Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni

Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni (ka Austrvegr ehk Idatee[1]) oli keskaegne (8.–11. sajandi) kaubatee Põhja-Euroopa ja Aasia vahel.

Läänemerelt Mustale merele viinud kaubateede harud

Põhitrass

muuda

Skandinaaviast alanud kaubateede tuntuim marsruut algas Birkast (Hedebyst), läks mööda Ahvenamaa ja Edela-Soome rannikut, pöördus hilisema Tallinna kohal Soome lahe lõunakaldale ja jätkus sealt ida suunas. Eesti põhjaranniku eelistamise põhjusena on välja toodud sealset lihtsamat navigeerimist võrreldes kaljuse, saarterohke ja hõredalt asustatud Soome rannaalaga.[1][2] Tallinna ja Naissaare juures oli soodus koht Soome lahe ületamiseks, kuna hea ilmaga ei kadunud sel marsruudil maa kordagi silmist.[3] Edasi kulges kaubatee piki Neeva jõge, Laadoga järve ja Volhovi jõge edela suunas Ilmjärvele (Ilmeni järv).[1] Volhovi jõe ääres Laadoga lähedal asus Staraja Ladoga kaubandusasula. Ilmjärve juures kujunes 900. aastatel Veliki Novgorodi linn, mida skandinaavia kaupmehed nimetasid Holmgardr, saksa allikad Ostrogard'iks. Veliki Novgorod oli Loode-Venemaa Novgorodi vürstiriigi suurim linn ja võimsaim keskus. Novgorod oli Kiievi-Vene suurvürstiriigi üks keskusi ja esimene pealinn, kuni Oleg viis 882. aastal pealinna Kiievisse.[viide?] Ilmjärvelt viis kaubatee edasi mööda Lovati jõge edela suunas, ületas Gnjozdovo kaudu veelahkme ja läks Dnepri jõge pidi Mustale merele ja Bütsantsi.[1]

Teekond Rootsist islamimaadesse võis olenevalt sihtkohast koos peatustega kesta aastaid. Vene uurijad on teinud viikingialustega sarnastel laevadel retke Viiburist Läänemerel Odessani Mustal merel. Mööda siseveekogusid kulgenud tee oli 2720 km pikk ja selle läbimiseks kulus 85–95 sõidupäeva. Teekonnast umbes 80% oli võimalik läbida purjede või aerude jõul. Paatide vedamine üle veelahete võttis kokku kaks nädalat.[4]

Valter Langi arvates kontrollisid 8.–10. sajandil Soome lahel ja Venemaa jõgedel kaubarahu püsimist skandinaavia viikingid, kasutades selleks "organiseeritud vägivalda". Pärast senise kaubandussüsteemi kokkuvarisemist 10. ja 11. sajandi vahetusel läks kontroll Põhja-Eesti rannikul ja võib-olla ka Soome lahel kohaliku poliitilise juhtkonna kätte, kes sellest majanduslikku kasu lõikas.[5]

Kõrvalharud

muuda
 
Hiliskeskaegsed kaubateed

Kaubateel oli ka alternatiivseid trasse. Arheoloogilisele leiumaterjalile viidates leiab Mauri Kiudsoo, et sama aktiivses kasutuses oli Soome lahelt Narva jõele pööranud veetee haru. See kulges edasi mööda Peipsi ja Pihkva järve ning Velikaja ja Issa jõge, läbis Sebeži järvede piirkonna ja Daugava ülemjooksu, kuni ühines Gnjozdovo juures põhiharuga.[1] Selle trassi ääres kujunes 900. aastatel[viide?] kaks olulist kaubanduskeskust: Pihkva Velikajal ja Polotsk Daugaval.[1] Peipsil kulges kaubatee järve idarannikul, Pihkva järvel aga piki läänerannikut.[6]

Hilisviikingiajal, pärast Birka hävingut (975), tõusis Ojamaalt Läti lääneranniku ja Väinamere kaudu Tallinnani kulgenud kaubatee tähtsus. Üks veetee haru läks Liivi lahelt ka otse Daugavale, kuid selle laevatatavust takistasid jõe ohtrad kärestikud.[1] Uurijate seas puudub üksmeel, kas üks haru võis kulgeda ka mööda Pärnut, Viljandit, Võrtsjärve ja Tartut ühendavaid jõgesid.[7] Hüpoteesi toetav Marika Mägi arvab, et seda võidi kasutada ennekõike taliteena.[8]

Pihkva järvelt viis üks tee mööda maismaad Šeloni jõele, mis voolas lääne poolt Ilmjärve.[viide?] Teine teeharu algas Ingerimaalt Lauga jõe suudmest, mida mööda pääses samuti Ilmjärvele.[viide?]

Läänemerelt Dneprile oli võimalik jõuda ka läbi Nemunase-Nerike jõgikonna, läbi praeguse Leedu ja Valgevene.[viide?] Nerise jõe äärde tekkis Kaunase linn.[viide?]

Kesk- ja Ida-Venemaale või Kaspia merele suundudes oli vaja suunduda Ilmjärvelt Volga jõele. Volga ja selle vesikond võimaldas suunduda Msta jõelt Tvertsa jõge pidi Volga ülemjooksule. Mööda Volga ülemjooksu pääses pärast Dnepri teeharu Mustale merele ka Okaa ja Doni jõge pidi.[viide?]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Mauri Kiudsoo (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Lk 12–14
  2. Marika Mägi (2015). Bound for the eastern Baltic: trade and centres 800–1200. Kogumikus Maritime Societies of the Viking and Medieval World, toimetajad J. Barrett, S. Gibbon, lk 45, 49. Leeds: Maney Publishing. (The Society for Medieval Archaeology Monographs; 37)
  3. Kiudsoo 2016, lk 33
  4. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 180
  5. Valter Lang (1996). Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, II. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk 374
  6. Kiudsoo 2016, lk 32
  7. Kiudsoo 2016, lk 80–81
  8. Marika Mägi (2011). Viking Age and early medieval Eastern Baltic between the West and the East. Kogumikus Tax, tribute and tributary countries. Trondheim, Tapir Academic Press. Lk 192