Kummiaraabik

Kummiaraabik tükkidena ja pulbrina

Acacia senegal P. H. W. Tauberti teatmeteoses "Natürliche Pflanzenfamilien". III kd, 1891

Akaatsia koorevigastusest imbunud kummiaraabik

Kunstitarvete poes müüdav kummiaraabiku vesilahus purgis

Akvarellvärvide tootmisel lastakse värvipigmendi ja kummiaraabiku segul kihikaupa küvettides tarduda

Kummiaraabik, ka araabia kummi (ladina keeles gum arabic) on soojas vees lahustuv kumjas polüsahhariidide segu, mida saadakse teatud akaatsialiikide tardunud piimmahlast.

Saamine

Kummiaraabiku saamiseks kasutatakse umbes kümmet akaatsialiiki (akaatsia perekonda kuulub umbes 550 liiki, mis kasvavad peamiselt Austraalia kuivematel aladel ja Aafrika savannides). Akaatsiate tüvevigastustest välja imbuv vedelik tardub kuiva õhu toimel elastseks massiks. Tähtsaimateks akaatsialiikideks kummiaraabiku tootmisel on kummiakaatsia (Acacia senegal), taalakaatsia (Acacia seyal) ja kuldakaatsia ehk austraalia kummiakaatsia (Acacia pycantha). Suurem osa maailmas kasutada olevast kummiaraabikust pärineb Põhja- ja Kesk-Aafrikas kasvavatelt puudelt, põhitootjateks on Sudaan, Tšaad, Senegal ja Nigeeria. Eritist kogutakse käsitsi, abivahenditeks on vaid kirved, noad, kaabitsad ja kogumisnõud. Kogumiseks tehakse puutüvedele sisselõikeid või eemaldatakse neilt kooreribasid. Kummit saab nii metsikult kui ka istandustes kasvavatelt akaatsiatelt. Kvaliteetse kummi eritumist ja kogumist soodustavad päikeselised ja kuivad ilmad, mil nõrguv vedelik hangub pisarataolisteks tilgakesteks ja materjal muutub ligikaudu kuu ajaga korjekõlblikuks. Vihmaste ja niiskete ilmadega pikeneb korjeaeg. Noortelt puudelt saab ühe kogumisperioodiga 200–300 grammi kummit, vanadelt ja suurtelt puudelt võib saada kümme korda enam. Maailma kogutoodang on ligikaudu 60 000 tonni. Toodangu järsku langust võivad aga põhjustada rändtirtsud, kes söövad akaatsialehti, puud küll tavaliselt ei hukku, kuid jäävad põdema ja kummisaak väheneb.

Ajaloost

Nn Araabia kummit tunti ja pruugiti antiikkultuurides juba aastatuhandete eest, arvatavasti juba 3000 aastal eKr. Muistsed egiptlased kasutasid kummiollust muumiate palsameerimise segudes ja juba 1600 aastatel eKr värvide valmistamisel sideainena, roomlased ja kreeklased kasutasid seda arstimina. Peale kulla, viiruki ja elevandiluu kuulus see kaubaartikkel sajandeid tähtsamate Aafrikast väljaveetavate kaupade nimistusse.

Kummiaraabik jõudis Euroopasse Araabia kaudu, mille järgi on saanud ka nimetuse. Senegalist toodud kummi oli Euroopas tuntud arvatavasti juba 14. sajandil, kuid laialdasemat kasutust hakkas ta leidma alles 17. sajandil Prantsusmaal. 18. sajandi lõpust alates hakati teda tööstuslikult kasutama ja tema tähtsus kasvas 1830. aastail.

Omadused

Koostiselt on kummiaraabik orgaaniliste ühendite segu, koosnedes erinevatest süsivesikutest ja liitvalkudest. Evolutsiooniliselt on selle aine roll kaitsta puud tüvevigastuste eest ja parandada neid. Lahustudes väga hästi vees, annab kummiaraabik tihke lahuse, kuid pikemat aega õhu käes seistes hakkab tahkuma. Värvilt on kummiaraabik pruunikas või hall, puhastatult värvusetu.

Loe lähemalt https://toidutare.ohtuleht.ee/947046/kummiaraabik-mis-ja-milleks Lahustub vees vahekorras 1:2 ja 1:1. Kummiaraabiku kleepuvat lahust on kasutatud paberiliimina. Liimi saamiseks jäetakse kummi kuuma vette, millega ta väga hästi seguneb ja jäetakse ööpäevaks seisma. Pärast seda on liim kasutamiseks valmis ja ei vaja säilitamiseks konservante. Elastsuse säilitamiseks lisatakse glütseriini. Kummilahuse viskoossus sõltub lahuse pH-st. Kõige viskoossem on lahus pH 7 juures. Kummiaraabik vananeb hapete, soolade, UV-kiirguse ja mehaaniliste pingete tulemusena. Üle 1000 °C soojendamisel muutub kummi pruuniks ja vees lahustumatuks. Kummiaraabikut on võimalik piirituse toimel lahusest välja sadestada. Ei lahustu atsetoonis nagu lahustuvad looduslikud toorkummid kautšuk ja gutapertš.

Kummiaraabiku eristamiseks asendajast, näiteks dekstriinist, kasutatakse joodi, mis dekstriini või muu ühendiga annab punase värvuse, kuid ehtsa kummiaraabikuga mitte.

Kasutamine

Kunstis

Kunstitarvetes kasutatakse kummiaraabikut peamiselt akvarellvärvide, tintide ja guaššvärvide sideainena, samuti mitmesugustes kleepainetes. Kummiaraabiku lahust kasutatakse vahel akvarellimisel kattemeediumina, et kaitsta neid kohti akvarellil, mi töös peaksid jääma valgeks.

Fotograafias kasutatakse kummiaraabikut fotoemulsioonide koostisosana.

Kangaste apreteerimisel ja trükkimisel on kummiaraabik üks pinnatöötlusvahendite ja värvide koostisosi.

Meditsiinis

Farmaatsias kasutatakse kunstvere valmistamisel, pillide ja pastade sideainena ja emulsioonide stabiliseerijana. On leidnud kasutust sideainena kosmeetikatööstuses.

Toiduainetetööstuses

Kasutatakse sideainena ka toiduainetööstuses. Kummiaraabikut kasutatakse paksendamiseks, emulsioonide tegemiseks ja stabiliseerimiseks, näiteks närimiskummide tootmisel, samuti puuviljapastilaa ja marmelaadi tegemisel. Lisaks võib kummiaraabiku abil muuta torte läikivaks. Toidulisaainena on kummiaraabiku tähis E414.