Õhtu

Õhtu on päeva lõpuosa. Õhtu vastandmõiste on hommik.

Emilie Reinbeck (1794–1846), "Õhtumaastik", s.d.

John Atkinson Grimshaw, "Õhtukuma" (1884)

Clara Siewert, "Külaidüll õhtuvalguses" (1899)

Pauline Thomsen, "Õhtu Ry lähedal" (1898)

Henriette Hahn-Brinckmann, "Õhtumeeleolu. Skulptor Niels Hansen Jacobseni portree" (puulõige, 1904)

Florence H. McGillivray, "Järelkuma" (u 1914)

Pelle Swedlund, "Sinine tüdruk. Suveõhtu Visbys" (1922)

Proosa

• Kolm pääsukest telefonitraadil on õhtu kaelakee. (lk 16)
• Kell kolmveerand üheksa õhtul pihib elu oma väsimust ja spliini. (lk 25)
• Pääsukesed lõikavad lahti õhtu raamatulehti nagu püsimatud paberinoad, mis on meile saadetud Egiptusest. (lk 25)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Võib-olla ei lähe ta enam kunagi Ameerikasse tagasi. Seda soovi olid temas tekitanud rahulikud üksildased õhtud Venezias ja Roomas. Õhtud omaette, kui ta uuris maakaarte või lamas sohval ja lehitses reisijuhte. Õhtud, kui ta vaatas oma rõivaid — oma ja Dickie rõivaid —, katsus Dickie sõrmuseid, silitas antiloobinahast kohvrit, mille oli Guccist ostnud.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 165

• Päike on loojunud. Näib, nagu oleks ta horisondi puudutamisel põlema plahvatanud, nii leegitsev on taevapuna. Üle selle looklevad terassinised ja hõbehallid pilved nagu suitsulinikud. Aeglaselt oma kuju muutes koovad nad vaipa, mis taevapuna varjutab ja lõpuks täiesti kustutab. Hambantotale laskub öö. Külas põlevad juba petrooleumilambid. Nende iseloomulik lõhn ja leegi vaikne värelemine meenutab meile telgis veedetud öid Ida-Aafrika steppides ja ürgmetsades. Selle suurepärase maa inimeste ja loomade järele tunneme igatsust ka siin, igavese kevade saarel. Heledast valgusest ligimeelitatud putukatele saab lambituli saatuslikuks. Selle ümber tantsivad nad oma viimase tantsu. Lummavast valgusest hullunud putukate keeris tõmbub üha koomale, kuni nende elusäde kustub kuumal klaasil. Oma aknast Hambantota võõrastemajas näeme mere kohale tõusmas kuud. Algul kollane ja ümmargune nagu lahe kohal rippuv suur latern, muutub ta silmanähtavalt väiksemaks ja lamedamaks, kuni temast jääb järele vaid valge laiguline ketas. Kaunite siluettidena kerkivad heleda öötaeva taustal esile kookospalmid. Vaikselt kohisevad lained toovad pimedusest nähtavale rannajoone. Homme oleme juba loomade juures.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 72

• Läinud nädalal tarbisin vaid kolm alkoholiühikut, andes vastumeelselt Tomile järele, kuna ta kaebas, et uue, pahedevaba minuga õhtut veeta on, nagu sööks ta väljas õhtust tõrikodalase, kammkarbi või mõne muu jõuetu mereelukaga.

Mu keha on pühakoda. Ehk on juba magamamineku aeg? Oh ei, kell on alles 20.30. Seesmine tasakaal. Oh! Telefon!

• Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 91-92

• Restoranis ei seisa õhtu kunagi paigal, selle aktiivsus kasvab hiliste tundideni ja alati on kusagil natuke terriini või kitsejuustu, mille kõrvale võib juttu jätkuda keskööst kauemakski.
  • Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 62

Luule

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

• Ernst Enno, "Rändaja õhtulaul" valikkogust "Rändaja õhtulaul", koostanud Urmas Tõnisson (2013)

On õhtu, tule, kõnniskleme koos,
üks tee on kuskil jäetud meilegi.
Näe, aias lõhkend roosi järel roos -
kõik sama ilus on kui eilegi.

• Marie Under, "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25

Nüüd tuuled magavad rohus
ja päeva aeg on täis.
Kes harjund käima ohus,
see kaugemal teistest käis.

• Marie Under, "Õhtune käik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 29

Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

• August Sang, "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12

        Õhtute mägikollane tolm.
        Õhtute kadukollane tolm.
        Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
    Teostumisõhtute sädelev tolm.
        Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
           talumatult kindlaks ja kauniks.

• Artur Alliksaar, "Õhtute kollane tolm", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 68-69

Õhus on kõike, õhus on õhku,
õhus on lõhnu ja liblikaid,
õhus on seegi varajane õhtu,
millal mina lahkun lauluga.

• Paul-Eerik Rummo, "* Õhus on kõike", valikkogust "Ajapinde ajab". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 52

Tuul
kollasel teel
kõnnib
kummeleist mööda
kollaste õhtute poole.

• Viivi Luik, "Kollaste õhtute poole" 1. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 140

Eksisin, eksisin eile
tunatumedas metsas,
õhtu õlarätt õlgadel,
päeva pudemed pihkudes.
Eksisin, eksisin
ega
jõudnudki sihi peale.

• Muia Veetamm, "Eksija", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 15)

Mis on veel pikem
kui oktoobriõhtu,
ja sina oled vang
oma eksistentsikuudis?
Mis on veel tühjem
kui oktoobriõhtu,
ja selles sundpeatus
su teede marsruudis?

• Muia Veetamm, "*Mis on veel pikem", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 38)

mööda pehkind uksepiita
mööda vastset puuderiita
mööda sooja halli õhku
mööda jälle läheb õhtu

• Viiu Härm, "*jälle mööda läheb õhtu...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 20

ISTUN ÕHTUS
pilgul varjutatul
mittemillessegi
süüvin väga kaua
Seespool
hingamise õhulossis
mõte vaikusele
katnud pidulaua

• Merike Õim, "*Istun õhtus..." kogus "Kõiksuse jälg" (2015), lk 7

kui ma hoolin siis hoolitsen
käitun ja olen täpselt nagu mu vanaema
ja emad enne teda
kõigil pikad mehed pikad elud
ilma poeesia ja peenutsemiseta
täis tööd ja ühemõttelisi õhtuid
õhtuid nagu rehetalud
ükskõiksetes hajakülades
uksed lukus arvuti kinni
väljast pimedad ja maailmast eraldatud
aga sees soojad soojad soojad

• Andra Teede, luulekogust "Pikad mehed, pikad elud" (2018)

Vanasõnad

• Hommik on õhtust targem.
• Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
• Hommikune töö kuld, õhtune muld.
• Jõuluõhtu jõudes õhtu (jõuab ruttu kätte).
• Kus õhtu, seal öömaja.
• Küll pikk päev jõuab õhtule.
• Laisk teeb ikka laupäeva õhtu.
• Loll hommikul, loll õhtul.
• Mõistlik mees ei pane enne õhtut mütsi peast ära.
• Olgu päev pikem kui pikk, läheb ta ometigi õhtule.
• Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.
• Ühe sitika sumisemise pärast ei tule veel õhtu (ei lähe päike looja).
• Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
• Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
• Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Hando Runnel, "Punaste õhtute purpur", Tallinn: Eesti Raamat, 1982