Emanuel Swedenborg

Emanuel Swedenborg (29. jaanuar 1688 – 29. märts 1772) oli rootsi teadlane, kristlik müstik, teoloog ja filosoof. Ta kirjutas üle 30 raamatu.

Swedenborg sündis kirikuõpetaja peres. Ta õppis Uppsala ülikoolis kirjandust ja klassikalisi keeli. 1710 läks ta kaheks aastaks Londonisse end matemaatika ja loodusteaduste alal täiendama. Ta õppis seejärel ka Hollandis, Prantsusmaal ja Saksamaal. 1715 tuli ta Rootsi tagasi.

1719 tõsteti ta aadliseisusse ja tema nimeks sai Swedbergi asemel Swedenborg.

1721 ja 1722 ilmusid tema esimesed raamatud, mis käsitlesid mineraloogiat, geoloogiat ja keemiat. 1740 ilmus raamat "Oeconomia Regni Animalis", mis käsitles vereringet, südant ja vere koostist. 1745 ilmus kaks esimest osa teoloogilisest teosest "De Cultu et Amore Dei". 1749. aastast hakkas ilmuma kaheksaosaline teos "Arcana Cœlestia".

1758 ilmus teos "De Caelo et Eius Mirabilibus et de inferno, ex Auditis et Visis", milles ta kirjeldab elu pärast füüsilise keha surma. Enne oma surma ilmus tema raamat "Vera Christiana Religiossa", milles ta väidab, et Jumal on andnud talle ülesande rääkida inimestele taevastest saladustest.

Swedenborgi religioosse õpetuse pooldajatel Rootsis tekkis konflikt luteri kirikuga, mis keelas ära Swedenborgi teoste trükkimise ja levitamise. 1788. aastal asutasid tema õpetuse pooldajad Londonis Uue Jeruusalemma koguduse. 1980. aastatel hinnati, et Swedenborgi õpetusele tuginevates nn Uue Kiriku kogudustes on umbes 60 000 liiget, peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Välislingid

[1]