Uus testament

Uus testament (ka Uus Testament, lühend UT; kreeka keeles Καινή Διαθήκη, eesti keeles ka uus leping) on piibli teine osa. Piibli esimene osa on vana testament. Uus testament sisaldab Jeesuse Kristuse vahendusel sõlmitud uuele lepingule aluspanevaid tekste.

Uus testament koosneb 27 raamatust, mis on jagatud kolmeks: evangeeliumid, "Apostlite teod" ja õpetuslikud raamatud. Ajalooraamatud ehk evangeeliumid käsitlevad Jeesuse elu, tegevust, kannatust, surma ja ülestõusmist ning panevad seega paika usu alused. "Apostlite teod" on jutustus usu võidukast pealetungist paganate maailma kuni Roomani. Õpetuslike raamatute osa sisaldab kirju, mis esitavad Kristuse õpetust ja eraldavad selle valeõpetustest, ennekõike aga annavad tunnistust apostlite kogudusi korraldavast tegevusest. Pauluse kirjade hulgas moodustavad omaette rühma pastoraal- ehk karjasekirjad (kirjad Timoteosele ja Tiitusele), mis ei ole suunatud kogudustele, vaid karjastele (ladina keeles pastores). Järgnevad ülejäänud üldised ehk katoolsed kirjad, mis pole suunatud ühele kindlale kogudusele, vaid kõigile kristlastele (alates Peetruse esimesest kuni Juuda kirjani). Kolmandas rühmas seisab prohvetliku raamatuna Johannese ilmutusraamat. Selles jutustab Johannes, kuidas ta nägi Issanda aulisust ja võitu ning tulevast kohtumõistmist maailma üle.^[1]

Uus testament on kirjutatud koinees. See on Kristuse sünnile lähedaste sajandite ühiskeel, mida pärast Aleksander Suure vallutusretki mõistis, kirjutas ja kõneles kogu tollane tsiviliseeritud maailm.

Uue testamendi säilinud käsikirjade hulk (2600 tõestatud käsikirja) on mahukaim kui ükskõik, millise teise antiikse kirjandusmälestise oma.^[1]

Ajalooliselt oli uue testamendi kaanon umbes 200 pKr kõikjal tuntud. Siiski oli paljude uue testamendi raamatute kaanonisse võtmine pikemat aega küsitav. Esimene teadaolev uue testamendi kõigi 27 raamatu koguloend pärineb Aleksandria piiskopi Athanasiose ülestõusmisläkituse kirjast.^[2] Ametlikult kinnitati uue testamendi kaanon aastal 393 Hippo sinodil.^[1]

Evangeeliumid

Uue testamendi nelja esimest kirjutist, mis jutustavad Jeesuse Kristuse tegudest ja tema isikust, nimetatakse alates Tertullianusest (II saj pKr) evangeeliumiteks. Evangeeliumid kujutavad endast eraldi kirjandusžanri, mis piirdub üksnes Uue Testamendiga. Teistest uue testamendi kirjutistest erinevad evangeeliumid seeläbi, et nad räägivad Jeesuse tegudest, tema kannatustest ja ülestõusmisest, lunastuse alusest ja usu vundamendist (õndsussündmusest), sellal kui uue testamendi kirjad jutustavad sellest tuleva pääste tõelisusest.^[1]

Matteuse evangeelium on esimene kolmest sünoptilisest evangeeliumist; autorina mainitakse vanakiriklikus pärimuses Jeesuse jüngrit apostel Matteust.
Markuse evangeeliumi pealkiri ja pärimusainestik tunnistavad üksmeelselt raamatu autoriks Markuse, kes kirjutas evangeeliumi nii, nagu ta kuulis seda Peetruse suust.^[1]
Luuka evangeelium on omistatud apostel Pauluse ihuarstile Luukale. Luukas ei olnud Jeesuse elu pealtnägija, vaid ta kogus, kontrollis ja korrastas materjali, mis on kinnitust leidnud usaldusväärsete tunnistajate läbi.
Johannese evangeeliumi autorsus on omistatud apostel Johannesele, Sebeduse pojale.^[1]

Kolm esimest evangeeliumit klassifitseeritakse sünoptilisteks, nad sisaldavad väga sarnaseid kirjeldusi Jeesuse elust. Johannese evangeelium erineb neist selle poolest, et sisaldab Jeesuse mitmeid imetegusid ja ütlusi, mida mujal ei leidu.

"Apostlite teod"

Pealkirja "Apostlite teod" kannab alates II saj lõpust pKr Luuka teose teine osa. Selle teose esimest osa tunneme Luuka evangeeliumina. Kirja saajaks nimetatakse meest, kelle nimi on Teofilos ning kirjutamise põhjus on ilmselt sama, mis Luuka evangeeliumigi puhul: üks tähtis mees peab saama usaldusväärse pildi Issandast ja tema toimimisest koguduses. Seetõttu koosnebki kiri jutustusest, mis käsitleb koguduse kujunemist, evangeeliumi levimist ja saadikute juhatamist läbi tagakiusamiste ja ohtude.^[1]

Pauluse kirjad

Pauluse kirjade kogu ehk Corpus Paulinum moodustab uues testamendis evangeeliumide ja Johannese kirjade kõrval teise suure rühma. Selles korpuses on järgmised kirjade rühmad: galaatlastele ja roomlastele saadetud kirjad tegelevad valdavalt juutluse küsimustega hellenistlikus keskkonnas; kirjad korintlastele, filiplastele, koloslastele ja efeslastele on läbinisti hellenistliku lähenemisviisiga; kiri heebrealastele (mis kuulub Pauluse korpusesse, sõltumata sellest, kuidas see koostati), erinevalt kõigist teistest, on tõenäoliselt läkitatud algkogudusele; karjasekirjad on erinevalt kogudusekirjadest saadetud kaastöölistele.^[3]

Pauluse kirjad:

Üldised kirjad

Lisaks Pauluse kirjadele on uues testamendis veel seitse üldist ehk katoolset kirja:

Jaakobuse kiri, mis on omistatud Jaakobusele, Jeesuse vennale.
Peetruse esimene kiri, mis on omistatud apostel Siimonale, keda kutsutakse Peetruseks.
Peetruse teine kiri, mis on omistatud apostel Siimonale, keda kutsutakse Peetruseks.
Johannese esimene kiri, mis on omistatud apostel Johannesele, Sebedeuse pojale.
Johannese teine kiri, mis on omistatud apostel Johannesele, Sebedeuse pojale.
Johannese kolmas kiri, mis on omistatud apostel Johannesele, Sebedeuse pojale.
Juuda kiri, mis on omistatud Jeesuse vennale Juuda Toomale.

Mõnikord arvatakse nende hulka ka muidu Pauluse kirjade hulka kuuluv kiri heebrealastele.

Prohvetiennustused

Uue testamendi viimasel raamatul ehk ilmutuseraamatul oli kristlikule teoloogiale suur mõju. Autor ise nimetab end Johanneseks, Issanda sulaseks, oma lugejate vennaks ja kaaslaseks viletsuses. Traditsiooni kohaselt on raamatu autor esimese sajandi üks vaimulikest suurkujudest – Sebedeuse poeg, apostel Johannes. Kuid autorsuse osas on ka teisi arvamusi.^[4] Paljud teoloogid eelistavad autoriks oleku küsimuse jätta lahtiseks.^[3]

Uue testamendi tõlked eesti keelde

Vanim säilinud dokument eesti keelde tõlgitud piibliosadest on Kullamaa käsikiri aastaist 1524–1528 (Meie Isa palve tõlge).

XVII sajandi keskel tõlkis Johann Gutslaff piibli lõunaeesti keelde ja Heinrich Göseken põhjaeesti keelde.

1686 – ilmus lõunaeestikeelne isa ja poja Andreas ja Adrian Verginiuse tõlgitud "Meije Issanda Jeesuse Kristuse Wastne Testament" trükiarvuga 500 eksemplari.

1739 – põhjaeestikeelne Anton Thor Helle "Piibli Ramat / se keik on Jummala Sanna"

1912 – Uue Testamendi tõlge Jaan Bergmannilt

1938 – Uue Testamendi tõlge Harald Põllult

1938–1940 trükiti illustratsioonidega "Suur Piibel" ehk Doré Piibel (1939), eestikeelse Piibli 15. trükk, tõlge Johannes Voldemar Veski ja Uku Masingu keeleliste parandustega.

1940 - Uus Testament Henri Verlingu tõlkes. Tallinn : Rooma-katoliku kirik, 1940 (Tartu : Tungal)

1968 – ilmus Rootsis Uue Testamendi tõlgetega piibel (tõlkija: Harald Põld).

1989 – ilmus Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament, mis liideti Eesti Piibliseltsi redaktsioonina 1997. aasta uude piibliväljaandesse.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 Rienecker, Fritz ja Maier, Gerhard (2011). Suur piiblileksikon. Logos.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Ehrman, Bart D. (2000). The New Testament, a Historical Introduction to the Early Christian Writings. Oxford University Press.
↑ ^3,0 ^3,1 Hiob, Arne (2018). Paulus, rahvaste apostel ja meie tänapäeval. Johannes Esto Kirjastus.
↑ Roosimaa, Peeter (2019). Johannese evangeelium ja Kristus Jeesus. Kuidas mõista Naatsareti Jeesust?.

Välislingid

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 Rienecker, Fritz ja Maier, Gerhard (2011). Suur piiblileksikon. Logos.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[2] Ehrman, Bart D. (2000). The New Testament, a Historical Introduction to the Early Christian Writings. Oxford University Press.

[:1-3] 3,0 ^3,1 Hiob, Arne (2018). Paulus, rahvaste apostel ja meie tänapäeval. Johannes Esto Kirjastus.

[4] Roosimaa, Peeter (2019). Johannese evangeelium ja Kristus Jeesus. Kuidas mõista Naatsareti Jeesust?.

[1]

[2]

[3]

[4]