Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
See artikkel vajab toimetamist. (November 2008) |
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee (vene keeles Исполнительный комитет Советов Эстляндии) oli 1917. aastal Eestimaal moodustatud tööliste, Eestimaal viibinud Venemaa sõjaväeosade ja Balti laevastiku sõjaväelaste, ametiühingute, kodanikeühenduste ja maatameeste nõukogude täitevvõimu organ.
| Asutatud | 1917 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1918 |
| Juhtkond |
Täitevkomitee esimees Gustav Blumberg Jaan Anvelt |
| Peaorgan |
Eestimaa Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu Ülevenemaaline TSTKSN KTK |
| Allorganisatsioonid |
Tallinna Tööliste ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu TK Haapsalu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu TK Pärnu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja TK Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu TK Viljandi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu TK Tartu Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu TK Muhu Väina Positsiooni Täitesaatev Komitee Paldiski Sõjaväelaste ja Kodanike Saadikute Nõukogu Valga Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Eesti Punakaart |
| Veebileht | Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatva Komitee häälekandja: Eesti Teataja (Eesti TSN TK)[1] |
Täitevkomitee moodustati algul Tallinnas, Tallinna tööliste ja Põhja-Eestis paiknenud Venemaa sõjaväeosade nõukogude esindajatest. Pärast ka teiste Eestimaa bolševistlike, Eesti menševistlike ja Eesti sotsialistide-revolutsionääride mõju all olevate piirkondlike esinduskogude poolt üleriiklikku esinduskogusse suunatud esindajate liitumist muutus ka esinduskogu nimi, kajastades sellega liitunud täiendavaid huvigruppe. Eestimaa nõukogude esindajate esindusorganit nimetati sellest tulenevalt ka Eestimaa Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogude Täitevkomiteeks, Eestimaa Tööliste, Soldatite, Maatameeste ja Väikemaapidajate Saadikute Nõukogu Täitevkomiteeks ja Eestimaa Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Täitevkomiteeks. Nõukogude valijateks olid palgatöölised ja teenijad, väikemaapidajad ja käsitöölised, kes palgatööd ei tarvitanud. Nõukogud omakorda saatsid esindajad Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteesse.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee teostas kontrolli Eestimaal moodustatud nõukogude tegevuse üle, korraldas tööliskontrolli tööstusettevõtete üle, konfiskeeris mõisnike vara – see oli natsionaliseerimine, viis läbi võitlust kontrrevolutsiooniga ning organiseeris ka EN TK allunud sõjalise jõu Eesti Punkakaardisalkade moodustamist.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee I
muudaEestimaa nõukogude I kongressil, mis toimus (23.–27. juulil (vkj) 5.–9. augustil 1917 Tallinnas valiti EN Täitevkomiteesse (mida vahel kutsuti ka Kesktäitevkomiteeks):
- 7 bolševikku, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eesti organisatsiooni liiget (Jaan Anvelt, Aleksander Blaufeld, Vladimir Milanov, K. Mõtlik, Samson, A. Vilkes ja Voldemar Vöölmann)
- 7 esseeri, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liiget
- 4 menševikku, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse liiget
- 1 menševik-internatsionalist.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee I koosseisu TK esimeheks valiti menševik Gustav Blumberg
- TK esimehe asetäitjateks Voldemar Vöölmann (bolševik) ja Erast Meister (esseer).
- TK sekretärideks valiti V. Milanov (bolševik) ja Süld (esseer).
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee I koosseisu tegevus
muuda1917. aasta kevadest täitis riigihaldusülesandeid Eestimaa kubermangus Venemaa Ajutise Valitsuse poolt määratud Eestimaa kubermangu kubermangukomissar Jaan Poska ja tema nõuandev organ Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Eesti Maavalitsus. Siiski püüdis EN TK lähtudes Petrogradi Nõukogu ja bolševike fraktsioon EN TK-s VSDTP KK juhistest kehtestada Vene sõjaväelaste toetusel nõukogude juhtivat rolli Eestimaa valitsemisel, kuni Eestimaal kehtinud kaksikvõimu lõppemisega, mil Petrogradis ja Tallinnas pandi toime lõplik võimuhaaramine (25. oktoobril vkj) 1917. aastal.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee II
muudaEestimaa nõukogude II kongressil, mis toimus (12.–14. vkj) 25.–27. oktoobril 1917. Tallinnas Kadrioru lossis, (kus osales 34 saadikut, kellest 24 olid VSDT(b)P liikmed[2]) moodustatud võimuorgan millesse kuulusid:
- Täitevkomitee esimees oli Jaan Anvelt.
- liikmed: Viktor Kingissepp sõja- ja toitlustuskomissar, Johannes Käspert – sekretär, Ivan Smirnov (Žiga),[3], Elsa Lell, Eduard Teiter, I. Mägi, Grigori Sokolov[4], Juhan Heintuk[5]
| Amet | Nimi | Pilt | Ametiaeg |
|---|---|---|---|
| Täitevkomitee esimees | Jaan Anvelt | |
|
| Administratiivosakonna juhataja ja ajakirjanduse komissar |
Johannes Käspert | ||
| Sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja | Elsa Lell-Kingissepp | ||
| Põllumajanduse osakonna juhataja | |||
| Rahaasjanduse osakonna juhataja | Viktor Kingissepp |  |
29. detsember 1918 – 23. veebruar 1919 |
| sõjakomissar | Viktor Kingissepp | |
|
| Toitlusosakonna juhataja | Viktor Kingissepp | |
28. november 1918 – 29. detsember 1918 |
4. novembril (25.–28. oktoober vkj) 1917 loodi ka Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Tallinnas bolševike ning vasakesseeride ja tööliste nõukogude poolt Eesti Nõukogude II Kongressil valitud initsiatiivgrupp relvastatud riigipöörde ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Juhataja oli Ivan Rabtšinski, asetäitjad bolševik Viktor Kingissepp ja esseer Erast Meister[6].
Pikemalt artiklis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee II koosseisu tegevus
muuda5. novembril (23. oktoober vkj) võttis päev varem moodustatud Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Petrogradi riigipöörde ajaks Tallinnas oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused jm strateegilised paigad.
8. novembril (26. oktoober vkj) 1917 kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee end kõrgeimaks võimuks Eestimaal.
9. novembril (27. oktoober vkj) võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja Viktor Kingissepp Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt asjaajamise üle.
Riigistati pangad, tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid. Maa kuulutati riigiomandiks, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid. Aeti laiali valitud rahvaesindused, likvideeriti miilits ja kohtuasutused. Poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid ja ajalehed suleti, arreteeriti juhtivaid tegelasi.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee alustas "kodanluse" vara natsionaliseerimisega ning kuulutas välja sellekohased dekreedid: (natsionaliseeriti 2 400 000 ha maad, kõik pangad, tehastes ning vabrikutes seati sisse tööliskontroll, likvideeriti seisused ja seisuslikud privileegid).
25. (12. november vkj) november otsustas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu laiali saata ja korraldada Eesti Asutava Kogu valimised ning kokku kutsuda Asutav Kogu.
26. (13. novembrist vkj) 1917 võttis Eestimaa Tööliste, Soldatite, Maatameeste ja Väikemaapidajate Saadikute nõukogu Täitevkomitee vastu otsuse "Eestimaa maatameeste ja väikemaapidajate valla- ja maakonnanõukogude asutamise kohta" ja kinnitas "Eestimaa maatameeste ja väikemaapidajate vallanõukogude ajutise põhimääruse" ning likvideeriti demokraatlikud valitud maakonna-, linna- ja valla omavalitsused.
Vene Ajutise valitsuse moodustatud miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Eesti Punakaart. Eesti Punakaarti kuulunud meeste arv tõusis 1918. aasta jaanuariks 5000-ni.
Kõigi revolutsiooniliste ümberkorralduste elluviimine tehti aga ülesandeks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteele. Selle kohustused olid fikseeritud vastavas otsuses: "Sõjarevolutsioonikomitee on kõrgem täidesaatev organ, kelle ülesandeks on maa poliitilise elu üldine juhtimine, kontroll kohalike sõjaväeliste ja tsiviilala ametiisikute tegevuse üle ...". Kohalikud sõja-revolutsioonikomiteed alustasid tegevust kõigis maakonnakeskustes. Nende tegevust koordineeris Tallinnas asunud sõja-revolutsioonikomitee oma komissaride kaudu maakondades. Loodi ka kohalikud töörahva saadikute nõukogud (kuni 19. detsembrini 1917 nimetati neid maata ja vähese maaga talurahva nõukogudeks).
19. novembril (2. detsembril ukj) kuulutas ETN Eesti Maapäeva liikmete volitused lõppenuks ja 20. novembril (3. detsembril ukj) võtsid ETN esindajad Viktor Kingissepp ja Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee liige ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt, Konstantin Pätsi juhitud Eesti Maavalitsuselt võimu üle. Osa Maavalitsuse ametnikud alustasid protestistreiki võimu ülevõtmise vastu. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas kehtetuks 23. novembril (6. detsembril ukj) dekreediga Eestimaal seisusliku korra. 24. novembril (7. detsembril ukj) 1917[7] kuulutati rahva omandiks kõik era-, kroonu- ja kirikumõisad, eesmärgiga muuta need kollektiivmajanditeks. Võõrandamisele kulus üle kahe miljoni hektari maad, suudeti konfiskeerida 75% mõisatest, 85% mõisatest kehtestati tööliskontroll.
- Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal
27/28. jaanuaril vkj (10. veebruaril ukj) 1918 kehtestas Eesti Nõukogu Täitevkomitee sõjaseisukorra Eesti linnades ja vastuaktsioonina Eesti ja Liivimaa baltisakslaste kavadele asutada võimuvaakumis Eestimaa ja Liivimaa kubermangudest Saksamaale alluv Balti hertsogiriik, viidi TK korraldusel läbi Eestimaa baltisakslaste arreteerimine[8].
10. veebruaril 1918. aastal kuulutas ENT välja balti saksasoost kodanike ja aadlike vahistamise ja lindpriiks kuulutamise. Saksa aadlikke süüdistati kontrrevolutsioonis. Korraldati suuri haaranguid sakslaste vahistamiseks ja läbiotsimisi kogu Tallinnas, arreteeriti mitte üksnes mehi ja naisi, vaid ka lapsi ja vanakesi. ENT kuulutas lindpriiks kõik balti aadlikud mehed 17 ja naised 20 eluaastast alates. Lindpriiks kuulutati ka jõukad kodanikud, kaupmehed, suuremad majaomanikud jne. Sakslaste vahistamiseks rakendati punakaarti, mis koosnes suures osas eestlastest. Vahistatud toimetati relvastatud valve all Merepuiesteel asuvasse kinosse „Grand Marina”. Mehed eraldati naistest ja viidi Tallinna sadamasse, kus paigutati viljakuivatuselevaatorisse. Naised viidi Sõjasadamasse, kus need paigutati miinide monteerimise töökotta. Hiljem vabastati kõik naised. Tallinna toodi aadlikke ka maalt ja teistest linnadest, kuid hiljem vabastati osa vahistatud meestest. Kinnipeetuid peeti kinni paar nädalat ja seejärel 20. veebruaril 1918, saadeti kahe rongiešeloniga Venemaale Krasnojarskisse Jenissei kubermangu asumisele. Esimene neist jõudis kohale 20. ja teine 26. märtsil 1918[9]. Vahistatud saadeti, pärast Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist keiserliku Saksa ja Nõukogude Vene vahel, Eestisse tagasi. Brest-Litovski rahulepingu jõustumise üheks tingimuseks oli kõigi sakslaste vabastamine ja nende tagasisaatmine nende elukohtadesse.
- Pikemalt artiklis Baltisakslaste küüditamine 1918. aastal
Piirkondlikud täitevkomiteed
muuda- Tallinna Tööliste ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu ja Nõukogu Täitevkomitee
- Pärnu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Pärnu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Täitevkomitee
- Paldiski Sõjaväelaste ja Kodanike Saadikute Nõukogu
- Narva Linna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Nõukogude Täitevkomitee
- Viljandi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Nõukogude Täitevkomitee
- Tartu Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu ja Nõukogu Täitevkomitee
- Haapsalu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Nõukogu Täitevkomitee
- Muhu Väina Positsiooni Täitesaatev Komitee
- Valga Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu
Narvas oli kuni Saksa vägede poolt 4. märtsil 1918 linna okupeerimist linnavõimuks linnas peale valitud bolševistliku Narva linnapea Ants Daumani ka Narva TSS Nõukogu Täitevkomitee, mille esimees oli Arnold Neibut[10].
24. veebruaril 1918, enne Saksa keisririigi vägede poolt Tallinna vallutamist lahkusid EN TK liikmed koos Tallinnast lahkuva Balti laevastikuga Jääretke käigus läbi Soome Nõukogude Venemaale.
Novembris 1918. saabus Tallinnasse illegaalselt TK liige Viktor Kingissepp, kes hakkas organiseerima töölisliikumist, 12. november 1918 toimus Tallinnas töölisdemonstratsioon, mis Saksa vägede poolt laiali aeti.
19. novembril 1918 taastati Saksa vägede poolt okupeeritud Tallinnas Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Richard Vennikas, kes esitas ka Nõukogude Venemaale abipalve sõjalise abi saamiseks võitluses kodanluse ja rahvusvaheliste imperialistide vastu[11].
28. novembril 1918 vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väeosad Narva, kus kuulutati välja vallutatud Eestimaa Nõukogude Vabariik. Seda kuupäeva loetakse Vabadussõja alguseks.
| Eelnev ' |
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee 1917–1918 |
Järgnev Eesti Töörahva Kommuun 1918–1919 |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatev Komitee. Ilmumiskoht:Tallinn (1917-1918)
- ↑ ЭСТОНСКАЯ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА, Большая советская энциклопедия.
- ↑ "ЖИГА (псевдоним, настоящая фамилия – Смирнов) Иван Федорович". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2005. Vaadatud 16. novembril 2008.
- ↑ Исполнительный комитет Советов Эстляндии, Большая советская энциклопедия.
- ↑ SOTSIALISTLIK OKTOOBRIREVOLUTSIOON JA NÕUKOGUDE VÕIMU KEHTESTAMINE EESTIS, Nõukogude Sõdur, 6 november 1953
- ↑ Luuakse Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
- ↑ Kui moonamehest tehti mõisnik, Päewaleht, nr. 251, 16 september 1938
- ↑ Pärnakate iseseisvuseelsed uskumatud vanglaseiklused[alaline kõdulink]
- ↑ "КРАСНОЯРСКИЙ КРАЕВЕД". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2009. Vaadatud 9. detsembril 2008.
- ↑ Нейбут Арнольд Яковлевич[alaline kõdulink]
- ↑ ЭСТОНСКАЯ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА., Большая советская энциклопедия.
Kirjandus
muuda- Великая Октябрьская социалистическая революция в Эстонии. Сб. документов и материалов, Таллинн, 1958;
- Очерки истории Коммунистической партии Эстонии, Таллинн, 1961;
- Борьба за Советскую власть в Прибалтике, Москва, 1967.