nende vormi seaduspärasus on vähemalt kooskõlas neis vabadusseaduste järgi teostada tulevate eesmärkide võimalikkusega. – Järelikult peab ikkagi olemas olema alus selle ülemeelelise, mis on loodusele aluseks, ühtsusele sellega, mida vabadusseadus praktiliselt kätkeb, mille mõiste, kuigi ta ei küüni ei teoreetiliselt ega praktiliselt tunnetuseni sellest, seega tal ei ole endaomast võimkonda, moodustab siiski ülemineku mõtlemisviisilt ühe printsiipide järgi mõtlemisviisile teise printsiipide järgi.

III: Otsustusjõu kriitikast kui filosoofia kahe osa tervikuks liitmise vahendist

Tõlge

Tunnetusvõimete kriitikal selle suhtes, mida nad suudavad aprioorselt ära teha, ei ole õigupoolest võimkonda objektide suhtes: sest ta pole doktriin, vaid tal tuleb ainult uurida, kas ja kuidas selle asjaloo järgi, mis tal meie võimetega on, on tema läbi võimalik mingi doktriin. Tema vald hõlmab kõik nende pretensioonid, et asetada nad nende õiguspärasuse piiresse. Mis aga ei saa tulla filosoofia jaotusesse, see saab siiski tulla ühe põhiosana puhta tunnetusvõime kriitikasse üldse, kui see nimelt sisaldab printsiipe, mis omaette ei ole kõlbulikud ei teoreetiliseks ega praktiliseks tarvituseks.

Loodusmõisted, mis sisaldavad alust igasuguseks teoreetiliseks tunnetuseks, rajanesid aru seadusandlusel. Vabadusmõiste, mis sisaldas alust igasugusteks aprioorseteks meeleliselt tingimatuteks praktilisteks eeskirjadeks, rajanes mõistuse seadusandlusel. Mõlemal võimel on niisiis peale selle, et neid saab loogilise vormi poolest rakendada printsiipidele, mis päritolu need ka poleks, sisu poolest veel ka kummalgi omaenda seadusandlus, mille üle ei ole ühtki teist (aprioorset) ning mis seetõttu õigustab filosoofia jaotust teoreetiliseks ja praktiliseks filosoofiaks.

Aga kõrgemate tunnetusvõimete perekonnas on veel aru ja mõistuse vaheline vahelüli (Mittelglied). See on otsustusjõud, mille kohta on põhjust analoogia põhjal oletada, et ta võiks täpselt samuti eneses kätkeda kuigi mitte omaenese seadusandlust, siis ometi omaenda printsiipi seaduste otsimiseks, igal juhul puhtsubjektiivset, aprioorset printsiipi, millel, kuigi tal ei oleks võimkonnaks mingit objektide valda, võib sellegipoolest olla mingi pinnas ja selle teatud laad, mille puhul just ainult see printsiip saakski kehtiv olla.

Siia lisandub aga veel (analoogia põhjal otsustades) uus alus otsustusjõu seostamiseks meie ettekujutusjõudude ühe teise järguga, mis paistab olevat veel suurema tähtsusega kui sugulus tunnetusvõimete perekonnaga. Sest kõik hingevõimed ehk võimed saab taandada kolmele, mida enam ei saa tuletada ühisest alusest: tunnetusvõime, lõbu- ja norutunne ning ihavõime*). [Märkus. *) On kasulik proovida anda mõistetele, mida tarvitatakse empiiriliste printsiipidena, kui on põhjust oletada, et nad on suguluses puhaste aprioorsete tunnetusvõimetega, selle vahekorra pärast transtsendentaalne definitsioon, nimelt puhaste kategooriate läbi, sest need üksinda annavad juba piisavalt käesoleva mõiste erinevuse teistest. Siin võetakse eeskuju matemaatikust, kes jätab oma ülesande empiirilised andmed määramatuks ning toob ainult nende suhte nende puhtas sünteesis puhta aritmeetika mõistete alla ning seeläbi üldistab endale selle lahendust. – Mulle tehti sarnase menetluse (Praktilise mõistuse kriitika, eessõna lk 16) pärast etteheide ning laideti ihavõime definitsiooni võimena olla oma ettekujutuste läbi nende ettekujutuste objektide tegelikkuse põhjus, sest paljad soovid on ju ka ihad, mille kohta ometi igaüks möönab, et ta üksnes nende läbi ei suuda nende objekti esile kutsuda. – See aga ei tõesta muud midagi, kui et inimesel on ka ihasid, mille läbi ta on iseendaga vastuolus, tehes üksnes oma ettekujutusega kõik objekti esilekutsumiseks, millelt ta siiski ei saa oodata edu, sest ta on teadlik sellest, et tema mehaanilised jõud (kui mittepsühholoogilisi jõude nii nimetada), mida too ettekujutus peaks määratlema, et objekti (seega kaudselt) teostada, kas ei ole piisavad või koguni on suunatud millelegi võimatule, näiteks et toimunut mittetoimunuks teha (O mihi praeteritos jne [O mihi praeteritos referat si Iuppiter annos. Kui ainult Jupiter tooks mulle tagasi möödunud aastad. Vergilius, Aeneis, VIII, 560]) või kannatamatus ootuses, et saaks hävitada vahepealse aja silmapilguni, mille saabumist soovitakse. – Kuigi me säärastes fantastilistes ihades oleme teadlikud oma ettekujutuste ebapiisavusest (või koguni kõlbmatusest), et olla oma esemete põhjus, sisaldub siiski nende vahekord põhjusena, see tähendab ettekujutus nende põhjuslikkusest, igas soovis ning on nähtav eriti siis, kui see soov on afekt, nimelt igatsus. Sest need tõestavad seeläbi, et nad venitavad südame välja ja teevad ta lõdvaks ning nõnda ammendavad jõud, et ettekujutused pingutavad korduvalt jõudusid, aga võimatust arvestades lasevad meelemõistuse lakkamatult jällegi roidumusse tagasi langeda. Isegi palved mitte tulla lasta suuri, ja nii palju kui taibatakse, vältimatuid pahesid ning mõned ebausklikud vahendid loomulikul moel võimatute eesmärkide saavutamiseks tõestavad ettekujutuste põhjuslikku vahekorda oma objektidega, mida isegi mitte teadlikkusega nende ebapiisavusest tagajärje jaoks ei saa kõrvale kallutada püüdlusest selle poole. – Miks aga meie loomusesse on asetatud kalduvus teadlikult tühjadeks ihadeks, see on antropoloogilis-teleoloogiline küsimus. Paistab, et kui meid ei määratletaks jõudu rakendama enne, kui me oleme veendunud, et meie võime on piisav objekti esilekutsumiseks, jääks jõurakendus enamasti kasutamata. Sest tavaliselt me õpime oma jõude tundma alles seeläbi, et me neid proovime. See pettumus tühjades soovides on niisiis ainult meie loomuses oleva hea korraldatuse tagajärg.] Tunnetusvõime jaoks on ainult aru seadusandlik, kui tunnetusvõime (nagu peabki olema, kui teda vaadelda omaette, mitte segatuna ihavõimega) kui teoreetilise tunnetuse võime pannakse käima looduse kohta, ainult mille (kui nähtumuse) suhtes on meil võimalik anda seadusi aprioorsete loodusmõistete läbi, mis on õieti puhtad arumõisted. – Ihavõime kui kõrgema võime jaoks vabadusmõiste järgi on ainult mõistus (ainult milles see võime asetseb [Statt hat]) aprioorselt seadustandev. – Aga tunnetuse ja ihavõime vahel on lõbutunne, nii nagu aru ja mõistuse vahel on otsustusjõud. Niisiis võib vähemalt esialgselt oletada, et samamoodi kätkeb otsustusjõud omaette aprioorset printsiipi ning kuna ihavõimega on paratamatult seotud lõbu või norg (eelnegu ta siis ihavõime printsiibile nagu alama ihavõime korral või järeldugu ta ihavõime määratlusest moraaliseaduse läbi nagu ülema ihavõime korral), kutsub ta samamoodi esile ülemineku puhtalt tunnetusvõimelt, s.o loodusmõistete võimkonnalt, vabadusmõiste võimkonda, nagu ta loogilises tarvituses teeb võimalikuks ülemineku arult mõistusele.

Nii et kuigi filosoofia saab jaotada ainult kaheks põhiosaks, teoreetiliseks ja praktiliseks; kuigi kõik, mis meil võiks otsustusjõu enda printsiipide kohta öelda olla, peaks filosoofias arvatama teoreetilisse ossa, s.o mõistustunnetusse loodusmõistete järgi, koosneb puhta mõistuse kriitika, mis peab enne tolle süsteemi ettevõtmist tema võimalikkuse tarbeks kõik selle otsustama, kolmest osast: puhta aru kriitikast, puhta otsustusjõu kriitikast ja puhta mõistuse kriitikast; neid võimeid nimetatakse puhasteks sellepärast, et nad on aprioorselt seadustandvad.

IV: Otsustusjõust kui aprioorselt seadustandvast võimest

Tõlge

Otsustusjõud üldse on võime mõelda erilist üldise all sisalduvana. Kui üldine (reegel, printsiip, seadus) on antud, siis on otsustusjõud, mis erilise selle alla subsumeerib (ka juhul, kui ta transtsendentaalse otsustusjõuna näitab aprioorselt kätte tingimused, ainult mille kohaselt saab tolle üldise alla subsumeerida), määratlev. Kui aga on antud ainult eriline, millele ta peab leidma üldise, siis on otsustusjõud pelgalt reflekteeriv.

Määratlev otsustusjõud üldiste transtsendentaalsete seaduste all, mille annab aru, on ainult subsumeeriv; seadus on talle aprioorselt ette näidatud, nii et tal pole tarvis omaette otsida seadust, et ta võiks erilist looduses üldisele allutada. – On aga olemas nii mitmekesised looduse vormid, otsekui üldiste transtsendentaalsete loodusmõistete nii paljud modifikatsioonid, mis jäävad nonde seaduste läbi, mis puhas aru aprioorselt annab, määratlemata, sest need seadused käivad ainult looduse (kui meelte eseme) võimalikkuse kohta üldse, et nende jaoks peavad siiski ka olema seadused, mis empiirilistena on meie arutaipamise järgi küll juhuslikud, mida aga ometi, et neid saaks nimetada seadusteks (nagu nõuab ka looduse mõiste), peab pidama mingi, olgugi meile tundmatu, mitmekesisuse ühtsuse printsiibi alusel paratamatuteks. – Reflekteeriv otsustusjõud, millel on ülesanne üleneda eriliselt looduses üldisele, vajab niisiis printsiipi, mida ta ei saa laenata kogemusest, sest see printsiip peab põhjendama just kõigi empiiriliste printsiipide ühtsust samuti empiiriliste, aga kõrgemate printsiipide all ning seega võimalikkust neid süstemaatiliselt üksteisele allutada. Säärase transtsendentaalse printsiibi saab seega reflekteeriv otsustusjõud endale ainult ise seadusena anda, mitte mujalt võtta (sest muidu ta oleks määratlev otsustusjõud) ega loodusele ette kirjutada, sest refleksioon looduse seaduste üle seab end looduse järgi ning loodus ei sea end nende tingimuste järgi, mille järgi me püüame saada looduse kohta looduse suhtes täiesti juhusliku mõiste.

Aga see printsiip ei saa olla midagi muud kui see, et kuna üldistel loodusseadustel on alus meie arus, mis neid loodusele (kuigi ainult üldise mõiste poolest loodusest kui loodusest) ette kirjutab, siis peab erilisi empiirilisi seadusi selle suhtes, mis nendes on jäänud üldiste loodusseaduste läbi määratlemata, vaatlema säärases ühtsuses, otsekui samuti aru (kuigi mitte meie oma) oleks nad andnud meie tunnetusvõimete tarbeks, et teha võimalikuks kogemuse süsteem eriliste loodusseaduste järgi. Mitte nagu niiviisi peaks tõesti eeldama säärast aru (sest see idee on printsiibiks ainult reflekteerivale otsustusjõule, mitte määratlemiseks); vaid see võime annab seeläbi seaduse ainult iseendale, mitte loodusele.

Et aga objekti mõistet, juhul kui ta sisaldab ühtlasi selle objekti tegelikkuse alust, nimetatakse eesmärgiks ning asja kooskõla selle asjade laadiga, mis on võimalik ainult eesmärkide järgi, tema vormi eesmärgipärasuseks, siis on otsustusjõu printsiip looduse asjade vormi suhtes empiiriliste seaduste all üldse looduse eesmärgipärasus tema mitmekesisuses. See tähendab, loodust kujutatakse selle mõiste läbi ette nii, otsekui mingi aru sisaldaks looduse empiiriliste seaduste mitmekesisuse ühtsuse alust.

Looduse eesmärgipärasus on seega eriline aprioorne mõiste, mille päritolu on ainult reflekteerivas otsustusjõus. Sest loodussaadustele ei saa midagi niisugust omistada kui looduse nende juures vahekorda eesmärkidega, vaid seda mõistet saab tarvitada ainult selleks, et looduse üle reflekteerida selle nähtumuste seose üle temas, mis on antud empiiriliste seaduste läbi. Ka on see mõiste täiesti erinev praktilisest eesmärgipärasusest (inimlikust kunstist või ka kommetest), kuigi teda mõeldakse analoogia järgi sellega.

V: Looduse formaalse eesmärgipärasuse printsiip on otsustusjõu transtsendentaalne printsiip

Tõlge

Transtsendentaalne printsiip on see, mille läbi esitatakse aprioorne üldine tingimus, ainult mille all asjad võivad üldse saada meie tunnetuse objektideks. Seevastu nimetatakse printsiipi metafüüsiliseks, kui ta esitab aprioorse tingimuse, ainult mille all saab objekte, mille mõiste peab olema empiiriliselt antud, aprioorselt lähemalt määratleda. Nii on kehade kui substantside ja muutlike substantside tunnetuse printsiip transtsendentaalne, kui selle läbi öeldakse, et nende muutumisel peab olema põhjus; ta on aga metafüüsiline, kui selle läbi öeldakse, et nende muutumisel peab olema väline põhjus: sest esimesel juhtumil tarvitseb keha mõelda ainult ontoloogiliste predikaatide (puhaste arumõistete) läbi, näiteks substantsina, et lauset aprioorselt tunnetada; teisel juhtumil aga peab sellele lausele aluseks seadma empiirilise kehamõiste (liikuva asjana ruumis), siis aga saab seda, et viimane predikaat (liikumine välise põhjuse läbi) on kehale omane, täiesti aprioorselt taibata. – Nii on, nagu ma kohe näitan, looduse eesmärgipärasuse printsiip (looduse empiiriliste lausete mitmekesisuses) transtsendentaalne printsiip. Sest objektide mõiste, niivõrd kui neid mõeldakse selle printsiibi all olevatena, on vaid puhas mõiste võimaliku kogemustunnetuse esemetest üldse ega sisalda midagi empiirilist. Seevastu oleks printsiip praktilisest eesmärgipärasusest, mida peab mõtlema vaba tahte määratluse idees, metafüüsiline printsiip, sest ihavõime kui tahte mõiste peab ju antama empiiriliselt (ei kuulu transtsendentaalsete predikaatide hulka). Kumbki printsiip ei olegi sellegipoolest empiiriline, vaid nad on aprioorsed, sest predikaadi ühendamiseks nende otsustuste subjekti empiirilise mõistega ei ole tarvis edasist kogemust, vaid noid otsustusi saab taibata täiesti aprioorselt. Seda, et looduse eesmärgipärasuse mõiste kuulub transtsendentaalsete printsiipide hulka, saab piisavalt ära näha otsustusjõu maksiimidest, mis seatakse looduse uurimisele aprioorselt aluseks ning mis sellegipoolest ei käi mitte millegi muu kui kogemuse, seega looduse tunnetuse võimalikkuse kohta, aga mitte pelgalt loodusena üldse, vaid eriliste seaduste mitmekesisuse läbi määratletud loodusena. – Nad esinevad metafüüsilise tarkuse sententsidena, paljude reeglite puhul, mille paratamatust ei saa mõistete alusel näidata, selle teaduse jooksul küllaltki sageli, kuid üksnes hajutatult. "Loodus läheb lühimat teed (lex parsimoniae); ta ei tee siiski hüppeid, ei oma muutuste järgnevuses ega spetsiifiliselt erinevate vormide kokkupanus (lex continui in natura); tema suur mitmekesisus empiirilistes seadustes on siiski ühtsus väheste printsiipide all (principia praeter necessitatem non sunt multiplicanda)"; jms.

Kui aga mõeldakse ära tuua nende aluslausete päritolu ja proovitakse seda psühholoogilisel teel, siis on see nende mõttega täielikult vastuolus. Sest nad ei ütle mitte, mis toimub, st millise reegli järgi meie tunnetusjõud oma mängu tegelikult mängivad, ja kuidas otsustusi tehakse, vaid kuidas tuleb otsustusi teha; ja siis ei tule see loogiline objektiivne paratamatus välja, kui printsiibid on pelgalt empiirilised. Järelikult on looduse eesmärgipärasus meie tunnetusvõimete ja nende tarvituse jaoks, mis on nendest ilmsena selge, otsustuste transtsendentaalne printsiip ning vajab niisiis transtsendentaalset deduktsiooni, mille abil peab niisuguse otsustustetegemise alust otsima aprioorsetest tunnetusallikatest. Me leiame nimelt mingi kogemuse võimalikkuse alustest kõigepealt küll midagi paratamatut, nimelt üldised seadused, ilma milleta loodust üldse (kui meelte eset) ei saa mõelda; ja need rajanevad kategooriatel, mis on rakendatud igasuguse meile võimaliku kaemuse formaalsetele tingimustele, sest võimalik kaemus on samuti antud aprioorselt. Nende tingimuste all aga on otsustusjõud määratlev; sest sel pole tarvis midagi muud teha kui seaduste alla subsumeerida. Näiteks aru ütleb: igasugusel muutusel on oma põhjus (üldine loodusseadus); transtsendentaalsel otsustusjõul ei ole aga tarvis midagi enamat teha kui tuua ära subsumptsiooni tingimus etteantud aprioorse arumõiste all: ja see on ühe ja sellesama asja määratluste suktsessioon. Looduse (kui võimaliku kogemuse eseme) jaoks üldse aga tunnetatakse seda seadust absoluutselt paratamatuna. Aga empiirilise tunnetuse esemed on peale tolle formaalse ajatingimuse veel mitmesugusel moel määratletud, või, nii palju kui aprioorselt saab otsustada, määratletavad, nii et spetsiifiliselt erinevad loomused saavad peale selle, mis neil kui loodusesse üldse kuuluvail on ühist, veel olla lõpmatult mitmekesistel viisidel põhjused; ja igal neist viisidest peab (põhjuse mõiste järgi üldse) olema oma reegel, mis on seadus, niisiis kannab endaga kaasas paratamatust: kuigi me oma tunnetusvõimete laadi ja piiride järgi seda paratamatust mitte üldsegi ei taipa. Järelikult peame looduses mõtlema tema pelgalt empiiriliste seaduste suhtes, et on võimalikud lõpmatult mitmekesised empiirilised seadused, mis on meie taipamise jaoks ometi juhuslikud (neid ei saa aprioorselt tunnetada); ja mille suhtes me teeme otsustuse, et empiiriliste seaduste loodusühtsus ja kogemuse (kui empiirilisi seadusi järgiva süsteemi) ühtsuse võimalikkus on juhuslikud. Et aga säärast ühtsust peab siiski paratamatult eeldama ja oletama, sest muidu ei oleks empiiriliste tunnetuste läbivat seostatust kogemuse tervikuks, sest üldised loodusseadused annavad kätte küll säärase seostatuse asjade seas nende soo järgi kui loodusasjade seas üldse, mitte aga spetsiifiliselt, sääraste eriliste loodusolendite seas; nõnda peab otsustusjõud oma enese tarvituseks aprioorse printsiibina oletama, et inimliku taipamise jaoks juhuslik sisaldab erilistes (empiirilistes) loodusseadustes siiski meie jaoks küll mitte ammendatavat, ent ometi mõeldavat seaduslikku ühtsust nende mitmekesise ühenduses iseenesest võimalikuks kogemuseks. Järelikult, kuna seaduslikku ühtsust ühenduses, mida me tunnetame küll aru mingi paratamatu sihi (vajaduse) kohaselt, ent ühtlasi ometi iseenesest juhuslikuna, kujutatakse ette objektide (siin looduse) eesmärgipärasusena, siis peab otsustusjõud, mis on asjade suhtes võimalike (veel avastada tulevate) empiiriliste seaduste suhtes pelgalt reflekteeriv, mõtlema loodust viimaste suhtes mingi eesmärgipärasuse printsiibi järgi meie tunnetusvõime jaoks, mida siis väljendatakse otsustusjõu ülaltoodud maksiimides. See transtsendentaalne looduse eesmärgipärasuse mõiste ei ole aga ei loodusmõiste ega vabadusmõiste, sest ta ei omista objektile (loodusele) üldse mitte midagi, vaid ainult kujutab ette ainsat viisi, kuidas me refleksioonis looduse esemete üle lausaliselt sidusa kogemuse sihis peame toimima, järelikult otsustusjõu subjektiivset printsiipi (maksiimi); mille pärast me ka, otsekui see oleks õnnelik meie sihile kaasaaitav juhus, rõõmustame (õieti vabaneme vajadusest), kui me kohtame säärast süstemaatilist ühtsust pelgalt empiiriliste seaduste seas; kuigi pidime paratamatult oletama, et on säärane ühtsus, ilma et me seda siiski oleks suutnud taibata ja tõestada.

Et veenduda käesoleva mõiste selle deduktsiooni õigsuses ning paratamatuses oletada teda transtsendentaalse tunnetusprintsiibina, mõeldagu ainult selle ülesande suurusele: teha igatahes lõpmatut empiiriliste seaduste mitmekesisust sisaldava looduse antud tajumustest sidus kogemus – see ülesanne kätkeb aprioorselt meie arus. Aru omab küll aprioorselt looduse üldisi seadusi, ilma milleta loodus ei saaks üldse olla kogemuse ese: aga ta vajab siiski peale selle veel teatud looduse korda looduse erilistes reeglites, mis saavad arule teatavaks saada ainult empiiriliselt ning mis on aru suhtes juhuslikud. Neid reegleid, ilma milleta ei leiaks aset edasiminek üldse võimaliku kogemuse üldiselt analoogialt erilisele kogemusele, peab ta endale ette kujutama seadustena (s.o paratamatutena), sest muidu nad ei moodustaks looduskorda, kuigi ta nende paratamatust ei tunneta ega saaks mitte kunagi taibata. Nii et kuigi ta ei saa nende (objektide) suhtes aprioorselt midagi määratleda, peab ta siiski selleks, et neid empiirilisi niinimetatud seadusi järgida, nimelt selleks, et nende järgi oleks võimalik looduse tunnetatav kord, seadma igasugusele refleksioonile looduse üle aluseks aprioorse printsiibi, millist väljendavad järgmised laused: et looduses on olemas meile haaratav sugude ja liikide subordinatsioon; et need omakorda lähenevad üksteisele ühise printsiibi järgi, et oleks võimalik üleminek ühelt teisele ning seeläbi kõrgemale soole; et kuna meie arule paistab alguses vältimatu oletada loodustoimete spetsiifilise erinevuse jaoks täpselt sama palju erinevaid kausaalsuse liike, seisku nad siiski väikese arvu printsiipide all, mille ülesotsimisega me peame tegelema, jne. Seda looduse kokkukõla meie tunnetusvõimega eeldab otsustusjõud oma refleksiooni tarbeks looduse üle tema empiiriliste seaduste järgi aprioorselt, kusjuures aru tunnistab need ühtaegu objektiivseteks ja juhuslikeks ja ainult otsustusvõime omistab need loodusele transtsendentaalse eesmärgipärasusena (vahekorras subjekti tunnetusvõimega): sest kui me seda ei eeldaks, siis ei oleks meil looduse korda empiiriliste seaduste järgi, seega ei oleks juhtniiti neid seadusi kogu nende mitmekesisuses järgima pidavale kogemusele ja järeleuurimisele.

Sest on väga hästi võimalik ette kujutada, et hoolimata loodusasjade kogu ühetaolisusest üldiste seaduste järgi, ilma milleta kogemustunnetuse vormi üldse ei oleks, võiks looduse empiiriliste seaduste spetsiifiline erinevus siiski olla nii suur, et meie arul oleks võimatu avastada sellest haaratavat korda, jaotada selle saadusi sugudeks ja liikideks, et tarvitada ühe seletamise ja ühest arusaamise printsiipe teise seletamiseks ja mõistmiseks ning teha meie jaoks nii segasest (õigupoolest lihtsalt lõpmata mitmekesisest, meie haaramisjõule mittesobivast) ainest sidus kogemus.

Otsustusjõul on niisiis ka aprioorne printsiip looduse võimalikkuse jaoks, aga ainult subjektiivses suhtes iseendas, mille läbi ta kirjutab mitte loodusele (autonoomiana), vaid iseendale (heautonoomiana) refleksiooni jaoks looduse üle ette seaduse, mida võiks nimetada looduse spetsifikatsiooni seaduseks tema empiiriliste seaduste suhtes, mida ta aprioorselt looduse juures ei tunneta, vaid oletab looduse meie aru jaoks tunnetatava korra tarbeks jaotuses, mille ta oma üldistele seadustele teeb, kui ta tahab neile allutada eriliste seaduste mitmekesisuse. Nii et kui öeldakse, et loodus spetsifitseerib oma üldised seadused eesmärgipärasuse printsiibi järgi meie tunnetusvõime jaoks, s.o sobivuseks inimaruga tema paratamatus tegevuses, milles ta leiab erilise juurde, mida taju talle pakub, üldise, ja erineva (iga liigi puhul küll üldise) juurde omakorda seose printsiibi ühtsuses, siis seeläbi ei kirjutata ei loodusele seadust ette ega õpita looduselt seadust vaatluse läbi (kuigi toda printsiipi võib vaatlusega kinnitada). Sest see ei ole määratleva, vaid ainult reflekteeriva otsustusjõu printsiip; tahetakse ainult, et, olgu loodus oma üldiste seaduste poolest sisse seatud kuidas tahes, et looduse empiirilisi seadusi uuritaks tingimata selle printsiibi ning sel põhinevate maksiimide järgi, sest me saame oma aru tarvitusega kogemuses edasi jõuda ja tunnetust hankida ainult niivõrd, kui see printsiip kehtib.

VI: Lõbutunde ühendusest looduse eesmärgipärasuse mõistega

Tõlge

Seda looduse – tema eriliste seaduste mitmekesisuses – vastavust meie vajadusele leida nende jaoks printsiipide üldisus peab kogu meie taipamise järgi hindama juhuslikuks, ometi aga siiski meie aruvajaduse jaoks hädavajalikuks, nimelt eesmärgipärasusena, mille läbi loodus on vastavuses meie sihiga, aga ainult tunnetusele suunatud sihiga. Aru üldised seadused, mis on ühtlasi looduse seadused, on loodusele niisama paratamatud (kuigi spontaansusest sugenenud) nagu mateeria liikumisseadused; ja nende teke ei eelda mingit sihti meie tunnetusvõimetega, sest ainult nende läbi me saame alles mingi mõiste sellest, mis on asjade (looduse) tunnetus, ning nad kuuluvad üldse paratamatult looduse kui meie tunnetuse objekti juurde. Aga see, et looduse kord tema eriliste seaduste poolest on kogu oma vähemasti võimaliku mitmekesisuse ja mitteühetaolise juures, mis ületab meie haaramisjõudu, ometi viimasele tegelikult kohane, on, nii palju kui me taibata suudame, juhuslik; ja selle korra ülesleidmine on aru asi, mida aetakse sihiga aru paratamatule eesmärgile, nimelt tuua sellesse korrasse sisse printsiipide ühtsus; selle eesmärgi peab siis otsustusjõud loodusele omistama, sest aru ei saa selle kohta seadust ette kirjutada.

Iga sihi saavutamine on ühenduses lõbutundega; ja kui sihi tingimus on aprioorne ettekujutus, nagu siin printsiip reflekteerivale otsustusjõule üldse, siis on lõbutunne ka määratletud aprioorse aluse läbi ning igaühe jaoks kehtivana, ja nimelt pelgalt objekti vahekorra läbi tunnetusvõimega, ilma et eesmärgipärasuse mõiste siin ihavõimet vähimalgi määral arvesse võtaks, nii et see erineb järelikult igasugusest looduse praktilisest eesmärgipärasusest.

Tõepoolest, kuna me ei leia, et tajumuste kokkulangemine seadustega üldiste loodusmõistete (kategooriate) järgi avaldaks vähimatki mõju lõbutundele meil, ega saagi leida, sest aru toimib sellega tahes-tahtmata oma loomuse kohaselt, siis on teiselt poolt kahe või enama empiirilise heterogeense loodusseaduse avastatud ühitatavus neid mõlemat haarava printsiibi all väga märgatava lõbu, sageli koguni imetluse alus, isegi niisuguse imetluse alus, mis ei lakka ka siis, kui selle imetluse esemega ollakse juba piisavalt tuttav. Me ei tunne küll enam looduse haaratavusest ja tema sugudeks ja liikideks jaotuse ühtsusest, mille läbi me teda tema eriliste seaduste poolest tunneme, enam märgatavat lõbu; aga omal ajal see lõbu kindlasti oli, ja ainult sellepärast, et kõige tavalisem kogemus ei oleks ilma selleta võimalik, on see tasapisi segunenud pelga tunnetusega ning seda pole enam eraldi märgatud. – Nii et on tarvis midagi, mis looduse üle otsustamisel juhib meie aru tähelepanu looduse eesmärgipärasusele, püüet viia looduse mitteühetaolised seadused võimaluse korral kõrgemate, kuigi ikka veel empiiriliste seaduste alla, selleks et, kui õnnestub, tunda lõbu looduse ühildatusest meie tunnetusvõime jaoks, mida me peame pelgalt juhuslikuks. Seevastu oleks meile täiesti ebameeldiv niisugune ettekujutus loodusest, millega meile ennustataks, et vähimalgi uurimisel väljaspool kõige tavalisema kogemuse raame põrkuksime looduse seaduste heterogeensusele, mis teeks looduse eriliste seaduste ühendamise üldiste empiiriliste seaduste alla meie aru jaoks võimatuks, sest see räägib vastu looduse subjektiivselt eesmärgipärase spetsifikatsiooni printsiibile tema sugudes ning meie reflekteerivale otsustusjõule viimase sihis.

See otsustusjõu eeldus on ometi nii määratlemata selle suhtes, kui kaugele peaks laiendama seda looduse ideaalset eesmärgipärasust meie tunnetusvõime jaoks, et kui meile öeldakse, et looduse sügavam ja ulatuslikum tundmine vaatluse teel peab viimaks põrkuma seaduste mitmekesisusele, mida ükski inimaru ei suuda taandada ühele printsiibile, siis me oleme sellega ka rahul, kuigi me kuulame meelsamini kui teised meile lootust annavad: et mida enam me loodust tema sisimas tunneksime, või saaksime võrrelda väliste meile praegu tundmatute lülidega, siis me leiaksime nad oma printsiipides seda lihtsamatena ja nende empiiriliste seaduste näilise heterogeensuse juures arusaadavamatena, mida kaugemale meie kogemus edeneb. Sest meie otsustusjõu käsk on toimida printsiibi järgi, et loodus on meie tunnetusvõimele kohane, nii kaugele kui see võime ulatub, ilma (sest ei ole olemas määratlevat otsustusjõudu, mis meile selle reegli annab) otsustamata, kas sel võimel on kuskil piirid või mitte, sest me saame oma tunnetusvõime ratsionaalse tarvituse suhtes küll piirid määratleda, empiirilises vallas ei ole aga piiride määratlemine võimalik.

VII: Looduse eesmärgipärasuse esteetilisest ettekujutusest

Tõlge

See, mis on ettekujutuses objektist pelgalt subjektiivne, s.o moodustab tema vahekorra subjektiga, mitte esemega, on selle ettekujutuse esteetiline laad; see aga tema juures, mis on määratlemiseks, on tema loogiline kehtivus. Meelte eseme tunnetuses esinevad mõlemad vahekorrad koos. Asjade meelteettekujutuses väljaspool mind on selle ruumi kvaliteet, milles me neid kaeme, see pelgalt subjektiivne minu ettekujutuses nendest (mille läbi jääb otsustamata, mis nad on objektidena iseeneses); selle vahekorra pärast mõeldakse eset ka seeläbi pelgalt nähtumusena; ruum on aga hoolimata oma puhtsubjektiivsest kvaliteedist ikkagi ometi asjade kui nähtumuste tunnetustükk. Aisting (siin väline) väljendab nõndasamuti puhtsubjektiivset meie ettekujutustes asjadest väljaspool meid, aga õieti materiaalset (reaalset) neis (mille läbi antakse midagi eksisteerivat), nii nagu ruum on nende kaemise võimalikkuse paljas vorm; ja sellegipoolest tarvitatakse aistingut ka objektide väljaspool meid tunnetamiseks.

See subjektiivne ettekujutuse juures aga, mis üldse ei saa saada tunnetustükiks, on temaga ühenduses olev lõbu või norg; sest viimase läbi ei tunneta ma ettekujutuse eseme juures mitte midagi, kuigi küll ta võib olla mingi tunnetuse tagajärg. Aga asja eesmärgipärasus, niivõrd kui viimast kujutatakse ette tajus, ei ole ka objekti enese laad (sest niisugust eesmärgipärasust ei saa tajuda), kuigi teda võib järeldada asjade tunnetusest. Nii et see eesmärgipärasus, mis eelneb objekti tunnetusele ning mida isegi tahtmata kasutada ettekujutust objektist tunnetuseks ometi selle ettekujutusega vahetult ühendatakse, on see subjektiivne selles ettekujutuses, mis üldse ei saa saada tunnetustükiks. Nii et eset nimetatakse siis eesmärgipäraseks ainult sellepärast, et ettekujutus temast on vahetult ühenduses lõbutundega; ja see ettekujutus ise on esteetiline ettekujutus eesmärgipärasusest. – Jääb ainult küsimus, kas niisugune ettekujutus eesmärgipärasusest on üldse olemas.

Kui kaemuse eseme vormi paljas haaramine [Auffassung] (apprehensio) ilma selle haaramise vahekorrata mingi mõistega mingiks määratletud tunnetuseks on ühenduses lõbuga, siis ettekujutus seatakse seeläbi vahekorda mitte objektiga, vaid ainult subjektiga; ja lõbu ei saa väljendada mitte midagi muud kui objekti sobivust tunnetusvõimetega, mis on mängus reflekteerivas otsustusjõus, ja niivõrd kui nad selles on, järelikult pelgalt objekti subjektiivset formaalset eesmärgipärasust. Sest see vormide haaramine kujutlusjõudu ei saa kunagi aset leida, ilma et reflekteeriv otsustusjõud, ka tahtmatult, võrdleks teda tema võimega kaemusi mõistetega vahekorda seada. Kui aga selles võrdluses seatakse kujutlusjõud (kui aprioorsete kaemuste võime) antud ettekujutuse läbi tahtmatult kooskõlla aruga (kui mõistetevõimega) ja seeläbi äratatakse lõbutunne, siis tuleb eset pidada reflekteeriva otsustusjõu jaoks eesmärgipäraseks. Säärane otsustus on esteetiline otsustus objekti eesmärgipärasuse üle, mis ei põhine ühelgi olemasoleval [vorhandenen] mõistel eseme kohta ega hangi mõistet selle kohta. Kui mingi eseme vorm (mitte materiaalne selles ettekujutuses, aisting) otsustatakse pelgas refleksioonis selle vormi üle (ilma sihita mõistele, mis tuleb selle eseme kohta omandada) olevat lõbu alus ettekujutuse juures säärasest objektist, siis ettekujutusega sellest esemest otsustatakse see lõbu ka olevat paratamatult ühenduses, järelikult mitte ainult selle subjekti jaoks, kes seda vormi haarab, vaid ka iga otsustusetegija jaoks üldse. Seda eset nimetatakse siis ilusaks; ja võimet säärase lõbu läbi (järelikult ka üldkehtivalt) otsustust teha maitseks. Sest kuna lõbu alust asetatakse pelgalt eseme vormis refleksiooni jaoks üldse, seega mitte aistingus eseme kohta ja ka ilma vahekorrata mingi mõistega, mis sisaldaks sihti, siis kõlab ettekujutus refleksioonis, mille tingimused kehtivad aprioorselt üldiselt, kokku ainult seaduspärasusega otsustusjõu empiirilises tarvituses (kujutlusjõu ühtsus aruga) subjektis; ning kuna see eseme kokkukõla subjekti võimetega on juhuslik, siis kutsub ta esile ettekujutuse eseme eesmärgipärasusest subjekti tunnetusvõimete suhtes.

Siin on nüüd lõbu, mida nagu igasugust lõbu või norgu, mida ei kutsuta esile vabadusmõiste läbi (st kõrgema ihavõime eelneva määratluse läbi puhta mõistuse poolt), mitte kunagi ei saa mõistete alusel taibata olevat paratamatult ühenduses ettekujutusega mingist esemest, vaid mida peab alati ainult reflekteeritud taju läbi tunnetama selle ettekujutusega seotud olevana, järelikult ei saa ta, nagu kõik empiirilised otsustused, kuulutada objektiivset paratamatust ega pretendeerida aprioorsele kehtivusele. Aga maitseotsustus pretendeerib ka, nagu iga empiiriline otsustus, ainult sellele, et ta kehtib igaühe jaoks, mis hoolimata tema seesmisest juhuslikkusest on alati võimalik. Võõrastav ja hälbiv seisneb ainult selles, et see, mis igaühele tuleb omistada ning ettekujutusega objektist siduda, ei ole mitte mõni empiiriline mõiste, vaid lõbutunne (järelikult mitte mõiste), mis ometi tuleb maitseotsustuse läbi igaühele omistada ning ettekujutusega objektist siduda nii, just nagu see oleks objekti tunnetusega ühenduses olev predikaat.

Üksik kogemusotsustus, näiteks sellel, kes mäekristallis tajub liikuvat veetilka, nõuab õigusega, et iga teine peab seda leidma täpselt samamoodi, sest ta on selle otsuse langetanud määratleva otsustusjõu üldiste tingimuste järgi üldse võimaliku kogemuse seaduste all. Täpselt samamoodi pretendeerib see, kes pelgas refleksioonis eseme vormi üle mitte mingit mõistet arvestamata tunneb lõbu, kuigi see otsustus on empiiriline ja üksikotsustus, õigusega igaühe nõustumisele, sest selle lõbu alus leidub reflekteerivate otsustuste üldises, kuigi subjektiivses tingimuses, nimelt eseme (olgu see siis looduse või kunsti saadus) eesmärgipärases vastavuses nende tunnetusvõimete (kujutlusjõu ja aru) omavahelise suhtega, mida nõutakse igasuguseks empiiriliseks tunnetuseks. Lõbu on maitseotsustuses küll sõltuv empiirilisest ettekujutusest ning teda ei saa aprioorselt mingi mõistega ühendada (aprioorselt ei saa määratleda, milline ese oleks maitse kohane või mitte, teda peab proovima); aga lõbu on siiski selle otsustuse määratlusalus ainult seeläbi, et ollakse teadlik sellest, et ta ei rajane pelgalt refleksioonil ja üldistel, kuigi ainult subjektiivsetel tingimustel tema vastavuseks objektide tunnetusega üldse, mille jaoks objekti vorm on eesmärgipärane.

See on põhjus, miks maitseotsustused on oma võimalikkuse poolest, sest viimane eeldab aprioorset printsiipi, ka kriitikale allutatud, kuigi see printsiip ei ole tunnetusprintsiip arule ega praktiline printsiip tahtele ega ole seega aprioorselt üldsegi määratlev.

Lõbu vastuvõtlikkus refleksiooni põhjal (nii looduse kui ka kunsti) asjade üle ei tähista aga mitte ainult objektide eesmärgipärasust suhtes reflekteeriva otsustusjõuga vastavalt loodusmõistele subjekti juures, vaid ka ümberpöördult subjekti eesmärgipärasust esemete suhtes, nende vormi, isegi nende vormituse poolest vastavalt vabadusmõistele; ja seeläbi juhtub, et esteetilist otsustust ei panda kehtima mitte ainult maitseotsustusena kauni kohta, vaid ka vaimutundest sugenenud otsustusena üleva kohta, ja nõnda peab too esteetilise otsustusjõu kriitika jagunema kaheks neile vastavaks põhiosaks.

VIII:Looduse eesmärgipärasuse loogilisest ettekujutusest

Tõlge

Kogemuses antud eseme juures võib eesmärgipärasust ette kujutada kas puhtsubjektiivsel alusel selle eseme vormi vastavusena – tema haaramises (apprehensio) enne igasuguseid mõisteid – tunnetusvõimetega, et ühendada kaemust mõistetega tunnetuseks üldse; või objektiivsel alusel tema vormi vastavusena asja enese võimalikkusega selle asja mõiste järgi, mis eelneb ning sisaldab selle vormi alust. Me nägime, et ettekujutus esimest liiki eesmärgipärasusest rajaneb vahetul lõbul eseme vormist paljas refleksioonis selle vormi üle; niisiis ei ole teist liiki eesmärgipärasusel, kuna see ei sea objekti vormi vahekorda mitte subjekti tunnetusvõimetega vormi haaramisel, vaid eseme määratletud tunnetusega antud mõiste all, mingit pistmist lõbutundega asjadest, vaid aruga otsustustetegemisel. Kui on antud eseme mõiste, siis seisneb otsustusjõu ülesanne selle mõiste tarvituses tunnetuse jaoks esituses [Darstellung] (exhibitio), st mõistele vastava kaemuse kõrvale seadmises, toimugu see siis meie enese kujutlusjõu läbi nagu kunstis, kui me realiseerime ette nõuks võetud mõiste esemest, mis on meile eesmärk, või looduse läbi looduse tehnikas (nagu organiseeritud kehade puhul), kui me talle allutame oma eesmärgimõiste tema saaduse üle otsustuse tegemisel; millisel juhtumil ei kujutata ette mitte ainult looduse eesmärgipärasust asja vormis, vaid seda tema saadust looduseesmärgina. – Kuigi meie mõiste looduse subjektiivsest eesmärgipärasusest tema vormides empiiriliste seaduste järgi ei ole üldse mitte mõiste objektist, vaid ainult otsustusjõu printsiip hankida endale selles oma ülemäärases [übergroßen] mitmekesisuses mõisteid (suuta selles orienteeruda), omistame me talle siiski seeläbi otsekui meie tunnetusvõime arvestamise eesmärgi analoogia järgi; ja nii me võime pidada looduse ilu formaalse (puhtsubjektiivse) eesmärgipärasuse mõiste esituseks ja looduseesmärke reaalse (objektiivse) eesmärgipärasuse mõiste esituseks; nendest eesmärgipärasustest ühe üle me otsustame maitse läbi (esteetiliselt, lõbutunde kaudu), teise üle aru ja mõistuse läbi (loogiliselt, mõistete järgi).

Sellel põhineb otsustusjõu kriitika jaotus esteetilise ja teleoloogilise otsustusjõu kriitikaks, kusjuures esimese all mõistetakse võimet teha otsustusi formaalse eesmärgipärasuse (mida mujal nimetatakse ka subjektiivseks) üle lõbu- ja norutunde läbi, teise all võimet teha otsustusi looduse reaalse eesmärgipärasuse (objektiivse) üle aru ja mõistuse läbi.

Otsustusjõu kriitikas on osa, mis sisaldab esteetilist otsustusjõudu, tema juurde olemuslikult kuuluv, sest ainult see sisaldab printsiipi, mis seab otsustusjõu täiesti aprioorselt oma refleksioonile looduse üle aluseks, nimelt, et loodus on formaalselt eesmärgipärane oma eriliste (empiiriliste) seaduste järgi meie tunnetusvõime jaoks, ilma milleta aru ei leiaks temasse teed; seevastu ei saa anda mingit aprioorset alust ega isegi mitte ei selgu selle võimalikkus mõiste alusel loodusest kui kogemuse esemest nii üldises kui ka erilises, et peavad olema olemas looduse objektiivsed eesmärgid, s.o asjad, mis on võimalikud ainult looduseesmärkidena, vaid ainult otsustusjõud, sisaldamata selleks aprioorset printsiipi, sisaldab ettetulevatel (teatud saaduste) juhtudel selleks et mõistuse tarbeks tarvitada eesmärkide mõistet, reeglit, mille järgi too transtsendentaalne printsiip on juba aru ette valmistanud eesmärgi mõiste rakendamiseks loodusele (vähemalt vormi poolest).

Transtsendentaalne aluslause aga, mille järgi looduse eesmärgipärasust subjektiivses vahekorras meie tunnetusvõimega tuleb asja vormi juures ette kujutada selle vormi üle otsustamise printsiibina, jätab täiesti määratlemata, kus ja millistel juhtudel pean ma otsustuse tegema nagu saaduse kohta eesmärgipärasuse printsiibi järgi, mitte hoopis pelgalt üldiste loodusseaduste järgi, ning jätab esteetilise otsustusjõu hooleks maitses kindlaks teha asja (tema vormi) sobivus meie tunnetusvõimetega (niivõrd kui ta ei otsusta mitte vastavuse järgi mõistetega, vaid tunde läbi). Seevastu annab teleoloogiliselt tarvitatud otsustusjõud määratletult tingimused, millel millegi (nt organiseeritud keha) üle tuleb otsustada looduse eesmärgi idee järgi, ei saa aga esitada aluslauset looduse kui kogemuse eseme mõiste alusel õiguse jaoks omistada talle vahekorda aprioorsete eesmärkidega ning ka ainult määratlematult midagi niisugust oletada tegeliku kogemuse kohta sääraste saaduste juures; mille alus on see, et peab saama palju erilisi kogemusi ning vaatlema neid nende printsiibi ühtsuse all, et suuta objektiivset eesmärgipärasust teatud eseme juures ainult empiiriliselt tunnetada. – Esteetiline otsustusjõud on niisiis eriline võime otsustada asjade üle reegli järgi, aga mitte mõistete järgi. Teleoloogiline otsustusjõud ei ole eriline võime, vaid ainult reflekteeriv otsustusjõud, niivõrd kui ta nagu üldse teoreetilises tunnetuses mõistete järgi, aga looduse teatud esemete suhtes menetleb eriliste printsiipide järgi, nimelt pelgalt reflekteeriva, mitte objekte määratleva otsustusjõu printsiipide järgi, seega kuulub oma rakenduse poolest filosoofia teoreetilisse ossa ning peab eriliste printsiipide pärast, mis ei ole määratlevad, nagu doktriinis peab olema, ka moodustama kriitika eraldi osa; seevastu esteetiline otsustusjõud ei anna oma esemete tunnetamisse mingit panust ning järelikult tuleb ta arvata ainult otsustusi tegeva subjekti ja tema tunnetusvõimete kriitikasse, niivõrd kui need on võimelised aprioorseteks printsiipideks, olgu siis muide mis tahes tarvituseks (teoreetiliseks või praktiliseks), mis on kogu filosoofia propedeutika.

IX: Aru ja mõistuse seadusandluse seosest otsustusjõu läbi

Tõlge

Aru on aprioorselt seadustandev loodusele kui meelte objektile selle teoreetiliseks tunnetamiseks võimalikus kogemuses. Mõistus on aprioorselt seadustandev vabadusele ja selle oma põhjuslikkusele kui ülemeelelisele subjektis tingimatult praktiliseks tunnetuseks. Loodusmõiste võimkond ühe seadusandluse all ja vabadusmõiste võimkond teise seadusandluse all on igasuguse vastastikuse mõju vastu, mis neil omaette (kummalgi oma alusseaduste järgi) teineteisele võiks olla, suure lõhega, mis ülemeelelist nähtumustest lahutab, täiesti isoleeritud. Vabadusmõiste ei määratle midagi looduse teoreetilise tunnetuse suhtes; loodusmõiste ei määratle täpselt samuti midagi vabaduse praktiliste seaduste suhtes; ja seetõttu pole võimalik rajada silda ühest võimkonnast teise. Kuigi põhjuslikkuse määratlusalused vabadusmõiste järgi (ja selle praktilise reegli määratlusalused, mida ta sisaldab) ei ole looduses kaetud [belegen] ja meeleline ei saa ülemeelelist looduses määratleda, on see siiski ümberpöördult (küll mitte looduse tunnetuse suhtes, kuid siiski järelmite suhtes esimeselt viimasele) võimalik ning kätkeb vabaduse läbi toimiva põhjuslikkuse mõistes; selle põhjuslikkuse toimimine peab aset leidma vastavuses nende oma formaalsete seadustega maailmas, olgugi et sõna "põhjus" tarvitatuna ülemeelelise kohta tähendab ainult alust, et määratleda loodusasjade põhjuslikkus toimima vastavuses nende oma loodusseadustega, ühtlasi ometi ka mõistusseaduste formaalse printsiibiga kooskõlas, mille võimalikkust küll ei taibata, aga etteheite väidetava vastuolu kohta, mis selles leiduvat, saab piisavalt kummutada. [Märkus. Üks mitmesugustest väidetavatest vastuoludest kogu selles looduspõhjuslikkuse eristuses põhjuslikkusest vabaduse läbi on see, millega sellele tehakse etteheide, et kui ma räägin takistustest mida loodus põhjuslikkusele vabadusseaduste (moraalsete) järgi seab, või sellele kaasaaitamisest looduse poolt, ma siiski möönan esimese mõju teisele. Aga kui öeldut ainult mõista tahetakse, siis on väärtõlgendust siin kerge ära hoida. Vastuseis või kaasaaitamine ei ole mitte looduse ja vabaduse vahel, vaid esimese kui nähtumuse ning teise tagajärgede kui nähtumuste vahel meeltemaailmas; ja isegi vabaduse (puhta ja praktilise mõistuse) põhjuslikkus ise on tolle talle allutatud looduspõhjuse (subjekti kui inimese, järelikult nähtumusena vaadelduna) põhjuslikkus, mille määratluse alust sisaldab intelligiibel, mida vabaduse all mõeldakse, muide (täpselt samamoodi nagu just seesama, mis moodustab looduse ülemeelelise substraadi) seletamatul moel.] – Toimimine vabadusmõiste järgi on lõppeesmärk, mis (või mille nähtumus meeltemaailmas) peab eksisteerima, milleks eeldatakse tema võimalikkuse tingimust looduses (subjekti kui meelteolendi, nimelt inimesena). See, mida see tingimus aprioorselt ja praktilist arvestamata eeldab, otsustusjõud, annab vahendava mõiste loodusmõistete ja vabadusmõiste vahel, mis teeb võimalikuks ülemineku puhtalt teoreetiliselt [mõistuselt] puhtale praktilisele, seaduspärasuselt esimese järgi lõppeesmärgile teise järgi, kätte looduse eesmärgipärasuse mõistes; sest selle läbi tunnetatakse selle lõppeesmärgi võimalikkust, mis saab saada tegelikuks ainult looduses ja oma seaduste kooskõlaga.

Aru annab oma seaduste võimalikkuse läbi aprioorselt looduse jaoks tõestuse selle kohta, et loodust me tunnetame ainult nähtumusena, seega ühtlasi osutuse tema ülemeelelisele substraadile, aga jätab viimase täiesti määratlemata. Otsustusjõud hangib oma looduse üle selle võimalike eriliste seaduste poolest otsustamise aprioorse printsiibi läbi oma ülemeelelisele substraadile (nii meis kui ka väljaspool meid) määratletavuse intellektuaalse võime läbi. Mõistus aga annab just sellelesamale oma praktilise seaduse läbi aprioorselt määratluse; ja nõnda teeb otsustusjõud võimalikuks ülemineku loodusmõiste võimkonnast vabadusmõiste võimkonda.

Hingevõimete suhtes üldse, niivõrd kui neid vaadeldakse kõrgematena, s.o säärastena, mis sisaldavad autonoomiat, on (looduse teoreetilise) tunnetusvõime jaoks aru see, mis sisaldab aprioorseid konstitutiivseid printsiipe; lõbu- ja norutunde jaoks on see otsustusjõud sõltumatult mõistetest ja tunnetest [Empfindungen], mis käivad ihavõime määratluse kohta ning seeläbi võiksid olla vahetult praktilised; ihavõime jaoks mõistus, mis on ilma mingi lõbu vahenduseta, kust see ka ei tuleks, praktiline ning määratleb talle kõrgema võimena lõppeesmärgi, mis ühtlasi toob endaga kaasa puhta intellektuaalse heameele objektist. – Otsustusjõu mõiste looduse eesmärgipärasusest on veel loodusmõistete juurde kuuluv, aga ainult tunnetusvõime regulatiivse printsiibina, kuigi esteetiline otsustus teatud (looduse või kunsti) esemete üle, mis teda ajendab, on lõbu- või norutunde suhtes konstitutiivne printsiip. Spontaansus tunnetusvõimete mängus, mille kokkukõla sisaldab selle lõbu alust, teeb selle mõiste kõlblikuks vahendama loodusmõiste võimkondade seost vabadusmõistega tema tagajärgedes, sest viimane edendab ühtlasi meelemõistuse vastuvõtlikkust moraalitundele. – Järgnev tabel võib hõlbustada ülevaadet kõigist kõrgematest võimetest nende süstemaatilise ühtsuse poolest. [On leitud kahtlasena, et minu jaotused puhtas filosoofias kukuvad peaaegu alati välja kolmeosalised. Asi on aga asja loomuses. Kui jaotus on aprioorne, siis ta on kas analüütiline vastuolu lause järgi; ja siis ta on alati kaheosaline (quodlibet ens est aut A aut non A [mis tahes olev on kas A või mitte-A]). Või ta on sünteetiline; ja kui teda sel juhtumil tehakse aprioorsete mõistete alusel (mitte nagu matemaatikas aprioorselt mõistele vastavast kaemusest), siis peab selle järgi, mis on sünteetiliseks ühtsuseks üldse vajalik, nimelt 1) tingimus, 2) tingitu, 3) mõiste, sugeneb tingitu ühendusest oma tingimusega, see jaotus paratamatult olema trihhotoomia.]

Kõik meelemõistuse võimed	Tunnetusvõimed	Aprioorsed printsiibid	Rakendus
tunnetusvõime	aru	seaduspärasus	loodusele
lõbu- ja norutunne	otsustusjõud	eesmärgipärasus	kunstile
ihavõime	mõistus	lõppeesmärk	vabadusele

Otsustusjõu kriitika esimene osa: esteetilise otsustusjõu kriitika

Esimene jagu: esteetilise otsustusjõu analüütika

Esimene raamat: kauni analüütika

Maitseotsustuse esimene moment, kvaliteedi järgi

(Märkus. Maitse definitsioon, mis siin on aluseks seatud, on see, et ta on kauni üle otsustamise võime. Selle aga, mis on nõutav, et eset ilusaks nimetada, peab avastama maitse otsustuste analüüs. Momendid, millele see otsustusjõud oma refleksioonis tähelepanu pöörab, olen leidnud otsustuste tegemise loogiliste funktsioonide juhatusel (sest maitseotsustuses sisaldub ikka veel seos aruga). Kvaliteedi funktsiooni võtsin esimesena vaatluse alla, sest esteetiline otsustus kauni üle võtab selle esimesena arvesse.)

§ 1. Maitseotsustus on esteetiline

Tõlge

Et eristada, kas miski on ilus või mitte, ei seo me ettekujutust mitte aru abil objektiga tunnetuseks, vaid kujutlusjõu abil (võib-olla ühenduses aruga) subjektiga ning tema lõbu- ja norutundega. Maitseotsustus ei ole järelikult tunnetusotsustus, seega ei ole mitte loogiline, vaid esteetiline, mille all mõeldakse seda, mille määratlusalus ei saa mitte olla subjektiivne. Igasugune ettekujutuste seos, isegi aistingute oma, saab aga olla objektiivne (ja siis ta tähendab empiirilise ettekujutuse reaalsust); ainult mitte seos lõbu- ja norutundega, millega ei tähistata üldse midagi objektis, vaid milles subjekt, nii nagu teda ettekujutusega afitseeritakse, iseennast tunneb.

Haarata reeglipärast eesmärgipärast ehitist (olgu siis selges või segases ettekujutusviisis) oma tunnetusvõimega on midagi hoopis muud kui olla sellest teadlik heameeleaistinguga. Siin seotakse ettekujutus täielikult subjektiga, ja nimelt tema elutundega, lõbu- või norutunde nime all, mis on aluseks täiesti erilisele eristamis- ja otsustustetegemisvõimele, mis ei anna tunnetusse mingit panust, vaid ainult võrdleb antud ettekujutust subjektis kogu ettekujutustevõimega, millest meelemõistus oma seisundi tundes teadlikuks saab. Antud ettekujutused otsustuses võivad olla empiirilised (seega esteetilised), aga otsustus, mis nende abil langetatakse, on loogiline, kui neid ainult otsustuses seostatakse objektiga. Ümberpöördult aga, kui antud ettekujutused oleksid isegi ratsionaalsed, aga otsustuses seotaks neid ainult subjektiga (tema tundega), siis on nad seetõttu alati esteetilised.

§ 2. Heameel, mis maitseotsustuse määrab, on ilma igasuguse huvita

Tõlge

Huviks nimetatakse heameelt, mida me ühendame eseme eksistentsi ettekujutusega. See on seetõttu alati ühtlasi seotud ihavõimega, kas tema määratlusalusena või siiski tema määratlusalusega paratamatult seoses olevana. Nüüd aga, kui küsimus on, kas miski on ilus, siis ei taheta teada, kas meile, või kellele tahes, on asja eksistents kuidagi tähtis, või ka ainult võib olla tähtis, vaid seda, kuidas me tema üle pelgas vaatluses (kaemuses või refleksioonis) otsustame. Kui keegi minult küsib, kas ma pean paleed, mida ma enda ees näen, ilusaks, siis ma võib-olla küll ütlen, et ma ei armasta niisuguseid asju, mis on tehtud pelgalt vahtimiseks, või nagu see irokeesi pealik, et talle ei meeldi Pariisis miski rohkem kui trahterid; ma võin veel lisaks nende suurte edevust päris Rousseau moodi sõimata, kes kulutavad rahva higi nii ebavajalike asjade peale; ma võin lõpuks end isegi kergesti veenda, et kui ma viibiksin asustamata saarel ilma lootuseta kunagi jälle inimeste juurde jõuda, ja kui ma saaksin oma pelga sooviga niisuguse luksusliku ehitise kohale võluda, ei võtaks ma seda isegi mitte vaevaks, kui mul juba oleks hütt, mis on mulle piisavalt mugav. Kõike seda võidakse mulle möönda ja heaks kiita; ainult et jutt ei ole praegu sellest. Tahetakse teada ainult seda, kas pelga ettekujutusega sellest esemest käib minus kaasas heameel, kui tahes ükskõikne ma selle ettekujutuse eseme eksistentsi vastu ka ei ole. On kerge näha, et sellest, mis ma sellest ettekujutusest iseenda sees teen, mitte sellest, milles ma sõltun eseme eksistentsist, oleneb see, et öelda, et ta on ilus, ja tõestada, et mul on maitset. Igaüks peab tunnistama, et see otsustus ilu üle, millesse on segatud vähimgi huvi, on väga erapoolik ega ole puhas maitseotsustus. Selleks et maitse asjades kohtunikuks olla, ei tohi vähimalgi määral asja eksistentsi soosida, vaid tuleb olla selles suhtes täiesti ükskõikne.

Aga me ei saa seda lauset, millel on suur tähtsus, paremini selgitada kui vastandades puhtale huvitule heameelele maitseotsustuses selle, mis on ühenduses huviga, eriti kui me ühtlasi võime olla kindlad, et ei ole rohkem huvi liike kui need, mida kohe nimetame.

(Märkus. Otsustus heameele eseme üle võib olla täiesti huvitu, aga ometi väga huvitav, st selle aluseks ei ole huvi, aga ta tekitab huvi; niisugused on kõik puhtad moraaliotsustused. Aga maitseotsustused ei ole iseenesest ka mitte mingile huvile aluseks. Ainult seltskonnas muutub huvitavaks omada maitset; selle alust näitame järgnevas.)

§ 3. Heameel meeldivast on ühenduses huviga

Tõlge

Meeldiv on see, mis meeltele aistingus meeldib. Siin avaneb nüüd kohe võimalus laita täiesti tavalist nende kahe tähenduse segiajamist, mis sõnal "aisting" võib olla, ja sellele tähelepanu juhtida. Igasugune heameel (öeldakse või mõeldakse) on ise (lõbu) aisting. Seega on kõik, mis meeldib, meeldiv just selle poolest, et see meeldib, (ja vastavalt erinevatele astmetele või ka suhetele teiste meeldivate aistingutega veetlev, armas, vaimustav, rõõmustav jne). Kui aga seda möönda, siis on meelte muljed, mis määravad kalduvust, või mõistuse aluslaused, mis määravad tahet, või pelgad kaemuse reflekteeritud vormid, mis määravad otsustusjõudu, toime poolest lõbutundele täiesti ühesugused. Sest see oleks meeldivus oma seisundi aistingus, ja kuna ju lõpuks meie võimete igasugune kultiveerimine (Bearbeitung) peab olema praktilise eesmärgiga ja praktikas kui oma ülesandes ühinema, siis ei saaks nendelt oodata mingit muud asjade ja nende väärtuse hindamist kui see, mis seisneb rahulduses, mida need tõotavad. Viis, kuidas nad selleni jõuavad, ei ole lõpuks üldse tähtis; ja kuna siin saab vahe sisse teha ainult vahendite valik, siis saaksid inimesed üksteist süüdistada küll narruses ja mõistmatuses, mitte kunagi aga alatuses ja kurjuses, sest nad kõik ju, igaüks omal moel, järgivad sihti, mis on igaühe jaoks rahuldus.

Kui lõbu- või norutunde üht määratlust nimetatakse aistinguks, siis see väljend tähendab midagi hoopis muud kui siis, kui ma nimetan aistinguks asja ettekujutust (meelte kui tunnetusvõime juurde kuuluva retseptiivsuse kaudu). Sest viimasel juhtumil käib ettekujutus objekti kohta, esimesel juhul aga ainult subjekti kohta ega aita üldse kaasa mingile tunnetusele, ka mitte sellele, millega subjekt tunnetab iseennast.

Me mõtleme aga ülaltoodud definitsioonis sõna "aisting" all meelte objektiivset ettekujutust; ja selleks et mitte sattuda alati vääritimõistmise ohtu, hakkama nimetama seda, mis peab jääma alati puhtsubjektiivseks ega saa absoluutselt olla eseme ettekujutus, tavapärase nimega tundeks. Aasade roheline värv kuulub objektiivse aistingu juurde meeleeseme tajumusena, selle meeldivus aga subjektiivse aistingu juurde, millega ei kujutata ette eset, s.o tunde juurde, millega eset vaadeldakse heameele (mis ei ole eseme tunnetus) objektina.

See aga, et minu otsustus eseme üle, millega ma kuulutan ta meeldivaks, väljendab huvitatust temast, on selge juba sellest, et ta äratab aistingu kaudu iha niisuguste asjade järele, seega ei eelda heameel mitte lihtsalt otsustust tema üle, vaid tema eksisteerimise seotust minu seisundiga, niivõrd kui niisugune objekt teda afitseerib. Sellepärast ei öelda meeldiva kohta lihtsalt, et ta meeldib, vaid et ta pakub rahuldust. Ma ei pühenda talle lihtsalt heakskiitu, vaid sellega tekitatakse kalduvus; ja selle juurde, mis on kõige elavamalt meeldiv, ei kuulu nõnda mitte mingit otsustust objekti laadi kohta, et need, kes lähevad alati välja ainult nautimise peale (sest see on sõna, millega tähistatakse rahulduse sügavust), vabanevad meeleldi igasugusest otsustustetegemisest.

§ 4. Heameel heast on ühenduses huviga

Tõlge

Hea on see, mis meeldib mõistuse vahendusel, pelga mõiste kaudu. Me nimetame millekski heaks (kasulikuks) midagi, mis meeldib ainult vahendina; midagi muud, mis omaette meeldib, aga iseenesest heaks. Mõlemas sisaldub ikka eesmärgi mõiste, seega mõistuse suhe (vähemalt võimaliku) tahtmisega, järelikult heameel objekti või teo olemasolust, s.o mingi huvi.

Et midagi heaks pidada, pean ma alati teadma, mis asi ese peaks olema, st mul peaks olema tema mõiste. Selleks et milleski ilu leida, ei ole mul seda tarvis. Lilled, vabad joonistused, sihitult põimuvad jooned lehtornamendi nime all ei tähenda midagi, ei sõltu kindlast mõistest, ja ometi meeldivad. Heameel kaunist peab sõltuma refleksioonist, mis viib mingi mõiste (pole kindel, millise) juurde, ja erineb selle poolest ka meeldivast, mis rajaneb täielikult aistingul.

Meeldiv paistab küll olevat heaga paljudel juhtudel sama. Nõnda öeldakse tavaliselt, et igasugune (eriti pikaajaline) rahuldus on iseenesest hea; see tähendab umbes sama mis see, et olla pikaajaliselt meeldiv ja olla hea on sama. Aga varsti tuleb välja, et see on ainult ekslik sõnade äravahetamine, sest mõisteid, mis nende väljendite juurde õigupoolest kuuluvad, ei saa mitte mingil juhul omavahel ära vahetada. Meeldiv, mis kui niisugune kujutab eset ette ainult vahekorras meelega, tuleb alles eesmärgi mõiste abil mõistuse printsiipide alla tuua, et seda tahte esemena heaks nimetada. See aga, et tal on siis hoopis teistsugune vahekord heameelega kui siis, kui ma seda, mis rahuldab, nimetan ühtlasi heaks, on näha sellest, et hea puhul on alati küsimus, kas ta on pelgalt vahendatult hea või vahetult hea (kas kasulik või iseenesest hea), meeldiva puhul aga ei saa selle üle üldse mitte küsimust olla, sest see sõna tähendab alati midagi, mis meeldib vahetult. (Täpselt sama lugu on ka sellega, mida ma nimetan ilusaks.)

Isegi kõige tavalisemates juttudes eristatakse meeldivat heast. Vürtside ja teiste lisanditega maitset äratavate roogade kohta öeldakse kõhklematult, et need on meeldivad, ja tunnistatakse samal ajal, et see ei ole hea: sest see küll meeldib meeltele vahetult, aga vahendatult, st vaadelduna mõistusega, mis näeb ette tagajärgi, ei meeldi. Isegi tervise üle otsustamisel võib veel täheldada seda erinevust. Tervis on igaühele, kellel see on, vahetult meeldiv (vähemalt negatiivselt, st igasuguste kehaliste valude puudumisena). Aga selleks et öelda, et ta on hea, tuleb ta veel mõistusega eesmärkidele suunata, nimelt et ta on seisund, mis annab meile tuju kõigiks oma tegemisteks. Õndsuse suhtes usub lõpuks ju igaüks, et ta võib elu meeldivuste suurimat summat (nii hulga kui ka kestuse poolest) nimetada tõeliseks, ja isegi ülimaks hüveks. Aga mõistus tõrgub ka selle vastu. Meeldivus on nauding. Kui aga korda läheb üksnes see, siis oleks narr olla valiv vahendite suhtes, mis meile seda toovad, saadagu seda siis passiivselt, looduse heldusest, või oma aktiivsusega ja omaenda tegutsemise abil. Selles aga, et sellise inimese elul on iseenesest väärtust, kes elab pelgalt selleks, et nautida, (kui palju ta selle nimel ka vaeva ei näeks) isegi kui ta oleks seejuures teistele, kes on kõik täpselt samuti nautimise peal väljas, vahendina selleks parimal moel abiks, ja nimelt sellepärast, et ta naudib kogu rahuldust kaasatundmise kaudu kaasa, ei lase mõistus end iialgi veenda. Ainult sellega, mida ta teeb naudingust hoolimata, täies vabaduses ja sõltumatult sellest, mida loodus talle võiks pakkuda, isegi kui ta on passiivne, annab ta oma elule kui isiku eksistentsile absoluutse väärtuse; ja õndsus ei ole kogu oma meeldivuse küllusega kaugeltki mitte tingimatu hüve. (Märkus. Kohustus nautida on ilmne mõttetus. Täpselt sama peab niisiis olema ka väidetav kohustus igasugusteks tegudeks, mille sihiks on pelgalt nautimine, peetagu (või teeseldagu) seda siis nii vaimseks kui tahes, olgu see kas või müstiline, niinimetatud taevalik nauding.)

Aga hoolimata kogu sellest erinevusest meeldiva ja hea vahel on mõlemale siiski ühine see, et nad on alati ühendatud huvitatusega oma esemest, mitte ainult meeldiv, § 3, ja vahendatult hea (kasulik), mis meeldib vahendina mingi meeldivuse jaoks, vaid ka absoluutselt ja igas suhtes hea, nimelt moraalne, mille juurde kuulub ülim huvitatus. Sest hea on tahte (s.o mõistusega määratletud ihavõime) objekt. Aga millegi tahtmine ja selle olemasolust heameele tundmine, s.o sellest huvitatud olemine, on identne.

§ 5. Heameele kolme eri liigi võrdlus

Tõlge

Meeldival ja heal on mõlemal vahekord ihavõimega ja seetõttu käib esimesega kaasas patoloogiline (ärritajatest, stimulos) tingitud heameel, teisega puhas praktiline heameel, mida ei määra mitte pelgalt ettekujutus esemest, vaid ühtlasi subjekti ettekujutatav seos eseme eksisteerimisega. Mitte ainult ese, vaid ka eseme olemasolu meeldib. Seevastu maitseotsustus on puhtkontemplatiivne, s.o otsustus, mis eseme olemasolu suhtes ükskõiksena ainult kõrvutab eseme laadi lõbu- ja norutundega. Aga see kontemplatsioon ise ei ole ka mõistetele suunatud; sest maitseotsustus ei ole tunnetusotsustus (ei teoreetiline ega praktiline) ning seetõttu ka ei rajane mõistetel ega ole ka neile kui eesmärgile suunatud.

Meeldiv, ilus, hea tähistavad niisiis ettekujutuste kolme erinevat suhet lõbu- ja norutundega, vahekorras millega me esemeid või ettekujutuseliike üksteisest eristame. Samuti ei ole igaühele neist kohased väljendid, millega tähistatakse heameelt nendest, ühesugused. Kellelegi meeldivaks nimetatakse seda, mis pakub talle rahuldust; ilusaks seda, mis pelgalt meeldib; heaks seda, mida ta hindab, heaks kiidab, st millele ta omistab objektiivse väärtuse. Meeldivus kehtib ka mõistuseta loomade jaoks; ilu ainult inimeste, s.o loomsete, aga ometi mõistusega olendite, aga ka mitte pelgalt kui niisuguste (nt vaimude), vaid ühtlasi loomsete olendite jaoks; hea aga igasuguse mõistusega olendi jaoks üldse; see lause saab oma täieliku õigustuse ja seletuse saada alles järgnevas. Võib öelda, et kõigi nende kolme heameele liigi seas on heameel kauni maitsest ainsana huvitu ja vaba heameel; sest kumbki huvitatus, ei meelte ega mõistuse oma, ei pressi heakskiitu välja. Sellepärast võiks heameele kohta öelda: ta on kolmel nimetatud juhul vahekorras kalduvusega, või soosinguga, või austusega. Sest soosing on ainus vaba heameel. Kalduvuse ese ja ese, mille ihaldamise mõistusseadus meile kohustuslikuks teeb, ei jäta meile vabadust endale ise millestki lõbu eset teha. Igasugune huvitatus eeldab vajadust või tekitab vajadust; ja heakskiidu määratlusalusena ei lase ta otsustusel eseme üle enam vaba olla.

Mis puutub kalduvuse huvitatusse meeldivast, siis ütleb igaüks: tühi kõht on kõige parem kokk, ja hea isuga inimestele maitseb kõik, mis on iganes söödav; niisiis ei ilmuta niisugune heameel valikut maitse järgi. Ainult siis, kui vajadus on rahuldatud, saab vahet teha, kellel paljude seas on või ei ole maitset. Samamoodi on olemas kombed (käitumine) ilma vooruseta, viisakus ilma heatahtlikkuseta, korralikkus ilma auväärsuseta jne, sest seal, kus kõneleb kõlbeline seadus, ei ole objektiivselt enam vaba valikut selles suhtes, mida tuleb teha, ja maitse ilmutamine selle täitmisel (või otsustuste tegemisel selle üle, kuidas teised seda täidavad) on midagi hoopis muud kui oma moraalse mõtteviisi väljendamine: sest viimane sisaldab käsku ja tekitab vajaduse, kuna aga kõlbeline maitse ainult mängib heameele esemetega, ilma end ühegagi sidumata.

Esimesest momendist järeldatud kauni definitsioon

Maitse on võime otsustada eseme või ettekujutuseliigi üle heameele või vastumeelsuse abil ilma igasuguse huvitatuseta. Niisuguse heameele eset nimetatakse ilusaks.

Maitseotsustuse teine moment, nimelt tema kvantiteedi järgi

§ 6. Kaunis on see, mida ilma mõisteteta kujutatakse ette üldise heameele objektina

Tõlge

Selle kauni definitsiooni saab järeldada eelmisest kauni definitsioonist ilma igasuguse huvitatuseta heameele esemena. Sest selle üle, mille kohta keegi on teadlik, et heameel sellest on tal endal ilma igasuguse huvitatuseta, ei saa ta otsustada teisiti kui nõnda, et see peab sisaldama heameele alust igaühe jaoks. Sest kuna see heameel ei põhine mingil subjekti kalduvusel (ega mingil muul kaalutletud huvitatusel), vaid otsustusetegija tunneb end selle heameele suhtes, mille ta sellele esemele pühendab, täiesti vabana, siis ta ei saa leida heameele alustena privaatseid tingimusi, milles oleks ainult tema subjekt, ja sellepärast peab ta pidama seda heameelt rajanevaks sellel, mida ta saab eeldada ka igal teisel inimesel; järelikult peab ta uskuma, et tal on alust oodata sarnast heameelt igaühelt. Sellepärast ta räägib kaunist nii, nagu ilu oleks eseme laad ja otsustus oleks loogiline (objekti kohta käivate mõistete abil objekti tunnetust moodustav); kuigi see otsustus on ainult esteetiline ja sisaldab ainult eseme ettekujutuse vahekorda subjektiga: sellepärast et tal on siiski loogilise otsustusega see sarnasus, et saab eeldada selle kehtivust igaühe jaoks. Aga mõistetest ei saa see üldisus ka sugeneda. Sest mõistetelt ei ole üleminekut lõbu- ja norutundele (välja arvatud puhaste praktiliste seaduste puhul, millega aga käib kaasas huvitatus, mida puhta maitseotsustusega ühenduses ei ole). Järelikult peab maitseotsustuses koos teadlikkusega sellest, et ta on eraldatud igasugusest huvitatusest, kätkema pretensioon kehtivusele igaühe jaoks ilma objektidele seatud üldisuseta, st sellega peab ühenduses olema pretensioon subjektiivsele üldisusele.

§ 7. Kauni võrdlus meeldiva ja heaga ülaltoodud tunnuse abil

Tõlge

Meeldiva suhtes möönab igaüks, et tema otsustus, mille ta rajab privaatsele tundele ja millega ta ütleb mingi eseme kohta, et see talle meeldib, piirdub ka ainult tema isikuga. Sellepärast on ta meeleldi nõus, et kui ta ütleb, et Kanaari vein on meeldiv, siis teine inimene parandab tema väljendust ja tuletab talle meelde, et ta peab ütlema: see on mulle meeldiv; ja nõnda mitte ainult keele, suulae ja neelu maitse puhul, vaid ka selle puhul, mis võib silmade ja kõrvade jaoks igaühele meeldiv olla. Ühele on lilla värv mahe ja armas, teisele elutu ja verevaene. Üks armastab puhkpillide, teine keelpillide heli. Selle üle vaielda kavatsusega teiste otsustust, mis on meie omast erinev, ebaõigeks sõimata, otsekui ta oleks sellega loogilises vastuolus, oleks narrus; meeldiva suhtes kehtib niisiis aluslause: igaühel on omaenda (meelte) maitse.

Kauniga on hoopis teine lugu. Oleks (otse ümberpöördult) naeruväärne, kui keegi, kes on oma maitse üle pisut liiga uhke, mõtleks õigustada end sellega: see ese (see hoone, mida me näeme, riided, mida too kannab, kontsert, mida me kuulame, luuletus, mis on hindamiseks ette pandud) on minu jaoks ilus. Sest ta ei tohi seda ilusaks nimetada, kui see meeldib ainult temale. Võluvad ja meeldivad võivad tema jaoks olla paljud asjad, sellest keegi ei hooli; kui ta aga esitab midagi ilusana, siis ta ootab teistelt täpselt sama heameelt: ta ei tee otsustust mitte ainult enda jaoks, vaid igaühe jaoks ja räägib siis ilust, nagu see oleks asjade omadus. Ta ütleb sellepärast: asi on ilus, ja ei arvesta teiste nõustumisega tema heameeleotsustusega mitte sellepärast, et ta oleks korduvalt leidnud, et nad tema otsustusega nõustuvad, vaid ta nõuab neilt nõustumist. Ta laidab neid, kui nad teevad teistsuguse otsustuse, ja ütleb, et neil pole maitset, mida ta ju nõuab, et neil oleks; ja sellepärast ei saa öelda: igaühel on oma eriline maitse. See tähendaks sama mis: ei olegi üldse maitset, s.o esteetilist otsustust, mis saaks õiguspäraselt pretendeerida igaühe heakskiidule.

Sellegipoolest leitakse ka meeldiva suhtes, et selle üle otsustamisel leidub inimeste seas üksmeel, mida silmas pidades siiski mõnede kohta öeldakse, et neil pole maitset, teiste kohta, et neil on maitset, ja nimelt mitte elundimeele mõttes, vaid otsustustetegemisevõimega meeldiva suhtes üldse. Nii öeldakse kellegi kohta, kes oskab oma külaliste meelt (kõikide meelte naudingu) meeldivustega nõnda lahutada, et see neile tervikuna meeldib: tal on maitset. Aga siin võetakse üldisust ainult võrdlevalt; ja siin on ainult generaalsed reeglid (nagu on kõik empiirilised reeglid), mitte universaalsed reeglid, millistega maitseotsustus kauni üle tegeleb või sellele pretendeerib. See on otsustus vahekorras seltsivusega, kui see rajaneb empiirilistel reeglitel. Hea suhtes pretendeerivad otsustused küll ka õigusega kehtivusele igaühe jaoks; ainult et head esitatakse ainult mõiste abil üldise heameele objektina, mis ei meeldiva ega kauni puhul nii ei ole.

§ 8. Heameele üldisust esitatakse maitseotsustuses ainult subjektiivsena

Tõlge

See esteetilise otsustuse üldisuse eriline määratlus, mis leidub maitseotsustuses, on märkimisväärne asi, mitte küll loogiku jaoks, küll aga transtsendentaalfilosoofi jaoks, kes ei näe mitte vähe vaeva, et avastada selle päritolu, see-eest aga toob ta ka päevavalgele meie tunnetusvõime ühe omaduse, mis ilma selle lahkamiseta oleks jäänud tundmatuks.

Kõigepealt tuleb täielikult veenduda selles, et maitseotsustuse abil (kauni üle) oodatakse heameelt mingist esemest igaühelt, tuginemata siiski mingile mõistele (muidu oleks see hea); ja et see pretensioon üldkehtivusele kuulub selle otsustuse juurde, millega me kuulutame millegi ilusaks, nii olemuslikult, et ilma üldkehtivust mõtlemata ei tuleks kellegi pähe seda väljendit kasutada, vaid kõik, mis ilma mõisteta meeldib, arvataks meeldiva hulka; meeldiva suhtes lubatakse igaühel omamoodi arvata, ja keegi ei oota teiselt, et see tema arvamusega nõustub, mis ometi maitseotsustuse puhul ilu üle alati sünnib. Esimest ma võin nimetada meeltemaitseks, teist refleksioonimaitseks, sest esimene langetab pelgalt privaatotsustusi, teine aga arvatavaid üldkehtivaid (avalikke), mõlemal juhul aga esteetilisi (mitte praktilisi) otsustusi eseme üle pelgalt tema ettekujutuse suhte suhtes lõbu- ja norutundega. On aga siiski kummaline, et sellal kui meeltemaitse kohta mitte ainult kogemus ei näita, et tema otsustus (lõbu või noru kohta millestki) ei kehti üldiselt, vaid igaüks on ka iseenesest nii tagasihoidlik, et ta seda nõustumist teistelt üldse ei ootagi (kuigi tegelikult on ka nendes otsustustes sageli väga ulatuslik üksmeel), saab refleksioonimaitse, mille pretensiooni oma (kauni üle) otsustuse üldisele kehtivusele igaühe jaoks siiski ka sageli tagasi lükatakse, nagu kogemus õpetab, ometi pidada võimalikuks (ja tegelikult teebki seda) kujutada endale ette otsustusi, mis võiksid seda nõustumist üldiselt nõuda, ja ootab nõustumist tõepoolest iga oma maitseotsustuse puhul igaühelt, ilma et otsustuste tegijad niisuguse pretensiooni võimalikkuse üle vaidleksid, vaid ainult erilistel juhtudel ei suuda nad selle võime õige rakendamise asjus üksmeelele jõuda.

Siin tuleb aga kõigepealt märkida, et üldisus, mis ei rajane (olgugi ainult) empiirilistel mõistetel objekti kohta, ei ole üldse mitte loogiline, vaid esteetiline, st ei sisalda otsustuse objektiivset kvantiteeti, vaid üksnes subjektiivset kehtivust, mille kohta ma tarvitan ka väljendit "ühiskehtivus", mis ei tähista mitte ettekujutuse vahekorra tunnetusvõimega kehtivust, vaid ettekujutuse vahekorra lõbu- või norutundega kehtivust iga subjekti jaoks. (Sedasama väljendit võib aga kasutada ka otsustuse loogilise kvantiteedi kohta, kui ainult lisada "objektiivne" üldkehtivus erinevalt puhtsubjektiivsest, mis on alati esteetiline.)

Aga objektiivselt üldkehtiv otsustus on alati ka subjektiivne, st kui otsustus kehtib kõige kohta, mis mingi antud mõiste all sisaldub, siis kehtib see ka igaühe kohta, kes endale mingit eset selle mõiste abil ette kujutab. Aga subjektiivsest üldkehtivusest, s.o esteetilisest üldkehtivusest, mis ei rajane mitte ühelgi mõistel, ei saa järeldada loogilist üldkehtivust, sest seda liiki otsustused ei käi üldse objekti kohta. Just sellepärast peab aga ka esteetiline üldisus, mis otsustusele omistatakse, olema erilist liiki, sest ilu predikaat ei ole seotud objekti mõistega kogu tema loogilises sfääris võetuna ja ometi laiendab ta seda predikaati otsustuste tegijate kogu sfäärile.

Loogilise kvantiteedi poolest on kõik maitseotsustused üksikotsustused. Sest kuna ma pean eseme tooma vahetult oma lõbu- ja norutunde ette ja ometi mitte mõistete abil, siis ei saa maitseotsustustel olla objektiivselt ühiskehtivate otsustuste kvantiteeti; kuigi kui üksikettekujutus maitseotsustuse objektist muudetakse tingimuste järgi, mis maitseotsustust määravad, võrdluse abil mõisteks, võib sellest saada loogiliselt üldine otsustus: nt roosi, mida ma vaatan, kuulutan ma maitseotsustusega ilusaks. Seevastu ei lausuta otsustust, mis sugeneb paljude üksikute võrdlemisel: roosid üldse on ilusad, enam mitte puhtesteetilise otsustusena, vaid esteetilisel otsustusel põhineva loogilise otsustusena. Aga otsustus: roos on (lõhna poolest) meeldiv, on küll samuti esteetiline otsustus ja üksikotsustus, aga ei ole mitte maitse-, vaid meelteotsustus. Ta erineb esimesest nimelt selle poolest, et maitseotsustusega käib kaasas esteetiline üldisuse, s.o igaühe jaoks kehtivuse kvantiteet, mida otsustuses meeldiva üle ei leidu. Ainult otsustustel hea üle, kuigi ka nemad määravad heameele mingi eseme üle, on loogiline, mitte ainult esteetiline üldisus, sest need kehtivad objekti kohta kui selle tunnetused, ja seetõttu igaühe jaoks.

Kui objektide üle otsustatakse ainult mõistete järgi, siis läheb igasugune ettekujutus ilust kaduma. Järelikult ei saa ka olla reeglit, mille järgi kedagi sunnitaks midagi ilusaks tunnistama. Selle kohta, kas mingi kleit, maja, lill on ilus, ei lasta endale mitte mingite põhjendite ega aluslausetega otsustust pähe määrida. Objekti tahetakse allutada omaenese silmadele, otsekui heameel sõltuks aistingust; ja sellegipoolest, kui eset nimetatakse siis ilusaks, usutakse endal olevat üldine hääl ning pretendeeritakse igaühe heakskiidule, sellal kui seevastu igasugune privaataisting otsustaks ainult vaatleja jaoks ja tema heameele.

Siin on aga näha, et maitse otsustuses ei postuleerita mitte midagi muud kui niisugust üldist häält heameele suhtes ilma mõistete vahenduseta; seega niisuguse esteetilise otsustuse võimalikkust, mida võiks ühtlasi pidada igaühe jaoks kehtivaks. Maitseotsustus ise ei postuleeri igaühe nõustumist (sest seda saab teha ainult loogiliselt üldine otsustus, sest see saab tuua põhjendeid); ta ainult ootab seda nõustumist igaühelt kui üht juhtumit reeglist, mille suhtes ta ei oota kinnitust mitte mõistetelt, vaid teiste heakskiidult. Üldine hääl on niisiis ainult idee (seda, millel see põhineb, siin veel ei uurita). See, et see, kes usub, et ta langetab maitseotsustuse, teeb otsustab tõesti selle idee järgi, ei pruugi kindel olla; aga seda, et ta asetab end siiski selle ideega vahekorda, seega et see on mõeldud olema maitseotsustus, annab ta teada väljendi "ilu" kaudu. Iseenese jaoks aga saab ta selles kindluse saada pelgalt seeläbi, et ta on teadlik kõige selle, mis kuulub meeldiva ja hea juurde, lahutatusest heameelest, mis talle veel alles jääb; ja see on kõik, millele ta endale igaühelt heakskiitu tõotab: see on pretensioon, milleks ta nendel tingimustel olekski õigustatud, kui ta ainult nende vastu sageli ei eksiks ning seetõttu ekslikku maitseotsustust ei langetaks.

§ 9. Selle küsimuse uurimine, kas maitseotsustuse puhul on lõbutunne enne eseme üle otsustamist või eelneb otsustamine lõbutundele

Tõlge

Selle ülesande lahendamine on maitse kriitika võti ning nõuab seetõttu kogu tähelepanu.

Kui lõbu antud esemest eelneks ja ainult selle lõbu üldist edasiantavust tuleks maitseotsustuses ettekujutusele esemest omistada, siis oleks niisugune menetlus iseendaga vastuolus. Sest niisugune lõbu ei oleks mitte midagi muud kui pelk meeldivus meelteaistingutes ja seetõttu saaks tal loomu poolest olla ainult privaatne kehtivus, sest ta sõltuks vahetult ettekujutusest, millega ese antakse.

Järelikult peab maitseotsustuse subjektiivse tingimusena talle aluseks olema ja lõbule esemest põhjuseks olema antud ettekujutusega kaasneva meelemõistusseisundi üldine edasiantavusvõime. Aga mitte midagi ei saa üldiselt edasi anda peale tunnetuse ja ettekujutuse, niivõrd kui ta kuulub tunnetuse juurde. Sest ainult niivõrd on ettekujutus objektiivne ja ainult seeläbi on tal üldine viitepunkt, millega kõikide kujutlusjõud sunnitakse kooskõlla. Aga selleks et mõeldaks, et otsustusel ettekujutuse niisuguse üldise edasiantavuse üle on puhtsubjektiivne määramisalus, nimelt ilma mõisteta eseme kohta, ei tohi see olla midagi muud kui meelemõistuseseisund, mis seisneb ettekujutusvõimete omavahelises suhtes, mille puhul nad asetavad antud ettekujutuse vahekorda tunnetusega üldse.

Tunnetusjõud, mis selle ettekujutusega mängima pannakse, on seejuures vabas mängus, sest ükski määratletud mõiste ei piira neid mingi erilise tunnetusreegliga. Järelikult peab meelemõistusseisund selles ettekujutuses olema ettekujutusjõudude vaba mängu tunde seisund antud ettekujutuse juures tunnetuse jaoks üldse. Aga ettekujutuse juurde, millega mingi ese antakse, et sellest üldse ese saaks, kuuluvad kujutlusjõud kaemuse mitmekesise kokkupanemiseks ja aru selle mõiste ühtsuse jaoks, mis ettekujutusi ühendab. Seda tunnetusvõimete vaba mängu seisundit ettekujutuse juures, millega ese antakse, peab saama üldiselt edasi anda: sest tunnetus kui objekti määratlus, millega antud ettekujutused (olgu see siis millises subjektis tahes) peavad kokku kõlama, on ainuke ettekujutuseliik, mis kehtib igaühe jaoks.

Ettekujutuseliigi subjektiivne üldine edasiantavus maitseotsustuses ei saa, kuna ta peab olemas olema ilma mingit määratletud mõistet eeldamata, olla mitte midagi muud kui meelemõistuseseisund kujutlusjõu ja aru vabas mängus (niivõrd kui need omavahel kokku kõlavad, nii nagu mingi tunnetuse jaoks üldse on vajalik), sest me oleme teadlikud sellest, et see tunnetuse jaoks üldse sobiv subjektiivne suhe peab täpselt niivõrd igaühe jaoks kehtima ning järelikult üldiselt edasiantav olema, kuivõrd seda on igasugune määratletud tunnetus, mis ju alati rajaneb tollel suhtel kui subjektiivsel tingimusel.

See puhtsubjektiivne (esteetiline) otsustamine eseme üle, või ettekujutuse üle, millega ta antakse, eelneb aga lõbule temast ja on aluseks sellele lõbule tunnetusvõimete harmooniast; aga ainult sellel esemete üle otsustamise subjektiivsete tingimuste üldisusel põhinebki see heameele üldine subjektiivne kehtivus, mida me ühendame ettekujutusega esemest, mida me nimetame ilusaks.

See, et võimega oma meelemõistuseseisundit kas või ka ainult tunnetusvõimete suhtes edasi anda käib kaasas lõbu, saaks kergesti (empiiriliselt ja psühholoogiliselt) seletada inimese loomuliku kalduvusega seltsivusele. Sellest aga meie sihiks ei piisa. Lõbu, mida me tunneme, ootame igalt teiselt inimeselt maitseotsustuses paratamatuna, otsekui seda tuleks pidada mingiks eseme laadiks, mis on tal mõistete järgi määratletud, kui me midagi ilusaks nimetame; sellal kui ometi ilu ei ole ilma vahekorrata subjekti tundega omaette mitte midagi. Selle küsimuse arutamise peame aga edasi lükkama sellele küsimusele vastamiseni, kas ja kuidas on võimalikud aprioorsed esteetilised otsustused.

Praegu aga tegeleme veel väiksema küsimusega: mil viisil me saame maitseotsustuses teadlikuks tunnetusjõudude omavahelisest vastastikusest subjektiivsest vastavusest, kas esteetiliselt pelga sisemeele ja aistingu kaudu või intellektuaalselt selle kavatsusliku tegevuse teadvustamise kaudu, millega ma need mängima paneme.

Kui antud ettekujutus, mis maitseotsustuse ajendab, oleks mõiste, mis aru ja kujutlusjõudu eseme üle otsustamisel objekti tunnetuseks ühendaks, siis oleks teadlikkus sellest suhtest intellektuaalne (nagu otsustusjõu objektiivses skematismis, mida käsitleb "Kriitika"). Aga otsustus ei oleks siis langetatud mitte vahekorras lõbu ja noruga, seega ei oleks see maitseotsustus. Aga maitseotsustus määratleb sõltumatult mõistetest objekti heameele ning ilu predikaadi suhtes. Järelikult saab see suhte subjektiivne ühtsus endast teada anda ainult aistingu kaudu. Mõlema võime (kujutlusjõu ja aru) elavdus määratlemata, aga siiski antud ettekujutuse ajendi vahendusel täiesti kooskõlaliseks tegevuseks, nimelt selleks, mis kuulub tunnetuse juurde üldse, on aisting, mille üldist edasiantavust maitseotsustus postuleerib. Objektiivset suhet saab küll ainult mõelda, aga niivõrd kui selle tingimused on subjektiivsed, saab seda siiski toimes meelemõistusele aistida; ja suhte puhul, mis ei sea aluseks mõistet (nagu ettekujutusjõudude suhe tunnetusvõimega üldse), ei ole ka võimalik selle teistsugune teadvustamine kui selle toime aistingu kaudu, mis seisneb mõlema vastastikuse kokkukõlamisega elavdatud meelemõistusjõu (kujutlusjõu ja aru) kergendatud mängus. Ettekujutus, millel kui üksikul ja ilma võrdluseta teise ettekujutusega on sellegipoolest kokkukõlamine selle üldisuse tingimustega, mis moodustab aru ülesande üldse, toob tunnetusvõimed sellesse proportsionaalsesse häälestusse, mida me iga tunnetuse jaoks nõuame ning seetõttu ka igaühe jaoks, kes on aru ja meeltega ühenduses on määratud otsustusi tegema, (iga inimese jaoks) kehtivaks peame.

Teisest momendist järeldatud kauni definitsioon

Ilus on see, mis ilma mõisteta üldiselt meeldib.

Maitseotsustuste kolmas moment nende eesmärkide suhte järgi, mida maitseotsustes arvesse võetakse

§ 10. Eesmärgipärasusest üldse

Tõlge

Kui tahta defineerida, mis on eesmärk, selle transtsendentaalsete määratluste poolest (eeldamata midagi empiirilist, nagu on lõbutunne), siis eesmärk on mõiste ese, kui seda mõistet peetakse eseme põhjuseks (tema võimalikkuse reaalseks aluseks); ja mõiste põhjuslikkus tema objekti suhtes on eesmärgipärasus (forma finalis). Niisiis, kui mitte ainult tunnetust mingist esemest, vaid ka eset ennast (tema vormi või eksisteerimist) tagajärjena mõeldakse võimalikuna ainult tänu mõistele sellest tagajärjest, siis kujutatakse endale ette eesmärki. Ettekujutus tagajärjest on siin selle tagajärje põhjuse määramisalus ning eelneb põhjusele. Teadlikkus mingi ettekujutuse põhjuslikkusest kavatsusega subjekti seisundit temas säilitada võib siin üldiselt tähistada seda, mida nimetatakse lõbuks; seevastu norg on see ettekujutus, mis sisaldab alust ettekujutuste seisundi määramiseks nende endi vastandiks (nende tagasihoidmiseks või kõrvaldamiseks).

Ihavõime, kui ta on määratav ainult mõistete abil, st talitamisega eesmärgi ettekujutuse järgi, oleks tahe. Eesmärgipäraseks aga nimetatakse objekti või meelemõistuseseisundit või tegu ka siis, kui selle võimalikkus ei eelda paratamatult ettekujutust eesmärgist, lihtsalt sellepärast, et me saame selle võimalikkust seletada ja sellest aru saada, kui me eeldame selle alusena põhjuslikkust eesmärkide järgi, s.o tahet, mis oleks need ettekujutuse järgi mingist kindlast reeglist niimoodi korrastanud. Eesmärgipärasus saab seega olla ilma eesmärgita, kui me ei paiguta selle vormi põhjusi mingisse tahtesse, aga ometi saame nende võimalikkuse seletust endale arusaadavaks teha ainult tuletades seda mingist tahtest. Aga me ei pea seda, mida me vaatleme, alati mõistusega (selle võimalikkuse poolest) taipama. Järelikult me saame eesmärgipärasust vormi poolest, ka ilma sellele mingit eesmärki (kui nexus finalis '​e mateeriat) aluseks seadmata, vähemalt vaadelda ning seda esemete juures täheldada, kuigi mitte teisiti kui refleksiooni abil.

§ 11. Maitseotsustusel ei ole aluseks mitte midagi muud kui mingi eseme (või tema ettekujutuseliigi) eesmärgipärasuse vorm

Tõlge

Igasuguse eesmärgiga, kui seda peetakse heameele aluseks, käib alati kaasas huvitatus kui lõbu eseme üle tehtava otsustuse määramisalus. Järelikult ei saa maitseotsustusele olla aluseks subjektiivne eesmärk. Aga ka mitte mingi ettekujutus objektiivsest eesmärgist, s.o eseme enda võimalikkusest eesmärgiühenduse printsiipide järgi, seega mitte mingi mõiste heast, ei saa maitseotsustust määrata, sest see on esteetiline otsustus, mitte tunnetusotsustus, mis ei puuduta järelikult mitte mingit mõistet eseme laadist ega eseme seesmisest ega välisest võimalikkusest ühe või teise põhjuse tõttu, vaid ainult ettekujutusjõudude omavahelist suhet, kui neid määrab mingi ettekujutus.

Aga see suhe mingi eseme määratluses ilusana on ühenduses lõbutundega, mis maitseotsustusega kuulutatakse ühtlasi igaühe jaoks kehtivaks; järelikult ei saa nii nagu mõiste heast ja ettekujutusega kaasnev meeldivus, ka ettekujutus eseme täiuslikkusest sisaldada määratlusalust. Järelikult ei saa heameelt, mille kui üldiselt edasiantava üle me ilma mõisteta otsustame, seega maitseotsustuse määratlusalust, moodustada mitte miski muu kui subjektiivne eesmärgipärasus ettekujutuses mingist esemest ilma igasuguse (ei objektiivse ega subjektiivse) eesmärgita, järelikult pelk eesmärgipärasuse vorm ettekujutuses, millega mingi ese meile antakse, niivõrd kui me sellest teadlikud oleme.

§ 12. Maitseotsustus rajaneb aprioorsetel alustel

Tõlge

Lõbu- või norutunde kui tagajärje seost mingi ettekujutusega (aistingu või mõistega) kui tema põhjusega aprioorselt moodustada on absoluutselt võimatu; sest see oleks põhjuslik suhe, mida (kogemuse esemete vahel) saab tunnetada ainult alati aposterioorselt ja kogemuse enese vahendusel. "Praktilise mõistuse kriitikas" me küll tõesti tuletasime austustunde (kui selle tunde ühe erilise ja omapärase modifikatsiooni, mis ei taha ei lõbule ega norule, mida me empiirilistest esemetest saame, päris vastata) üldistest aprioorsetest kõlbelistest mõistetest. Aga seal me saime ka kogemuse piiridest üle astuda ning kutsuda juurde põhjuslikkuse, mis rajaneb subjekti ülemeelelisel laadil, nimelt vabaduse. Aga sealgi me ei tuletanud õigupoolest mitte seda tunnet kõlbelise ideest kui põhjusest, vaid tuletasime sellest ainult tahtemääratluse. Aga millegagi määratletud tahte meelemõistuseseisund on iseenesest juba mingi lõbutunne ja temaga identne, järelikult ei järeldu sellest tagajärjena; seda viimast peaks eeldama ainult juhul, kui kõlbelise kui hüve mõiste eelneks tahtemääratlusele seaduse läbi; sest siis oleks lõbu, mis mõistega ühenduses oleks, mõistest kui pelgalt tunnetusest olnud asjatu tuletada.

Aga sarnane lugu on lõbuga esteetilise otsustuse puhul: ainult et ta on siin puhtkontemplatiivne ja ilma huvita objekti juures midagi esile kutsuda, moraaliotsustuse puhul seevastu praktiline. Teadlikkus puhtformaalsest eesmärgipärasusest subjekti tunnetusjõudude mängus ettekujutuse juures, millega mingi ese antakse, on lõbu ise, sest see sisaldab subjekti tegevuse määratlusalust tema tunnetusjõudude elavduse suhtes, järelikult seesmist põhjuslikkust (mis on eesmärgipärane) tunnetuse suhtes üldse, aga olemata piiratud mingi kindla tunnetusega, seega ettekujutuse subjektiivse eesmärgipärasuse pelka vormi, esteetilises otsustuses. See lõbu ei ole ka mitte mingil moel praktiline, ei nii nagu lõbu meeldivuse patoloogilisest alusest ega nii nagu lõbu ettekujutatava hea intellektuaalsest alusest. Tema sees on aga siiski põhjuslikkus, nimelt säilitada ettekujutuse seisundit ennast ja tunnetusjõudude tegevust ilma edasise sihita. Me jääme kauni vaatlemisse pidama, sest see vaatlus tugevdab ja reprodutseerib end; see on analoogne (aga mitte sellega ühesugune) selle pidamajäämisega, kui mingi võlu eseme ettekujutuses korduvalt tähelepanu äratab, kusjuures meelemõistus on passiivne.

§ 13. Puhas maitseotsustus on võlust ja liigutatusest sõltumatu

Tõlge

Igasugune huvitatus rikub maitseotsustust ning võtab sellelt erapooletuse, eriti kui see ei lase mõistuse huvitatuse kombel eesmärgipärasust lõbule eelneda, vaid rajab eesmärgipärasuse lõbutundele; see viimane leiab iga kord aset esteetilise otsustuse puhul millegi üle, niivõrd kui see pakub rahuldust või teeb valu. Seetõttu ei saa otsustused, mida niimoodi afitseeritakse, üldkehtivale heameelele kas üldse mitte pretendeerida või siis niipalju vähem, kui nimetatud liiki aistingud on maitse määratlusaluste seas. Maitse on alati veel barbaarne, kui ta vajab heameele jaoks võlude ja liigutatuste juurdesegamist või koguni teeb need oma heameele mõõdupuuks.

Siiski võlusid sageli mitte ainult ei arvata ilu juurde (kuigi ilu peaks õigupoolest puudutama ainult vormi) panusena esteetilisse üldisesse heameelesse, vaid neid esitatakse koguni iseenesest iludena, niisiis vormi üle heameele mateeriana; see on väärarusaam, mille, nagu nii mõnegi teise, millel on ikkagi aluseks midagi tõest, saab nende mõistete hoolika määratlemisega kõrvaldada.

Maitseotsustus, mida võlu ja liigutatus ei mõjuta (kuigi neid saab heameelega kaunist seostada), millel on järelikult määratlusaluseks ainult vormi eesmärgipärasus, on puhas maitseotsustus.

§ 14. Selgitus näidete varal

Tõlge

Esteetilised otsustused saab täpselt nagu teoreetilised (loogilisedki) jaotada empiirilisteks ja puhasteks. Esimesed on need, mis lausuvad meeldivust või ebameeldivust, teised need, mis lausuvad mingi eseme või tema ettekujutusviisi ilu; esimesed on meelteotsustused (materiaalsed esteetilised otsustused), teised (kui formaalsed) ainsana päris maitseotsustused.

Maitseotsustus on järelikult puhas ainult juhul, kui selle määratlusalusesse ei ole segatud puhtempiirilist heameelt. See viimane aga juhtub iga kord, kui võlul või liigutatusel on selles otsustuses, millega midagi tahetakse ilusaks kuulutada, mingi osa.

Aga torkavad jälle silma mõned etteheited, mis lõpuks ütlevad mitte ainult, nagu võlu oleks lõpuks ilu paratamatu koostisosa, vaid ka nagu see oleks koguni omaette üksinda piisav, et olla ilusaks nimetatud. Pelka värvust, nt muruplatsi rohelist värvust, pelka tooni (erinevalt helist ja mürast), nagu näiteks viiuli oma, peab enamik inimesi iseenesest ilusaks; kuigi paistab, et mõlemal on aluseks pelgalt ettekujutuste mateeria, nimelt ainult aisting, ja sellepärast vääriksid need ainult meeldivaks nimetamist. Aga ometi märgatakse ühtlasi, et nii värvus- kui ka tooniaistinguid on õigustatud ilusaks pidada ainult juhul, kui mõlemad on puhtad; see on juba määratlus, mis puudutab vormi, ja ka ainus, mida nendest ettekujutustest saab kindlasti üldiselt edasi anda, sest ei saa eeldada, et aistingute eneste kvaliteet on kõikidel subjektidel ühehäälne, ja vaevalt saab eeldada, et ühe värvuse või ühe pilli tooni meeldivuse üle eelistatuna teise ees igaüks ühtemoodi otsustab.

Kui koos Euleriga eeldada, et värvused on võrdsete ajavahemike järel üksteisele järgnevad eetri löögid (pulsus), nii nagu toonid on helis vibreerima pandud õhu omad, ja mis kõige tähtsam, meelemõistus ei taju mitte ainult meele abil nende toimet elundi ergastusele, vaid ka refleksiooni abil muljete korrapärast mängu (seega erinevate aistingute ühenduses vormi) (milles ma siiski üldsegi ei kahtle), siis ei oleks värvus ja toon lihtsalt aistingud, vaid juba nende mingi mitmekesisuse ühtsuse formaalne määratlus ja siis võib neid ka omaette ilude hulka arvata.

Aga lihtsa aistinguviisi puhtus tähendab, et selle ühetaolisust ei häiri ega takista ükski võõras aisting, ja see kuulub ainult vormi juurde, sest seejuures saab abstraheeruda selle aistinguviisi kvaliteedist (sellest, kas ja missugust värvust või kas ja missugust tooni see esitab). Sellepärast peetakse kõiki lihtsaid värvusi, kui nad on puhtad, ilusaks; segatud värvustel seda eelist ei ole: just sellepärast, et nad ei ole lihtsad, puudub mõõdupuu, kas nimetada neid puhtaks või ebapuhtaks.

Mis aga puudutab esemele tema vormi tõttu omistatavat ilu, niivõrd kui seda, nagu arvatakse, võib võluga isegi suurendada, siis on see tavaline ja ehtsale, rikkumatule, põhjalikule maitsele väga kahjulik eksitus; kuigi muidugi võib ilule lisada veel ka võlud, et meelemõistust ettekujutusega esemest peale kuiva heameele veel ka huvituma panna ja nõnda olla maitsele ja selle harimisele soovituseks, eriti kui ta on veel toores ja harjutamata. Aga need tõesti kahjustavad maitseotsustust, kui need tõmbavad endale tähelepanu ilu otsustusalustena. Sest asi on nii kaugel sellest, et nad ilusse panuse annaksid, et neid tuleb võtta leebelt pigem kui võõraid, ainult juhul kui nad seda ilusat vormi ei sega, siis kui maitse on veel nõrk ja harjutamata.

Maalikunstis, skulptuuris, üldse kõikides kujutavates kunstides, arhitektuuris, aiakunstis, niivõrd kui need on kaunid kunstid, on oluline just joonistus, milles mitte see, mis aistingus rahuldust pakub, vaid see, mis pelgalt oma vormi tõttu meeldib, moodustab igasuguse maitse ande aluse. Värvid, mis visandit üle maalivad, kuuluvad võlu hulka; eset iseenesest saavad nad küll aistingu jaoks elavdada, kuid mitte vaatamisväärseks ja ilusaks teha: enamasti hoopis piirab neid see, mida ilus vorm nõuab, väga, ja isegi juhul, kui võlul lubatakse olla, õilistab neid ainult vorm.

Igasugune meelte (nii välismeelte kui vahendatult ka sisemeele) esemete vorm on kas kuju või mäng; viimasel juhul kas kujude mäng (ruumis pantomiim või tants) või lihtsalt aistingute mäng (ajas). Värvuste või meeldivate pillitoonide võlu võib lisanduda, aga joonistus esimeses ja kompositsioon viimases moodustavad puhta maitseotsustuse päris eseme; ja see, et nii värvide kui ka toonide puhtus või ka nende mitmekesisus ja nende kontrastid paistavad ilusse panuse andvat, ei tähenda, nagu nad sellepärast, et nad on omaette meeldivad, annaksid heameelele vormist otsekui samalaadse lisa, vaid asi on selles, et nad teevad selle vormi lihtsalt täpsemalt, määratlematumalt ja täielikumalt näitlikuks ning peale selle elavdavad ettekujutust oma võluga, äratades ja alal hoides tähelepanu esemel enesel.

Isegi see, mida nimetatakse kaunistusteks (parerga), s.o see, mis ei kuulu kogu ettekujutusse esemest koostisosana seesmiselt, vaid ainult väliselt lisandina ning suurendab maitse heameelt, teeb seda ka ainult oma vormiga: nagu maalide raamid, või rüüd skulptuuridel, või sammaskäigud toredusehitiste ääres. Kui aga kaunistus ei seisne ise ilusas vormis, kui see on lihtsalt nagu kuldne raam, et oma võluga maalile heakskiitu soovitada, siis nimetatakse seda ilustuseks [Schmuck] ja see kahjustab ehtsat ilu.

Liigutatus, aisting, mille puhul meeldivuse kutsub esile ainult elujõu hetkeline pidurdus ja sellele järgnev tugevam väljavalamine, ei kuulu üldse ilu juurde. Ülevus (millega liigutatuse tunne on ühenduses) aga nõuab teist otsustuste tegemise mõõdupuud kui see, mille maitse endale aluseks seab; ja nõnda ei ole puhtal maitseotsustusel määratlusaluseks ei võlu ega liigutatus, ühesõnaga mitte ükski aisting kui esteetilise otsustuse mateeriaks.

§ 15. Maitseotsustus on täiuslikkuse mõistest täiesti sõltumatu

Tõlge

Objektiivset eesmärgipärasust saab tunnetada ainult mitmekesisuse vahekorra kaudu kindla eesmärgiga, järelikult ainult mõiste kaudu. Juba ainuüksi sellest saab selgeks, et kaunis, mille üle otsustamisel on aluseks puhtformaalne eesmärgipärasus, s.o eesmärgita eesmärgipärasus, on täiesti sõltumatu ettekujutusest hea kohta, sest viimane eeldab objektiivset eesmärgipärasust, s.o eseme vahekorda mingi kindla eesmärgiga.

Objektiivne eesmärgipärasus on kas väline, s.o eseme kasulikkus, või seesmine, s.o eseme täiuslikkus. See, et heameel esemest, mille pärast me nimetame seda eset heaks, ei saa rajaneda ettekujutusel tema kasulikkusest, ilmneb piisavalt kahest eelmisest peatükist, sest siis see ei oleks vahetu heameel esemest, mis on ilu üle tehtava otsustuse olemuslik tingimus. Aga objektiivne seesmine eesmärgipärasus, s.o täiuslikkus, on ilule juba lähemal ning seetõttu on ka nimekad filosoofid, siiski lisandiga "kui seda mõeldakse ähmaselt", iluga samastanud. Maitse kriitikas on ülimalt tähtis otsustada, kas ilu saab tõesti täiuslikkuse mõistesse lahustada.

Selleks et otsustada objektiivse eesmärgipärasuse üle, vajame alati eesmärgi mõistet ja (kui see eesmärgipärasus peab olema mitte väline [kasulikkus], vaid seesmine) seesmise eesmärgi mõistet, mis sisaldab eseme seesmise võimalikkuse alust. Aga nii nagu eesmärk on üldse see, mille mõistet saab pidada eesmärgi enda võimalikkuse aluseks, eelneb selleks, et objektiivset eesmärgipärasust mingi asja puhul endale ette kujutada, mõiste sellest, mis asi see peab olema; ja mitmekesisuse kokkukõlamine selles asjas selle mõistega (mis annab asja ühenduse reegli selle asja puhul) on asja kvalitatiivne täiuslikkus. Sellest erineb täielikult kvantitatiivne täiuslikkus kui iga asja täielikkus oma liigis ja pelk suurusmõiste (kõiksuse mõiste), mille puhul seda, mis see asi peab olema, mõeldakse juba ette kindlaksmääratuna ja küsitakse ainult, kas asjal on kõik selleks vajalik. See, mis on ettekujutuses asjast formaalne, s.o mitmekesisuse kokkukõlamine ühega (jääb määratletamata, mis see üks peab olema), ei võimaldada iseenesest tunnetada üldse mitte mingit objektiivset eesmärgipärasust: sest kuna sellest ühest kui eesmärgist (mis see asi peab olema) abstraheerutakse, ei jää üle mitte midagi muud kui ettekujutuste subjektiivne eesmärgipärasus kaeja meelemõistuses, mis küll annab ettekujutusseisundi teatud eesmärgipärasuse subjektis ja selles subjekti mugavuse käsitada kujutlusjõusse mingit antud vormi, kuid ei anna mingi niisuguse objekti täiuslikkust, mida siin ei saa mitte mingi eesmärgimõistega mõelda. Nagu näiteks, kui ma leian metsast rohuvalendiku, mille ümber kasvavad puud ringis, ja kui ma ei kujuta seejuures endale ette eesmärki, nimelt et see on näiteks maatantsu jaoks, siis ei anta pelga vormiga vähimatki täiuslikkuse mõistet. Aga kujutada endale ette formaalset objektiivset eesmärgipärasust, aga ilma vormita, s.o täiuslikkuse pelka vormi (ilma igasuguse mateeriata ja mõisteta sellest, millega kokku kõlatakse, kui see ka oleks pelgalt idee seaduspärasusest üldse) on tõeline vastuolu.

Aga maitseotsustus on esteetiline otsustus, s.o niisugune otsustus, mis rajaneb subjektiivsetel alustel, ja selle määratlusalus ei saa olla mõiste, seega ka mitte mingi kindla eesmärgi mõiste. Järelikult ei mõelda ilu kui formaalse subjektiivse eesmärgipärasuse all mitte sugugi eseme täiuslikkust kui väidetavat formaalset, ometigi aga objektiivset eesmärgipärasust; ja erinevus kauni ja hea mõiste abil, just nagu need erineksid ainult loogilise vormi poolest, nii et esimene on pelgalt ähmane, teine aga selge täiuslikkuse mõiste, aga sisu ja päritolu poolest on need üks ja seesama, ei ole kehtiv: sest siis ei oleks nende vahel liigierinevust, vaid maitseotsustus oleks täpselt samuti ka tunnetusotsustus kui otsustus, millega miski kuulutatakse heaks; nii nagu näiteks tavaline mees, kui ta ütleb, et pettus on ebaõiglane, rajab oma otsustuse ähmastele printsiipidele, filosoof aga selgetele printsiipidele, sisuliselt aga mõlemad ühtedele ja samadele mõistusprintsiipidele. Aga ma juba mainisin, et esteetiline otsustus on oma liigis ainulaadne ega anna objekti kohta absoluutselt mitte mingit tunnetust (ka mitte ähmast): tunnetus leiab aset ainult loogilise otsustuse abil; esteetiline otsustus seevastu, seab ettekujutuse, millega objekt antakse, vahekorda ainult subjektiga ega pööra tähelepanu eseme laadile, vaid ainult eesmärgipärasele vormile nende ettekujutusjõudude määratluses, mis esemega tegelevad. Seda otsustust nimetatakse ka just sellepärast esteetiliseks, et selle määratlusalus ei ole mõiste, vaid selle üksmeele tunne (sisemeelel) meelemõistusjõudude mängus, sest seda saab ainult aistida. Seevastu kui tahetaks esteetiliseks nimetada ähmaseid mõisteid ja objektiivset otsustust, mis neil on aluseks, siis peaks omama aru, mis teeb otsustusi meeleliselt, või meelt, mis kujutab oma objekte ette mõistete abil, ja need mõlemad räägivad iseendale vastu. Mõistete võime, olgu see siis ähmane või selge, on aru; ja kuigi maitseotsustuse kui esteetilise otsustuse juurde kuulub ka (nagu kõikide otsustuste juurde), aru, ei kuulu ta selle juurde siiski mitte eseme tunnetuse võimena, vaid võimena määratleda otsustust ja selle ettekujutust (ilma mõisteta) nende suhte järgi subjekti ja tema sisetundega, ja nimelt niivõrd kui see otsustus on üldise reegli järgi võimalik.

§ 16. Maitseotsustus, millega ese teatud kindla mõiste tingimuse all ilusaks kuulutatakse, ei ole puhas

Tõlge

On kahte liiki ilu: vaba ilu (pulchritudo vaga) ja pelk juurdekuuluv ilu (pulchritudo adhaerens). Esimene ei eelda mõistet sellest, mis ese peab olema; teine eeldab niisugust mõistet ja eseme täiuslikkust selle mõiste järgi. Esimese liike nimetatakse ühe või teise asja (omaette olemasolevateks) iludeks; teist kui mingi mõiste küljes olevat (tinglikku ilu) omistatakse objektidele, mis on mingi erilise eesmärgi mõiste all.

Lilled on vabad looduskaunidused. Seda, mis asi lill peab olema, teab peale botaaniku vaevalt keegi; ja isegi see, kes tunneb õies ära taime paljunemiselundi, ei võta seda looduslikku eesmärki arvesse, kui nad maitsega lille üle otsustavad. Niisiis ei seata sellele otsustusele aluseks mingit liiki täiuslikkust, seesmist eesmärgipärasust, millega mitmekesisuse koostis vahekorras oleks. Paljud linnud (papagoi, koolibri, paradiisilind), hulk mere koorikloomi on omaette kaunidused, mis ei kuulu mitte ühelegi mõistete järgi oma eesmärgi suhtes määratletud objektile, vaid meeldivad vabalt ja omaette. Nii ei tähenda joonistused à la grecque, lehtornament pildiraamidel või pabertapeetidel jne omaette mitte midagi: nad ei kujuta mitte midagi, mitte mingit objekti mingi kindla mõiste all, ja on vabad ilud. Ka selle, mida muusikas nimetatakse fantaasiateks (ilma teemata), üldse kogu ilma tekstita muusika võib selle liigi alla arvata. Mingi vaba kauniduse üle otsustamisel (pelga vormi järgi) on maitseotsustus puhas. Ei ole eeldatud mõistet mingist eesmärgist, milleks mitmekesisus antud objekti peab teenima ja mida viimane niisiis peaks kujutama, millega kujutlusjõul, mis kuju vaadeldes otsekui mängib, vabadust ainult piirataks.

Aga inimese (ja selle liigi all mehe või naise või lapse) ilu, hobuse ilu, ehitise (kui kiriku, palee, arsenali või lehtla) ilu eeldab mõistet eesmärgist, mis määrab, mis see asi peab olema, seega tema täiuslikkuse mõistet, ja on järelikult pelgalt adhereeriv ilu. Aga nii nagu meeldiva (aistingu) ühendus iluga, mis puudutab õigupoolest ainult vormi, takistas maitseotsustuse puhtust, kahjustab selle puhtust hea (milleks nimelt on mitmekesisus asjale enesele tema eesmärgi järgi hea) ühendus iluga.

Ehitisele võiks palju kaemuses vahetult meeldivaid asju juurde lisada, kui see ainult ei peaks olema kirik; joonistatud kuju võiks kõiksugu keerdudega ja kergete, aga korrapäraste joontega ilusamaks teha, nagu uusmeremaalased oma tätoveerimisega teevad, kui see ainult ei oleks inimene; ja inimese joonistusel võiksid olla palju peenemad jooned ja lahkem, pehmem näokuju, kui ainult see ei peaks kujutama meest või koguni sõjakat meest.

Aga heameel mitmekesisusest asjas vahekorras seesmise eesmärgiga, mis tema võimalikkust määrab, on mõistel põhinev heameel; heameel ilust on aga niisugune, mis ei eelda ühtki mõistet, vaid on vahetult ühenduses ettekujutusega, millega ese on antud (mitte millega ta on mõeldud). Kui aga maitseotsustus viimase heameele suhtes teha sõltuvaks eesmärgist esimeses heameeles kui mõistusotsustuses ning seda seeläbi piirata, siis ei ole see enam vaba ja puhas maitseotsustus.

Tõsi küll, maitse võidab sellest esteetilise heameele ühendusest intellektuaalse heameelega selles, et ta fikseeritakse ja ta ei ole küll üldine, aga ometi saab talle teatud eesmärgipäraselt määratud objektide suhtes reegleid ette kirjutada. Need ei ole siis aga ka mitte maitse reeglid, vaid pelgalt maitse mõistusega, st kauni heaga kokkuleppimise reeglid, millega esimene saab tarvitatavaks kavatsuse instrumendina viimase suhtes, et allutada seda meelemõistuseolekut, mis iseennast alal hoiab ja millel on subjektiivne üldine kehtivus, sellele mõtteviisile, mida saab alal hoida ainult vaevalise otsustavusega, mis on aga objektiivelt üldiselt kehtiv. Õigupoolest aga ei võida ei täiuslikkus ilust ega ilu täiuslikkusest, vaid kuna sinna ei saa midagi parata, et kui me ettekujutust, millega ese meile antakse, objektiga (selle suhtes, mis ta peab olema) mõiste abil võrdleme, siis me kõrvutame neid ühtlasi aistinguga subjektis, siis võidab kogu ettekujutusjõu võime, kui need kaks meelemõistusseisundit kokku kõlavad.

Maitseotsustus oleks eseme suhtes kindlast seesmisest eesmärgist ainult siis vaba, kui otsustuse tegijal ei oleks sellest eesmärgist mõistet või ta oma otsustuses sellest abstraheeruks. Aga siis laidaks teda, kuigi ta langetas õige maitseotsustuse, otsustades eseme kui vaba kauniduse üle, siiski teine inimene, kes vaatleb ilu eseme juures juurdetuleva laadina (arvestab eseme eesmärki) ja süüdistab teda vales maitses, kuigi mõlemad otsustavad omal viisil õigesti: üks selle järgi, mis tal meelte ees on, teine selle järgi, mis tal mõttes on. Selle eristusega saab lahendada nii mõnegi maitsekohtunike tüli ilu üle, näidates neile, et üks tegeleb vaba iluga, teine juurdetuleva iluga, üks langetab puhta maitseotsustuse, teine rakendatud maitseotsustuse.

§ 17. Ilu ideaalist

Tõlge

Ei saa olla objektiivset maitsereeglit, mis mõistete abil määraks, mis on ilus. Sest igasugune otsustus sellest allikast on esteetiline; st subjekti tunne, mitte objekti mõiste on selle määratlusalus. Otsida maitse printsiipi, mis annaks kauni üldise kriteeriumi kindlate reeglite abil, on asjatu vaev, sest see, mida otsitakse, on võimatu ja iseendale vasturääkiv. Aistingu (heameele või vastumeelsuse) üldine edasiantavus, ja nimelt niisugune, mis on olemas ilma mõisteta, kõikide aegade ja rahvaste üksmeel, niipalju kui see võimalik on, tunde suhtes ettekujutuses teatud esemetest on empiiriline, kuigi nõrk ja oletamiseks vaevalt piisav kriteerium selle kohta, ent nõnda näidetega tõendatud maitse pärineb sügavalt peidetud, kõigile inimestele ühisest üksmeele allikas otsustamisel vormide üle, mille all esemed neile antakse.

Sellepärast peetakse mõnesid maitse saadusi eeskuju andvaks: mitte et maitset saaks omandada teisi jäljendades. Sest maitse peab olema endale omane võime; aga see, kes eeskuju jäljendab, näitab selles suhtes niivõrd, kui ta seda tabab üles küll osavust, aga maitset ainult niivõrd, kui ta ise selle eeskuju üle otsustada oskab. (Märkus. Maitse eeskujud kõnelevate kunstide suhtes peavad olema koostatud mõnes surnud ja õpetatud keeles: esimene selleks, et mitte olla sunnitud läbi tegema seda muutust, mis elavaid keeli vältimatult tabab, millega nimelt õilsad väljendid muutuvad lamedaks, tavalised vananenuks ja vast loodud väljendid jäävad käibele ainult lühikeseks ajaks; teine selleks, et tal oleks grammatika, mis ei ole allutatud moe kergemeelsele vahetumisele, vaid on muutumatute reeglitega.) Sellest järeldub aga, et ülim eeskuju, maitse algkuju, on pelk idee, mille igaüks peab tekitama iseeneses ja mille järgi ta peab otsustama kõige üle, mis on maitse objekt, mis on maitse abil otsustamise näide, ja isegi igaühe maitse üle. Idee tähendab õigupoolest mõistusmõistet ja ideaal ettekujutust üksikust ideega adekvaatsest olendist. Sellepärast võib seda maitse algkuju, mis küll rajaneb mõistuse määratlemata ideel maksimumist, mida aga siiski ei saa ette kujutada mõistete abil, vaid ainult üksikus esituses, paremini nimetada kauni ideaaliks, mida meil küll ei ole, aga mida me siiski püüame tekitada. See aga on ainult kujutlusjõu ideaal, just sellepärast, et ta ei rajane mitte mõistetel, vaid esitusel; esitamise võime aga on kujutlusjõud. Aga kuidas me jõuame niisuguse ilu ideaalini? Aprioorselt või empiiriliselt? Samuti: milline kauni liik on võimeline ideaaliks?

Kõigepealt tuleb küll märkida, et ilu, millele ideaali tuleb otsida, peab olema mitte ebamäärane, vaid objektiivse eesmärgipärasuse mõistega fikseeritud ilu, järelikult peab kuuluma mitte päris puhta, vaid osalt intellektualiseeritud maitseotsustuse objektile. St mis laadi alustel ideaali üle otsustamine ka aset ei leiaks, aluseks peab olema mingi mõistuse idee määratletud mõistete järgi, mis määratleb aprioorselt eesmärgi, millel rajaneb eseme seesmine võimalikkus. Ilusate lillede, ilusa toasisustuse, ilusa vaate ideaali ei saa mõelda. Aga ka kindlate eesmärkide juurde kuuluva ilu, nt ilusa elumaja, ilusa puu, ilusa aia jne ideaali ei saa ette kujutada; oletatavasti sellepärast, et eesmärgid ei ole mõistega piisavalt määratletud ja fikseeritud, järelikult on eesmärgipärasus peaaegu sama vaba nagu ebamäärase ilu oma. Ainult see, mille eksisteerimise eesmärk on temas eneses, inimene, kes saab mõistusega oma eesmärke ise määrata, või, kui ta peab need võtma välisest tajust, ikkagi olemuslike ja üldiste eesmärkidega kõrvutada ja nendega kokkukõlamise üle siis ka esteetiliselt otsustada: see inimene on järelikult ilu ideaaliks, nii nagu inimsus tema isikus, intellektina, täiuslikkuse ideaaliks kõigi esemete seas maailmas ainsana võimeline.

Siia kuulub aga kaks pala: esiteks esteetiline normaalidee, mis on (kujutlusjõu) üksik kaemus, mis kujutab endast tema kui erilisse loomaliiki kuuluva asja otsustuste tegemise standardit; teiseks mõistusidee, mis teeb inimsuse eesmärgid, niivõrd kui neid ei saa meeleliselt ette kujutada, tema kuju üle otsustamise printsiibiks; kuju kui oma tagajärje kaudu ilmutavad need end nähtumuses. Normaalidee peab võtma oma elemendid erilist liiki looma kuju jaoks võtma kogemusest; aga suurim eesmärgipärasus selle kuju konstruktsioonis, mis oleks kõlblik selle liigi iga indiviidi üle esteetilise otsustamise standardiks, pilt, mis on otsekui kavatsuslikult looduse tehnikale aluseks olnud, millega on adekvaatne ainult liik tervikuna, aga mitte ükski indiviid eraldi, kätkeb ju ainult otsustuste tegija idees, mida aga oma proportsioonidega esteetilise ideena saab eeskujupildis täiesti in concreto esitada. Selleks et seda, kuidas see käib, mingil määral arusaadavaks teha (sest kes saab looduse saladust täielikult lahti muukida?), püüame anda psühholoogilise seletuse.

Tuleb märkida, et meile täiesti arusaamatul moel oskab kujutlusjõud mitte ainult märke mõistete jaoks mõnikord isegi pika aja pärast meenutada, vaid ka reprodutseerida eseme pilti ja kuju lugematu arvu eri liiki või ka üht ja sedasama liiki esemete seast; ja ka, kui meelemõistus tegeleb võrdlustega, oskab ta tõenäoliselt tõesti, kuigi mitte teadvustamiseks piisavalt, üht pilti teise peale langeda lasta ja paljude sama liiki piltide kattuvuse põhjal leida keskmise, mis on kõikidele ühiseks mõõduks. Keegi on näinud tuhandet täiskasvanud meesisikut. Kui ta tahab nüüd otsustada normaalsuuruse üle, mida tuleb võrdlemise teel hinnata, siis laseb (minu arvates) kujutlusjõud suure arvu pilte (võib-olla kõik need tuhat) üksteise peale langeda; ja kui mul on lubatud seejuures rakendada optilise kujutamise analoogiat, ruumis, kus enamik neist kokku langeb, ja kontuuri sees, kuhu on kõige tugevamalt värvi peale kantud, siis saab tajutavaks keskmine suurus, mis on nii kõrguse kui ka laiuse poolest kõige suuremate ja kõige väiksemate kehakujude välispiiridest ühekaugusel; ja see on ilusa mehe kehasuurus. (Täpselt sellesama võiks saada, kui kõik tuhat ära mõõta, nende pikkused omavahel ja laiused (ja paksused) omaette kokku liita ning summa tuhandega jagada. Aga kujutlusjõud teeb täpselt sedasama dünaamilise efekti abil, mis niisuguste kujude sagedasest haaramisest sisemeele elundile sugeneb.) Kui nüüd otsida sarnasel moel selle keskmise mehe jaoks keskmist pead, selle jaoks keskmist nina jne, siis on see kuju aluseks ilusa mehe normaalideele maal, kus see võrdlus tehakse; sellepärast peab neegril paratamatult nendel empiirilistel tingimustel olema teistsugune kuju ilu normaalidee kui valgel, hiinlasel teistsugune kui eurooplasel. (Teatud tõugu ilusa hobuse või koera eeskujuga käiks asi täpselt samamoodi.) – See normaalidee ei ole tuletatud kogemusest võetud proportsioonidest kui kindlatest reeglitest, vaid alles selle järgi saavad otsustuste tegemise reeglid võimalikuks. See on kõikide üksikute, mitmesugusel moel erinevate indiviidide kaemuste vahel hõljuv pilt kogu liigi jaoks, mille loodus seadis aluseks oma sünnitistele sellessamas liigis, mis ei paista aga olevat üheski indiviidis täielikult saavutatud. See ei ole sugugi mitte kogu ilu algkuju selles liigis, vaid ainult vorm, mis moodustab igasuguse ilu möödapääsmatu tingimuse, seega pelgalt õigsuse liigi kujutamisel. See on, nagu nimetati Polykleitose kuulsat "Dorüfoori" ["Odakandjat"], reegel [kaanon] (täpselt samaks otstarbeks saadi omas liigis kasutada ka Myroni lehma). See ei saa just sellepärast ka sisaldada midagi spetsiifiliselt iseloomulikku; sest muidu ei oleks see liigi normaalidee. Selle esitus ei meeldi ka mitte ilu tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et see ei ole vastuolus ühegi tingimusega, ainult millel seda liiki asi saab ilus olla. Esitus on pelgalt akadeemiliselt õige. (Märkus. Osutub, et täiuslikult korrapärane nägu, mida maalikunstnik tahaks endale modelliks paluda, on tavaliselt mittemidagiütlev: sest see ei sisalda mitte midagi iseloomulikku, niisiis on pigem liigi idee, kui väljendab isikule iseloomulikku. Seda laadi iseloomulikku, mis on liialdatud, st mis normaalideed (liigi eesmärgipärasust) ennast kahjustab, nimetatakse karikatuuriks. Ka näitab kogemus, et need täiesti korrapärased näod reedavad sisemuses tavaliselt ka ainult keskpärast inimest; oletatavasti (kui võib eeldada, et loodus väljendab välimuses sisemuse proportsioone) sellepärast, et kui ükski meelemõistuse annetest ei ületa seda proportsiooni, mis on vajalik, et moodustada lihtsalt veatut inimest, siis ei maksa oodata midagi sellest, mida nimetatakse geeniuseks, milles loodus paistab oma tavalistest meelemõistusjõudude suhetest hälbivat üheainsa kasuks.)

Kauni normaalideest erineb siiski veel kauni ideaal, mida võib juba mainitud põhjustel oodata ainult inimkujult. Selle puhul aga seisneb ideaal kõlbelise väljenduses, ilma milleta ei meeldiks ese üldiselt ja pealegi positiivselt (mitte pelgalt negatiivselt akadeemiliselt õiges kujutuses). Nende kõlbeliste ideede nähtav väljendus, mis inimest seesmiselt valitsevad, saab küll olla võetud üksnes kogemusest; aga selle ühendus kõige sellega, mida meie mõistus seob kõlbeliselt heaga ülima eesmärgipärasuse idees, hingeheaduse või puhtuse või tugevuse või rahu jne otsekui nähtavaks tegemine kehalises väljenduses (tagajärjena seesmisest): selle juurde kuuluvad mõistuse puhtad ideed ja suur kujutlusvõime vägi ühendatuna selles, kes tahab nende üle otsustada, veel palju enam selles, kes tahab neid kujutada. Niisuguse ilu ideaali õigsus tõestab end selles, et ta ei luba heameelesse oma objektist sekkuda ühelgi meeltevõlul ja ometigi lubab sellest väga huvitatud olla; see tõestab siis, et niisuguse mõõdupuu järgi otsustuste tegemine ei saa mitte kunagi olla puhtalt esteetiline ja otsustuste tegemine ilu ideaali järgi ei ole pelk maitse otsustus.

Sellest kolmandast momendist järeldatud kauni määratlus

Ilu on eseme eesmärgipärasuse vorm, niivõrd kui seda tajutakse ilma ettekujutuseta eesmärgist.

(Märkus. Selle definitsiooni vastu võidaks tuua näiteks, et on asju, mille juures nähakse eesmärgipärast vormi, tunnetamata nende juures eesmärki; nt sageli vanadest hauaküngastest saadavad auguga nagu käepideme jaoks varustatud kivist riistad, mis küll oma kujuga selgelt reedavad eesmärgipärasust, ent mille eesmärki ei tunta, aga mida sellepärast veel ei kuulutata ilusaks. Aga see, et neid peetakse kunstiteoseks, on juba piisav, et olla sunnitud tunnistama, et nende kuju seatakse vahekorda mingi kavatsusega ja mingi kindla eesmärgiga. Sellepärast ei ole nende kaemisest ka vahetut heameelt. Seevastu lille, nt tulpi, peetakse ilusaks, sest selle tajus leidub teatud eesmärgipärasus, mida nõnda, nagu me selle üle otsustame, ei seata üldse vahekorda mingi eesmärgiga.)

Maitseotsustuse nelja moment esemest heaolu modaalsuse järgi

§ 18. Mis on maitseotsustuse modaalsus

Tõlge

Iga ettekujutuse kohta võin ma öelda: on vähemalt võimalik, et see (tunnetusena) on ühenduses mingi lõbuga. Selle kohta, mida ma nimetan meeldivaks, ütlen ma, et see tekitab mulle tegelikult lõbu. Kauni kohta aga kujutatakse ette, et sellel on paratamatu vahekord heameelega. See paratamatus on aga erilist laadi: mitte teoreetiline objektiivne paratamatus, mille puhul saab aprioorselt tunnetada, et igaüks hakkab tundma seda heameelt esemest, mida mina nimetan ilusaks; ka mitte praktiline paratamatus, mille puhul on see heameel puhta mõistustahte mõistete kaudu, mis on vabalt talitavale olendile reegliks, mingi objektiivse seaduse paratamatu järelm ega tähenda mitte midagi muud, kui et absoluutselt (ilma edasise kavatsuseta) peab teatud viisil talitama. Vaid seda saab kui paratamatust, mida mõeldakse esteetilises otsustuses, nimetada ainult eeskujuks olevaks, st paratamatuseks, et kõik nõustuvad otsustusega, mida võib pidada näiteks üldisest reeglist, mida ei saa ära tuua. Et esteetiline otsustus ei ole objektiivne ega tunnetusotsustus, siis ei saa seda paratamatust kindlatest mõistetest tuletada ja järelikult ei ole see apodiktiline. Ammugi ei saa seda järeldada kogemuse üldisusest (otsustuste läbivast üksmeelest mingi kindla eseme ilu üle). Sest mitte ainult et kogemus tooks selle kohta vaevalt piisavalt palju tõendeid; empiirilistel otsustustel ei saa põhineda nende otsustuste paratamatuse mõiste.

§ 19. Subjektiivne paratamatus, mida me maitseotsustusele omistamine, on tingimuslik

Tõlge

Maitseotsustus ootab igaühelt nõustumist; ja see, kes kuulutab midagi ilusaks, tahab, et igaüks peaks käesoleva eseme heaks kiitma ja selle samuti ilusaks kuulutama. Olemapidamist esteetilises otsustuses lausutakse järelikult isegi pärast kõiki antusi, mida selle üle otsustamiseks on tarvis, ikkagi ainult tingimuslikult. Taotletakse iga teise inimese nõustumist, sest selleks omatakse alust, mis on kõikidele ühine; selle nõustumisega saadaks ka arvestada, kui ainult oldaks alati kindlad, et juhtum on selle aluse kui heakskiidu reegli alla õigesti subsumeeritud.

§ 20. Paratamatuse tingimus, mille maitseotsustus ette annab, on ühismeele idee

Tõlge

Kui maitseotsustustel (nagu tunnetusotsustustel) oleks kindel objektiivne printsiip, siis pretendeeriks see, kes neid viimase järgi langetab, oma otsustuse tingimatule paratamatusele. Kui need oleksid ilma igasuguse printsiibita, nagu pelga meeltemaitse otsustused, siis ei lastaks nende paratamatust endale üldse mõttesse tulla. Järelikult peab neil olema subjektiivne printsiip, mis ainult tunde, mitte mõistete abil, ometi aga üldkehtivalt, määraks, mis meeldib või ei meeldi. Säärast printsiipi saaks pidada ainult ühismeeleks, mis olemuslikult erineb tavaarust, mida mõnikord ka nimetatakse ühismeeleks (sensus communis): viimane ei tee otsustusi mitte tunde järgi, vaid alati mõistete järgi, kuigi tavaliselt ainult hämaralt ettekujutatavate printsiipide järgi.

Niisiis ainult eeldusel, et on olemas ühismeel (mille all me ei mõtle aga mingit välismeelt, vaid toimet meie tunnetusjõudude vabast mängust), ainult niisuguse ühismeele olemuse eeldusel, ütlen ma, saab maitseotsustust langetada.

§ 21. Kas ühismeelt saab alusega eeldada

Tõlge

Tunnetusi ja otsustusi peab saama koos veendumusega, mis nendega kaasneb, üldiselt edasi anda; sest muidu ei saaks neile omistada vastavust objektile: nad oleksid kõik kokku pelk ettekujutusjõudude subjektiivne mäng, täpselt nii nagu skeptitsism nõuab.

Aga selleks et tunnetusi saaks edasi anda, peab ka meelemõistusseisundit, s.o tunnetusjõudude häälestust mingiks tunnetuseks üldse, ja nimelt seda proportsiooni, mida on ettekujutuse jaoks (millega ese meile antakse) tarvis, et teha sellest tunnetus, saama üldiselt edasi anda: sest ilma selleta kui tunnetamise subjektiivse tingimuseta ei saaks tunnetust kui tagajärge sugeneda. See toimub ka tegelikult alati, kui mingi antud ese meelte vahendusel paneb kujutlusjõu tööle mitmekesisuse kokkupanemiseks, ja kujutlusvõime paneb aru tööle mitmekesisuse ühtsuseks mõistetes. Aga sellel tunnetusjõudude häälestusel on vastavalt nende objektide erinevusele, mis antakse, erinev proportsioon. Ometi aga peab olema proportsioon, milles see seesmine suhe on (ühe) elavdamiseks (teise poolt) kõige soodsam mõlema meelemõistusjõu jaoks (antud esemete) tunnetuseks üldse; ja see häälestus saab olla määratud ainult tundega (mitte mõistete järgi). Et aga seda häälestust ennast peab saama üldiselt edasi anda, siis ka selle tunnet (antud ettekujutuse puhul); tunde üldine edasiantavus aga eeldab ühismeelt: nii saab seda alusega eeldada, ja nimelt ilma et see sellepärast tugineks psühholoogilistele tähelepanekutele, vaid ühismeelt peab eeldama meie tunnetuse üldise edasiantavuse tarviliku tingimusena igasuguses loogikas ja igasuguses tunnetuse printsiibis.

§ 22. Üldise nõustumise paratamatus, mida maitseotsustuses mõeldakse, on subjektiivne paratamatus, mida ühismeele eeldusel kujutatakse ette objektiivsena

Tõlge

Kõikide otsustuste puhul, millega me kuulutame midagi ilusaks, ei luba me ühelgi teisel arvamusel olla; olgugi et me ei raja oma otsustust mõistetele, vaid ainult oma tundele: järelikult me ei sea seda aluseks mitte eratundena, vaid ühisena. Aga seda ühismeelt selleks tarbeks ei saa rajada kogemusele; sest ta tahab õigustada otsustusteks, mis sisaldavad olemapidamist: ta ei ütle mitte seda, et igaüks hakkab meie otsustusega ühel meelel olema, vaid seda, et ta peaks sellega kokku kõlama. Niisiis on ühismeel, mille otsustusest ma oma maitseotsustuse siin näitena toon ja mille pärast ma maitseotsustusele omistan eeskujuna kehtivuse, pelk ideaalne norm, mille eeldusel saaks otsustuse, mis sellega kokku kõlab, ja selles väljendatud heameele objekti üle igaühele õigusega reegliks teha: sest see printsiip, mis on küll subjektiivne, aga mida ometi eeldatakse subjektiiv-üldisena (igaühele paratamatu ideena), saaks selles, mis puudutab eri otsustustetegijate üksmeelt, nagu objektiivse printsiibi puhulgi, nõuda üldist nõustumist; kui oldaks kindel, et selle alla ollakse subsumeerinud.

Seda ühismeele määratlemata normi me tegelikult eeldamegi: seda tõestab meie jultumus maitseotsustusi langetada. Seda, kas niisugune ühismeel kui kogemuse võimalikkuse konstitutiivne printsiip on olemas või teeb mõni veel kõrgem mõistuse printsiip selle meile regulatiivseks printsiibiks, et kõrgemate eesmärkide tarvis tekitada meis kõigepealt ühismeel; ehk kas maitse on algupärane ja loomulik või ainult idee mingist kunstlikust võimest, mis tuleb alles omandada, nii et maitseotsustus oma üldise heakskiidu ootusega on tegelikult ainult mõistuse nõue tekitada niisugune meeleliigi üksmeel, ja olemapidamine, s.o objektiivne paratamatus, et igaühe tunne langeks kokku igaühe erilise tundega, tähendab ainult võimalikkust selles üksmeelele jõuda ning maitseotsustus on ainult üksnes näide selle printsiibi rakendamisest, me ei taha ega saa siin veel uurida, vaid meil tuleb praegu ainult maitsevõime elementideks lammutada ning need lõpuks ühismeele idees ühendada.

Neljandast momendist järeldatud kauni definitsioon

Ilus on see, mida ilma mõisteta tunnetatakse paratamatu heaolu esemena.

Üldine märkus analüütika esimese jao kohta

Tõlge

Kui võtta kokku ülaltoodud lahkamiste tulemus, siis tuleb välja, et kõik taandub maitse mõistele: et see on eseme üle otsustamise võime vahekorras kujutlusjõu vaba seaduspärasusega. Kui nüüd maitseotsustuse juures tuleb vaadelda kujutlusjõudu selle vabaduses, siis tuleb esiteks võtta seda mitte reproduktiivsena, nagu ta allub assotsiatsiooniseadustele, vaid produktiivsena ja aktiivsena (võimalike kaemuste suvaliste vormide autorina); ja kuigi ta on mingi antud meelteeseme haaramisel seotud selle objekti mingi kindla vormiga ning seetõttu tal ei ole vaba mängu (nagu luuletamisel), on siiski veel hästi arusaadav, et ese saab kujutlusjõule kätte anda just niisuguse vormi, mis sisaldab mitmekesisuse niisugust kokkupanu, mida kujutlusjõud, kui ta oleks vabalt iseenda hooleks jäetud, kavandaks kooskõlas aruseaduspärasusega üldse. Aga see, et kujutlusjõud on vaba ja ometi iseenesest seaduspärane, st sellega käib kaasas autonoomia, on vastuolu. Ainult aru annab seaduse. Kui aga kujutlusjõud on sunnitud järgima teatud kindlat seadust, siis määravad tema saaduse vormi seadused, nagu see peabki olema; aga siis on heameel, nagu ülalpool näidatud, mitte kaunist, vaid heast (täiuslikkusest, kuigi pelgalt formaalsest), ja otsustus ei ole otsustus maitse abil. Järelikult saab aru vaba seaduspärasusega (mida nimetasime ka eesmärgipärasuseks ilma eesmärgita) ja maitseotsustuse eripäraga koos olla ainult seaduspärasus ilma seadusega ning kujutlusjõu subjektiivne kooskõla aruga ilma objektiivse kooskõlata, mille korral ettekujutus on vahekorras teatud kindla mõistega esemest.

Maitsekriitikud mainivad tavaliselt geomeetriliselt korrapäraseid kujusid, ringikujundit, ruutu, kuupi jne kõige lihtsamate ja kaheldamatute ilu näidetena; ja ometi nimetatakse neid korrapärasteks just sellepärast, et neid ei saa teisiti ette kujutada kui nii, et neid peetakse pelgalt ühe kindla niisuguse mõiste esitusteks, mis kirjutab sellele kujule ette reegli (ainult mille järgi see kuju on võimalik). Üks kahest peab järelikult olema ekslik: kas see kriitikute otsustus, millega need omistavad nimetatud kujudele ilu, või meie otsustus, mis leiab, et ilu jaoks on vajalik eesmärgipärasus ilma mõisteta.

Keegi ei leia naljalt, et maitsega inimene peaks leidma ringikujust rohkem heameelt kui ebakorrapärasest kontuurist, võrdkülgsest ja võrdnurksest nelinurgast rohkem kui viltusest, mittevõrdkülgsest, otsekui vigasest nelinurgast; sest selle juurde kuulub ainult tavaaru, üldse mitte maitse. Kui tajutakse kavatsust, näiteks otsustada mingi koha suuruse üle või teha arusaadavaks osade omavaheline suhe ja nende suhe tervikusse mingis jaotuses, siis on tarvis korrapäraseid kujusid, ja nimelt kõige lihtsamat liiki; ja heameel ei rajane mitte vahetult vaatel kujule, vaid selle kõlblikkusel kõikvõimalikuks otstarbeks. Tuba, mille seinad moodustaksid viltused nurgad, niisugune ala aias, isegi igasugune sümmeetria rikkumine nii loomade kujus (näiteks ükssilmsus) kui ka ehitiste või lillepeenarde kujus on ebameeldiv, sest see on ebaotstarbekas, mitte ainult nende asjade teatud kindla kasutamise suhtes, vaid ka otsustuse tegemise jaoks kõikvõimalikuks otstarbeks; nii ei ole see maitseotsustuse puhul, mis, kui see on puhas, ühendab heameelt või vastumeelsust, arvestamata mingit kasutamist ega eesmärki vahetult eseme pelga vaatlemisega.

Korrapärasus, mis viib eseme mõiste juurde, on küll möödapääsmatu tingimus (conditio sine qua non) eseme haaramiseks ühteainsasse ettekujutusse ja mitmekesisuse vormi määratlemiseks. See määratlemine on eesmärk tunnetuse suhtes; ja selle suhtes on ta ka alati ühenduses heameelega (mis kaasneb iga, ka problemaatilise kavatsuse teokstegemisega). Siis aga on see pelgalt heakskiit lahendusele, mis ülesannet lahendab, mitte meelemõistusjõudude vaba ja määratlematult eesmärgipärane tegelemine [Unterhaltung] sellega, mida me nimetame ilusaks ja mille puhul aru on kujutlusjõu teenistuses, mitte kujutlusjõud aru teenistuses.

Asja puhul, mis on võimalik ainult tänu kavatsusele, hoone puhul, isegi looma puhul, peab korrapära, mis seisneb sümmeetrias, väljendama kaemuse ühtsust, mis eesmärgi mõistega kaasneb, ja kuulub tunnetuse juurde. Aga seal, kus tuleb tegelda ainult ettekujutusjõudude vaba mänguga (siiski tingimusel, et aru sellele vastu ei vaidle), dekoratiivparkide, toakaunistuste, kõiksugu maitsekate riistade jm puhul välditakse korrapärasust, mis avaldub sunnina, nii palju kui võimalik; seetõttu viib inglise maitse aedade puhul, barokkmaitse mööbli puhul kujutlusjõu vabaduse küll pigem peaaegu groteskini ja selles lahutatuses igasugusest reegli sunnist kujutab endast juhtumit, kus maitse saab kujutlusvõime kavandites näidata oma suurimat täiuslikkust.

Kõigele jäigalt korrapärasele (mis läheneb matemaatilisele korrapärale) on omane maitsevastasus: nimelt ei võimalda see pikaajalist tegelemist tema vaatlemisega, vaid, kui selle sihiks ei ole eksplitsiitselt tunnetus või mingi kindel praktiline eesmärk, ajab igavuse peale. Seevastu see, millega kujutlusjõud saab sundimatult ja eesmärgipäraselt mängida, on meile alati uus, ja selle vaatamisest ei tüdineta. Marsden teeb oma Sumatra kirjelduses tähelepaneku, et looduse vabad kaunidused ümbritsevad seal vaatajat igal pool ning seetõttu pole neil tema jaoks enam palju külgetõmmet; seevastu pipraaial, kus kepid, mille ümber see taim väänleb, moodustavad rööpjoontena omavahel alleesid, kui ta seda keset metsa kohtas, oli tema jaoks suur võlu; ja ta teeb sellest järelduse, et metsik, väliselt korrapäratu ilu meeldib ainult sellele inimesele vahelduseks, kes on korrapärasest ilust isu täis vaadanud. Aga tal tasub vaid proovida viibida päev läbi oma pipraaia juures, et veenduda, et kui aru on end korrapära abil häälestanud korrale, mida ta kõikjal vajab, see ese talle enam lõbu ei paku, vaid hoopis koormab kujutlusjõudu sunniga: ja seevastu mitmekesisustega lopsakuseni pillav loodus, mis ei ole allutatud kunstlike reeglite sunnile, suudab tema maitsele pidevalt toitu anda. – Paistab, et isegi linnulaul, mida me ei saa ühegi muusikareegli alla tuua, sisaldab rohkem vabadust ning seetõttu maitse jaoks enamat kui isegi inimeste laul, milles järgitakse kõiki helikunsti reegleid: sest viimasest, kui seda sageli ja pikka aega korratakse, tüdinetakse palju rutem. Aga siin me ajame oletatavasti oma osavõtu väikese armastatud loomakese lõbususest segi tema laulu iluga; kui inimene seda laulu (nagu mõnikord ööbiku laksutamist) päris täpselt jäljendab, tundub see kõrvale päris maitsetu.

Veel tuleb eristada ilusaid esemeid ilusatest vaadetest esemetele (mida sageli kauguse tõttu enam selgelt ei eristata). Paistab, et viimaste puhul ei köida maitset mitte niivõrd see, mida kujutlusvõime sellel alal haarab, kui pigem see, mida ta on seejuures ajendatud luuletama, s.o need fantaasiad ise, millega meelemõistus end lõbustab, sellal kui mitmekesisus, millele silm põrkab, neid pidevalt äratab; nagu näiteks vaadates kaminatule või vuliseva oja muutlikke kujusid; kumbki neist ei ole kaunidus, aga ometi käib kujutlusjõu jaoks nendega kaasas võlu, sest need toetavad tema vaba mängu.

Teine raamat

Üleva analüütika

§ 23. Üleminek kauni üle otsustamise võimelt üleva üle otsustamise võimele

Tõlge

Kaunis on ülevaga selle poolest sarnane, et mõlemad meeldivad omaette. Edasi selle poolest, et kumbki ei eelda meeleotsustust ega loogiliselt määratlevat otsustust, vaid reflektsiooniotsustust: järelikult ei sõltu heameel mitte aistingust, nagu meeldiva aistingust, ega mingist kindlast mõistest, nagu heameel heast, ometi aga on vahekorras mõistetega, kuigi määratlemata, millistega; seega on heameel seotud pelga kujutamisega või kujutamise võimega, millega vaadeldakse kujutamise võimet või kujutlusjõudu antud kaemuse juures aru või mõistuse mõistetevõimega viimase edendusena kooskõlas olevana. Seetõttu on ka mõlemasugused otsustused üksikotsustused ja ometi end iga subjekti suhtes üldkehtivaks kuulutavad otsustused, kuigi nad pretendeerivad ainult lõbutundele, mitte eseme tunnetusele.

Aga nende kahe vahel torkab silma ka olulisi erinevusi. Kaunis looduses puudutab eseme vormi, mis seisneb piiritletuses; ülevat seevastu leidub ka vormitus esemes, kui temal või tema ajendil kujutatakse ette piiritust ja ometi mõeldakse juurde selle terviklikkus: nii et paistab, et kaunis võetakse määratlemata arumõiste, ülev aga määratlemata mõistusmõiste esitamiseks. Niisiis on heameel kauni puhul ühenduses kvaliteedi ettekujutusega, üleva puhul kvantiteedi ettekujutusega. Ka on viimane heameel esimesest laadi poolest vägagi erinev: sellal kui kauniga käib otseselt kaasas elu edendamise tunne ning ta on seetõttu ühitatav võludega ja mängiva kujutlusjõuga, on üleva tunne niisugune lõbu, mis sugeneb ainult kaudselt, nimelt nii, et seda tekitatakse elujõudude hetkelise pidurdamisega ning sellele kohe järgneva elujõudude seda tugevama väljavalamisega, seega paistab, et liigutatusena ei ole see mäng vaid on kujutlusjõu hõivamises tõsine. Seetõttu on ta ka võludega ühitamatu, ja kuna ese ei tõmba meelemõistust ainult külge, vaid vaheldumisi tõukab ka üha uuesti ära, ei ole heameel ülevast mitte niivõrd positiivne lõbu kui pigem sisaldab imetlust või austust, st väärib negatiivse lõbu nime.

Aga üleva tähtsaim ja seesmine erinevus kaunist on küllap see, et kui me, nagu ongi kohane, võtame siin arvesse ainult ülevat loodusobjektide puhul (ülev kunstis on nimelt alati kitsendatud loodusega kooskõlas olemise tingimustega), siis loodusiluga (iseseisva iluga) käib kaasas eesmärgipärasus tema vormis, millega ese paistab olevat meie otsustusjõu jaoks otsekui ette määratud, ja nõnda moodustab ta iseenesest heameele eseme; aga see, mis meis ilma targutamata, pelgalt haaratuna tekitab üleva tunde, näib vormi poolest küll meie otsustusjõu jaoks eesmärgivastane, meie kujutusvõimele ebakohane ja kujutlusjõu jaoks otsekui vägivaldne, aga siiski otsustatakse see olevat seda enam ainult ülevam.

Siit on aga kohe näha, et me väljendume üldse ebaõigesti, kui me nimetame mingit looduse eset ülevaks, kuigi me võime täiesti õigesti nimetada väga paljusid neist ilusaks; sest kuidas saab heakskiidu väljendiga tähistada seda, mida haaratakse iseenesest eesmärgivastasena? Me ei saa öelda rohkem kui seda, et ese on kõlbulik ülevuse kujutuseks, mis saab meelemõistuse leiduda; sest päris ülev ei saa üheski meelelises vormis sisalduda, vaid tabab ainult mõistuse ideid: kuigi nendele kohane kujutus ei ole võimalik, paneb just see kohatus, mida saab meeleliselt kujutada, nad liikuma ja kutsub meelemõistusesse. Nii ei saa laia, tormide käes mäslevat ookeani nimetada ülevaks. Selle vaatepilk on kohutav; ja inimene peab oma meelemõistuse juba mitmesuguste ideedega täitnud olema, et selline kaemus häälestaks tundele, mis on ise ülev, sest meelemõistus ärgitatakse meelelisust maha jätma ning tegelema ideedega, mis sisaldavad kõrgemat eesmärgipärasust.

Iseseisev loodus-ilu avab meile looduse tehnika, mis esitleb seda süsteemina seaduste järgi, mille printsiipi me kogu oma aruvõimes ei kohta; see on nimelt eesmärgipärasuse printsiip otsustusvõime tarvitamise suhtes nähtumuste suhtes, nii et nende üle tuleb otsustada mitte pelgalt kui oma eesmärgitus mehhanismis looduse juurde kuuluvate, vaid ka kui analoogia juurde kunstiga kuuluvate üle. See ei avarda niisiis tegelikult küll meie tunnetust loodusobjektide kohta, küll aga meie mõistet loodusest, nimelt kui pelgast mehhanismist, mõisteks täpselt sellestsamast loodusest kui kunstist: mis kutsub sügavalt uurima niisuguse vormi võimalikkust. Aga selles, mida meil on looduse juures kombeks ülevaks nimetada, ei ole nõnda üldse mitte midagi, mis viiks eriliste objektiivsete printsiipideni ning neile vastavate looduse vormideni, et loodus äratab üleva ideid kõige rohkem oma kaoses või oma kõige metsikumas, korrapäratumas korratuses ja hävingus, kui näha on ainult suurust ja väge. Siit näeme, et looduse üleva mõiste ei ole kaugeltki nii tähtis ja rikkalike tagajärgedega kui kauni mõiste looduses; ja et ta ei näita üldse mitte midagi eesmärgipärast looduses endas, vaid tema kaemuste võimalikus tarvituses, et teha tuntavaks üht loodusest täiesti sõltumatut eesmärgipärasust meis endas. Kaunile looduses peame otsima alust väljastpoolt meid, ülevale aga pelgalt meist ja mõttelaadist, mis toob sisse ettekujutuse esmasemast ülevusest; see on väga vajalik eelmärkus, mis lahutab üleva ideed täielikult looduse eesmärgipärasusest ja teeb selle teooriast pelga lisa esteetilisele otsustamisele looduse eesmärgipärasuse üle, sest sellega ei kujutata looduses ette mingit erilist vormi, vaid ainult arendatakse üht eesmärgipärast viisi, kuidas kujutlusjõud oma ettekujutust tarvitab.

§ 24. Ülevatunde uurimise jaotusest

Tõlge

Mis puutub esemete üle esteetilise otsustamise momentide jaotusesse ülevatunde puhul, siis võib analüütika jätkuda sama printsiibi järgi nagu maitseotsustuste liigenduses. Sest esteetilise reflekteeriva otsustusjõu otsustusena peab heameel ülevast olema samamoodi nagu kauni puhulgi kvantiteedi poolest üldkehtiv, kvaliteedi poolest huvitatuseta, suhte poolest subjektiivne eesmärgipärasus ning modaalsuse poolest esitama viimast paratamatuna. Siin ei kaldu meetod niisiis kõrvale eelmise jao meetodist: kui just sellest mitte välja teha, et me seal, kus esteetiline otsustus puudutas objekti vormi, alustasime kvaliteedi uurimisest, siin aga alustame vormitaoleku tõttu, mis võib sobida sellele, mida me nimetame ülevaks, esteetilise otsustuse esimese momendina kvantiteedist: alus selleks on aga näha eelmisest §-ist.

Aga ühte jaotust on üleva analüüsil tarvis, mida kauni analüüs ei vaja, nimelt matemaatiliselt ja dünaamiliselt ülevaks.

Sest kuna ülevatundega käib selle iseloomuna kaasas eseme üle otsustamisega ühenduses olev meelemõistuse liigutus, mitte nagu kaunimaitse puhul, mis eeldab ja hoiab meelemõistust rahulikus kontemplatsioonis; seda liigutust aga tuleb hinnata subjektiivselt eesmärgipäraseks (sest ülev meeldib): nii seab kujutlusjõud selle vahekorda kas tunnetusega või ihavõimega, mõlemasuguses vahekorras aga otsustatakse antud ettekujutuse eesmärgi üle ainult nende võimete suhtes (ilma eesmärgita ega huvitatuseta): sest siis omistatakse objektile esimene kujutlusjõu matemaatilise, teine dünaamilise häälestusena ja seetõttu kujutatakse objekti ülevana ette nimetatud kahel viisil.

A.

Matemaatiliselt ülevast

§ 25. Üleva nimeseletus

Tõlge

Ülevaks me nimetame seda, mis on absoluutselt suur. Olla suur ja olla suurus on aga täiesti erinevad mõisted (magnitudo ja quantitas). Samamoodi on lihtsalt (simpliciter) suur, ka midagi hoopis muud kui öelda, et ta on absoluutselt suur (absolute, non comparative magnum). Viimane on see, mis on üle igasuguse võrdluse suur. – Mida aga tähendab väljend, et miski on suur või väike või keskmine? See, mida sellega tähistatakse, ei ole puhas arumõiste; hoopiski mitte ei ole see meeltekaemus; ja samuti ei ole see mõistusvõime, sest sellega ei käi kaasas tunnetuse printsiip. Järelikult peab see olema otsustusjõu mõiste või pärinema niisugusest mõistest ja seadma ettekujutusele aluseks subjektiivse eesmärgipärasuse otsustusjõu suhtes. Seda, et miski on suurus (quantum), saab ära tunda asjast enesest ilma igasuguse võrdluseta: nimelt kui ühetaolise paljus koos moodustab ühe. Aga see, kui suur see on, nõuab oma mõõduks alati midagi muud, mis on ka suurus. Et aga suuruse üle otsustamisel ei ole asi pelgalt paljuses (arvus), vaid ka ühiku (mõõdu) suuruses, ja selle viimase suurus vajab alati omakorda mõõduna midagi muud, millega seda saab võrrelda, siis me näeme, et mitte mingisugune nähtumuste suurusemääramine ei saa anda absoluutselt mitte mingit absoluutset suuruse mõistet, vaid ainult võrdlusmõiste.

Kui ma nüüd lihtsalt ütlen, et miski on suur, siis paistab, et mul ei ole mõttes üldse mitte mingit võrdlust, vähemalt mitte mingi objektiivse mõõduga, sest sellega ei määratleta üldse, kui suur see ese on. Aga kuigi võrdluse mõõdupuu on puhtsubjektiivne, pretendeerib see otsustus sellegipoolest üldisele nõustumisele; otsustused "mees on ilus" ja "ta on suur" ei piirdu ainult otsustust tegeva subjektiga, vaid nõuavad, nagu teoreetilised otsustusedki, igaühe nõusolekut.

Et aga otsustusega, millega midagi nimetatakse lihtsalt suureks, ei taheta öelda mitte lihtsalt seda, et esemel on suurus, vaid see omistatakse talle ühtlasi eelistamisi paljude teiste samalaadsete seast, ilma seda edemust siiski määratlemata: nii seatakse talle igatahes aluseks mõõdupuu, mille puhul eeldatakse, et seda saab pidada igaühe jaoks täpselt samaks, mis aga ei ole kõlblik suuruse üle loogiliseks (matemaatiliselt määratletud), vaid ainult esteetiliseks otsustamiseks, sest see on suuruse üle reflekteerivale otsustusele otsustusele puhtsubjektiivselt aluseks olev mõõdupuu. Ta võib muide olla empiiriline, nagu näiteks meile tuttavate inimeste, teatud liiki loomade, puude, majade, mägede jne keskmine suurus; või aprioorselt antud mõõdupuu, mis otsustusi tegeva subjekti puuduste tõttu piirdub in concreto kujutamise subjektiivsete tingimustega: nagu praktilises vallas teatud vooruse suurus või avaliku vabaduse ja õigluse suurus mingil maal; või teoreetilises vallas tehtud vaatluse või mõõtmise õigsuse või ebaõigsuse suurus.

Siin on aga väärib märkimist, et kuigi meil ei ole objektist üldse mitte mingit huvitatust, st tema eksisteerimine on meile ükskõikne, võib siiski pelgalt tema suurusega, isegi kui teda vaadeldakse vormituna, käia kaasas heameel, mis on üldiselt edasiantav, seega teadlikkus subjektiivsest eesmärgipärasusest meie tunnetusvõime tarvituses; aga mitte näiteks heameel objektist, nagu kauni puhul (sest ta võib olla vormitu), kus reflekteeriv otsustusjõud leiab, et ta on tunnetuse suhtes üldse eesmärgipäraselt häälestatud, vaid kujutlusjõu laienemisest talle endale.

Kui me (ülalmainitud kitsenduse juures) ütleme mingi eseme kohta lihtsalt, et ta on suur, siis ei ole see matemaatiliselt määratlev, vaid pelk refleksiooniotsustus selle eseme ettekujutuse kohta, mis on meie tunnetusjõudude teatud tarvituse jaoks suuruse hindamises subjektiivselt eesmärgipärane; ja me ühendame siis ettekujutuses alati ettekujutusega omamoodi austust, nii nagu sellega, mida me nimetame lihtsalt väikeseks ühendame põlgust. Muide, asjade üle otsustamine kui suurte või väikeste üle käib kõige kohta, isegi nende kõikide laadide kohta; sellepärast me nimetame isegi ilu suureks või väikeseks: mille alust tuleb otsida sellest, et mida iganes me otsustusjõu eeskirja järgi kaemuses ka ei kujutaks (s.o esteetiliselt ette kujutaks), on kokku nähtumus, seega ka kvantum.

Kui me aga nimetame midagi mitte ainult suureks, vaid lihtsalt, absoluutselt, igas suhtes (üle igasuguse võrdluse) suureks, s.o ülevaks, siis taibatakse peagi, et me ei tohi tema jaoks talle kohast mõõdupuud otsida väljastpoolt teda, vaid üksnes temast. See on suurus, mis on pelgalt iseendaga võrdne. See, et ülevat ei tule niisiis otsida looduse asjadest, vaid ainult meie ideedest, järeldub siit; see aga, millistes ideedes see kätkeb, tuleb jätta deduktsiooni hooleks.

Ülaltoodud definitsiooni võib väljendada ka nii: ülev on see, millega võrreldes kõik muu on väike. Siin on kerge näha, et looduses ei saa olla mitte midagi, kui suure me selle ka ei otsusta olevat, mida teises suhtes vaadelduna ei saaks alandada lõpmata väikeseks; ja ümberpöördult mitte midagi nii väikest, mida ei saaks võrreldes veel väiksemate mõõdupuudega laiendada meie kujutlusjõu jaoks maailmasuuruseni. Teleskoobid on meile esimese, mikroskoobid viimase tähelepaneku tegemiseks rikkalikku ainest kätte andnud. Nii et mitte midagi, mis saab olla meelte ese, ei saa sel pinna vaadelduna nimetada ülevaks. Aga just sellepärast, et meie kujutlusjõus on püüdlus minna edasi lõpmatuseni, meie mõistuses aga kätkeb pretensioon absoluutsele terviklikkusele kui reaalsele ideele, on just see meie meeltemaailma asjade suurusehindamise võime sobimatus selle idee jaoks ülemeelelise võime tunde äratus meis; ja see viis, kuidas otsustusjõud teatud esemeid loomulikul kombel viimase (tunde) tarvis tarvitab, mitte aga meelte ese, on lihtsalt suur, sellega võrreldes aga on iga muu tarvitus väike. Niisiis tuleb ülevaks nimetada vaimuhäälestust teatud ettekujutuselt, mis reflekteerivat otsustusjõudu hõivab, mitte aga objekti.

Niisiis võime üleva definitsiooni eelmistele vormelitele juurde lisada veel selle: ülev on see, mille ka pelk mõelda suutmine tõestab meelemõistuse võimet, mis ületab igasuguse meelte võime.

§ 26. Loodusasjade suurusehindamisest, mis on ülevaidee jaoks vajalik

Tõlge

Suurusehindamine arvumõistete abil (või nende märkide abil algebras) on matemaatiline, aga suurusehindamine pelgas kaemuses (silmamõõdu järgi) on esteetiline. Aga kindlad mõisted selle kohta, kui suur miski on, võime saada küll ainult arvude (või vähemalt lõpmatuseni minevate arvujadade) abil, mille ühik on mõõt; ja selles mõttes on igasugune loogiline suurusehindamine matemaatiline. Aga kuna tuleb siiski eeldada, et mõõdu suurus on teada, siis juhul, kui seda peaks omakorda hindama ainult arvude abil, mille ühik peaks olema teine mõõt, niisiis matemaatiliselt, ei saaks meil kunagi olla esimest ehk alusmõõtu, seega ka mitte mingit kindlat mõistet antud suurusest. Järelikult peab alusmõõdu suuruse hindamine seisnema pelgalt selles, et seda saab kaemuses vahetult haarata ja kujutlusjõu abil arvumõistete kujutamiseks tarvitada: st igasugune looduse esemete suurusehindamine on viimaks esteetiline (st subjektiivselt, mitte objektiivselt määratud).

Nüüd, matemaatilise suurusehindamise jaoks ei ole suurimat (sest arvude vägi läheb lõpmatuseni); aga esteetilise suurusehindamise jaoks on igatahes olemas suurim; ja selle kohta ma ütlen, et kui selle üle otsustatakse, et ta on olemas absoluutse mõõduna, üle mille suurem ei ole subjektiivselt (otsustusi tegevale subjektile) võimalik, siis käib temaga kaasas üleva idee ja ta kutsub esile selle liigutatuse, mida ei saa tekitada mitte mingi suuruste matemaatiline hindamine (või siis ainult niivõrd, kui seda esteetilist alusmõõtu seejuures kujutlusjõus elavana hoitakse): sest matemaatiline hindamine kujutab alati ainult suhtelist suurust võrdluse tee teiste sama laadi suurustega, niivõrd kui meelemõistus saab neid kaemuses haarata.

Mingi kvantumi kujutlusjõusse näitliku vastuvõtmisse, et seda saaks tarvitada mõõduna või ühikuna suurusehindamiseks arvude abil, kuulub kaks selle võime toimingut: haaramine (apprehensio) ja kokkuvõtmine (comprehensio aesthetica). Haaramisega pole häda: sest sellega võib minna lõpmatuseni; aga kokkuvõtmine läheb aina raskemaks, mida kaugemale haaramine edasi nihkub, ja jõuab peagi oma maksimumini, nimelt suurusehindamise esteetiliselt suurima alusmõõduni. Sest kui haaramine on jõudnud nii kaugele, et alguses haaratud meeltekaemuse osaettekujutused hakkavad kujutlusjõus juba kustuma, kui kujutlus jõud nihkub edasi paljude haaramiseks, siis ta kaotab ühel poolel täpselt sama palju, kui ta teisel poolel võidab, ja kokkuvõtmises on suurim, millest ta edasi ei saa minna.

Sellega saab seletada seda, mida märgib Savary oma teadetes Egiptuses: et püramiididele ei tule väga lähedale minna ega ka nendest liiga kaugel olla, et saada kogu liigutatus nende suurusest. Sest kui on viimane, siis kujutatakse osasid, mida haaratakse, (nende kive üksteise kohal) ette vaid hämaralt, ja ettekujutus nendest ei mõjuta subjekti esteetilist otsustust. Aga kui on esimene, siis vajab silm mõningat aega, et lõpule viia haaramist aluspinnast kuni tipuni; selle ajaga aga kustuvad alati osalt esimesed, enne kui kujutlusjõud on viimased vastu võtnud, ja kokkuvõtmine ei ole kunagi täielik. – Täpselt sama võib ka olla piisav, et seletada seda vapustust või omamoodi kohmetust, mis nagu jutustatakse, mis haarab vaatajaid Peetri kirikus Roomas, kui nad esimest korda sisse astuvad. Sest siin on tunne, et kujutlusjõud ei ole terviku idee jaoks kohane, et seda kujutada, milles kujutlusjõud jõuab maksimumini ning kui ta püüab seda avardada, langeb ta iseendasse tagasi, see aga toob talle liigutava heameele.

Ma ei hakka praegu veel ära tooma midagi selle heameele alusest, mis on ühenduses ettekujutusega, millest seda on kõige vähem oodata, mis nimelt annab meile tunda ettekujutuse sobimatust, järelikult ka subjektiivset eesmärgipäratust otsustusjõu jaoks suurusehindamisel; vaid märgin ainult, et selleks et esteetiline otsustus oleks puhas (segamata teleoloogilise otsustuse kui mõistusotsustusega) ja tuua sellest esteetilise otsustusvõime kriitikaga täiesti sobiv näide, ei tule näidata mitte ülevat kunstisaaduste (nt ehitiste, sammaste jne) puhul, kus inimlik eesmärk määrab nii vormi kui ka suuruse, ega loodusasjade puhul, mille mõistega käib juba kaasas kindel eesmärk (nt teadaoleva loodusmääratlusega loomade puhul), vaid toore looduse puhul (ja sellegi puhul ainult juhul, kui sellega ei käi omakorda kaasas mingit võlu ega liigutatust tegelikust ohust), ainult niivõrd, kui see sisaldab suurust. Sest seda laadi ettekujutuses ei sisalda loodus midagi, mis oleks koletu (ega midagi, mis oleks tore või kohutav); suurus, mida haaratakse, võib olla nii ulatuslik kui tahes, kui ainult kujutlusjõud suudab seda tervikuks kokku võtta. Koletu on ese, kui ta oma suurusega hävitab eesmärgi, mis moodustab tema mõiste. Kolossaalseks aga nimetatakse niisuguse mõiste pelka kujutust, mis on igasuguse kujutamise jaoks peaaegu liiga suur (piirneb suhteliselt koletuga): sest mõiste kujutamist raskendab see, et eseme kaemus on meie haaramisvõime jaoks peaaegu liiga suur. – Puhtal otsustusel üleva üle aga ei tohi määramisaluseks olla üldse mitte mingit objekti eesmärki, et see oleks esteetiline, mitte segatud mingi aru- või mõistusotsustusega.

Sest selleks, et miski meeldiks pelgalt reflekteerivale otsustusjõule ilma huvitatusega, peab ettekujutusega sellest käima kaasas subjektiivne ja niisugusena üldkehtiv eesmärgipärasus, kuigi aga siin ei ole (nagu kauni puhu) aluseks eseme vormi eesmärgipärasus, siis tekib küsimus, milline see subjektiivne eesmärgipärasus on ja mille tõttu kirjutatakse see ette normina, et see annaks pelgas suurusehindamises ja nimelt selles, mis viiakse koguni meie kujutlusjõu võime sobimatuseni mingi suuruse mõiste kujutamisel, aluse üldiselt kehtivaks heameeleks.

Kujutlusjõud läheb kokkupanemisega, mis on suuruse ettekujutamiseks vajalik, iseenesest, ilma et miski teda takistaks, lõpmatuseni edasi; aru aga juhib teda arvumõistetega, milleks kujutlusjõud peab andma skeemi: ja selles menetluses kui loogilisse suurusehindamisse kuuluvas on küll midagi objektiivselt eesmärgipärast eesmärgi mõiste järgi (niisugune on iga mõõtmine), aga mitte midagi esteetilise otsustusjõu jaoks eesmärgipärast ja meeldivat. Selles kavatsuslikus eesmärgipärasuses ei ole ka mitte midagi, mis sunniks viima mõõdu, st paljuse ühte kaemusse kokkuvõtmise suurust kujutlusjõu võime piirini ja nii kaugele, kui see kujutustes iganes ulatub. Sest suuruste aruhindamises (aritmeetikas) jõutakse just nii kaugele, ükskõik kas ühikute kokkuvõtmine viiakse arvuni 10 (dekaadikas) või ainult 4-ni (tetraktikas); edasine suuruste tekitamine sooritatakse aga kokkupanemises, või kui kvantum on kaemuses antud, haaramises, pelgalt progressiivselt (mitte komprehensiivselt) omaksvõetud progressiooniprintsiibi järgi. Aru on selles matemaatilises suurusehindamises täpselt sama hästi teenitud ja rahuldatud, ükskõik kas kujutlusjõud valib ühikuks suuruse, mida saab ühe pilguga haarata, näiteks jala või ridva, või Saksa miili, või isegi Maa läbimõõtu, mille haaramine on küll võimalik, kuid mitte kokkuvõtmine ühte kujutlusjõu kaemusse (comprehensio aesthetica '​ga mitte, kuigi küll comprehensio logica '​ga arvumõistes. Mõlemal juhul läheb loogiline suurusehindamine takistamatult lõpmatuseni.

Nüüd aga kuulab meelemõistus endas mõistuse häält, mis nõuab kõikidele suurustele, isegi neile, mida küll mitte kunagi tervikuna ei saa haarata, mille üle aga ometi saab (meelelises ettekujutuses) otsustada kui tervikuna antute üle, terviklikkust, st kokkuvõtmist ühte kaemusse, ja nõuab kõikide nende aina kasvava arvujada liikmetele kujutust ega tee sellest nõudest erandit ka mitte lõpmatusele (ruum ja möödunud aeg), vaid teeb vältimatuks kujutada seda (tavamõistuse otsustuses) seda endale ette tervikuna (selle terviklikkuse poolest) antuna.

Lõpmatus on aga absoluutselt (mitte ainult võrdlemisi) suur. Sellega võrreldes on kõik muu (sama liiki suuruste seas) väike. Aga – mis on kõige suurepärasem – see, et me saame seda kas või ainult mõeldagi tervikuna, näitab meelemõistuse võimet, mis ületab igasuguse meelte mõõdupuu. Sest selleks oleks tarvis kokkuvõtmist, mis annaks ühikuna mõõdupuu, millel oleks lõpmatusega kindel, arvudes väljendatav suhe: mis on võimatu. Selleks aga, et suuta antud lõpmatust vastuoluta kas või ainult mõelda, on tarvis inimese meelemõistuses võimet, mis on ise ülemeeleline. Sest ainult selle abil ning tema idee abil noumenonist, mis ise ei võimalda kaemust, aga mis ometi seatakse maailmakaemusele kui pelgale nähtumusele substraadina aluseks, võetakse meeltemaailma lõpmatus puhtas intellektuaalses suurusehindamises ühe mõiste alla tervikuna kokku, kuigi matemaatilises suurusehindamises arvumõistete abil ei saa seda mitte kunagi tervikuna mõelda. Isegi võime kujutada ülemeelelise kaemuse lõpmatust endale (tema intelligiiblis substraadis) antuna ette ületab igasuguse meelelisuse mõõdupuu ja on üle igasuguse võrdluse isegi matemaatilise hindamisega suur; küll mitte teoreetilises suhtes tunnetusvõime tarvis, ent ometi avardusena meelemõistusele mis tunneb end suutelisena meelelisuse piirid teises (praktilises) suhtes ületada.

Ülev on niisiis loodus nendes oma ilmingutes, mille kaemusega käib kaasas idee nende lõpmatusest. Aga see viimane saab aset leida üksnes sellepärast, et meie kujutlusvõime suurimgi pingutus eseme suurusehindamisel on ebaadekvaatne. Aga matemaatilise suurusehindamise jaoks on iga eseme puhul kujutlusjõud piisav selleks, et anda selle jaoks piisav mõõt, sest aru arvumõisted saavad progressiooni abil teha iga mõõdu igale antud suurusele adekvaatseks. Niisiis peab just esteetilises suurusehindamises tuntama kokkuvõtmispüüet, mis ületab kujutlusjõu võime, progressiivset haaramist kaemuse terviku haaramiseks, ja seejuures ühtlasi tajutama selle edasiminemises piiramatu võime ebaadekvaatsust kõige väiksema arukulutusega suurusehindamiseks kõlbliku alusmõõdu haaramiseks ja selle tarvitamiseks suurusehindamiseks. Aga looduse päristine muutumatu alusmõõt on tema absoluutne tervik, mis on tema kui nähtumuse puhul kokkuvõetud lõpmatus. Et aga see alusmõõt on iseenesele vasturääkiv mõiste (lõputu progressi absoluutse terviklikkuse võimatuse tõttu): siis peab see loodusobjekti suurus, millele kujutlusjõud kogu oma kokkuvõtmisvõimet viljatult rakendab, viima looduse mõiste ülemeelelisele substraadile (mis on aluseks loodusele ja meie võimele mõelda), mis on üle igasuguse meelte mõõdupuu suur ja seetõttu võimaldab teha otsustuse, et mitte niivõrd ese, kuivõrd meelemõistuhäälestus tema hindamisel on ülev.

Niisiis, nii nagu esteetiline otsustusjõud kauni üle hindamisel seab kujutlusjõu selle vabas mängus vahekorda aruga, et kokku kõlada tema mõistetega üldse (ilma nende määratluseta), seab ta sellesama võime otsustuse tegemisel, et mingi asi on ülev, vahekorda mõistusega, et olla mõistuse ideedega (määratlemata, millistega) subjektiivselt kooskõlas, st esile kutsuda meelemõistushäälestuse, mis on sobiv ja ühitatav selle häälestusega, mille kutsuks esile kindlate (praktiliste) ideede mõju tundele.

Siit nähtub ka, et tõelist ülevust tuleb otsida ainult otsustuste tegija meelemõistusest, mitte loodusobjektist, mille üle otsustamine ajendab tema häälestuse. Kes tahaks ka kujutuid mäemasse, mis on metsikus korratuses üksteise kohal kõrguvad, oma jääpüramiididega, või sünget möllavat merd jne nimetada ülevaks? Aga meelemõistus tunneb end omaenese otsustuste tegemises tõstetuna, kui ta, jättes end nende vaatlemisel nende vormi arvesse võtmata kujutlusvõime ning kuigi täiesti ilma kindla eesmärgita, sellega ühendusse asetatud pelgalt avardava mõistuse hoolde, leiab, et kogu kujutlusjõu vägi on ometigi mõistuse ideedega mitteadekvaatne.

Looduse matemaatilis-üleva näiteid pelgas kaemuses annavad meile kõik juhtumid, kus meile ei ole kujutlusvõime jaoks antud mitte niivõrd suurem arvumõiste, kuivõrd suur ühik mõõduna (arvujadade lühendamiseks.) Puu, mida me hindame mehekasvu järgi, annab igatahes mõõdupuu mäe jaoks; ja kui see oleks umbes ühe miili kõrgune, võib see olla ühikuks arvu jaoks, mis väljendab Maa läbimõõtu, et viimast näitlikuks teha, Maa läbimõõt meile tuntud planeedisüsteemi jaoks, see Linnutee süsteemi jaoks; ja mõõtmatu hulk niisuguseid linnuteesüsteeme udutähtede nime all, mis moodustavad omavahel oletatavasti omakorda niisuguse süsteemi, ei lase meil mingeid piire oodata. Aga ülev ei kätke nii mõõtmatu terviku üle esteetilisel otsustamisel mitte niivõrd arvu suuruses kui selles, et me jõuame edasi minnes aina seda suuremate ühikuteni; sellele aitab kaasa maailmaehitise süstemaatiline jagamine, mis kujutab meile kõike suurt looduses aina omakorda väikesena, õieti aga meie kujutlusjõudu kogu oma piirituses ja koos sellega loodust mõistuse ideedega võrreldes, kui ta püüab leida neile adekvaatset kujutust, kaduvväikesena.

§ 27. Heameele kvaliteedist üleva üle otsustamisel

Tõlge

Tunne, et meie võime ei ole adekvaatne, et jõuda ideeni, mis on meie jaoks seadus, on austus. Aga idee mis tahes nähtuse, mis saab meile antud olla, kokkuvõtmisest terviku kaemusesse niisugune, mis on meile peale pandud mõistuse seadusega, mis ei tunne ära mitte ühtki kindlat, igaühe jaoks kehtivat ja muutumatut mõõtu peale absoluutse terviku. Meie kujutlusjõud aga ilmutab oma suurimaski pingutuses võtta antud ese kokku kaemuse tervikuks (st kujutada mõistuse ideed), mida temalt nõutakse, oma piire ja ebaadekvaatsust, ometi aga ühtlasi oma kutsumust teostama adekvaatsust selle ideega kui seadusega. Niisiis on ülevatunne looduses austus meie enda kutsumuse vastu, mida me looduse objektis teatud subreptsiooniga (austuse inimsuse idee vastu meie subjektis äravahetamisega austusega objekti vastu) ilmutame, mis teeb meile näitlikuks meie tunnetusvõimete mõistusmääratluse üleoleku meelelisuse suurimastki võimest.

Ülevatunne on niisiis norutunne kujutlusjõu ebaadekvaatsusest esteetilises suurusehindamises hindamiseks mõistuse abil ja seejuures ühtlasi äratatud lõbu just selle suurima meelelise võime ebaadekvaatsuse otsustuse kooskõlast mõistusideedega, kuivõrd püüdlemine nende poole on siiski meie jaoks seadus. Nimelt on meie jaoks (mõistuse) seadus ja kuulub meie kutsumuse juurde hinnata kõike, mida suurt loodus kui meelte ese meie jaoks sisaldab, võrreldes mõistuse ideedega väikeseks; ja see, mis äratab meis selle ülemeelelise kutsumuse tunde, kõlab selle seadusega kokku.

Aga kujutlusjõu suurim püüdlus ühiku kujutamises suurusehindamiseks on vahekord millegi absoluutselt suurega, järelikult ka vahekord mõistuse seadusega võtta ainult seda suuruste ülima mõõduna. Niisiis on seesmine taju, et igasugune meeleline mõõdupuu on mõistuse suurusehindamiseks ebaadekvaatne, kooskõla mõistuse seadustega ja norg, mille meis äratab tunne meie ülemeelelisest määratusest, mille järgi on eesmärgipärane, seega lõbu, leida, et igasugune meelelisuse mõõdupuu on mõistuse ideedega ebaadekvaatne.

Meelemõistus tunneb end üleva ettekujutuses looduses liikuma panduna: sellal kui esteetilises otsustuses looduse kauni üle on ta rahulikus kontemplatsioonis. Seda liikumist võib (eriti selle alguses) võrrelda vapustusega, s.o ühe ja sellesama objekti kiirelt vahelduva eemaletõukamise ja külgetõmbamisega. Ülemõõduline kujutlusjõu jaoks (milleni ta kaemuse haaramises viiakse) on otsekui kuristik, milles ta kardab iseennast ära kaotada; aga ometi ka mõistuse idee jaoks ülemeelelisest ei ole kujutlusjõu niisugust püüdlust esile kutsuda mitte ülemõõduline, vaid seaduspärane: seega omakorda täpselt nii külgetõmbav, kui see pelga meelelisuse jaoks oli eemaletõukav. Otsustus ise jääb aga seejuures ikka ainult esteetiliseks, sest ilma et tal oleks aluseks kindlat mõistet objekti kohta, esitab ta pelgalt meelemõistusjõudude (kujutlusjõu ja mõistuse) subjektiivset mängu nende kontrasti tõttu harmoonilisena. Sest nii nagu kujutlusjõud ja aru kauni üle otsustamisel oma üksmeele tõttu, nii kutsuvad kujutlusjõud ja mõistus siin oma tüli tõttu esile meelemõistusjõudude subjektiivse eesmärgipärasuse: nimelt tunde, et meil on puhas, iseseisev mõistus ehk suurusehindamise võime, mille ülimust ei saa näitlikuks teha mitte millegi muuga kui selle võime ebapiisavusega, mis on suuruste (meeleliste esemete) kujutamises ise piiramatu.

Ruumi mõõtmine (haaramisena) on ühtlasi selle kirjeldamine, seega objektiivne liikumine kujutluses ja progress; paljuse kokkuvõtmine ühtsusse, mitte mõtte, vaid kaemuse ühtsusse, seega suktsessiivselt haaratu kokkuvõtmine ühte hetke, on seevastu regress, mis kaotab ajatingimuse kujutlusjõu progressis jälle ära ja teeb korragaolemise näitlikuks. See on niisiis (kuna ajajärgnevus on sisemeele ja kaemuse tingimus) kujutlusjõu subjektiivne liikumine, millega ta on sisemeele suhtes vägivaldne, ja see vägivald peab olema seda märgatavam, mida suurem on kvantum, mida kujutlusjõud ühte kaemusse kokku võtab. Püüdlus võtta mõõtu suuruste jaoks vastu ühesseainsasse kaemusesse, mille haaramine nõuab märgatavat aega, on niisiis ettekujutusviis, mis on subjektiivselt vaadelduna eesmärgivastane, objektiivselt aga suurusehindamiseks vajalik, seega eesmärgipärane, seejuures aga tehakse otsustus, et täpselt seesama vägivald, mis subjektile kujutlusjõult osaks saab, on ometi meelemõistuse kogu kutsumuse jaoks eesmärgipärane.

Ülevatunde kvaliteet on see, et see on norutunne esteetilise otsustustetegemisvõime üle esemest, mida selles siiski ühtlasi kujutatakse ette eesmärgipärasena; see on võimalik seetõttu, et oma võimetus avab teadlikkuse sellesama subjekti piiramatust võimest, ja meelemõistus saab viimase üle esteetiliselt otsustada ainult esimese kaudu.

Loogilise suurusehindamise puhul tunti võimatust jõuda meeltemaailma asjade mõõtmise progressi kaudu ajas ja ruumis kunagi absoluutse terviklikkuseni objektiivsena, st võimatusena mõelda lõpmatust antuna, mitte puhtsubjektiivsena, st võimatusena seda haarata: sest seal ei hoolita üldse kaemusse kokkuvõtmise astmest kui mõõdust, vaid kogu asi on arvumõistes. Aga esteetilise suurusehindamise puhul peab arvumõiste ära langema või tuleb seda muuta, ja kujutlusjõu komprehensioon mõõdu ühtsuseks (seega vältides mõisteid suurusemõistete suktsessiivse tekitamise seadusest) on selle jaoks ainsana seaduspärane. – Kui nüüd mõni suurus jõuab peaaegu meie kaemusse kokkuvõtmise võime viimse piirini, ja arvsuurused (mille puhul me oleme teadlikud oma võime piiritusest) kutsuvad kujutlusjõudu esteetilisele kokkuvõtmisele suuremaks ühtsuseks, siis me tunneme end meelemõistuses esteetiliselt piiridesse panduna; aga norgu kujutatakse siiski kujutlusjõu paratamatu avardumise suhtes adekvaatsuseks sellele, mis on meie mõistuses piiramatu, nimelt absoluutse terviku ideele, seega kujutlusjõu võime mitteeesmärgipärasust siiski mõistusideede ja nende äratamise jaoks ette eesmärgipärasena. Just seetõttu aga saab esteetiline otsustus ise mõistuse jaoks subjektiivselt eesmärgipäraseks, ideede allikana, s.o niisuguse intellektuaalse kokkuvõtmise allikana, mille jaoks igasugune esteetiline kokkuvõtmine on väike; ja ese võetakse ülevana vastu lõbuga, mis on võimalik ainult noru kaudu.

B.

Looduse dünaamiliselt ülevast

§ 28. Loodusest kui väest

Tõlge

Vägi on võime, mis on üle suurtest takistustest. Sedasama nimetatakse võimuks, kui ta on üle ka selle vastupanust, millel endal on väge. Loodu vaadelduna esteetilises otsustuses väena, millel ei ole meie üle võimu, on dünaamiliselt ülev.

Selleks et me saaksime kujutada loodust ette dünaamiliselt ülevana, tuleb teda ette kujutada kartust äratavana (kuigi ümberpöördult ei leita, et iga kartust äratav ese oleks meie esteetilises otsustuses ülev. Sest esteetilises otsustusetegemises (ilma mõisteta) saab takistustest üleoleku üle otsustada ainult vastupanu suuruse järgi. Aga see, millele me püüame vastu seista, on pahe, ja kui meie võime selleni ei küüni, kartuse ese. Niisiis saab esteetilise otsustusjõu jaoks pidada loodust väeks, seega dünaamiliselt ülevaks, ainult niivõrd, kui seda vaadeldakse kartuse esemena.

Aga eset saab vaadelda kardetavana, ilma teda kartmata, kui me nimelt otsustame tema üle nii, et me pelgalt kujutame endale ette juhtumit, kus me tahaksime talle vastu seista, ja seda, et siis oleks igasugune vastupanu kaugelt asjatu. Nii kardab vooruslik Jumalat, ilma et tal oleks kartust, sest ta ei kujuta Jumalale ja tema käskudele vastu seista tahtmist endale ette juhtumina, mille pärast ta peaks muret tundma. Aga igaks niisuguseks juhuks, mida ta ei mõtle iseenesest võimatuna, tunneb ta Jumala ära kardetavana.

See, kellel on kartus, ei saa looduse üleva üle üldse otsustada, nii nagu see, kes on haaratud kalduvusest ja himust, ei saa otsustada kauni üle. Esimene väldib vaatepilti esemest, mis talle hirmu nahka ajab; ja oleks võimatu leida heameelt kohkumisest, mis oleks tõsiselt mõeldud. Seetõttu on meeldivus vaevuse lakkamisest rõõmusolek. See viimane aga ohust vabanemise pärast on rõõmusolek kavatsusega end mitte enam sellesse ohtu asetada; võib-olla isegi ei taheta enam hea meelega selle tunde peale tagasi mõelda, rääkimata sellest, et ise selleks juhust otsida.

Uhked, etteulatuvad, otsekui ähvardavad kaljud, taevas kogunevad äikesepilved, mis välkude ja kõue saatel edasi liiguvad, vulkaanid kogu oma hävitusjõus, orkaanid, mis jätavad maha laastatud maa, piiritu ookean, mis on mäslema aetud, suure jõe kõrge juga jms teevad meie võime vastu seista võrreldes nende väega tühiselt pisikeseks. Aga vaade neile muutub seda külgetõmbavamaks, mida kardetavam see on, kui me ainult olema turvalises kohas; ja me nimetame neid esemeid hea meelega ülevaks, sest need suurendavad hingejõudu üle tavalise keskmise ja võimaldavad meil endas avastada hoopis teistsuguse võime vastu seista, mis annab meile julguse looduse näilise kõikvõimsusega mõõtu võtta.

Sest nimelt nii, nagu me leidsime looduse mõõtmatuse näol ja oma võime küündimatuse näol tema ala esteetiliseks suurusehindamiseks proportsionaalset mõõdupuud võtta omaenda piiratuse, ometi aga leidsime siiski ka oma mõistusvõime näol teise, mittemeelelise mõõdupuu, mille all on see lõpmatus ise ühikuks, mille all kõik looduse on väike, niisiis leidsime oma meelemõistusest üleoleku loodusest enesest tema mõõtmatuses, annab ka tema väe vastupandamatus meile kui loodusolenditele küll tunda meie füüsilist jõuetust, aga avastab ühtlasi võime otsustada enda üle, et oleme temast sõltumatud, ja üleoleku loodusest, millel põhineb hoopis teistsugune enesealalhoid kui see, mida loodus väljaspool meid saab ähvardada ja ohustada, kusjuures inimsus meie isikus jääb alandamata, kui ka inimene peaks sellele võimule alla jääma, niiviisi me ei otsusta oma esteetilises otsustuses looduse üle, et ta on ülev, mitte sellepärast, et ta on kartust äratav, vaid sellepärast, et ta kutsub meis esile meie jõu (mis ei ole loodus) pidada seda, mille pärast me muret tunneme, (varasid, tervist ja elu) väikeseks ja seetõttu tema väge (millele me nende punktide poolest ikkagi oleme allutatud) enda ja oma isiksuse jaoks sellegipoolest veel mitte niisuguseks võimuks, mille alla meil tuleks end painutada, kui asi on meie kõrgeimates põhimõtetes ja nende maksmapanekus või nendest loobumises. Niisiis nimetatakse loodust siin ülevaks pelgalt sellepärast, et ta tõstab ettekujutusjõu niisuguste juhtumite kujutamiseni, mille puhul meelemõistus saab teha endale tuntavaks oma kutsumuse enda ülevuse isegi üle looduse.

See enesehinnang ei kaota selle pärast midagi, et me peame olema turvalisuses, et seda heameelt tunda; st kuna ohuga ei ole tõsi taga, ei tohiks (nagu võiks paista) ka meie vaimuvõime ülevusega tõsi taga olla. Sest heameel puudutab siin ainult meie võime kutsumust, mis niisugusel juhul päevavalgele tuleb, nii nagu soodumus selleks võimeks meie loomuses on; kuna aga selle võime arendamine ja harjutamine on jäetud meie hooleks ja jääb meie kohuseks. Ja selles on tõde, kui teadlik inimene, kui ta oma refleksiooni sinnamaani viib, oma praegusest tegelikust jõuetusest ka ei ole.

See printsiip tundub küll olevat liiga otsitud ja targutav, seega esteetilise otsustuse kohta ülemäärane: aga inimese vaatlemine näitab vastupidist, ja et see võib olla aluseks kõige tavalisematele otsustusetegemistele, kuigi sellest ei olda alati teadlik. Sest mis on isegi metslase jaoks suurima imetluse ese? Inimene, kes ei kohku, kes ei löö kartma, kes ohtu ei väldi, samal ajal aga asub täie kaalutlusega tarmukalt asja kallale. Ka kõige tsiviliseeritumas seisundis jääb püsima see eriline austus sõjamehe vastu; ainult et lisaks nõutakse veel, et ta üksiti ilmutaks kõiki rahuaja voorusi: just sellepärast, et selle järgi tuntakse ära, et ohud ei saa tema meelemõistusest võitu. Nii et kui palju ka ei vaieldaks riigimeest väejuhiga võrreldes selle üle, kumb suuremat austust väärib, esteetiline otsustus langetab otsuse viimase kasuks. Isegi sõjas, kui seda peetakse korrast hoolides ja kodanikuõigusi pühaks pidades, on midagi ülevat ja sõda teeb üksiti selle rahva mõttelaadi, kes seda sellisel moel peab, ainult seda ülevamaks, mida rohkem ohte teda ähvardas, kusjuures ta suutis neist julgelt võitu saada, kuna aga pikk rahu teeb tavaliselt valdavaks pelga ärivaimu, koos sellega aga madala omakasu, arguse ja hellitatuse, ning madaldab rahva mõttelaadi.

Ülevamõiste niisuguse lahendusega, kui ülevat omistatakse väele, paistab olevat vastuolus see, et me tavaliselt kujutame Jumalat näitamas end äikeses, tormis, maavärinas jms vihasena, aga üksiti ka ülevana, kusjuures siiski kujutlus meie meelemõistuse üleolekust niisuguse väe tagajärgedest ja, nagu paistab, isegi kavatsustest, oleks narrus ja üksiti pühaduseteotus. Paistab, et siin ei ole mitte meie enda loomuse ülevuse tunne, vaid hoopis allaheitlikkus, rõhutus ja täieliku võimetuse tunne see meelemõistushäälestus, mis niisuguse eseme ilmnemisega sobib ja mida selle eseme ideega niisuguse loodusnähtuse puhul tavaliselt ka seostatakse. Religioonis üldse paistab põrmulangemine, langetatud peaga, rõhutud, hirmunud hoiaku ja häälega kultus olevat ainuke sünnis käitumine jumaluse juuresolekul, mille tõttu enamik rahvaid on selle ka kombeks võtnud ja harrastavad seda seniajani. Aga see meelemõistusseisund ei ole ka kaugeltki mitte iseenesest ja paratamatult religiooni ja tema eseme ülevuse ideega ühenduses. Inimene, kes tunneb tõesti hirmu, sest ta leiab enesest selleks põhjust, olles teadlik sellest, et oma halva meelsusega eksib ta selle väe vastu, kelle tahe on vastupandamatu ja üksiti õiglane, ei ole üldse meeleseisundis, millega jumalikku suurust imetleda, milleks on tarvis häälestust rahulikuks kontemplatsiooniks ja täiesti vaba otsustust. Ainult siis, kui ta on teadlik oma siirast Jumalale meelepärasest meelsusest, aitavad need väe toimed temas ärgata ideel, et see olend on ülev, sest ta tunneb iseendas ära meelsuse ülevuse, mis on Jumala tahte kohane, ja see tõstab teda kõrgemale kartusest sääraste looduse toimete ees, mida ta ei pea Jumala vihahoogudeks. Isegi alandlikkus kui oma puuduste halastamatu arvustamine – muidu võiks häid meelsusi teadvustades neid kergesti inimloomuse nõrkusega kinni katta –, on ülev meelemõistushäälestus, millega end tahtlikult allutatakse enesenoomimise valule, et nende põhjust tasapisi välja juurida. Ainult selle poolest erineb religioon seesmiselt ebausust, mis ei istuta meelemõistusse mitte aukartust üleva vastu, vaid kartust ja hirmu vägeva olendi ees, kelle tahtele ärahirmutatud inimene tunneb end allutanuna, kuid keda ta ei austa: sellest ei saa siis muidugi muud sugeneda kui soosingu taotlemine ja meelitamine heade elukommete religiooni asemel.

Järelikult ei kätke ülevus mitte üheski looduse asjas, vaid ainult meie meelemõistuses, niivõrd kui me suudame teadvustada, et me oleme üle loodusest iseendas ja seeläbi ka loodusest väljaspool meid (niivõrd kui see meid mõjutab). Kõike, mis seda tunnet meis tekitab, sealhulgas looduse vägi, mis esitab meie jõududele väljakutse, nimetatakse siis (kuigi ebaõigesti) ülevaks; ja ainult eeldusel, et meis on see idee, ja vahekorras selle ideega oleme võimelised jõudma ideeni, et see olend on ülev, kes ei ärata meis sisimat austust mitte ainult oma väega, mida ta looduses ilmutab, vaid veel enam meisse pandud võimega otsustada selle üle ilma kartus ja mõelda oma pidada oma kutsumust sellest ülevalt üle olevaks.

§ 29. Looduse üleva üle otsustamise modaalsusest

Tõlge

On arvutult ilusa looduse asju, mille üle otsustamise üksmeelsust meie omaga saab igaüks lausa nõuda ning ilma eriti eksimata ka oodata; aga oma otsustusega looduse üleva üle me ei saa nii kergesti oodata teiste nõustumist. Sest paistab, et selleks, et suuta selle loodusesemete suurepärasuse üle otsustust teha, on tarvis kaugelt suuremat mitte ainult esteetilise otsustusjõu, vaid ka selle aluseks olevate tunnetusvõimete kultuuri.

Meelemõistuse häälestus ülevatundele nõuab tema vastuvõtlikkust ideedele; sest just looduse sobimatuses ideedele, seega ainult ideede eeldusel ning eeldusel, et pingutatakse kujutlusjõudu, et käsitleda loodust skeemina ideede jaoks, seisnebki see meelelisuse jaoks hirmutav, mis ometi on üksiti külgetõmbav: sest see on võim, mida mõistus meelelisuse üle kasutab, ainult selleks, et seda oma päris võimkonna (praktilise) kohaselt avardada ning lasta sel vaadata välja lõpmatuse peale, mis meelelisuse jaoks on kuristik. Tegelikult tundub ilma kõlbeliste ideede arenguta see, mida me kultuuriga ettevalmistatuna nimetame ülevaks, toorele inimesele hirmutav. Ta näeb looduse võimu tõestustes hävitamise ja tema väe suurte mastaapide näol, millega võrreldes tema võim kaob eimillekski, üksnes vaeva, ohtu ja häda, mis ümbritseksid inimest, kes oleks sinna pagendatud. Nii nimetas üks hea, muidu arukas Savoia talupoeg (nagu jutustab hr von Saussure), kõiki jääga kaetud mäestike armastajaid kõhklematult narrideks. Ja kes teab, kas ta olekski nii väga eksinud, kui see vaatleja oleks need ohud, millesse ta end siin asetas ainult meelelahutuseks nagu enamik reisimehi või siis selleks, et ta saaks neid hiljem pateetiliselt kirjeldada, päriselt enda peale võtnud? Praegu oli tema siht inimeste õpetamine; ja hingekosutav tunne oli sellel suurepärasel mehel pealekauba ja oma reiside lugejatele andis ta selle pealekauba.

Ent selle pärast, et otsustus looduse üleva üle nõuab kultuuri (rohkem kui otsustus kauni üle), ei ole ta veel algselt kultuuri tekitatud ega pelgalt konventsionaalselt ühiskonda sisse toodud; vaid sellel on alus inimloomuses, nimelt selles, mida koos terve aruga saab igaühelt nõuda, nimelt eelsoodumuses (praktilisteks) ideedeks, st moraalseks.

Sellel põhineb aga tarvidus, et teiste otsustus üleva kohta nõustuks meie omaga, kusjuures me hõlmame oma otsustusse üksiti selle nõustumise. Sest nii nagu me sellele, kes on ükskõikne otsustamisel mõne looduse eseme üle, mis meie meelest on ilus, heidame ette maitse puudumist, ütleme me selle kohta, kes jääb liigutamatuks selle juures, mis meie otsustuse järgi on ülev, et tal pole tunnet. Aga me nõuame mõlemat igalt inimeselt, ja ka eeldame seda temalt, kui tal on mingil määral kultuuri, ainult et selle vahega, et esimest me nõuame lausa igaühelt, sest selles seab otsustusjõud kujutluse vahekorda ainult aruga kui mõistetevõimega, teist aga ühel subjektiivsel eeldusel (mida me aga usume olevat õigustatud igaühelt nõudma), nimelt et inimeses on moraalitunne, ja sellega me ka omistame sellele esteetilisele otsustusele paratamatuse: sest selles ta seob kujutlusjõu vahekorda mõistusega kui ideedevõimega.

Selles esteetiliste otsustuste modaalsuses, nimelt nende eeldatavas paratamatuses, seisneb otsustusjõu kriitika üks põhimoment. Sest see märgistabki neis aprioorset printsiipi ja tõstab need välja empiirilisest psühholoogiast, milles need muidu mattuksid (ainult mittemidagiütleva epiteediga "peenem tunne") rahuldus- ja valutunnete alla, et paigutada need ning nende kaudu otsustusjõud nende klassi, mille aluseks on aprioorsed printsiibid, niisugustena aga tõmmata need üle transtsendentaalfilosoofiasse.

Üldine märkus esteetiliste reflektiivsete otsustuste juurde

Tõlge

Vahekorras lõbutundega tuleb ese arvata kas meeldiva, kauni, üleva või (absoluutselt) hea (iucundum, pulchrum, sublime, honestum) hulka.

Meeldiv on ihade ajena läbivalt ühesugust liiki, kust see ka ei tule ja kui spetsiifiliselt erinev (meele ja aistingu) ettekujutus (objektiivselt vaadelduna) ka ei ole. Seetõttu on otsustamisel meeldiva mõju üle meelemõistusele tähtis ainult võlude hulk (korraga ja järjest) ja otsekui ainult meeldiva aistingu mass; ja seda ei saa seetõttu arusaadavaks mitte millegi muu kui kvantiteediga. See ka ei kultiveeri, vaid kuulub pelga naudingu juurde. – Kaunis seevastu nõuab ettekujutust objekti teatud kvaliteedist, mida saab ka arusaadavaks teha ja mõistetele tuua (kuigi esteetilises otsustuses seda mõistetele ei tooda); ja kultiveerib, õpetades üksiti pöörama tähelepanu eesmärgipärasusele lõbutundes. – Ülev seisneb pelgalt suhtes, milles meelelise üle looduse ettekujutuses otsustatakse, et ta on kõlblik võimalikuks ülemeeleliseks tarvituseks. – Absoluutselt hea, otsustatuna subjektiivselt tunde järgi, mida see sisendab, (moraalitunde objekt) kui subjekti jõudude määratavus ettekujutusega absoluutselt sundivast seadusest, erineb peamiselt aprioorsetel mõistetel põhineva paratamatuse modaalsuse poolest, mis ei kätke endas mitte ainult pretensiooni igaühe heakskiidule, vaid ka käsku selleks, ega kuulu nimelt iseenesest mitte esteetilise, vaid puhta intellektuaalse otsustusjõu juurde; seda ei omistata ka mitte pelgalt reflekteerivas, vaid määratlevas otsustuses, mitte loodusele, vaid vabadusele. Aga subjekti määratavus selle ideega, ja nimelt niisuguse subjekti määratavus, mis saab eneses tunda meelelisuselt takistusi, üksiti aga üleolekut nendest nende kui oma seisundi modifikatsiooni ületamise läbi, s.o moraalitunnet, on siiski esteetilise otsustusjõu ja selle formaalsete tingimustega selle poolest seotud, et see saab aidata näidata kohusest tegutsemise seaduspärasust üksiti esteetilisena, s.o ülevana, või ka ilusana, kaotamata midagi selle puhtusest: seda ei juhtu, kui tahta seda seada loomulikku ühendusse meeldivatundega.

Kui järeldada tulemus mõlemasuguste esteetiliste otsustuste senisest ekspositsioonist, siis tuleksid välja järgmised lühikesed definitsioonid:

Ilus on see, mis meeldib pelgas otsustusetegemises (st mitte meele aistingu vahendusel aru mõiste järgi). Sellest järeldub iseenesest, et see peab meeldima ilma igasuguse huvitatuseta.

Ülev on see, mis meeldib vahetult oma vastupanu tõttu meelte huvitatusele.

Mõlemad kui esteetilise üldkehtiva otsustusetegemise definitsioonid on vahekorras subjektiivsete alustega, nimelt ühelt poolt meelelisuse alustega, nii nagu see on eesmärgipärane kontemplatiivse aru kasuks, teiselt poolt nii nagu see on eesmärgipärane viimase vastu, see-eest aga praktilise mõistuse eesmärkide kasuks, ja ometi on mõlemad samas subjektis ühendatuna eesmärgipärased moraalitunde suhtes. Kaunis valmistab meid ette armastama midagi, isegi loodust; ilma huvitatuseta; ülev valmistab meid ette austama seda meie (meelelise) huvitatuse vastaselt.

Ülevat võib kirjeldada nii: see on (looduse) ese, mille ettekujutus määrab meelemõistuse kujutama looduse kättesaamatust endale ette ideede kujutusena.

Kui täht-tähelt võtta ja loogiliselt vaadelda, siis ideid ei saa kujutada. Aga kui me laiendame oma empiirilist ettekujutusvõimet (matemaatiliselt või dünaamiliselt) looduse kaemiseks, siis tuleb vältimatult juurde mõistus kui absoluutse terviklikkuse sõltumatuse võime ja tekitab meelemõistuse – kuigi asjatu – püüdluse teha meelte ettekujutus sellele kohaseks. See püüdlus ja tunne, et idee on kujutlusjõule kättesaamatu, on ise kujutus meie meelemõistuse subjektiivsest eesmärgipärasusest kujutlusjõu tarvitamisel meelemõistuse ülemeelelise kutsumuse heaks ja sunnib meid mõtlema subjektiivselt loodust ennast selle terviklikkuses millegi ülemeelelise kujutusena, suutmata seda kujutust objektiivselt luua.

Sest seda me varsti märkame, et loodusel ruumis ja ajas on täiesti puudu tingimatu, seega ka absoluutne suurus, mida kõige tavalisem mõistus ometi nõuab. Just see tuletab meile ka meelde, et meil on tegu ainult looduse kui nähtumusega ja seda ennast tuleb pidada veel looduse iseeneses (mis on mõistusel idees) pelgaks kujutuseks. Selle ülemeelelise idee aga, mida me küll lähemalt ei määratle, seega ei saa tunnetada loodust selle kujutusena, vaid saame seda ainult mõelda, äratab meis üks ese, mille üle esteetiline otsustamine pingutab kujutlusjõu peaaegu piirini, kas laienemise piirini (matemaatiliselt) või meelemõistuse üle võimu piirini (dünaamiliselt), kusjuures see idee põhineb tundel, et meelemõistusel on kutsumus, mis ületab täielikult esimese ala, (moraalitundel) mille suhtes eseme ettekujutus hinnatakse subjektiivselt eesmärgipäraseks.

Tegelikult ei saa looduse üleva tunnet hästi mõelda, ühendamata sellega meelemõistuse häälestust, mis on sarnane moraalitundega; ja kuigi vahetu lõbu looduse kaunist eeldab ja kultiveerib samuti teatavat mõtteviisi liberaalsust, s.o heameele sõltumatust pelgast meeltenaudingust, kujutatakse sellega ette veel rohkem vabadust mängus kui seadusele allutatud tegevuses, mis on inimese kõlbelisuse ehtne laad, kus mõistus peab meelelisuse kallal võimu tarvitama, ainult et esteetilise otsustuse puhul üleva üle kujutatakse ette, et seda võimu tarvitatakse kujutlusjõu enese kui mõistuse tööriista abil.

Heameel looduse ülevast on seetõttu ka ainult negatiivne (mitte positiivne nagu heameel kaunist), nimelt tunne, et kujutlusjõud ise jätab end vabadusest ilma, sest seda määratakse eesmärgipäraselt mingi muu seaduse kui empiirilise tarvituse seaduse järgi. Sellega saab ta avarduse ja väe, mis on suurem kui see, mille ta ohverdab, aga mille alus on tema enda eest varjatud, nii et ta ei tunne ohverdust või ilmajäetust ja üksiti põhjust, millele ta on allutatud. Hämmastus, mis piirneb kohkumisega, õudus ja püha judin, mis haarab vaatajat, kui ta näeb taevasse tõusvaid mäestikumasse, sügavaid kuristikke ja nendes märatsevaid vesi, sügavalt varjulisi, raskemeelsele mõtisklusele kutsuvaid kohti jne, ei ole turvalisuse juures, milles ta teab end olevat, tegelik kartus, vaid ainult katse kujutlusjõuga sellesse sisse minna, et tunda sellesama võime väge, ühendada selle äratatud meelemõistusliigutus meelemõistuse rahuga ja nõnda olla üle loodusest meis endis, seega ka väljaspool meid, niivõrd kui ta saab meie heaolutunnet mõjutada. Sest kujutlusjõud teeb assotsiatsiooniseaduse järgi meie rahuloluseisundi füüsiliselt sõltuvaks; aga just kujutlusjõud on otsustusjõu skematismi printsiipide järgi (järelikult niivõrd vabadusele allutatuna) mõistuse ja tema ideede tööriist, niisugusena aga vägi, millega me oma sõltumatuse looduse mõjude vastu maksma paneme, alandame väikeseks selle, mis looduse mõjude poolest on suur, ja nõnda eeldame absoluutselt suurt ainult tema (subjekti) enda kutsumuses. See esteetilise otsustusjõu refleksioon, millega ta tõstab end sobivuseni mõistusega (ent ilma määratletud mõisteta mõistusest), kujutab eset ennast piirini avardatud kujutlusjõu objektiivse sobimatuse tõttu mõistusega (kui ideedevõimega) siiski ette subjektiivselt eesmärgipärasena.

Siin tuleb üldse tähelepanu pöörata sellele, mida ülalpool on juba meelde tuletatud, nimelt et otsustusjõu transtsendentaalses esteetikas peab olema jutt ainult puhastest esteetilistest otsustustest, järelikult ei tohi näiteid võtta niisugustelt ilusatelt või ülevatelt looduse esemetelt, mis eeldavad mõistet eesmärgist; sest siis oleks see kas teleoloogiline või pelkadel tunnetel esemest (rahuldus või valu) põhinev, seega esimesel juhul mitte esteetiline, teisel juhul mitte puhtformaalne eesmärgipärasus. Nii et kui vaadet tähistaevale nimetatakse ülevaks, siis ei tule selle üle otsustamiseks aluseks võtta mitte mõisteid maailmadest, kus elavad mõistusega olendid, ega võtma heledaid täppe, mida täis olevana me ruumi enda kohal näeme, nende päikestena nende jaoks seatud ringe mööda eesmärgipäraselt liikumas, vaid võtta seda nii, nagu seda nähakse, avara võlvina, mis kõike hõlmab; ja ainult selle ettekujutuse all tuleb postuleerida ülevust, mis omistab sellele esemele puhtesteetilise otsustuse. Samamoodi vaadet ookeanile mitte nii, nagu me kõiksugu teadmistega (mis aga vahetus kaemuses ei kätke) rikastatuna teda mõtleme; näiteks suure veeolendite riigina, suure veevarana aurude jaoks, mis õhku pilvedena maade tarvis tiinestavad, või ka elemendina, mis küll maailmajagusid üksteisest lahutab, teeb aga ometi nende vahel võimalikuks suurima sideme: sest need on puha teleoloogilised otsustused; vaid tuleb suuta lihtsalt luuletajate kombel selle järgi, nagu ta paistab, leida, et ookean on näiteks, kui teda rahulikuna vaadeldakse, nagu selge veepeegel, mida piiristab ainult taevas, aga kui ta on rahutu, siis nagu kõike neelata ähvardav kuristik, ja ikkagi on ta ülev. Täpselt sama tuleb öelda üleva ja kauni kohta inimese kujus, kus me ei vaata kui määramisalustele tagasi mõistetele eesmärkidest, milleks kõik tema ihuliikmed on olemas, ega tohi lasta kokkukõlal nendega mõjuda meie (siis mitte enam puhtale) esteetilisele otsustusele, kuigi küll see, et nad neile eesmärkidele vastu ei räägi, on ka esteetilise heameele tarvilik tingimus. Esteetiline eesmärgipärasus on otsustusjõu eesmärgipärasus tema vabaduses. Heameel esemest oleneb vahekorrast, milles me kujutlusjõudu tahame eeldada: nimelt et ta omaette hoiaks meelemõistust puhtas tegevuses. Kui seevastu otsustust määrab miski muu, olgu siis meelteaisting või arumõiste, siis ta on küll seaduspärane, kuid mitte vaba otsustusjõu otsustus.

Nii et kui räägitakse intellektuaalsest ilust või ülevusest, siis ei ole esiteks need väljendid päris õiged, sest need on esteetilised ettekujutusviisid, mida meis üldse ei leiduks, kui me oleksime pelgalt puhtad intelligentsid (või ka asetame end mõttes sellesse kvaliteeti); teiseks, kuigi mõlemad on intellektuaalse (moraalse) heameele esemetena küll esteetilisega selles suhtes ühitatavad, et nad ei rajane mingil huvitatusel, on nad sellega jälle selles suhtes raskesti ühitatavad, et nad peavad esile kutsuma huvitatuse, mis ei tohi selleks, et kujutus kõlaks kokku heameelega esteetilises otsustusetegemises, selles mitte kunagi aset leida teisiti kui meeltehuvitatuse tõttu, mida sellega kujutuses ühendatakse, selle tõttu aga saab intellektuaalne seaduspärasus kahju ja määrdub.

Puhta ja tingimatu intellektuaalse heameele ese on moraaliseadus tema väes, mida ta meis rakendab üle kõikide talle eelnevate meelemõistuse ajede; ja kuna see vägi annab endast esteetiliselt märku õigupoolest ainult ohverduste kaudu (mis on ilmajätmine, olgugi et seesmise vabaduse tarbeks, seevastu aga teeb meis nähtavaks selle ülemeelelise väe põhjatu sügavuse oma ettenägematusse ulatuvate järelmitega), siis on see heameel esteetilisest küljest (meelelisusse puutuvalt) negatiivne, s.o selle huvitatuse vastane, intellektuaalsest küljest vaadelduna aga positiivne ja huvitatusega ühenduses. Sellest järeldub, et intellektuaalset, iseenesest eesmärgipärast (moraalselt) head ei tule esteetiliselt otsustatuna ette kujutada mitte niivõrd ilusana kui ülevana, nii et see äratab rohkem austuse (mis põlgab võlu) kui armastuse ja kiindumuse tunnet; sest inimloomus ei kõla selle heaga kokku mitte iseenesest, vaid võimu tõttu, mida mõistus meelelisusele rakendab. Ümberpöördult saab ka seda, mida me looduses väljaspool ennast või ka enda sees (nt teatud afekte) ülevaks nimetame, ette kujutada, nii et see ka huvitavaks saab, ainult meelemõistuse väena lennutada end moraalipõhimõtete abil üle teatud meelelisuse takistuste.

Ma tahaksin viimasel pisut peatuda. Hüve ideed koos afektiga nimetatakse entusiasmiks. See meelemõistusseisund paistab olevat ülev, nii et tavaliselt väidetakse, et ilma selleta ei saa mitte midagi suurt korda saata. Aga igasugune afekt (Märkus. Afekte eristatakse liigi poolest kirgedest. Esimesed on vahekorras ainult tundega; teised kuuluvad ihavõime juurde ja on kalduvused, mis raskendavad suva igasugust põhimõtetega määratavust või teevad selle võimatuks. Esimesed on tormilised ja ettekavatsemata, teised püsivad ja kaalutletud: nii on pahameel raevuna afekt, aga vihkamisena (kättemaksuhimuna) on see kirg. Viimast ei saa mitte kuidagi ega mitte mingis suhtes nimetada ülevaks, sest afekti puhul meelemõistuse vabadust küll pidurdatakse, aga kire puhul kaotatakse see ära.) on pime, olgu siis oma eesmärgi valikus, või kui ka selle on andnud mõistus, siis selle teostuses; sest see on see meelemõistuse liigutus, mis teeb ta võimetuks põhimõtteid vabalt kaaluma, et end nende järgi määrata. Järelikult ei saa see mitte kuidagi ära teenida mõistuse heameelt. Esteetiliselt on entusiasm ometi ülev, sest see on jõudude pingutus ideede tõttu, mis annavad meelemõistusele hoo, mis mõjub palju vägevamalt ja püsivamalt kui ergutus meelteettekujutuste tõttu. Aga (mis tundub kummaline) isegi oma vankumatuid põhimõtteid kindlalt järgiva meelemõistuse afektitus (apatheia, phlegma in significatu bono [heas mõttes]) on ülev, ja seda nimelt palju suurepärasemal moel, sest tema poolel on üksiti puhta mõistuse heameel. Ainult niisugust meelemõistust nimetatakse õilsaks: seda väljendit kasutatakse seejärel ka asjade, nt hoone, kostüümi, kirjutamisviisi, kehahoiaku jms kohta, kui need ei ärata mitte niivõrd hämmastust (afekti ettekujutuses uudsusest, mis ületab ootuse) kui imetlust (hämmastust, mis uudsuse kadudes ei lakka), mis leiab aset, kui ideed oma kujutuses tahtmatult ja ilma kunstita esteetilise heameelega kokku kõlavad.

Iga vaprat laadi afekt (nimelt niisugune, mis äratab teadlikkuse meie jõududest ületada mis tahes vastuseisu (animi strenui)) on esteetiliselt ülev, nt raev, isegi meeleheide (nimelt nördinud, mitte aga arg). Sulavat laadi afektis aga (mis teeb püüde vastu seista enese noru esemeks (animum languidum)) ei ole midagi õilsat, aga selle saab arvata meelteliigi kauni juurde. Seetõttu on tundeliigutused, mis võivad saada afektitugevusteks, ka väga erinevad. Inimestel on julgeid tundeliigutusi ja on õrnu. Kui viimased tõusevad afektini, ei kõlba need mitte kuhugi; kalduvust selleks nimetatakse sentimentaalsuseks. Osavõtlik valu, mis ei taha end lohutada lasta või millele me, kui see puudutab väljamõeldud kurja, kuni fantaasia pettuseni, nagu see oleks tegelik, meelega andume, ilmutab pehmet, aga ühtlasi nõrka hinge, mis näitab ilusat külge ja mida saab nimetada küll fantastiliseks, ent isegi mitte entusiastlikuks. Romaanid, nutused näidendid, lamedad kommeteeeskirjad, mis flirdivad (kuigi valesti) nõndanimetatud õilsate meelsustega, tegelikult aga teevad südame närbunuks ja kohuse rangele eeskirjale tundetuks, võimetuks igasuguseks austuseks inimsuse väärikuse vastu meie isikus ja inimeste õiguse vastu (mis on midagi hoopis muud kui nende õndsus) ja üldse kõikideks kindlateks põhimõteteks; isegi religiooniettekanne, mis soovitab roomavat, madalat soosingutaotlemist ja lipitsemist, mis loobub igasugusest usaldusest omaenda võime vastu kurjale meis vastu seista ärksa otsustavuse asemel proovida kasutada jõude, mis meile kogu meie nõrkuse juures siiski veel üle jäävad, kalduvuste ületamiseks; võlts alandlikkus, mis eeldab enesepõlguses, soiguvas teeseldud kahetsuses ja pelgalt kannatavas meelemõistushoiakus ainsat viisi, kuidas on võimalik ülimale olendile meelepäraseks saada, ei sobi üldse kokku sellega, mida võiks arvata meelemõistuslaadi ilu hulka, rääkimata sellest, mida võiks arvata meelemõistuslaadi ülevuse hulka.

Aga ka tormilised meelemõistusliigutused, ühendatuga neid siis hingekosutuse nime all religiooni ideedega või pelgalt kultuuri juurde kuuluvatena ideedega, mis sisaldavad ühiskondlikku huvi, ei saa, kui palju nad ka kujutlusjõudu ei pinguta, mitte kuidagi pretendeerida üleva kujutuse aule, kui nad ei jäta maha meelemõistushäälestust, millel, olgugi kaudselt, on mõju teadlikkusele tema tugevusest ja otsustavusest selleks, millega käib kaasas puhas intellektuaalne eesmärgipärasus (ülemeeleliseks). Sest muidu kuuluvad kõik need tundeliigutused ainult liikumise juurde, mida tervise pärast heameelega harrastatakse. Meeldiv väsimus, mis niisugusele raputusele afektide mängust järgneb, on heaolu nauding meis tekitatud mitmesuguste elujõudude tasakaalust, mis lõpuks taandub sellelesamale mis see tasakaal, mis on idamaa naudinguarmastajatele nii mõnus, kui nad lasevad oma keha otsekui läbi sõtkuda ning kõiki selle lihaseid ja liigeseid pehmelt vajutada ja painutada; ainult et esimesel juhul on liikumapanev alge suuremalt jaolt meis, teisel juhul seevastu täiesti väljaspool meid. Aga nii mõnigi inimene usub, et ta on saanud hingekosutust jutluselt, milles ei ole ometi mitte midagi üles ehitatud (puudub heade maksiimide süsteem); või et mõni tragöödia on teda paremaks teinud, kui ta rõõmustab lihtsalt selle üle, et igavus on õnnelikult peletatud. Niisiis peab üleval alati olema vahekord mõtteviisiga, s.o maksiimidega, mis toovad intellektuaalsele ja mõistuseideedele ülemvõimu meelelisuse üle.

Pole tarvis karta, et ülevatunne niisuguse abstraktse kujutusviisi tõttu, mis on meelelise suhtes täiesti negatiivne, midagi kaotaks; sest kujutlusjõud, kuigi ta küll ei leia peale meelelise midagi, millest kinni hoida, tunneb end siiski ka meelelisuse piiride ärakaotamise tõttu piiramatuna; ja see eraldamine on niisiis lõpmatuse kujutus, mis küll just sellepärast ei saa mitte kunagi olla teisiti kui puhtnegatiivse kujutusena, mis aga siiski hinge avardab. Võib-olla ei ole juutide seaduseraamatus ülevamat kohta kui käsk: sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all jne. Ainuüksi see käsk seletab entusiasmi, mida juudi rahvas oma kultuursel ajastul tundis oma religiooni suhtes, kui ta seda teiste rahvastega võrdles, või seda uhkust, mida muhameedlus sisendab. Täpselt sama kehtib ka ettekujutuse kohta moraaliseadusest või moraalsuse eelsoodumusest meis. Täiesti ekslik on karta, et kui see ilma jätta kõigest sellest, mis seda meeltele saab soovitada, siis saaks sellega kaasaskäiv heakskiit olla ainult külm ja elutu ning sellega ei käiks kaasas mitte mingit liikumapanevat jõudu ega tundeliigutust. Otse ümberpöördult; sest seal, kus nüüd meeled enda ees enam mitte midagi ei näe ja sellegipoolest jääb alles eksimatult äratuntav ja kustumatu idee kõlbluse idee, oleks pigem tarvis kujutlusjõul hoogu maha võtta, et mitte lasta seda tõusta entusiasmini, kui kartusest nende ideede jõuetuse eest neile piltidest ja lapsikutest seadmetest abi otsida. Sellepärast on ka valitsused heameelega lubanud religiooni niisuguste seadmetega rikkalikult varustada ja niiviisi võtnud alamalt vaeva, ühtlasi aga ka võime oma hingejõude üle nende piiride laiendada, mida saab talle suvaliselt seada ja mille abil saab tema kui puhtpassiivsega kergemini ümber käia.

See kõlbelisuse puhas, hingeülendav, puhtnegatiivne kujutus seevastu ei too kaasa fanatismi ohtu: jutt on luulust, et nähakse midagi üle igasuguse meelelisuse piiri, st unistatakse põhimõtete järgi (märatsetakse mõistusega); just sellepärast, et kujutus on esimesel juhul puhtnegatiivne. Sest vabaduseidee seletamatus lõikab igasugusel positiivsel kujutusel täielikult tee ära: moraaliseadus aga on meis iseenesest piisavalt ja algupäraselt määrav, nii et ta ei luba meil isegi otsida määramisalust väljaspool teda ennast. Kui entusiasmi võib võrrelda hullumeelsusega [Wahnsinn, luulumeel'], siis fanatismi võib võrrelda hulluarususega [Wahnwitz, luuluvaimukus], kusjuures viimane sobib kõikide seast kõige vähem ülevaga kokku, sest ta on unistavalt naeruväärne. Entusiasmi kui afekti puhul on kujutlusjõud ohjeldamatu, fanatismi puhul sissejuurdunud hauduva kirena korratu. Esimene on mööduv juhus, mis terveimatki aru mõnikord tabab; teine on haigus, mis teda lõhub.

Lihtsus (kunstitu eesmärgipärasus) on otsekui looduse stiil ülevas ja nõnda ka kõlbluse stiil: kõlblus on teine (ülemeeleline) loodus, millest me tunneme ainult seadusi, ilma, et meis endis oleks ülemeelelist võimet jõuda kaemise teel selleni, mis kätkeb selle seadusandluse alust.

Veel tuleb märkida, et kuigi heameel kaunist, täpselt samamoodi nagu ülevast, ei ole mitte ainult üldise edasiantavuse poolest teistest esteetilistest otsustusetegemistest märgatavalt erinev, vaid ka omandab selle omaduse tõttu ühenduses seltskonnaga (milles ta on edasiantav) huvitatuse, peetakse siiski ka eraldatust igasugusest seltskonnast millekski ülevaks, kui see rajaneb ideedel, mis vaatavad igasugusest meelelisest huvist mööda. Olla eneseküllane, seega seltskonda mitte vajada, olemata siiski seltsimatu, st seltskonda vältimata, on midagi ülevale lähenevat, nii nagu igasugune vajadustest vabanemine. Seevastu inimeste vältimine misantroopia tõttu, sest neisse suhtutakse vaenulikult, või antropofoobia (inimpelguse), sest neid kardetakse kui oma vaenlasi, on osalt vihkamisväärne, osalt põlastusväärne. Siiski on olemas üks (väga ebakohaselt nõnda nimetatud) misantroopia, milleks tekib vanusega soodumus paljude heatahtlike inimeste meelemõistuses; mis puutub heatahtmisse, on see küll piisavalt filantroopiline, kuid inimestest heameele tundmisest pika kurva kogemuse tõttu kaugele ära harjutatud: siit kalduvus eemaletõmbumisele, millest annab tunnistust fantastiline soov veeta oma elu kauges maavalduses või ka (noortel isikutel) unistatav õndsus veeta elu ülejäänud maailmale tundmatul saarel väikese perekonnaga, mida robinsonaadidest romaanide või luuletuste kirjutajad oskavad hästi ära kasutada. Silmakirjalikkus, tänamatus, ebaõiglus, lapsikus eesmärkides, mida me ise peame tähtsaks ja suureks, mida järgides teevad inimesed ise üksteisele kõikmõeldavat kurja, on ideega sellest, mis nad olla võiksid, kui nad tahaksid, nii suures vastuolus ja on nii väga vastu elavale soovile näha neid paremana, et selleks et neid mitte vihata, sest armastada neid ei saa, paistab loobumine igasugustest seltskonnarõõmudest olevat väike ohver. See kurbus, mitte kurja üle, mida saatus teistele inimestele toob, (mille põhjus on sümpaatia), vaid kurja üle, mida nad ise endale teevad (mis rajaneb antipaatial põhimõtetes), on ülev, sest ta rajaneb ideedel, kuna aga esimest võib samuti pidada ainult ilusaks. – Saussure, kes on sama teravmeelne kui põhjalik, ütleb Bonhomme'i, ühe Savoia mäe kohta: "seal valitseb teatud mage kurbus." Talle oli seetõttu tuttav ka huvitav kurbus, mida sisendab vaade kõnnumaale, kuhu inimesed võiksid elama asuda, et maailmast rohkem mitte midagi kuulda ega teada saada; see ei tohi siis ka olla nii täiesti lahkusetu, et see pakuks inimestele vaid ülimalt vaevalise elu. – Ma teen selle märkuse ainult sihiga meelde tuletada, et ka nukruse (mitte löödud kurbuse), võib arvata ärksate afektide hulka, kui selle alus on moraaliideedes; kui see aga põhineb sümpaatial ja on niisugusena ka armastusväärne, siis see kuulub pelgalt sulavate afektide hulka; et sellega juhtida tähelepanu meelemõistushäälestusele, mis on ainult esimesel juhul ülev.

Praegu läbiviidud esteetiliste otsustuste transtsendentaalset ekspositsiooni võib nüüd võrrelda ka füsioloogilise ekspositsiooniga, mille on välja töötanud Burke ja paljud teravmeelsed mehed meie seas, et näha, kuhu viib üleva ja kauni puhtempiiriline analüüs. Burke [Märkus. Tema töö saksakeelse tõlke järgi: Philosophische Untersuchungen über den Ursprung unserer Begriffe vom Schönen und Erhabenen, Riga, bei Hartknoch 1773. [A Philosophical Enquiry into the Origin of our Ideas of the Sublime and Beautiful] ], kes väärib selles käsitlusviisis kõige suurepärasemaks autoriks nimetamist, toob sellel teel (tema teose lk 223) välja: "et ülevatunne põhineb enesealalhoiutungil ja kartusel, s.o valul, mis, kuna see ei lähe välja kehaosade tegeliku lõhkumiseni, kutsub esile liigutusi, kuna nad puhastavad peenemad või jämedamad veresooned ohtlikest ja vaevalistest ummistustest, on võimelised äratama meeldivaid aistinguid, küll mitte lõbu, vaid omamoodi rahuldustpakkuvat judinat, teatud rahu, mis on segatud kohkumusega." Kauni, mis tema järgi põhineb armastusel (kuigi ta arvab teadvat, et himu on armastusest lahus), viib ta tagasi (lk 251–252) "keha kiudude lõdvenemisele, pingest vabanemisele ja loidumisele, seega rahulduse pehmenemisele, nõrgenemisele, väsimisele, äravajumisele, ärakustumisele, ärasuremisele". Ja nüüd ta kinnitab seda seletusviisi juhtumitega, mil kujutlusjõud saab meis äratada nii kauni- kui ka ülevatunde ühenduses mitte üksnes aruga, vaid isegi meelteaistinguga. – Psühholoogiliste märkustena on need meie meelemõistuse nähtuste analüüsid äärmiselt ilusad ja annavad rikkalikku ainest kõige armastatumateks uurimusteks empiirilises antropoloogias. Ei saa ka eitada, et kõik ettekujutusi meis, olgu nad siis objektiivselt puhtmeelelised või täiesti intellektuaalsed, saab siiski subjektiivselt ühendada rahulduse või valuga, kui märkamatud need ka ei ole (sest nad koos afitseerivad elutunnet, ja ükski neist ei saa olla indiferentne, sest ta on subjekti modifikatsioon); isegi et rahuldus ja valu on viimaks ikkagi kehalised, alaku need siis kujutlusest või isegi aruettekujutustest, sest elu ilma kehalise elundi tundeta on pelgalt teadlikkus oma eksistentsist, kuid mitte hea- või pahaolu tunne, s.o elujõudude edendamise või pidurdamise tunne; sest meelemõistus omaette on täielikult elu (elualge ise), ja takistusi või edendusi tuleb otsida väljastpoolt seda ja ometi inimesest endast, seega ühendusest tema kehaga.

Kui aga heameel esemest asetatakse täielikult sellesse, et ese võlu või tundeliigutusega rahuldust pakub, siis ei tule ka mitte kelleltki teiselt oodata, et ta nõustuks esteetilise otsustusega, mille meie langetame; sest selles asjas küsib igaüks õigusega nõu ainult oma erameelelt. Siis aga lakkab igasugune maitsetsensuur täielikult; siis tuleks näide, mille teised oma otsustuste juhusliku kokkulangemisega annavad, teha meie jaoks heakskiidu käsuks; selle printsiibi vastu me oletatavasti ikkagi tõrguksime ning apelleeriksime loomulikule õigusele allutada otsustus, mis rajaneb omaenda heaolu vahetul tundel, omaenda meelele, mitte teiste omale.

Nii et selleks et maitseotsustust saaks pidada mitte egoistlikuks, vaid oma seesmise loomuse poolest, st iseenda pärast, mitte näidete pärast, mida teised oma maitse kohta annavad, vaid paratamatult pluralistlikuks, kui keegi hindab selle niisuguseks, mis tohib üksiti nõuda, et teised sellega nõustuksid, peab selle aluseks olema (olgu siis objektiivne või subjektiivne) aprioorne printsiip, milleni meelemõistusmuutuste empiiriliste seaduste väljanuhkimise teel mitte iial ei saa jõuda: sest viimased võimaldavad meil ainult tunnetada, kuidas otsustusi tehakse, aga ei käsi, kuidas tuleb otsustusi teha, ja nimelt isegi nii, et see käsk on tingimatu; seda viimast eeldavad maitseotsustused, arvates teadvat, et heameel on mingi ettekujutusega vahetult seotud. Nii et esteetiliste otsustuste empiiriline ekspositsioon teeb küll alguse, et kõrgemaks uurimiseks materjali hankida, aga selle võime transtsendentaalne arutamine on siiski võimalik ja maitsekriitika juurde olemuslikult kuuluv. Sest kui maitsel ei oleks aprioorseid printsiipe, siis tal oleks võimatu teiste otsustusi suunata ja nende üle mingigi õiguse paistvusega heakskiidu- ja tagasilükkamiseotsustusi langetada. Ülejäänu, mis kuulub esteetilise otsustusjõu analüütikasse, sisaldab esiteks:

Puhaste esteetiliste otsustuste deduktsiooni.

§ 30. Looduse esemete kohta käivate esteetiliste otsustuste deduktsioon ei saa olla suunatud sellele, mida me looduses nimetame ülevaks, vaid ainult kaunile

Tõlge

Esteetilise otsustuse pretensioon üldkehtivusele iga subjekti jaoks vajab otsustusena, mis peab tuginema mingile aprioorsele printsiibile, deduktsiooni (s.o oma jultumuse legitimatsiooni), mis tema ekspositsioonile peab veel lisanduma, kui nimelt jutt on heameelest objekti vormi üle või vastumeelsusest selle vastu. Niisugused on maitseotsustused looduse kauni üle. Sest eesmärgipärasusel on siis alus ikkagi objektis ja tema kujus, kuigi ta ei näita objekti vahekorda teiste esemetega mõistete järgi (tunnetusotsustuses), vaid puudutab üldse ainult selle vormi haaramist, niivõrd kui see näitab end meelemõistuses kohasena nii mõistete võimele kui ka nende kujutamise võimele (mis on haaramise võimega üks ja seesama). Seetõttu võib ka looduse kauni kohta tõstatada mitmesuguseid küsimusi, mis puudutavad selle tema vormide eesmärgipärasuse põhjust: näiteks kuidas seletada, miks loodus on ilu igal pool nii pillavalt laiali laotanud, isegi ookeanipõhjas, kuhu inimsilm (mille jaoks ainult ilu ju eesmärgipärane on) harva ulatub, jms.

Ainult looduse ülevat – kui me langetame selle üle puhta esteetilise otsustuse, mis ei ole segunenud täiuslikkuse kui objektiivse seaduspärasuse mõistetega, millisel juhul see oleks teleoloogiline otsustus – saab vaadelda täiesti vormituna või kujutuna, siiski aga puhta heameele esemena ja see saab näidata antud ettekujutuse subjektiivset eesmärgipärasust; ja siis tekib küsimus, kas seda liiki esteetilise otsustuse juurde saab nõuda peale selle ekspositsiooni, mida temas nõutakse, ka veel deduktsiooni tema pretensioonile mingile (subjektiivsele) aprioorsele printsiibile.

Sellele on vastuseks, et looduse ülevat nimetatakse nõnda ainult ülekantult ja otseselt peab seda omistama ainult mõtteviisile, või pigem selle alusele inimloomuses. Selle teadvustamisele annab muidu vormitu ja eesmärgipäratu eseme haaramine ainult ajendi; seda eset tarvitatakse niiviisi subjektiivselt eesmärgipärasel moel, aga selle üle ei otsustata kui niisuguse üle omaette ja tema vormi pärast (otsekui species finalis accepta, non data). Seetõttu oli meie ekspositsioon otsustustele looduse üleva üle ühtlasi nende deduktsioon. Sest kui me analüüsisime otsustusjõu refleksiooni nendes, siis me leidsime nendest tunnetusvõimete eesmärgipärase suhte, mis tuleb eesmärkidevõimele (tahtele) aprioorselt aluseks seada ning on seetõttu ise aprioorselt eesmärgipärane: see sisaldabki kohe deduktsiooni, s.o õigustust niisuguse otsustuse üldiselt paratamatule kehtivusele.

Meil tuleb niisiis otsida ainult maitseotsustuste, s.o loodusasjade ilu kohta käivate otsustuste deduktsiooni ja nõnda täita ülesanne kogu esteetilise otsustusjõu puhul tervikuna.

§ 31. Maitseotsustuste deduktsiooni meetodist

Tõlge

Mingit liiki otsustuste deduktsiooni, s.o õiguspärasuse tagamise kohustus tekib ainult juhul, kui otsustus pretendeerib paratamatusele; see on nii ka siis, kui see nõuab subjektiivset üldisust, s.o igaühe heakskiitu: see ei ole siiski tunnetusotsustus, vaid ainult otsustus lõbu või noru kohta mingist antud esemest, s.o läbivalt igaühe jaoks kehtiva subjektiivse eesmärgipärasuse jultumus, mis ei tohi põhineda mitte mingitel mõistetel asja kohta.

Et meil viimasel juhtumil ei ole ees tunnetusotsustust, ei teoreetilist, mis seab aru abil aluseks mõiste loodusest üldse, ega (puhast) praktilist otsustust, mis seab aluseks idee vabadusest kui mõistuse abil aprioorselt antust, ja meil ei tule niisiis õigustada ei selle otsustuse kehtivust, mis kujutab ette, mis asi on, ega selle otsustuse kehtivust, et ma asja tekitamiseks pean midagi korda saatma, siis tuleb näidata lihtsalt mingi eseme vormi empiirilise ettekujutuse subjektiivset eesmärgipärasust väljendava üksikotsustuse üldkehtivust, et seletada, kuidas on võimalik, et miski saab meeldida lihtsalt otsustusetegemises (ilma meelteaistingu ega mõisteta), ja nii nagu eseme üle otsustuse tegemisel tunnetuse tarbeks on üldised reeglid, saab ka igaühe heameelt iga teise inimese jaoks reegliks kuulutada.

Et nüüd see üldkehtivus ei rajaneks häältekogumisel ja teiste küsitlemisel selle kohta, kuidas nad tunnevad, vaid otsekui (antud ettekujutusest) lõbutundmise üle otsustust tegeva subjekti autonoomial, s.o tema enda maitsel, ei oleks aga siiski ka mõistest tuletatud, on niisugusel otsustus – nagu maitseotsustus tegelikult ongi – kaks, ja nimelt loogilist, eripära: nimelt esiteks aprioorne üldkehtivus ja ometi mitte loogiline üldisus mõistete järgi, vaid üksikotsustuse üldisus; teiseks paratamatus (mis peab alati rajanema aprioorsetel alustel), mis aga ometi ei sõltu tõestusalustest, mille ettekujutusega saaks heakskiitu, mida maitseotsustus igaühelt nõuab, peale sundida.

Nende loogiliste eripärade lahendamine, mille poolest maitseotsustus kõigist tunnetusotsustustest erineb, kui me siin alguses abstraheerume kogu selle sisust, nimelt lõbutundest, ja võrdleme lihtsalt esteetilist vormi objektiivsete otsustuste vormiga, mida loogika ette kirjutab, on üksinda piisav selle kummalise võime deduktsiooniks. Niisiis esitleme kõigepealt neid maitse iseloomulikke omadusi ning selgitame neid näidetega.

§ 32. Maitseotsustuse esimene eripära

Tõlge

Maitseotsustus määrab oma eseme heameele (kui ilu) suhtes pretensiooniga igaühe nõustumisele, just nagu ta oleks objektiivne.

Öelda "see lill on ilus" tähendab sama mis lihtsalt korrata lille enda pretensiooni igaühe heameelele. Oma lõhna meeldivuse pärast ei ole tal üldse pretensioone. Üks tunneb sellest lõhnast naudingut, teisel paneb see pea ringi käima. Mida muud peaks selle põhjal oletama kui seda, et ilu tuleb pidada lille enda omaduseks, mis ei sea end peade ja nii paljude meelte erinevuse järgi, vaid mille järgi need peavad end seadma, kui nad selle üle otsustada tahavad? Ja ometi ei ole asi nii. Sest maitseotsustus seisnebki selles, et ta nimetab asja ilusaks ainult selle laadi järgi, milles asi seab end viisi järgi, kuidas me teda vastu võtame.

Peale selle nõutakse igalt otsustuselt, mis tahab subjekti maitset tõestada, et subjekt teeks otsustuse omaette, tarvitsemata kogemuse vahendusel teiste inimeste arvamuste vahel ringi kobada ja kõigepealt teada saada, kas seesama ese tekitab neis heameelt või vastumeelsust, seega ta peaks oma otsustuse lausuma mitte jäljendusena, sest asi meeldib tõesti üldiselt, vaid aprioorselt. Võidaks aga mõelda, et aprioorne otsustus peab sisaldama mõistet objektist, mille tunnetuse printsiipi ta sisaldab; aga maitseotsustus ei põhine aga üldse mõistetel ega ole üldse tunnetus, vaid esteetiline otsustus.

Seetõttu ei lase noor luuletaja selles, et tema luuletus on ilus, ümber veenda ei publiku ega oma sõprade otsustusel; ja kui ta võtabki neid kuulda, siis mitte sellepärast, et ta teeks nüüd teistsuguse otsustuse, vaid sellepärast, et kuigi (vähemalt tema meelest) kogu publikul on vale maitse, leiab ta oma heakskiiduhimus põhjust siiski (isegi oma otsustuse vastaselt) üldise luuluga muganduda. Alles hiljem, kui tema otsustusjõud on harjutamise tõttu teravamaks muutunud, ütleb ta vabatahtlikult oma varasemast otsustusest lahti; nagu on lugu ka otsustustega, mis rajanevad täielikult mõistusel. Maitse pretendeerib ainult autonoomiale. Võõraste otsustuste tegemine enda otsustuste määramisaluseks oleks heteronoomia.

See, et antiiksete teoseid õigusega eeskujudena ülistatakse ja nende autoreid nimetatakse klassikuteks nagu teatud aadlit kirjanike seas, kes rahvale oma eelnevuse tõttu seadusi annab, paistab näitavat maitse aprioorseid allikaid ja kummutavat selle autonoomiat igas subjektis. Aga samahästi võiks öelda, et antiikmatemaatikud, keda tänini peetakse sünteetilise meetodi ülima põhjalikkuse ja elegantsi eeskujudeks, milleta hästi läbi ei saa, tõestavad samuti jäljendavat mõistust meie poolel ja selle võimetust rangeid tõestusi suurima intuitsiooniga mõistete konstrueerimise teel luua. Ei ole üldse ühtegi meie jõudude tarvitust, kui vaba see ka ei oleks, ega isegi mõistuse (mis peab kõik oma otsustused ammutama ühisest aprioorsest allikast) tarvitust, mis, kui iga subjekt peaks alustama oma loomuse tooretest algetest, ei satuks vigastesse katsetesse, kui teised ei oleks oma katsetustega talle eelnenud, mitte selleks et teha järeltulijaid pelkadeks jäljendajateks, vaid selleks et oma meetodiga teisi õigele rajale juhtida, et otsida printsiipe iseendast ning nõnda võtta oma, sageli parem kurss. Isegi religioonis, kus küll peab igaüks võtma oma käitumise reegli iseenesest, sest ta jääb selle eest ka ise vastutavaks ega saa oma üleastumiste süüd nihutada teistele kui õpetajatele ja eelkäijatele, ei saadeta siiski mitte kunagi üldiste eeskirjadega, mis on saadud kas preestritelt või filosoofidelt või ka iseendast, nii palju korda kui vooruse või pühaduse näitega, mis ajaloos kehtestatuna ei tee vooruse autonoomiat omaenda ja algupärase (aprioorse) kõlbluseidee alusel ebavajalikuks ega muuta seda jäljendamise mehhanismiks. Järglus, mis on vahekorras eelnenuga, mitte jäljendamine, on õige väljend igasuguse mõju kohta, mis eeskujuandva autori toodetel teistele võib olla; see tähendab ammutamist samadest allikatest, millest ammutas too autor ise, ja õppida oma eelkäijalt ainult viisi, kuidas seejuures käituda. Aga kõikide võimete ja talentide seas on maitse just see, mis, kuna selle otsustus ei ole määratav mõistete ja eesmärkidega, vajab kõige rohkem näiteid sellest, mis kultuuri edenedes on kõige kauem heakskiitu pälvinud, et mitte muutuda peagi jälle tahumatuks ja langeda tagasi esimeste katsete toorusesse.

§ 33. Maitseotsustuse teine eripära

Tõlge

Maitseotsustus ei ole üldse tõestusalustega määratav, just nagu ta oleks puhtsubjektiivne.

Kui keegi leiab, et mõni hoone, vaade, luuletus ei ole ilus, siis ei lase ta endale esiteks saja häälega, mis kõik seda ülistavad, heakskiitu seesmiselt peale suruda. Ta võib küll teeselda, et see ka talle meeldib, et teda ei peetaks maitselagedaks; ta võib isegi hakata kahtlema, kas ta on oma maitset piisava hulga teatud liiki asjade tundmisega piisavalt kujundanud (nagu inimene, kes kauguses usub milleski, mida kõik teised peavad linnaks, ära tundvat metsa, kahtleb omaenda nägemise otsustuses). Seda taipab ta aga siiski selgelt, et teiste heakskiit ei anna üldse ilu üle otsustamiseks kehtivat tõestust; et teised võivad küll tema eest näha ja vaadelda, ja see, mida paljud on ühtemoodi näinud, võib talle, kes usub, et ta on seda teistmoodi näinud, olla piisav tõestusalus teoreetiliseks, seega loogiliseks otsustuseks, aga see, mis teistele on meeldinud, ei saa kunagi olla esteetilise otsustuse alus. Teiste otsustus, mis on meile ebasoodne, võib meid küll õigusega oma otsustuses kahtlema panna, mitte kunagi aga selle ebaõigsuses veenda. Niisiis ei ole olemas empiirilist tõestusalust, et maitseotsustust kellelegi peale sundida.

Teiseks, veel vähem saab otsustust ilu üle määrata aprioorne tõestus teatud reeglite järgi. Kui keegi loeb mulle ette luuletuse või viib mind vaatama teatrietendust, mis lõpuks ei taha minu maitsele meeldida, siis ta võib mulle tõestuseks, et tema luuletus on ilus, tuua Batteux '​ või Lessingi või veel vanemad maitsekriitikud ja kõik nende kehtestatud reeglid; ka võivad teatud kohad, mis mulle ei meeldi, ilu reeglitega (nii nagu nad on seal antud ja üldtunnustatud) täiesti hästi kokku kõlada, aga mina topin kõrvad kinni, ei taha mingeid põhjendeid ega targutamist kuulda ja arvan pigem, et need kriitikute reeglid on valed või vähemalt ei ole siin nende rakendamise juhtum, kui et lasen oma otsustust määrata aprioorsetel tõestusalustel, sest see peab olema maitseotsustus, mitte aru- ega mõistusotsustus.

Paistab, et see on üks peamisi põhjusi, miks seda esteetilist otsustustetegemise võimet on hakatud nimetama just maitseks. Sest keegi võib mõne roa kõik koostisosad üles lugeda ning igaühe kohta märkida, et see on mulle muidu meeldiv, ja pealekauba veel selle toidu tervislikkust õigusega kiita, aga mina olen kõigi nende põhjendite vastu kurt, proovin rooga oma keele ja suulaega, ning selle järgi (mitte üldiste printsiipide järgi) langetan otsustuse.

Tegelikult langetatakse maitseotsustus täiesti alati üksikotsustusena objekti kohta. Aru saab objekti võrdlemise teel heameele punktis otsustustega teiste kohta teha üldise otsustuse: nt kõik tulbid on ilusad; aga see ei ole maitseotsustus, vaid loogiline otsustus, mis teeb objekti vahekorra maitsega predikaadiks teatud liiki asjadele üldse; ainult see otsustus aga, millega ma leian, et üksik antud tulp on ilus, st minu heameel sellest on üldkehtiv, on maitseotsustus. Selle eripära aga seisneb selles, et kuigi tal on ainult subjektiivne kehtivus, apelleerib ta siiski nõnda kõigile subjektidele, nagu see võiks olla ainult juhul, kui see oleks objektiivne otsustus, mis rajaneb tunnetusalustel ja mida saaks tõestusega sundivaks teha.

§ 34. Maitse objektiivne printsiip ei ole võimalik

Tõlge

Maitse printsiibi all mõistetaks põhimõtet, mille tingimuse alla saaks eseme mõiste subsumeerida ja siis otsustusega välja tuua, et ta on ilus. See on aga absoluutselt võimatu. Sest ma pean vahetult eseme ettekujutusest lõbu tundma, ja seda ei saa mulle mitte mingite tõestusalustega peale suruda. Niisiis kuigi kriitikud, nagu Hume ütleb, oskavad usutavamalt targutada kui kokad, on neil ometi sama saatus. Nad ei saa oma otsustuse määramisalust oodata tõestusaluste jõult, vaid ainult subjekti refleksioonilt omaenda seisundi (lõbu või noru) üle, lükates tagasi kõik eesmärgid ja reeglid.

See aga, mille üle kriitikud siiski võivad targutama ja peavadki seda tegema, et see aitaks meie maitseotsustusi parandada ja avardada, ei ole mitte seda liiki esteetiliste otsustuste määramisaluse esitamine üldiselt kasutatavas vormelis, mis on võimatu, vaid tunnetusvõimete ja nende tegevuste uurimine nendes otsustustes ja selle vastastikuse subjektiivse eesmärgipärasuse, mille kohta ülalpool on näidatud, et selle vorm on antud ettekujutuses selle ettekujutuse eseme ilu, selgitamine näidete varal. Niisiis on maitsekriitika ise selle ettekujutuse suhtes, millega objekt meile antud on, ainult subjektiivne: nimelt on ta kunst või teadus, mis toob reeglite alla aru ja kujutlusjõu omavahelise vastastikuse suhte antud ettekujutuses (vahekorrata eelneva aistingu või mõistega), seega nende kooskõla või ebakõla, ja määrab selle tingimused. See on kunst, kui ta näitab seda ainult näidete varal; see on teadus, kui ta tuletab niisuguse otsustustetegemise võimalikkuse nende võimete kui tunnetusvõimete üldse loomuses. Ainult viimasega kui transtsendentaalse kriitikaga on meil siin üldse tegu. See peaks arendama ja õigustama maitse subjektiivset printsiipi kui otsustusjõu aprioorset printsiipi. Kriitika kui kunst püüab ainult rakendada oma esemete üle otsustuste tegemisel füsioloogilisi (siin psühholoogilisi), seega empiirilisi reegleid, mille järgi maitse tegelikult toimib, (mõtlemata järele nende võimalikkuse üle) ja kritiseerib kauni kunsti tooteid, nii nagu kriitika kui teadus nende üle otsustuste tegemise võimet ennast.

§ 35. Maitse printsiip on otsustusvõime subjektiivne printsiip üldse

Tõlge

Maitseotsustus erineb loogilisest otsustusest selle poolest, et viimane subsumeerib ettekujutuse objektimõistete alla, esimene ei subsumeeri aga seda üldse mõiste alla, sest muidu saaks paratamatut üldist heakskiitu tõestustega peale sundida. Ometi aga on ta viimasega selle poolest sarnane, et ta kuulutab üldisust ja paratamatust, aga mitte objektimõistete järgi, järelikult puhtsubjektiivset. Et aga mõisted moodustavad otsustuses selle sisu (objekti tunnetuse juurde kuuluva), maitseotsustus ei ole aga mõistega määratav, siis põhineb see ainult otsustuse subjektiivsel formaalsel tingimusel üldse. Kõikide otsustuste subjektiivne tingimus on võime otsustusi teha ise ehk otsustusjõud. See tarvitatuna ettekujutuse suhtes, millega on antud mingi ese, nõuab kahe ettekujutusjõu, nimelt kujutlusjõu (kaemuse jaoks ja kaemuse mitmekesise kokkupanuks) ja aru (selle kokkupanu ühtsuse ettekujutuse mõiste jaoks) kokkukõla. Et aga otsustusel ei ole siin aluseks mõiste objektist, siis saab see seisneda ainult kujutlusjõu enese (ettekujutuse juures, millega ese on antud) subsumeerimises tingimuse alla, et aru üldse jõuab kaemuselt mõistetele. St, et just selles, et ettekujutusjõud skematiseerib ilma mõisteta, seisneb tema vabadus, siis peab maitseotsustus rajanema pelgal aistingul vastastikku teineteist elavdavatest kujutlusjõust oma vabaduses ja arust oma seaduspärasusega, niisiis tundel, mis võimaldab eseme üle otsustada ettekujutuse (millega on antud mingi ese) eesmärgipärasuse järgi tunnetusvõimete edendamiseks nende vabas mängus; ja maitse kui subjektiivne otsustusjõud sisaldab subsumeerimise printsiipi, kuid mitte aistingute mõistete alla subsumeerimise printsiipi, vaid kaemuste- ehk kujutustevõime (s.o kujutlusjõu) mõistetevõime (s.o aru) alla subsumeerimise printsiipi, niivõrd kui esimene oma vabaduses kõlab kokku teisega oma seaduspärasuses.

Selleks et nüüd seda õigusalust maitseotsustuste deduktsiooniga üles leida, saavad meile juhiseks olla ainult seda liiki otsustuste formaalsed eripärad, seega niivõrd kui nende juures vaadeldakse ainult loogilist vormi.

§ 36. Maitseotsustuste deduktsiooni ülesandest

Tõlge

Eseme tajumusega saab vahetult ühendada mõiste objektist üldse, mille kohta tajumus sisaldab empiirilisi predikaate, tunnetusotsustuseks ning seeläbi tekitada kogemusotsustuse. Sellel on aga aluseks aprioorsed mõisted kaemuse mitmekesisuse sünteetilisest ühtsusest, et mõista seda objekti määranguna; ja need mõisted (kategooriad) nõuavad deduktsiooni, mis on "Puhta mõistuse kriitikas" ka antud, mis siis võimaldas ka lahendada ülesande, kuidas on aprioorsed sünteetilised tunnetusotsustused võimalikud. See ülesanne puudutas niisiis puhta aru ja tema teoreetiliste otsustuste printsiipe.

Tajumusega saab aga vahetult ühendada ka lõbu- (või noru-) tunnet ja heameelt, mis ettekujutust objektist saadab ning on sellele predikaadi asemel, ja nõnda saab sugeneda esteetiline otsustus, mis ei ole tunnetusotsustus. Niisugusele otsustusele, kui see ei ole pelk aistinguotsustus, vaid formaalne refleksiooniotsustus, mis seda heameelt igaühelt paratamatult nõuab, peab miski aprioorse printsiibina aluseks olema, mis küll saab olla pelgalt subjektiivne printsiip (kui objektiivne printsiip peaks niisuguste otsustuste puhul võimatu olema), aga vajab ka niisugusena deduktsiooni, et mõistetaks, kuidas esteetiline otsustus saab pretendeerida paratamatusele. Sellel põhineb nüüd see ülesanne, millega me praegu tegeleme: kuidas on maitseotsustused võimalikud? See ülesanne puudutab niisiis puhta otsustusjõu aprioorseid printsiipe esteetilistes otsustustes, s.o niisugustes, kus otsustusjõudu ei tule (nagu teoreetilistes otsustustes) objektiivsete arumõistete all pelgalt subsumeerida ja ta on allutatud seadusele, vaid ta on ise endale subjektiivselt nii ese kui ka seadus.

Seda ülesannet võib ette kujutada ka nii: kuidas on võimalik otsustus, mis pelgalt omaenda lõbutunde põhjal mingist esemest, sõltumata selle eseme mõistest, teeks otsustuse, et see lõbu kuulub sellesama objekti ettekujutuse juurde igas teises subjektis, aprioorselt, st saamata ära oodata võõrast nõusolekut?

Seda, et maitseotsustused on sünteetilised, on kerge taibata, sest nad lähevad mõistest ja isegi objekti kaemusest kaugemale ning lisavad sellele predikaadina midagi, mis pole üldse tunnetuski, nimelt lõbu- (või noru-) tunde. See aga, et nad on, kuigi (ettekujutusega ühendatud omaenda lõbu) predikaat on empiiriline, ometi, mis puudutab nõutavat igaühe nõusolekut, aprioorsed otsustused või nad tahavad, et neid sellisteks peetaks, kätkeb samuti juba nende pretensiooni väljendustes; ja nõnda kuulub see otsustusjõu kriitika ülesanne transtsendentaalfilosoofia üldise probleemi alla: kuidas on aprioorsed sünteetilised otsustused võimalikud?

§ 37. Mida maitseotsustuses õieti eseme kohta aprioorselt väidetakse?

Tõlge

Seda, et ettekujutus esemest on vahetult ühendatud lõbuga, saab ainult seesmiselt tajuda ja kui ei tahetaks näidata mitte midagi sellest enamat, annaks see puhtempiirilise otsustuse. Sest aprioorselt ei saa ma ühegi ettekujutusega ühendada kindlat (lõbu- või noru-) tunnet, kui just aluseks ei ole tahet määrav aprioorne printsiip mõistuses; sest siis on lõbu (moraalitundes) selle järelm, aga just sellepärast ei saa seda üldse võrrelda lõbuga maitses, sest see nõuab kindlat mõistet seadusest, kuna seevastu maitseotsustus peab olema vahetult ühendatud pelga otsustusetegemisega enne igasugust mõistet. Sellepärast on ka kõik maitseotsustused üksikotsustused, sest need ei ühenda oma heameele predikaati mitte mõistega, vaid antud üksiku empiirilise ettekujutusega.

Niisiis ei kujutata maitseotsustuses aprioorselt üldise reeglina otsustusjõu jaoks, mis on igaühele kehtiv, ette mitte lõbu, vaid selle lõbu üldkehtivust, mida tajutakse eseme üle pelga otsustamisega meelemõistuses ühendatuna. See on empiiriline otsustus, et ma tajun eset ja otsustan selle üle lõbuga. See aga on aprioorne otsustus, et ma leian, et ta on ilus, st saan seda heameelt igaühelt paratamatuna nõuda.

§ 38. Maitseotsustuste deduktsioon

Tõlge

Kui mööndakse, et puhtas maitseotsustuses on heameel esemest ühendatud pelga otsustusetegemisega tema vormi kohta, siis ei ole see, mida me eseme ettekujutusega meelemõistuses ühendatuna tunneme, mitte midagi muud kui selle vormi subjektiivne eesmärgipärasus otsustusjõu jaoks. Et aga otsustusjõud saab otsustusetegemise formaalsete reeglite suhtes ilma igasuguse mateeriata (ilma meelteaistingu ja mõisteta) olla suunatud ainult otsustusjõu tarvitamise subjektiivsetele tingimustele üldse (mis ei ole kitsendatud ei erilisele meelteliigile ega erilisele arumõistele), järelikult sellele subjektiivsele, mida saab eeldada kõikides inimestes (võimalikuks tunnetuseks üldse nõutavana), siis tuleb pidada ettekujutuse kooskõla nende otsustusjõu tingimustega igaühe jaoks aprioorselt kehtivaks. St lõbu ehk ettekujutuse subjektiivset eesmärgipärasust tunnetusvõimete suhte jaoks üldse saab igaühelt õigusega nõuda. (Märkus. Et olla õigustatud pretendeerima üldisele nõusolekule esteetilise otsustusjõu pelgalt subjektiivsetel alustel rajanevate otsustustega, piisab, kui mööndakse: 1) Kõikidel inimestel on selle võime subjektiivsed tingimused, mis puudutab selles tööle pandud tunnetusjõudude suhet tunnetusega üldse, ühesugused; mis peab olema tõsi, sest muidu ei saaks inimesed oma ettekujutust ja isegi tunnetust edasi anda. 2) Otsustus on võtnud arvesse ainult seda tingimust (seega otsustusjõu formaalset tingimust) ja on puhas, st ei objektimõistega ega aistingutega kui määramisalustega segatud. Kui selle viimase suhtes on ka eksitud, siis see puudutab ainult selle volituse, mille seadus meile annab, ebaõiget rakendamist erilisele juhtumile, millega volitust üldse ei kaotata.)

Märkus

See deduktsioon on sellepärast nii kerge, et see ei vaja mingi mõiste objektiivse reaalsuse õigustamist; sest ilu ei ole mõiste objekti kohta, ja maitseotsustus ei ole tunnetusotsustus. See väidab ainult, et me oleme õigustatud iga inimese puhul üldiselt eeldama neidsamu otsustusjõu subjektiivseid tingimusi, mida me iseendas kohtame, ja ainult veel seda, et me oleme antud objekti nende tingimuste alla õigesti subsumeerinud. Kuigi selle viimase juures on vältimatuid raskusi, mida loogilise otsustusjõu puhul ei ole (sest loogilise otsustusjõu puhul subsumeeritakse mõistete alla, esteetilise otsustusjõu puhul aga ainult objekti ettekujutatava vormi juures vastastikku teineteisele häälestuva kujutlusvõime ja aru aistitava suhte alla, mille puhul subsumeerimine võib kergesti petta), ei võeta sellega siiski midagi ära otsustusjõu selle pretensiooni õiguspärasuselt, et ta arvestab üldise nõustumisega; see pretensioon seisneb ainult selles, et ta teeb otsustuse, et printsiibi õigsus on subjektiivsetel alustel igaühe jaoks kehtiv. Sest mis puudutab raskust ja kahtlust selle printsiibi alla subsumeerimise õigsuse asjus, siis ei tee see kahtlaseks, et esteetilise otsustuse pretensioon sellele kehtivusele on õiguspärane, seega ei tee printsiipi ennast kahtlaseks, nii nagu samuti (kuigi mitte nii sageli ja kergesti) vigane loogilise otsustusjõu subsumeerimine tema printsiibi alla ei saa teha kahtlaseks seda printsiipi, mis on objektiivne. Aga kui küsimus oleks "Kuidas on võimalik aprioorselt eeldada loodust kui maitse objektide kogusummat?", siis käib see ülesanne teleoloogia kohta, sest siis peetakse looduse eesmärgiks, mis tema mõiste juurde olemuslikult käib, meie otsustusjõu jaoks eesmärgipäraste vormide kujundamist. Aga selle eelduse õigsus on veel väga kaheldav, kuna aga looduskauniduste tegelikkus on kogemusele lahti.

§ 39. Aistingu edasiantavusest

Tõlge

Kui aisting kui taju reaalne seatakse vahekorda tunnetusega, siis nimetatakse seda meelteaistinguks; ja tema kvaliteedi spetsiifikat saab läbivalt ühtemoodi edasiantavana ette kujutada ainult juhul, kui eeldada, et igaühel on samasugune meel nagu meil: seda aga ei saa meelteaistingu kohta absoluutselt eeldada. Nii ei saa sellele, kellel haistmismeel puudub, seda liiki aistingut edasi anda; ja isegi kui see tal ei puudu, ei saa siiski kindel olla, kas tal on lillest täpselt niisugune aisting nagu meil. Veel erinevamana peame aga inimesi endale ette kujutama täpselt sellesama meelteeseme aistingu puhul meeldivuse või ebameeldivuse suhtes; ja ei saa absoluutselt mitte nõuda, et lõbu niisugustest esemetest oleks igaühele kohane. Seda liiki lõbu, mis tuleb meelemõistusse meele kaudu, nii et me oleme seejuures passiivsed, võib nimetada naudingulõbuks.

Heameel mingist teost selle moraalse laadi pärast ei ole seevastu mitte naudingulõbu, vaid lõbu aktiivsusest ja selle kohasusest oma kutsumuse ideele. See tunne, mida nimetatakse kõlblustundeks, nõuab aga mõisteid, ega ilmuta vaba, vaid seaduslikku eesmärgipärasust, järelikult ei saa seda ka teisiti üldiselt edasi anda kui mõistuse vahendusel, ja selleks et see lõbu oleks igaühel ühesugune, väga kindlate praktiliste mõistusmõistete abil.

Lõbu looduse ülevast kui targutava kontemplatsiooni lõbu pretendeerib küll ka üldisele osavõtule, eeldab aga siiski juba üht teist tunnet, nimelt ülemeelelise kutsumuse tunnet, millel, kui hämar see ka ei oleks, on moraalne alus. Seda aga, et teised inimesed seda arvesse võtavad ning leiavad heameelt looduse karmist suurusest (seda heameelt ei saa omistada vaatepildile loodusest, mis on pigem peletav), ei ole ma õigustatud absoluutselt eeldama. Sellegipoolest võin ma siiski selle suhtes, et neid moraalseid algmeid tuleks igal sobival juhul arvesse võtta, nõuda igaühelt ka seda heameelt, aga ainult moraaliseaduse vahendusel, ja see omakorda põhineb mõistuse mõistetel.

Seevastu lõbu kaunist ei ole naudingulõbu ega seadusliku tegevuse lõbu, ka mitte lõbu targutavast kontemplatsioonist ideede järgi, vaid pelga refleksiooni lõbu. Ilma et tal oleks mingit eesmärki või põhimõtet juhtnööriks, saadab see lõbu eseme tavalist haaramist kujutlusjõuga kui kaemusevõimega vahekorras aruga kui mõistetevõimega otsustusjõu menetluse vahendusel, mida ta peab rakendama ka kõige tavalisema kogemuse tarbeks, ainult et viimasel juhtumil on ta sunnitud seda tegema selleks, et tajuda empiirilist objektiivset mõistet, esteetilise otsustusetegemise puhul aga pelgalt selleks, et tajuda ettekujutuse sobivust mõlema tunnetusvõime harmooniliseks (subjektiivselt eesmärgipäraseks) tegevuseks oma vabaduses, st aistida ettekujutusseisundit lõbuga. See lõbu peab paratamatult igaühel rajanema samadel tingimustel sest need on tunnetuse võimalikkuse subjektiivsed tingimused üldse, ja nende tunnetusvõimete proportsioon, mida maitse jaoks tarvis on, on vajalik ka tavalise ja terve aru jaoks, mida võib igaühe juures eeldada. Sellepärast saab ka maitsega otsustuste tegija (kui ta ainult selles teadlikkuses ei eksi, pidades mateeriat vormiks, võlu iluks), s.o nõuda igalt teiselt inimeselt heameelt objektist ning eeldada, et tunne on üldiselt edasiantav ja nimelt ilma mõistete vahenduseta.

§ 40. Maitsest kui omamoodi sensus communis '​est

Tõlge

Otsustusjõule antakse sageli, kui märgatav ei ole mitte niivõrd selle refleksioon kui pelgalt selle tulemus, meele nimi ning räägitakse tõemeelest, sündsusmeelest, õiglusmeelest jne, kuigi teatakse, või peaks õigupoolest teatama, et see, milles niisugused mõisted saavad olla, ei ole meel, ja ammugi ei ole meelel vähimatki võimet üldisi reegleid väljendada, vaid et meile ei saaks sündsusest, ilust ega õiglusest iial niisugust ettekujutust mõttesse tulla, kui me ei saaks tõsta end meeltest kõrgemale kõrgemate tunnetusvõimeteni. Tavalisel inimarul, mida kui pelgalt tervet (veel kultiveerimata) aru peetakse vähimaks, mida võib alati oodata sellelt, kes pretendeerib inimese nimele, on seetõttu ka solvav au kanda tavameele [Gemeinsinn 'ühismeel; tavameel'] (sensus communis) nime; ja nimelt nii, et sõna "gemein" all (mitte ainult meie keeles, mis sisaldab siin tõesti kahemõttelisust, vaid ka nii mõneski teises keeles) mõistetakse vulgaarset, mida leidub igal pool, mille omamine ei ole absoluutselt mingi teene ega eelis.

Sensus communis '​e all aga tuleb mõista ideed ühisest meelest, s.o otsustusetegemisevõimest, mis oma refleksioonis võtab mõttes (aprioorselt) arvesse iga teise inimese ettekujutusviisi, et hoida oma otsustust otsekui kogu inimmõistuse ees ja seeläbi hoiduda illusioonist, millel oleks subjektiivsete eratingimuste tõttu, mida võiks kergesti pidada objektiivseks, otsustusele kahjulik mõju. See toimub aga seeläbi, et oma otsustust hoitakse teiste inimeste mitte niivõrd tegelike kui pelgalt võimalike otsustuste ees ning asetatakse end iga teise inimese asemele, abstraheerudes lihtsalt piirangutest, mis meie enda otsustusetegemisel juhuslikult on; seda tehakse omakorda seeläbi, et see, mis on ettekujutusseisundis mateeria, s.o aisting, jäetakse nii palju kui võimalik kõrvale ning pööratakse tähelepanu ainult oma ettekujutuse või ettekujutusseisundi formaalsetele eripäradele. Aga see refleksioonioperatsioon paistab võib-olla olevat liiga kunstlik, et omistada seda võimele, mida me nimetame ühismeeleks; aga see näeb ka niimoodi välja ainult juhul, kui seda väljendatakse abstraktsetes vormelites; iseenesest ei ole mitte midagi loomulikumat kui abstraheeruda võludest ja tundeliigutustest, kui otsitakse otsustust, mis peab olema üldiseks reegliks.

Järgnevad ühise inimaru maksiimid ei kuulu küll siis maitsekriitikasse osadena, kuid saavad siiski aidata selle põhimõtteid selgitada. Need on järgmised: 1. isemõtlemine; 2. iga teise inimese asemel mõtlemine; 3. alati iseendaga üksmeeles mõtlemine. Esimene on eelarvamusteta, teine avarapilgulise, kolmas järjekindla mõtteviisi maksiim. Esimene on mitte kunagi passiivse mõistuse maksiim. Kalduvust mõistuse passiivsusele, seega heteronoomiale nimetatakse eelarvamuseks; ja suurim kõikidest eelarvamustest on kujutada endale ette, et loodus ei allu reeglitele, mille aru talle omaenda olemusliku seadusega aluseks seab: s.o ebausk. Vabanemist ebausust nimetatakse valgustuseks (Märkus. Kerge on näha, et valgustus on küll teoorias [in thesi] kerge, praktikas [in hypothesi] aga raske ja aeglaselt teostatav asi: sest olla oma mõistusega mitte passiivne, vaid alati iseendale seadustandev on inimese jaoks, kes tahab olla kohane ainult oma olemuslikule eesmärgile, ega taha midagi teada sellest, mis on üle tema aru; aga tema püüdlust viimase poole saab vaevalt takistada, ja teistest, kes tõotavad seda teadmishimu suure usaldatavusega rahuldada, ei saa kunagi puudu olema, sellepärast peab olema puhtnegatiivset (mis moodustab päris valgustuse) mõtteviisis (eriti avalikus) väga raske säilitada või luua. ): sest kuigi see nimetus sobib ka vabanemisele eelarvamustest üldse, väärib see siiski eriti (in sensu eminenti) eelarvamuseks nimetamist, sest pimesus, millesse ebausk viib ja mida ta koguni kohustusena nõuab, teeb vajaduse teiste poolt juhitud olla, seega passiivse mõistuse seisundi, eriti märgatavaks. Mis puudutab teist mõtteviisi maksiimi, siis me oleme muidu harjunud nimetama seda, kelle talentidest ei piisa ühekski suureks tarvituseks (eriti mitte intensiivseks), piiratuks (kitsarinnaliseks, avarapilgulise vastand). Aga siin ei ole jutt mitte tunnetusevõimest, vaid mõtteviisist tarvitada seda eesmärgipäraselt, sest kui väike ka ei oleks ulatus ja aste, milleni inimese looduslik anne küünib, näitab see avarapilgulise mõttelaadiga inimest, kui ta asetab end väljapoole otsustuse subjektiivseid eratingimusi, mille vahele nii paljud teised on otsekui sisse klammerdatud, ning reflekteerib omaenese otsustuse üle üldisest vaatepunktist (mille ta saab määrata ainult sellega, et ta asetab end teiste vaatepunkti). Kolmas maksiim, nimelt järjekindla mõtteviisi maksiim, on kõige raskemini saavutatav ning seda saab saavutada kahe esimese ühendamise ning nende vilumuseks saanud sagedase järgimisi teel. Võib öelda: esimene nendest maksiimidest on aru maksiim, teine otsustusjõu maksiim, kolmas mõistuse maksiim. –

Ma võtan jälle üles mõttelõnga, mis selle ekskursiga kõrvale jäi, ja ütlen, et maitset võib suurema õigusega nimetada sensus communis '​eks kui tervet aru; ja et esteetiline otsustusjõud võib ennemini kui intellektuaalne otsustusjõud kanda ühismeele (Märkus. Maitset võiks nimetada sensus communis aestheticus '​eks, tavalist inimaru sensus communis logicus '​eks.) nime, kui juba tahta sõna "meel" kasutada pelga refleksiooni toime kohta meelemõistusele, sest seal mõistetakse meele all lõbutunnet. Maitset võiks isegi defineerida võime kaudu otsustada selle üle, mille meie tunne teeb antud mõiste juures mõiste vahenduseta üldiselt edasiantavaks.

Inimeste osavus üksteisele oma mõtteid edasi anda nõuab ka kujutlusjõu ja aru suhet, et ühendada mõistetega kaemusi ja nendega jälle mõisteid, mis voolavad ühte tunnetusse kokku; aga siis on nende kahe meelemõistusjõu kokkukõlamine seaduslikult kindlate mõistete sunni all. Ainult seal, kus kujutlusjõud äratab oma vabaduses aru ning aru asetab ilma mõisteta kujutlusjõu korrapärasesse mängu, antakse ettekujutust, mitte mõttena, vaid meelemõistuse eesmärgipärase seisundi seesmise tundena edasi.

Maitse on niisiis võime aprioorselt otsustada nende tunnete edasiantavuse üle, mis antud ettekujutusega (ilma mõiste vahenduseta) ühenduses on.

Kui võiks eeldada, et pelgalt oma tunde üldise edasiantavusega iseenesest peaks juba meie jaoks kaasas käima huvitatus (mida aga puhtreflekteeriva otsustusjõu laadist pole õigustatud järeldada), siis peaks saama seletada, mille põhjal tunnet maitseotsustuses igaühelt otsekui kohust oodatakse.

§ 41. Empiirilisest huvitatusest kaunist

Tõlge

Seda, et maitseotsustusel, millega midagi ilusaks kuulutatakse, ei tohi määramisaluseks olla mitte mingisugune huvitatus, on ülalpool piisavalt esitatud. Aga sellest ei järeldu, et pärast seda, kui see on antud puhta esteetilise otsustusena, ei saa sellega mitte mingi huvitatus ühenduses olla. See ühendus saab aga alati olla ainult kaudne, st maitset tuleb kõigepealt ette kujutada millegi muuga ühendatuga, et pelga refleksiooni heameelega eseme üle saaks veel siduda lõbu selle eksistentsist (kui seda, milles igasugune huvitatus seisneb). Sest esteetilises otsustuses kehtib see, mida öeldakse tunnetusotsustuses (asjade kohta üldse): a posse ad esse non valet consequentia [järeldus ollavõimisest olemisele ei kehti]. See muu saab aga olla ainult empiiriline, nimelt kalduvus, mis on inimloomusele omane, või midagi intellektuaalset kui tahte omadus, et teda saab aprioorselt mõistusega määrata; need mõlemad kätkevad heameelt objekti olemasolust ja nõnda võivad panna aluse huvitatusele sellest, mis on juba omaette ja mingit huvitatust arvestamata meeldinud.

Empiiriliselt huvitab kaunis ainult seltskonnas; ja kui möönda, et tung seltskonna poole on inimesele loomulik, aga kõlblikkus ja kalduvus selleks, s.o seltsivus, on inimese kui seltskonnaks määratud olendi vajaduse, niisiis inimsuse juurde kuuluv omadus, siis ei saa olla, et maitset ei peetaks võimeks otsustada kõige selle üle, millega saab isegi oma tunnet igale teisele inimesele edasi anda, seega vahendiks selle edendamiseks, mida igaühe loomulik kalduvus nõuab.

Ainult enda jaoks ei kaunistaks üksikule saarele jäetud inimene ei oma hütti ega iseennast ega otsiks lilli, rääkimata nende istutamisest, et end nendega ehtida, vaid ainult seltskonnas tuleb talle pähe, et ta ei ole pelk inimene, vaid ka omamoodi peen inimene (tsiviliseerumise algus), sest otsustus, et ta on niisugune, tehakse selle kohta, kellel on kalduvus ja osavus oma lõbu teistele edasi anda ja keda objekt ei rahulda, kui ta ei saa heameelt sellest tunda ühes teisega. Ka ootab ja nõuab igaüks igaühelt üldise edasiandmise arvestamist, otsekui algse lepingu järgi, mille on dikteerinud inimsus ise; ja nii saavad küll algul ainult võlud, nt värvid enda ülevärvimiseks (biksavärv kariibidel ja kinaver irokeesidel), või lilled, teokarbid, ilusat värvi linnusuled, aja jooksul ka ilusad vormid (nagu kanuudel, riietel jne), millega ei käi üldse kaasas rahuldust, s.o naudinguheameelt, seltskonnas tähtsaks ja suure huvitatusega ühendatuks, kuni lõpuks kõrgeima punktini jõudnud tsiviliseerumine teeb sellest peaaegu peenendunud kalduvuse peaasja ning aistinguid peetakse väärtuslikuks ainult niivõrd, kui neid saab üldiselt edasi anda; kus siis, kuigi lõbu, mis igaühel niisugusest esemest on, on tühine ja ilma märkimisväärse huvita, suurendab idee nende üldisest edasiantavusest nende väärtust siiski peaaegu lõpmatult.

Sellel huvitatusel, mille seltskonnakalduvus kaunile kaudselt annab ja mis on seega empiiriline, ei ole aga meie jaoks mingit tähtsust, sest meil tuleb tähtsaks pidada ainult seda, millel võib olla vahekord aprioorse maitseotsustusega, kas või ainult kaudselt. Sest isegi kui selles vormis peaks avastatama sellega ühenduses olev huvitatus, ilmutaks maitse meie otsustusetegemisvõime üleminekut meeltenaudingult kõlbelisele tundele; ja mitte ainult et sellega oldaks paremini juhitud maitset eesmärgipäraselt tegevusse panna, vaid esitataks ka nende aprioorsete inimvõimete ahela vahelüli, millest igasugune seadusandlus peab sõltuma, kui niisugune. Niipalju saab empiirilise huvitatuse kohta maitse esemetest ja maitsest enesest küll öelda, et kuna see andub kalduvusele, kui rafineeritud see ka ei ole, laseb ta end siiski ka kõikide kalduvuste ja kirgedega, mis jõuavad seltskonnas oma suurima mitmekesisuse ja kõrgeima astmeni, heameelega kokku sulatada, ja huvitatus kaunist, kui see sellel põhineb, saaks anda ainult väga kahemõttelise ülemineku meeldivalt heale. Seda aga, kas seda üleminekut ei saaks ehk siiski edendada maitsega, kui see on võetud oma puhtuses, on meil põhjust uurida.

Kirjandus

• Salim Kemal. Kant's Aesthetic Theory: An Introduction, MacMillan Press 1997.
• Douglas Burnham. An Introduction to Kant's Critique of Judgement , Edinburgh University Press 2000.
• Henry E. Allison. Kant's Theory of Taste: A Reading of the Critique of Aesthetic Judgment , Cambridge University Press 2001.
• Christian Helmut Wenzel. An Introduction to Kant's Aesthetics: Core Concepts and Problems, Blackwell 2005.
• Rachel Zuckert. Kant on Beauty and Biology: An Interpretation of the Critique of Judgment , Cambridge University Press 2007.
• Hannah Ginsborg. Kant's Aesthetics and Teleology, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2013.

Välislingid

• Algtekst akadeemilises väljaandes