Mine sisu juurde

Peeter I

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 3. mai 2019, kell 11:51 kasutajalt 194.204.57.129 (arutelu)
Peeter I
Isamaa isa ja ülevenemaaline keiserhyhyhyhyhyhyhyhöogfbdrfthyjntyjk hamatu
Ametiaeg
2. november 1721 – 8. veebruar 1725
Järgnev Katariina I
Vene tsaar
Ametiaeg
7. mai 1682 – 2. november 1721
Eelnev Fjodor III
Isikuandmed
Sünniaeg Moskva, Vene tsaaririik (tänapäeva Venemaa)
Surmaaeg Peterburi, Venemaa keisririik (tänapäeva Venemaa)
Abikaasa Jevdokija Lopuhhina
Katariina I
Vanemad Aleksei I Mihhailovitš
Natalja Narõškina
Lapsed Aleksei Petrovitš
Anna Petrovna
Jelizaveta Petrovna
Natalja Petrovna
Sugulased Romanovid
Elukoht Peeter-Pauli katedraal, Peterburi, Venemaa (viimne puhkepaik)
Autogramm
Peeter I ajutine suveresidents Tallinnas

Peeter I ehk Peeter Suur ehk Pjotr I (vene Пётр I Алексеевич (Pjotr I Aleksejevitš), Пётр I (Pjotr I) ehk Пётр Великий (Pjotr Veliki); 9. juuni (30. mai) 1672 Moskva Kreml – 8. veebruar (28. jaanuar) 1725 Peterburi) oli Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser (Isamaa Isa ja Ülevenemaaline Keiser) 31. jaanuarist (20. jaanuarist) 1721. aastast kuni surmani. Peeter I oli tsaar ja keiser Romanovite dünastiast, mis valitses aastail 1613–1917.

Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid, kes orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse.

Aastani 1689 valitses regendina (monarhi asemikuna) Peetri poolõde Sofja Aleksejevna, aastatel 1682–1696 oli Peeter I troonil koos poolvenna Ivan V-ga (kuni viimase surmani).

Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.

Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest, milleks kasutas esimesena ajude äravoolu soodustamist arenenud Euroopa riikidest.

Nimi

Peeter I kasutas saksapärast nime Peter (Пeтeрь).

Nimi "Peeter Suur" osutab lisaks valitseja suurele elutööle ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule (ta oli 6 jalga ja 7 tolli (204 cm pikk).

Elulugu

Lapsepõlv ja noorpõlv

 Pikemalt artiklis Peeter I lapsepõlv ja noorpõlv

Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina.

Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.

Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor III, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.

Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel Peetri tsaariks, minnes mööda tema vanemast poolvennast Ivanist. Ent peagi algasid streletside rahutused hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside mässu ajal 1682. aastal tapeti alaealise Peetri silme all paljud tema sugulased (Narõškinid).

Nii kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Hõõrumised Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.

Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Kuigi 1690 sündis neil poeg Aleksei Petrovitš, ei olnud nende abielu õnnelik. Peeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat.

Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Ent Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.

Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Kuni 1695. aastani valitsesid riiki tema ema Natalja Kirillovna lähikondlased. Peaministriks (1689–1699) oli šveitslane Franz Lefort (François Jacques Le Fort), kes juhtis ka kõiki peamisi sõjaretki ja ka "Suurt Saatkonda".

Esimesed saavutused

 Pikemalt artiklis Aasovi sõjakäigud
 Pikemalt artiklis Suur saatkond

Noore tsaari esimene iseseisev samm oli 1695 katse vallutada Azovi, mis asus Doni suudme lähedal. See kindlus oli tähtis, sest Peeter tahtis saavutada väljapääsu Mustale merele. Samuti oli tarvis kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste röövretkede eest.

Esimene Aasovi sõjakäik 1695 ebaõnnestus. Türgi garnisoni varustati merelt ja Peetri väed ei suutnud seda takistada, sest venelastel puudus sõjalaevastik.

Talvel ja kevadel 1696 organiseeris Peeter Voronežis jõelaevastiku. Nii sai ta enda käsutusse äsja ehitatud flotilli, kuhu kuulus 22 galeeri ja 4 branderit ning mille juhatajaks ta määras Franz Leforti. Ta reorganiseeris armee juhtimise ja kordas tormijooksu. 19. juulil 1696 Azovi garnison alistus. Mõni päev hiljem pandi Aasovi mere ääres alus Taganrogi linnale.

Edasiseks pealetungiks Türgi Osmanite riigi aladele oli aga takistuseks avamerelaevastiku puudumine Venemaal. Peetri algatusel hakati välja töötama suurt laevaehituse kava. Selle rahastamiseks kehtestati uut liiki koormised: maavaldajad ühendati "kumpanstvotesse". Iga "kumpanstvo" pidi oma rahaga laeva ehitama.

Laevastikku ehitades ja armeed reorganiseerides kasutas Peeter välismaa asjatundjate abi. Pärast Azovi sõjakäike otsustas ta saata noori aadlikke (bojaare) välismaale õppima ning suundus ka ise Euroopa-reisile.

Umbes samal ajal ilmnesid esimesed märgid rahulolematusest Peetri poliitikaga. Aastal 1697 esitas munk Avrami tsaarile palvekirja, kus ta osutas tsaari tegude ebaõigsusele ning tema käitumise vastuolule traditsioonidega. Pisut hiljem avastati suureulatuslik vandenõu, mis on tuntud "streletside ülestõusuna" (1698). Mõlemal korral said teisitimõtlejad ja vana aadlikorra esindajad range karistuse. Peeter I hävitas aadli matrikliraamatud ja jagas aadlitiitlid oma uutele soosikutele.

Aastal 1697 läks Moskvast teele "Suur saatkond", mis sai nime oma rohkearvulisuse tõttu. Peeter I võim tundus siis küllalt tugev et lahkuda aastaks riigist. Saatkonna koosseisus oli Pjotr Mihhailovi (tänapäeval kaheldakse selles) nime all ka tsaar ise. Poolteist aastat kestnud reisil käis Peeter Liivimaal (Riias), Kuramaal, Brandenburgis, Hollandis, Inglismaal, Saksimaal, Austrias ja Poolas, kus ta isiklikult teostas tööstusspionaaži ning õppis tundma eesrindlikke tööstustehnoloogiaid, et neid Venemaal üle võtta, ning sõlmis poliitilisi leppeid. Ta kohtus ka Austria keisriga.

Juba lapsena oli Peeter suhelnud Moskvas Nemetskaja slobodas elavate "sakslastega" (st Euroopast pärit võõramaalastega).

Peeter tundis elavat huvi kõige vastu, mis oli seotud sõjanduse, laevaehituse ja uute leiutistega. Legendid: "Hollandis tudeeris tsaar isiklikult laevaehitust ja õppis laevapuusepaks. Augustis 1697 tahtis ta Hollandis Zaandamis omandada kogemusi laevaehituse alal. Ta veetis mõned päevad sepp Gerrit Kisti väikeses puumajas. Suure tunglemise tõttu olevat ta aga majast vaevalt väljuda saanud. Paberivabrikut külastades valas ta pealtnägijate kinnitusel suurepärase paberilehe". Inglismaal pühendas ta palju aega laevanduse teooria omandamisele ja sai selgeks kellatootmise tehnoloogia.

Kuna Euroopa oli sõja ootel, siis oli võimalik organiseerida Rootsi-vastane liit. Rootsi oli Prantsusmaa liitlane ja tollajal veel sõjalises mõistes suurriik. Venemaa avalikeks liitlasteks said Taani ning Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August II. Tagasi Moskvas, tegi Peeter palju jõupingutusi, et sõlmida Türgiga võimalikult kiiresti rahu, ning alustas ettevalmistusi sõjaks põhjas, sest ta nägi Läänemere potentsiaali Vene riigi arengu jaoks. Läänemeri oli aga Rootsi vallutuste järel 17. sajandil muudetud "Rootsi sisemereks" ning võimalus kasutada seda mereteed suhtluseks ja kaubanduseks arenenud Euroopa riikidega oli piiratud.

Samuti palkas ta Euroopa-reisil suurel hulgal sõjandus-, majandus- ja teadusspetsialiste, kelle kaasamine võimaldas teha Vene riigi arengus märkimisväärse hüppe feodaalriigist enam-vähem arenenud riikide hulka.

Sõidu lõppu tumestas sõnum streletside mässust. Peeter, kes viibis parajasti Viinis, pidi loobuma kavast külastada Veneetsiat ja kiirustas Moskvasse.

Mäss suruti maha juba enne tsaari naasmist. Juurdlus arvukate ülekuulamiste ja piinamistega lõppes streletside ning opositsioonis oleva aadli massiliste hukkamistega 1698. aasta lõpus ja 1699. aasta alguses. 1699 saadeti laiali ka enamus streletside väeosi ning alustati uue, ainult Euroopa-tüüpi armee ülesehitamist endise segatüüpi armee asemele.

Peetri vanem õde Sofja Aleksejevna ja ta õde Marfa Aleksejevna pöeti nunnadeks. Sama saatus tabas ka tsaari abikaasat Jevdokija Lopuhhinat, kes olevat olnud kaudselt seotud vandenõulastega.

Põhjasõda

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk "raiuda akent Euroopasse".

17. sajandi alguses toimunud sõdade tulemusena sõlmitud Stolbovo rahulepingu tulemusena oli Rootsi vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid alasid. Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas Peeter sõja Rootsile, millele järgnes Narva kindluse piiramine 1700. aastal.

Pärast lüüasaamist Narva lahingus 1700 uuendas ta relvajõud: moodustas alalise sõjaväe ja sõjalaevastiku, sealhulgas sulatas ta kirikukelli ümber suurtükkideks. Ta asutas 1703. aastal Ingerimaale Rootsi kaubalinna Nyeni (Nevanlinna) asemele Peterburi ja muutis selle 1712 Venemaa pealinnaks. Peterburi linna asutamisega ning selle ehitusega seostub ka Peetri poolt Balti laevastiku loomine Kroonlinna piirkonnas.

1704 jätkas ta Eesti- ja Liivimaa vallutamist, vallutades Tartu ja Narva. Peeter viibis isiklikult Tartu piiramisel ning suunas suurtükituld.

1708. aastal näisid olud Venemaa jaoks olevat suhteliselt halvad, sest rootslased tungisid Ukrainasse. Et Liivi- ja Eestimaa valduste tagasivallutamist raskendada, käskis Peeter Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada. Lisaks sellele hävitati täielikult Tartu linn. Ent 1709. aasta suvel võitis Peeter Poltava lahingu, millega toimus sõjas otsustav murrang. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome.

Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks. Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud, sultan aga kohustus mitte liituma Põhjasõjas Karl XII-ga.

Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.

Pärast Põhjasõda

Aastal 1721 andis Venemaa Keisririigi Valitsev Senat Peetrile ametlikult keisritiitli (Imperaator) (kuigi siseringis kasutati seda tiitlit Imperaator juba enne Põhjasõda) Peagi tunnistasid seda ka Poola, Preisimaa ja Rootsi valitsejad.

Peeter I reformid

Senat koosnes 9 isikust ja oli kõrgeim riigivalitsemisorgan, mis allus otse keisrile. 12 Prikaazi asemel moodustati 12 kolleegiumi. Asutati kuberneride institutsioon, Venemaa jaotati 8 kubermanguks, mis omakorda jaotati provintsideks. Kuberner oli keskvõimu esindaja kubermangus.

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Tähtsaimad Peetri kultuurireformid olid:

Isiklikku

Aastal 1724 kroonis ta keisrinnaks oma teise abikaasa Katariina. Keiser oli temaga elanud alates 1703. aastast, mil ta kohtas teda oma parima sõbra Aleksandr Menšikovi juures. Legend: "Kahekümneaastane endine leedu talutüdruk ja teenija, kelle nimi oli siis Marta Skawronska, oli Menšikovi armuke. Varsti sai temast Peetri armastatu." Nad abiellusid 1712, siis võttis naine ka nimeks Katariina (Jekaterina). Naine sünnitas keisrile mitu last nii enne kui ka pärast abiellumist.

Võimupärilus

Peeter I suri 1725. aastal ootamatult ilma troonipärijat määramata ja testamenti jätmata. Maeti prantsuse kombe kohaselt, kus leinati 40 päeva enne matmist. Troonijärglasteks olid pojapoeg Peeter Aleksejevitš ja enne abielu Katariinaga sündinud tütred.

Pärast Peetri surma moodustus 2 võimutaotlejate gruppi, kus esimeses oli liidriks Aleksandr Menšikov ja Peetri võimuloleku ajal võimule tõusnud nn lihtrahvas ning troonipärijakandidaadiks Peetri abikaasa Katariina. Teise grupi liidriks oli vürst Dmitri Golitsõn, koos ajalooliste aadlisuguvõsaesindajatega ning troonikandidaadiks tollal veel 10-aastane Peeter I hukatud poja Aleksei poeg Peeter II.

Järgmise keisri valis/määras Kõrgeim Salanõukogu, milles oli juhtpositsioonil Peetri soosik ja Peterburi kuberner Aleksandr Menšikov – keisrinnaks sai 3 aastaks Katariina I nime all Peeter I abikaasa, kes suri 1727.

Reformid

Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest. Peeter I ajal (aastatel 1710–1725) kirjutati palju varasemaid ajaloosündmusi ümber, mis hõlmas Venemaad 17. saj 2. poolel, ning palju ürikuid hävitati. Seetõttu teame vaid keisrikoja ametlikku versiooni Peeter I elust ja sündmustest tema valitsemisajal.

Kronoloogia

Isiklikku ja järglased

Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina. Pjotr Aleksejevitši poolvend Ivan V (1666–1696) oli Vene tsaar ja Peeter I kaasvalitseja aastatel 1682–1696.

Peeter I favoriidid: Anna Mons, Maria Hamilton[1]

Vaata ka

Kirjandus

  • Salisbury piiskop Gilbert Burnet (1643–1715): Peter the Great 1698
  • Johann Georg Korb (1670–1741): "Diarium Itineris in Moscoviam." Viennæ Austriæ: typis Leopoldi Voigt, 1700 ? (ladinakeelne päevik aastaist 1698–99; inglise keeles pealkirjaga "The Diary of an Ambassador at the Court of Moscow."; "Diary of an Austrian Secretary of Legation at the Court of Czar Peter the Great"; vene keeles Дневник путешествия в Московию. Санкт-Петербург: 1906) Digitaalselt ISBN 0-7146-1538-2 archive.org
  • Jean Rousset de Missy (1686–1762): Memoires du Regne de Pierre le Grand, Empereur de Russie, Père de la Patrie, &c. &c. &c. / Par le B. Iwan Nestesuranoi. 1726; teavik Peeter I E-kataloogis ESTER
  • John Mottley (1692–1750): The history of the life of Peter the First, Emperor of Russia: containing a Description of Russia or Muscovy, Siberia, Crim Tartary, &c. With An Account of the Government, Religion, Ceremonies and Superstitions, Customs, Manners and Dress of the Inhabitants. Also, The Birth and Rise of the Empress Catherine with the Crimes and Trial of the Czarewitz, Son of Peter I. London MDCC XXXIX (1739) archive org Digitaalselt
  • Alexander Gordon (1669–1752): The History of Peter the Great, Emperor of Russia: To which is Prefixed a Short General History of the Country from the Rise of that Monarchy : and an Account of the Author's Life. London and Aberdeen: F. Douglass and W. Murray 1755 Digitaalselt
  • Aleksei Tolstoi: Peeter Esimene I – II. (Vene keelest tõlkinud Friedebert Tuglas), Eesti Raamat 1979

Viited

Välislingid

Eelnev
Fjodor III 		Vene tsaar
1682–1721 		Järgnev
—
Eelnev
— 		Venemaa keiser
1721–1725 		Järgnev
Katariina I
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peeter_I&oldid=5306971"