Lähis-Ida ajalugu

Lähis-Ida ajalugu annab ülevaate piirkonna arengust alates Lähis-Ida arhailisest perioodist kuni tänapäevani.

Lähis-Ida reljeef (USGS-i andmed)

Lähis-Ida asub Aasia ja Aafrika kokkupuutealal Euroopast vahetult idas. Lähis-Ida riigid asuvad Aasia maailmajaos, aga ajaloolis-geograafiliselt käsitletakse seda eraldi piirkonnana. Eri keeleruumides on selle mõiste määratlus üsna erinev.

 Pikemalt artiklis Lähis-Ida

Esiajalugu

 Pikemalt artiklis Lähis-Ida esiaeg

Umbkaudu 9000 (vahemikus 11 000 – 7000) eKr tekkis Lähis-Idas põllumajandus ning hakkas arenema püsiv asustus. Kasvatati teravilju, kodustati loomad. Umbkaudu aastaks 7000 eKr oli leiutatud ka põletatud keraamika. Mesopotaamia, Süüria-Palestiina ja Anatoolia varajasi kõrgkultuure võib pidada maailma ajaloos esimesteks, mistõttu saab kogu piirkonda kutsuda ka tsivilisatsiooni hälliks või sünnipaigaks.

Kiilkirja tekke eelseid (u 3300–3200 eKr) tsivilisatsioone ja asulaid saab analüüsida ainult arheoloogiliste leidude põhjal, mistõttu võib kirjalikele ajalooallikatele eelnenud ajalooperioodi nimetada ka eelajalooliseks või arhailiseks perioodiks. Lähis-Ida esiajaloo etapid on saanud nimed muistsete asulakohtade järgi, kust mingile ajastule omast keraamikat või muid arheoloogilisi mälestisi on leitud.

Pronksiaeg

Sumer ja Akad

 Pikemalt artiklis Sumer

 Pikemalt artiklis Akadi riik

Eelam

Eelam (ka Elam) paiknes tänapäeva Iraagi ja Iraani piirimail. Tema soodne asukoht tegi riigi ohtlikuks konkurendiks läänes asuvatele Mesopotaamia riikidele. Eelam oli mitu korda sealsete impeeriumite võimu all, kuid vallutas aeg-ajalt ka Mesopotaamia alasid. Tema tähtsus kadus 1. aastatuhandel eKr, kui regioonis tõusid esile Meedia ja Pärsia.

Eelami riik sai alguse umbes 2700 eKr. Selle võimsuse tipp oli 2. aastatuhat eKr, kuid hiljem vallutati ta Uus-Assüüria poolt ning Iraani kiltmaal alustasid eelamlastele pealetungi ka indoeurooplased: meedlased ja pärslased. Oletatavasti 539 eKr langes Eelam lõplikult pärslaste võimu alla. Selle muistne pealinn Susa oli juba varem saanud üheks Pärsia olulisematest keskustest.

Assüüria ja Babüloonia

 Pikemalt artiklis Vana-Assüüria, Assüüria

2. aastatuhandel eKr kujunes Mesopotaamia põhjaosas Tigrise jõe ülemjooksul tänapäeva Põhja-Iraagi aladel Assüüria riik, võimas akadite suurriik, mis 8. ja 7. sajandil eKr hõlmas osaliselt või täielikult muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani. Riigi pealinn oli algselt Assur, hiljem Niineve, kuhu üks riigi viimaseid valitsejaid Assurbanipal rajas umbes 20 000 savitahvliga raamatukogu.

Riik sai alguse Akadi riigi lagunemise järel, kui akadid jagunesid kahe riigi, Põhja-Mesopotaamias asunud Assüüria ja Lõuna-Mesopotaamias paiknenud Babüloonia vahel.

 Pikemalt artiklis Vana-Babüloonia, Babüloonia

Kaanan

 Pikemalt artiklis Kaanan

Kaanan hõlmas Foiniikia ja Palestiina alad.

Hetiidid

 Pikemalt artiklis Hetiidi riik

Mitanni

Lähis-Ida 14. sajandil eKr

 Pikemalt artiklis Mitanni

Mitanni riik eksisteeris 16.–14. sajandil eKr keskusega Eufrati keskjooksul (pealinna Wašukanni asukoht on teadmata). Mitanni rahvastiku või vähemalt ülemkihi, põhiosa moodustasid tõenäoliselt hurrid. Mitannilased olid indoeuroopa rahvas, kes vallutas endistel hurrilaste aladel Väike-Aasias ja moodustasid neil valitseva klassi (hurrilased kõnelesid hurri keelt, mis ei olnud suguluses ei semi ega indoeuroopa keeltega ning moodustas koos urartu keelega hurri keelkonna). Mitanni riigi tekkimine 16. sajandil eKr viis lõpuks mitanni-hurri piirkondliku ülemvõimuni 15. sajandil eKr. u 1500 () olitemast kujunes Mitanni riigist, Egiptuse kuninga Thutmosis I valitsusajal, egiptlastele arvestatav vastane. 15. sajandi keskpaiku sõdisid Mitanni kuningad Egiptuse Thutmosis III-ga. Egiptlaste vallutusretkedest hoolimata jäi Süüria kirdeosa Mitanni kuningate võimu alla. 15. sajandil eKr langes Mitanni kuninga saagiks Assüüria, Assur rüüstati ja Assüüria muudeti Mitanni vasallriigiks.

Egiptuse, Väike-Aasia, Lähis-Ida, Assüüria, Elam, Kreeka ja alad 14. sajandil eKr

Mitanni kontroll lõppes täielikult 14. sajandi eKr teisel poolell, tänu Assüüria tugevnemise ja loodest suureneva hetiitide surve koosmõjul õnnestus taastada Assüüria täielik iseseisvus. Assüüria suutis kassiitide Babüloonia, Mitanni, hurrilaste ja hetiitide arvelt kiiresti muutuda suurriigiks. U 1350 eKr võitis Hetiidi kuningas Šuppiluliuma Mitanni väge ja rüüstas nende pealinna Wašukannit. Mitanni kuningas Sattiwaza tunnistas end Hetiidi kuninga vasalliks. Seejärel Mitanni riik hääbus: lääneosa langes hetiitidele ja idaosa Assüüria võimu alla.

Lähis-Ida 9. sajandil eKr, Ammoni riik (oranž) umbes aastal 830 eKr

Iisraeli kuningriik

 Pikemalt artiklites Iisraeli kuningriik (ühendatud monarhia), Iisraeli kuningriik (Samaaria) ja Juuda kuningriik

Ammoni riik

 Pikemalt artiklis Ammoni riik

Ammoni kuningriik, eksisteeris pronksiajal (u 1000 eKr–332 eKr) Jordanist idas, Wadi Mujibi ja Zarqa vahel, tänapäeva Jordaania aladel.

Rauaaeg

Assüüria ja Babüloonia

Uus-Assüüria suurriigi laienemine

 Pikemalt artiklis Uus-Assüüria

Uus-Assüüria suurriigi alguseks peetakse üldiselt Adad-ninari III (911–892 eKr) trooniletulekut. Adad-ninari III allutas kesksele Assüüria kontrollile alad, mis seni olid olnud vaid nominaalsed vasalliriigid, alistas ja küüditas põhjas tülikaks muutunud aramealased, uushetiidid ja hurrilased, võitis Babüloonia kuningaid Šamaš-mudammiqit ja Nabu-šuma-ukinit ning võttis enda kontrolli alla Hīti ja Zanqu linna Mesopotaamia keskosas koos suure maa-alaga Diyālá jõest põhja pool. Tema järeltulija Tukulti-Ninurta II (891–884 eKr) suutis Assüüria valdusi laiendada kuni Zagrose mäestikuni, alistades äsja saabunud pärslased ja meedlased ning tungides ka Väike-Aasia keskossa.

Assurnasirpal II (883–859 eKr) oli metsik ja halastamatu valitseja, kes liikus ilma suuremat vastupanu kohtamata läbi Arami, Kaanani ja Väike-Aasia kuni Vahemereni, vallutades ja nõudes andamit teiste seas Aramilt, Foiniikialt ja Früügialt. Ta surus maha Adad-ninari II poolt allutatud meedlaste ja pärslaste mässud Zagrose mägedes. Assurnasirpal II viis Assüüria pealinna üle Kalhusse. Seal püstitatud paleed ja templid annavad tunnistust assüürlaste kasvanud jõukusest ning teaduse, arhitektuuri ja kunsti arengust. Lisaks laskis Assurnasirpal II ehitada mitu hästi kaitstud linna, sealhulgas Imgur-Enlili (Bālawāt), Tušhani, Kar-Assur-Nasirpali ja Nibarti-Assuri. Peale sõjapidamise ja ehitamise on ajalooannaalidesse talletatud ka Assur-Nasirpal II elav huvi botaanika ja zooloogia vastu.

Salmanassar III (858–823 eKr) muutis Babüloonia taas kord Assüüria vasalliriigiks ning võitis Aramit, Iisraeli, Urartut, Foiniikiat, mitut uushetiidi riiki ja araablasi, pannes kõiki neid Assüüriale andamit maksma. Aastal 853 eKr toimunud Qarqari lahingus õnnestus tal võita 12 riigi (sealhulgas Egiptuse, Iisraeli, Hamati ja Foiniikia) koalitsioonivägesid. Assüüria väed jõudsid oma lõputute sõjaretkede käigus välja Vani järve ning Kaukasuse ja Tauruse mägedeni. Salmanassar III allutas oma eelkäijate poolt vallutatud, ent seni peaasjalikult iseseisvateks jäetud alad Assüüria kontrollile, nii et oma 27. valitsemisaastaks valitses ta kogu Mesopotaamiat, Levanti, Lääne-Iraani, Iisraeli, Jordaaniat ja suurt osa Väike-Aasiast.

 Pikemalt artiklis Uus-Babüloonia

Ahhemeniidide riik

Euroopa ja Lähis-Ida kaart u 550 eKr

Pärsia suurriik 500 eKr

 Pikemalt artiklis Ahhemeniidide riik

Ahhemeniidide riik (suurriigina ka Pärsia suurriik) oli esimene Pärsia riik. Selle valitsejad olid Ahhemeniidid, kelle järgi riiki nimetataksegi. Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Pärsia valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.

5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.

Ahhemeniidide riik esineb Lääne ajalookirjutuses eelkõige kreeklaste vastasena aga selline vaatenurk on varju jätnud Ahhemeniidide riigi olulise osa Lähis-Ida ajaloos ning uuemate uurimuste valguses ka Vana-Kreeka arengus. Vanas Testamendis näidatakse pärslasi soodsas valguses: nad on juutide vabastajad ning nende religiooni ja kultuuri toetajad. 220 aastat kestnud Ahhemeniidide riigi tähtsus ajaloos on siiski palju suurem. Nimelt oli tegu esimese korraga ajaloos, mil kogu Lähis-Idal oli üks valitseja. Kultuurilised, teadusalased ja majanduslikud saavutused olid riigi enese seisukohast palju olulisemad kui sõjad kreeklastega ja ülestõusud provintsides.

Antiikaeg

Aleksander Suur

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334–323 eKr

 Pikemalt artiklites Aleksander Suur ja Vana-Makedoonia

Aleksander Suure (356 eKr–323 eKr) loodud maailmariik lagunes Diadohhide sõdades ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos, 'järglane'; tähtsamad: Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos) võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Philippos II ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Seleukiidide riigi rajaja, sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal sõja järel Antigonos I-ga lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas ta Süüria alad.

Makedoonia väepealik ja diadohh Antigonos I poeg ja Makedoonia kuningas 294–288 eKr Demetrios Poliorketes sai Lysimachose ja Pyrrhose käest aastal 288 eKr lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse, kus hakkas sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Tema poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini.

Pärast Lysimachose võitmist (281 eKr), sai Seleukos I enamiku Väike-Aasia ja Lüüdia valitsejaks.

Seleukos I järglaste, Antiochos I, Antiochos II, Seleukos II ja Seleukos III ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Pergamonis, Baktrias ja Partias ning esimeses Süüria sõjas (274–271 eKr) Ptolemaioste vastu.

Seleukiidide riik ja Väike-Aasia, 188 eKr

223 eKr võimule tulnud Antiochos III suutis järgneva 25 aasta jooksul taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule. Antiochos III võitis ka 204 eKr Ptolemaios V ning Egiptus kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi ta abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga.

Hellenistlikud riigid

 Pikemalt artiklis Hellenistlikud riigid Lähis-Idas

Seleukiidide riik

Seleukiidide riik (312 eKr–63 eKr) kõrghetkel

 Pikemalt artiklis Seleukiidide riik

Partia

 Pikemalt artiklis Partia

Partia riigi rajas Iraani rändhõimu parmide pealik Aršak, kes 239–238 eKr hõivas Seleukiididelt Kaspiast kagus asuva Parthava (kr Parthia) maakonna (pealinnad Nisa ja Hekatompylos) ja rajas Aršakiidi ehk Aškaniidi dünastia. 232–231 eKr tunnustasid Seleukiidid kuningas Tiridates I (248–211 eKr) iseseisvust. Mithridates I (170–138 eKr) laiendas Partia valdusi Baktrias, hõivas Meedia ja Eelami, tungis Mesopotaamiasse ning võttis endale kuningate kuninga tiitli. Pealinn viidi Ekbatanasse ja hiljem Ktesiphoni. Partia purustas 129 eKr Seleukiidid ja alistas seejärel Armeenia, kus tulid võimule nn Armeenia Aršakiidid.

Karrhai lahingus 53 eKr peatati Vana-Rooma tung itta. 1.–2. sajandil hakkas Partia nõrgenema ning sai Mesopotaamias ja Armeenias Vana-Roomalt ja Kesk-Aasias rändhõimudelt mitu korda lüüa. Riik koosnes pooliseseisvaist iraani ja hellenistliku kreeka kultuuriga valdustest, tähtsad olid Siiditee ja Mesopotaamia kaubalinnad (Dura-Europos, Hatra). 224. aastal purustas Farsi valitseja Ardašir I (224–239) kuningas Artaban V (213–227) väe ja rajas Sassaniidide riigi.

Vahemere idarannik, Väike-Aasia ja Lähis-Ida, u 80 eKr

Rooma Mesopotaamia

Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 aastani

Rooma keisririigi provintsid, keiser Traianuse valitsusaja (98–117) lõpul

 Pikemalt artiklites Uus-Babüloonia, Vana-Rooma, Rooma vabariik, Rooma keisririik ja Rooma provintsid

 Pikemalt artiklis Rooma-Seleukiidide sõda ehk Antiookia sõda ehk Süüria sõda (192–188 eKr).

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t, hellenistliku Süüria kuningat Seleukiidide dünastiast, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias. Süüria sõjas ja Termopüülidee (191) ja Magnesia lahingus (190) sai Antiochos lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma Apameia rahulepinguga 188. aastal eKr kõrget tribuuti. Aastal 133 eKr liideti pärandi teel hellenistlik Pergamoni riik, Väike-Aasia loodeosas.

 Pikemalt artiklites Rooma-Pärsia sõjad ja Seleukiidide riik

Seleukiidide riigi ehk Süüria kuningriigi keskuseks oli Antiookia. Lagunedes tekkisid Pergamoni, Baktria, Partia jt riigid. 141 eKr loovutati eraldunud Partiale veel ka Mesopotaamia alad. 64 eKr muudeti piirkond Rooma impeeriumi provintsiks.

Sellega kaasnes ka Jeruusalemma vallutamine Rooma väejuhi Pompeiuse poolt. Sellega algas Iisraelis Rooma aeg. Pompeius kaotas monarhia, pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle etnarhi tiitli. Aastal 57 eKr kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma prokonsulile Süürias. Too pani sõjalisteks asehalduriteks Juudamaa üle Phasaeli ja Galilea üle Herodese (Herodes Suur). Herodes tegi Hasmoneide dünastiale lõpu. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galiead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas Samaariamaad ja Idumead).

Sassaniidide riik

 Pikemalt artiklis Sassaniidide riik

Keskaeg

Bütsants oma suurimas ulatuses aastal 555. (Vasallid roosa tooniga).

Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat

Bütsants

 Pikemalt artiklis Ida-Rooma keisririik

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik tekkis Rooma keisririigi idaosa territooriumil riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik.

Bütsantsi tekke eelloos on väga oluline aasta 324, mil Constantinus Suur otsustas viia riigi idaosa pealinna Väike-Aasias asunud Nikomeediast Bosporuse väina äärde Byzantiumi, mille nimeks sai Konstantinoopol, "Constantinuse linn" (alternatiivne nimi oli "Uus-Rooma"). Rooma riik jagati lõplikult aastal 395 pärast imperaator Theodosius I (valitses 379–395) surma. Bütsants saavutas suurima territoriaalse ulatuse Justinianus I valitsusajal (527–565). Riik eksisteeris 4. sajandist kuni 1453. aastani. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka, seda vaatamata ebaedule ja territooriumite kaotusele Rooma-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõdade käigus. Impeerium taastus tagasilöökidest Makedoonia dünastia valitsemise ajal aastatel 867–1056 ning muutus 10. sajandi lõpus uuesti silmapaistvaks suurvõimuks Vahemere idakaldal, konkureerides ülemvõimu pärast Fatimiidide kalifaadiga.

Pärast 1071. aastat kaotas Bütsants suurema osa oma Väike-Aasia territooriumist Seldžukkide dünastiale. Komnenoste dünastia ajal suutis riik 12. sajandil mõneks ajaks oma domineeriva positsiooni tagasi võita, kuid pärast Andronikos I Komnenose surma 1185. aastal sai alguse impeeriumi uus allakäik. Riigile sai saatuslikuks Neljas ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja Bütsants jagati mitmeks väikeriigiks. Kodusõjad 14. sajandil muutsid Bütsantsi nõrgaks ning enamik järelejäänud territooriumidest kaotati Bütsantsi-Osmanite sõdade käigus, mis kulmineerusid Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal ja ülejäänud alade vallutamisega Osmanite riigi poolt.

Euroopa ja Väike-Aasia kaart 11. sajandil

Kalifaat

 Pikemalt artiklis Kalifaat (Umaijaadide kalifaat (Damaskuse kalifaat), Abbassiidide kalifaat (Bagdadi kalifaat))

 Pikemalt artiklis Tuluniidid, arabiseerunud Türgi dünastia, kes valitses (868–905) Egiptuses (Kairo), Süürias ja Palestiinas (vt. Levant)

 Pikemalt artiklis Buiidid, šiiididest iraani dünastia, kes valitses (945–1055) Iraani ja Iraagi alasid

Fatimiidide kalifaat

 Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat (909–1171), Tuneesias, Egiptuses, Süürias, Palestiinas ja Põhja-Aafrikas

 Pikemalt artiklites Assassiinid ja Samaniidid

Aijubiidide riik

 Pikemalt artiklis Aijubiidide sultanaat (1171–1260),

Seldžukid

 Pikemalt artiklis Seldžukid, kes olid türgi dünastia, valitses Afganistanis, Pärsias, Anatoolias, Iraagis, Süürias ja Araabia poolsaarel

 Pikemalt artiklis Rumi Seldžukkide sultanaat (1077–1307), Seldžukkide riik

Ristisõjad

Lähis-Ida aastal 1135, ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega

 Pikemalt artiklis Ristisõjad

Aastal 1071 kaotas Bütsantsi armee muslimitest seldžukkidele Manzikerti lahingu, mille tulemusel kaotas Bütsants enamiku Väike-Aasiast. Olukord kujutas kristlikule Bütsantsi keisririigile tõsist eksistentsiaalset ohtu. Keiser saatis Rooma paavstile palve anda sõjalist abi eesmärgiga taastada endised kristlikud alad kristliku võimu alla. Tulemuseks oli seeria Lääne-Euroopa sõjalisi kampaaniaid Vahemere idaosas, mida tuntakse ristisõdadena. Bütsantslaste kahjuks ei vandunud ristisõdijad Bütsantsi keisrile truudust ja asutasid vallutatud aladele oma riigid, sealhulgas Bütsantsi keisririigi südames.

Euroopa ja Lähis-Ida poliitiline kaart 12. sajandi lõpul

 Pikemalt artiklis Esimene ristisõda (1096–1099), Teine ristisõda (1147–1149), Kolmas ristisõda (1189–1192)

 Pikemalt artiklis Ristisõdijate riigid

 Pikemalt artiklis Ladina keisririik pealinnaga Konstantinoopolis (1204–1261)

 Pikemalt artiklis Nikaia keisririik pealinnaga Nikaias (1204–1261)

Ladina keisririik ja tema vasallid ning Kreeka järglasriigid u. aastal 1204

Aijubiidid

Aijubiidide dünastia valitsetud alad (kollasega) 12. sajandil

 Pikemalt artiklites Aijubiidid, Saladin ja Aijubiidide riik

Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi (u 1138–1193) võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist šiiitidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid. Shirkuhi surma järel 1169 haaras võimu Egiptuses Saladin. Nur ad-Din surma järel vallutas ja hõivas Saladin 1174. aastal Damaskuse, 1183. aastal Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad.

1174. aastal kuulutas Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi end Aijubiidide valitseja Zengidide sultani Nur ad-Dini surma järel Egiptuse sultaniks. Aijubiidid laiendasid järgmisel kümnendil vallutussõdadega oma mõjuvõimu ja 1183. aastaks hõlmasid nende alad Egiptuse, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Hidžazi, Jeemeni ja Põhja-Aafrika ranniku kuni tänapäevase Tuneesia piirideni. Aijubiidid dünastia valitses 12.–13. sajandil suuremat osa Lähis-Idast, valitsuse tuumikala asus Egiptuses.

Aijubiidide dünastia Egiptuse sultanid: 1174–1193, Saladin; 1193–1198, al-Aziz; 1198–1200, al-Mansour; 1200–1218, Al-Adil I; 1218–1238, Al-Kamil; 1238–1240, Al-Adil II; 1240–1249, As-Salih; 1250–1254, Al-Ashraf.

Suhteliselt lühikese valitsusaja jooksul tõid Aijubiidid valitsetud aladele majandusliku õitsengu ja islami maailmas hakati taas tegelema intellektuaalsete tegevustega. Sel perioodil suurenes jõuliselt sunniitide ülekaal piirkonnas. Pärast Saladini surma võitlesid tema pojad kontrolli üle riigis, kuid Saladini vend Al-Adil I kuulutas end 1200. aastal lõpuks sultaniks. Aastatel 1217–1221 tõrjuti Viies ristisõda ja 1228–1229 Kuues ristisõda.

1230. aastatel üritasid Aijubiidide valitsejad Süürias Egiptusest iseseisvuda ja riik püsis kahe osana kuni sultan As-Salih 1247. aastal riigi taasühendas, kuid Jeemeni, Hidžazi ja Mesopotaamia alad eraldusid.

As-Salihi surma järel 1249. aastal tõusis Egiptuses troonile Turan Šahh, kuid veidi aega hiljem võtsid trooni üle aga mamelukid, kes olid edukalt tõrjunud ristisõdijate sissetungi (1248–1254) Niiluse deltasse. 1260. aastal rüüstasid Aleppot mongolid ja kaotasid Aijubiidid kontrolli allesjäänud aladel. Mamelukid, kes tõrjusid mongolid välja, säilitasid Aijubiidide valitsemise Hamas kuni selle viimase valitseja troonist tõukamiseni 1341. aastal.

Mamlukkide sultanaat

Mamlukkide sultanaat, 1317

 Pikemalt artiklis Mamlukkide sultanaat 1250–1517, Egiptuse ja Süüria sultan (1260–1277) Baibars I

Mongoli vallutused

Mongolite riigi laienemine (1206–1368)

Ilkhanaat oma suurimas ulatuses

 Pikemalt artiklites Mongoli vallutus Lähis-Idas, Mongolite riik ja Ilkhanaat

Mongolite suurkhaan Möngke-khaan jätkas oma eelkäija Tšingis-khaani poliitikat ehk vallutamist. Ta andis oma vennale Hulagule, Tšingis-khaani pojapojale, valitseda Pärsia alad tänapäeva Iraanis, Iraagis, Türgis jm. Ainuke probleem nende aladega oli, et need tuli alles vallutada. Hulagu asuski seda tegema. 1256. aastal jõudis ta Iraani. Enamus alasid alistus mongolitele ilma võitluseta, hirm nende ees oli niivõrd suur. Tõsisemat vastupanu ei osutanud isegi assasiinid, keda moslemid ometigi pidasid võitmatuteks – nende kindlused vallutati vähem kui aastaga. 1258. aastal vallutati ka Bagdad ja Kalifaat lakkas olemast. Bagdadis resideerivat kaliifi alguses tappa ei kavatsetud, vaid taheti ta ellu jätta tingimusel, et ta khaanile allub. Viimase ülbuse ja ignorantsuse tõttu seda tehti aga siiski.

Ainsad, kes osutasid Hulagule tõsisemat vastupanu, olid mamelukid, kes olid Egiptuses võimule tulnud 1250. aastal. Ain Jaluti lahingus 1260. aastal purustasid nad mongolite väe.

Timuri vallutused

Timuri impeerium 1405. aastal

 Pikemalt artiklis Timur

1369. aastal haaras Tšagatai khaaniriigis Samarkandis võimu Timur. Aastate jooksul vallutas ta Hiiva ja Buhhaara ning alistas kogu Lääne-Turkestani. Siis tungis ta Pärsiasse, mis oli toona killustunud väikesteks riikideks, ja sundis seal peale oma võimu. Edasi võitles ta Armeenias, Kurdistanis ja Iraagis.

1389. aastal asus Osmanite riigis troonile Türgi sultan Bayezid I, kes võitis korduvalt Bütsantsi riiki. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur, kes oli Indiast vaenlaste plaani nurjaajamiseks tagasi tõtanud, lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Nii oli „lombak“ Timur (Timur-lenk) uuesti ühendanud mongoli maailmariigi kolm läänepoolset põhiosa, nimelt Tšagatai, Kuldhordi ja Ilkhanaadi, ja nende piire veel laiendanud. Edasi kavatses ta teha mongolid uuesti valitsejaks ka Hiinas. Samarkandi kurultail 1404. aastal teatas ta, et talle jääb veel üks suur ettevõtmine: Hiina riigi vallutamine. Juba oli ta ajanud kokku 200 000-mehelise sõjaväe, juba oli ta sellega jõudnud Otrar'ini (Sõr-Darja ääres), kui surm tegi tema kavatsustele lõpu (1405).

Uusaeg

Osmanite riik

Osmanite impeerium, aastail 1481–1683. Türgi sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda, (1566–1574) Selim II, (1574–1595) Murat III, (1595–1603) Mehmet III, (1603–1617) Ahmet I, (1617–1617) Mustafa I, (1617–1622) Osman II, (1622–1623) Mustafa I, (1623–1640) Murat IV, (1640–1648) Ibrahim, (1648–1687) Mehmet IV valitsusajal

Sultan Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid, 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani ning 1517. aastal Mamelukkide riigi Süüria ja Egiptuse alad ja Jeruusalemma ning Suleiman sai endale võtta ka kaliifi tiitli. Mongolite invasiooniga, mis hävitas 1258. aastaks kalifaadi põgenesid kaliifid Egiptusse, kus nad olid pelgalt usujuhid mamelukkide sultanivõimu all kuni 1517. aastani. Egiptuse vallutamise järel Selim I Sünge poolt viidi kaliifi Istanbuli. Pärast mõningast resideerimist Türgi pealinnas lasi Selim kaliifi korruptsiooni tõttu vangi heita ning omastas tema tiitli. Selimi poeg Syleiman Tore lasi kaliifi küll vangist välja, ent sundis teda vandega kõigist kaliifi õigustest loobuma. Seejärel oli kaliifi tiitel Türgi sultanite käes kuni 20. sajandi alguseni.

 Pikemalt artiklis Osmanite riik

Safaviidide riik

 Pikemalt artiklis Safaviidide riik

Safaviidide Iraani šahhidünastia (1502–1736), rajas šahh (1502–24) Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.

Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ak Koyunlu väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Iraanil tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.

Osmanite riigi ja Pärsia piirialad Nicolas de Feri, 1720

Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–1732 loovutas Iraan Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile.

Iraani šahh (1736–1747) Nadir oli 1726 väepea­likuna šahh (1722–1732) Tahmasp II teenistuses. Nadir tõr­jus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–1736) Iraani võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis. Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina. 1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nadir-šahhi (1688–1747). Järgnevalt vallutas Nadir-šahh 1737–1738 Af­ganistani ja 1738–1739 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nadir-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist.

20. sajand

Esimene maailmasõda

 Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda Lähis-Idas

Kaasaegne Lähis-Ida ajalugu algab Esimest maailmasõjast, mis lõppes Otomani impeeriumi alistamisega Briti impeeriumi ja nende liitlaste poolt. 30. oktoobril 1918 sõlmiti Murdose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 allkirjastati Sévresi rahu, millega ratifitseeriti Otomanide impeeriumi jagamine.

Euroopa kolonialism

 Pikemalt artiklis Lähis-Ida kahe maailmasõja vahel

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklis Teine maailmasõda Lähis-Idas

Iseseisvate riikide sünd

1948. aastal loodi Iisrael ja 1950. aastatel Lääne võõrvõimud taandusid. Nii Iisraeli riigi loomist kui ka võõrvägede lahkumist mõjutasid Ameerika Ühendriigid. Võtmesündmuseks oli Suessi kriis, mis oli sõjaväeline rünnak Egiptusele Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli poolt.

20. sajandil avastatud naftavarud tõstsid piirkonna majanduslikku ja strateegilist tähtsust oluliselt. 1945. aastal alustasid Saudi Araabia, Iraan, Kuveit, Iraak ja Araabia Ühendemiraadid nafta tootmist ja eksportimist.

Kirjandus

• Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andreas Johandi. Vana-Lähis-Ida ajalugu 3500–2000 eKr: Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni. Tartu Ülikooli Kirjastus 2017. ISBN 978-9949-77-371-8

Välislingid

• Promises and Betrayals - Middle East - History Channel Documentary