Johannes Magnus
|
See artikkel räägib peapiiskopist; kartograafi kohta vaata artiklit Johan Månsson (kartograaf) ning riigitegelase kohta Johan Månsson (Natt och Dag) |
Johan Månsson (19. märts 1488 Linköping, Rootsi – 22. märts 1544 Rooma) oli Rootsi viimane katoliiklik Uppsala peapiiskop ja Rootsi priimas (1523–1531), samuti teoloog, genealoog ja ajaloolane. Harilikult kasutatakse tema nime latiniseeritud vormi Johannes Magnus. Tema vend Olav Månsson (Olaus) oli samuti katoliiklik kirikutegelane ja ajaloolane.
Johan Månssoni isa Måns Pedersson oli Riigipäeva saadik Linköpingist, kes väitis end pärinevat aristokraatlikust Sturede perekonnast, kuid tõestust sellele pole. Månssoni nimi Magnus tundub seda taotlust rõhutavat, sest ladina keeles tähendab Magnus sedasama mis rootsi keeles Sture: suurt.
1523 nimetas Rootsi kuningas Gustav I Vasa Johani Uppsala peapiiskopiks ilma paavsti heakskiiduta, sest paavst Clemens VII ei pidanud seaduslikuks eelmise peapiiskopi Gustav Trolle kõrvaldamist ametist. Kuid mõne aja pärast astus Johan välja kuninga reformatsiooniplaanidele ja tema luterlastest nõunikele Olaus ja Laurentius Petrile. 1526 sõitis Johan saadikuna Moskva suurvürstiriiki Vassili III juurde ja enam tagasi ei tulnud. Gustav Vasa määras 1531 tema asemele uueks peapiiskopiks Laurentius Petri. 1533 tunnistas Clemens VII Trolle tagandamise lõpuks seaduslikuks ja Johani uueks peapiiskopiks, aga sel ajal oli Rootsi juba katoliku kirikust lahku löönud ja Johan jäi Rooma kuni oma surmani, misjärel paavst Paulus III nimetas Rootsi uueks peapiiskopiks tema venna Olavi.
Itaalias, Roomas ja Veneetsias kirjutas Johan kaks raamatut: "Historia de omnibus Gothorum Sueonumque regibus" ("Gootide ja rootslaste kõigi kuningate ajalugu") ja "Historia metropolitanæ ecclesiæ Upsaliensis" ("Uppsala peapiiskopkonna ajalugu"). Need raamatud avaldas postuumselt 1564 Olaus Magnus, pühendades need Rootsi printsidele. Hoolimata sellest, et need kirjutas kuninga suhtes vaenulikult meelestatud emigrant, võeti mõlemad raamatud Rootsis vaimustusega vastu nende patriotismi ja ajaloolise pärandi täiendamise tõttu. 1602 avaldati need teosed ka rootsi keeles.
Raamatutest paistab välja autori vastuseis kõigele taanipärasele, mis vastas 16. sajandi poliitilisele olukorrale. Esimene Rootsi kuningas oli Johani järgi Jaafeti poeg Maagog ja sellest ajast kuni umbes 1000. aastani on Rootsi ajalugu suuresti Johani isiklik väljamõeldis. Siiski kasutas ta näiteks Jordanese ja Saxo Grammaticuse töid taanlastest.
Ehkki Johani raamatute usaldusväärsus Rootsi vanema ajaloo osas kummutati väga kiiresti, on tema väljamõeldistest ühel siiski tänapäevani väga suur mõju. Nimelt leiutas Johan Rootsi müütiliste kuningate nimistusse 6 Karli enne Karl Sverkerssoni ja 5 Erikut enne Erik Võidukat, keda seal poleks tohtinud olla. Need kuningad, keda on iseloomustatud eranditult positiivselt, on välja mõeldud arvatavasti Rootsi printside Erik XIV ja Karl IX peale mõeldes, kellele raamat ongi pühendatud. Need võtsid Johani pakutud nummerduse vastu ja sellest ajast algab Rootsi kuningate Erikute ja Karlide nummerdus mitte ühest, vaid suuremast arvust. Näiteks Karl XII on tegelikult Rootsi kuues Karli-nimeline kuningas ja Karl XVI kümnes.