Suleiman I

See artikkel räägib Türgi sultanist; Pärsia valitseja kohta vaata Suleiman I (Pärsia).

Suleiman I Tore (türgi keeles Süleyman, araabia keeles سليمان Sulaymān; ka Süleyman Kanuni ('Suleiman Seaduseandja'); 6. november 1494 – 7. september 1566) oli Osmanite riigi sultan aastatel 1520–1566. Ta oli Selim I ja Ayşe Hafsa Sultaana poeg ning Selim II isa.

Suleiman Tore Tiziani koolkonna maalil umbes 1530. aastast

Suleiman sai troonile pärast tema isa ootamatut surma. Et Selim I oli 1517. aastal vallutanud Mamelukkide sultanaadi, sai Suleiman endale võtta ka kaliifitiitli.

Erinevalt isast pööras Suleiman^[1] peatähelepanu Euroopale ning alustas kohe pärast võimule saamist sõda Ungariga. 1521. aastal vallutas ta ungarlaste piirikindluseks olnud Belgradi ning 1526. aastal purustasid türklased Ungari väe Mohacsi lahingus täielikult, kuningas Lajos II langes ning riik jagunes Osmanite ja Habsburgide vahel. Allesjäänud osade valitsejaks sai varasema leppe järgi Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vend Ferdinand, ehkki talle tekkis võistleja, kohalikku päritolu János Zápolya. Too toetus oma nõudlustes Osmanite riigile ning lõpuks saigi nende poolt okupeeritud Ungari kuningaks, tema dünastia valitses mõnda aega ka Ida-Ungari kuningriiki. Kahe troonipretendendi võimuvõitlus hõlbustas Osmanitel Ungari alade enda kätte haaramist.

Pikemalt artiklis Osmanite Ungari, Ida-Ungari kuningriik

1523. aastal vallutasid Suleiman I väed ka Rhodose saare, kus resideeris Johanniitide ordu. See põhjustas ordu ümberkolimise Maltale. Suleiman jõudis rünnata ka Maltat, kuid seda siiski ebaõnnestunult.

Suleiman jätkas aga ka sõda Habsburgidega ja Saksa-Rooma riigiga. 1529. aastal piirasid Suleiman I väed Viini, piirates selle sisse, kuid olid sunnitud kehva ilma ja varude lõppemise tõttu selle peagi lõpetama. Karl V-da Saksa-Rooma riigi väed olid parajasti seotud võitluses Prantsusmaaga Cognaci liiga sõjas (1526–1530).

Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris (vt Szigetvári lahing).

1542.–1546. aasta Itaalia sõjas sõlmis Prantsuse kuningas (1515–1547) François I liidu Osmanite riigi sultani Suleiman Toredaga. Suleiman oli Prantsuse kuninga François I liitlane ning Saksa-Rooma keisri (1520/1530–1556) Karl V üks suuremaid vaenlasi.

Suleimani ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, merevõim sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui Osmanid kaotasid Lepanto merelahingu Osmanite-Veneetsia sõjas (1570–1573).

Suleiman sõdis vahelduva eduga ka Safaviidide riigiga Iraani aladel Lähis-Idas, ent sel suunal olid tema järeltulijad tunduvalt edukamad. Samas oli Osmanite oht Euroopale ja eriti Habsburgidele ilmselt suurim just Suleimani ajal. Uuesti suutsid Osmanite väed Viini piirata alles 1683. aastal, misjärel toimus aga ka nende Euroopa-võimu kiire kokkuvarisemine.

Viited

↑ "Osmanite riik Suleiman I surma ajal".^{[alaline kõdulink]}

Eelnev: Selim I	Türgi sultan 1520–1566	Järgnev: Selim II
	Kaliif 1520–1566

[1] "Osmanite riik Suleiman I surma ajal".^{[alaline kõdulink]}

[1]