Kirjaoskus
Kirjaoskus on inimeste oskus kirjalikke tekste lugeda ja kirjutada.
Kirjaoskust võib jagada formaalseks kirjaoskuseks (minimaalsed lugemis- ja kirjutamisoskused) ja funktsionaalseks kirjaoskuseks.
Tänapäeval peetakse kirjaoskuse all silmas enamasti funktsionaalset kirjaoskust, nt OECD PISA-programmis defineeritakse kirjaoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja hindamist lugeja enda eesmärkide saavutamiseks, teabe ja oskuste arendamiseks ning ühiskondlikus elus osalemiseks.
Kirjaoskuse tase on statistiline suurus, mis näitab kirjaoskajate osakaalu kogurahvastikus. See iseloomustab ühiskonna arengutaset. Täiskasvanute kirjaoskuse tase on üks komponent ÜRO inimarengu indeksi arvutamisel.
Kirjaoskuse puudumine on kirjaoskamatus.
UNESCO ettepanekul on 1966. aastast 8. september rahvusvaheline kirjaoskuse päev.
Kirjaoskus Eestis
1897. aasta rahvaloenduse andmeil oskas Eesti elanikest lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%. 1934. aastal oli kirjaoskajaid 96,1% täisealisest rahvastikust.
2009. aasta ÜRO inimarengu aruande järgi on Eestis kirjaoskuse tase 99,8%.[1]