Vikipeedia

Balti laevastik

Balti laevastik, tänapäevase täieliku nimega Kahe Punalipuga Balti laevastik (vene keeles Дважды Краснознамённый Балтийский флот, lühend ДКБФ), on Läänemerel tegutsev Venemaa Föderatsiooni mereväe laevastikukoondis.

Balti laevastik
Balti laevastiku embleem
Asutatud 18. mai 1703
Riik
Haru Venemaa merevägi
Liik sõjalaevastik
Ülesanne meresõda
Suurus 55 sõjalaeva
Garnison/staap Kaliningrad
Sõjad/lahingud

Balti mere laevastiku sünnipäevaks peetakse 18. maid 1703 (vana kalendri järgi 7. mai), mil sõudeflotill tsaar Peeter I juhtimisel võitis Neeva jõe suudmes lahingu kahe Rootsi laeva vastu. Pärast 1917. aasta revolutsioone Venemaal läks laevastik 1918. aastal Venemaa SFNV ja 1922. aastast Nõukogude Liidu kontrolli alla osana Nõukogude Liidu mereväest. 1928. aastal autasustati laevastikku Punalipu ordeniga ja see sai nimeks Punalipuline Balti laevastik. 1965. aastal autasustati laevastikku teise Punalipu ordeniga mehisuse ja kangelaslikkuse eest Suures Isamaasõjas ja selle nimeks sai Kahe Punalipuga Balti laevastik. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal läks laevastik Venemaa Föderatsiooni mereväe koosseisu.

Balti laevastiku staap asub Kaliningradis. Laevastiku põhibaasid on Baltiisk ja Kroonlinn. Balti laevastiku lipulaev on hävitaja Nastoitšivõi.

Alates juulist 2024 on laevastiku ülem viitseadmiral Sergei Lipilin.[1]

Koosseis

muuda

Ujuvüksused

muuda

Baltiiski mereväebaas

 
Baltiiski mereväebaas 2010
  • 128. pealveelaevade brigaad – 1 hävitaja (lipulaev), 6 fregatti
  • 71. punatäheline dessantlaevade brigaad – 4 suurt dessantlaeva, 2 dessantlaeva õhkpadjal, 3 dessantkaatrit
  • 36. punalipuline raketilaevade brigaad
    • 1. kaardiväe raketikaatrite divisjon – 4 raketikaatrit
    • 106. väikeste raketilaevade divisjon – 12 korvetti-väikest raketilaeva
  • 64. akvatooriumi kaitse brigaad
    • 146. allveetõrjelaevade divisjon – 3 korvetti-allveelaevahävitajat
    • 323. miinitraalerite divisjon – 2 avamere miinitraalerit-miiniotsijat, 1 ranniku miinitraaler, 4 reidi-miinitraalerit.
  • 72. Luurelaevade divisjon – 2 avamere luurelaeva, 3 ranniku luurelaeva

Kroonlinna mereväebaas

 
Kroonlinna mereväebaas 2012
  • 123. allveelaevade brigaad – 1 ründeallveelaev
  • 105. akvatooriumi kaitse brigaad
    • 147. allveetõrjelaevade divisjon – 3 korvetti-allveelaevahävitajat
    • 22. miinitraalerite divisjon – 1 ranniku miinitraaler, 2 reidi-miinitraalerit
    • Toetuslaevade salk
    • Hüdrograafialaevade salk
    • Päästelaevade salk
    • Õppelaevade divisjon – 3 õppelaeva

Maismaaüksused

muuda

Kaliningradi oblast

  • 11. kaardiväe armee
  • 3. õhutõrjebrigaad
  • 25. rannakaitse raketirügement
  • 69. kaardiväe mereväe pioneerirügement
  • 313. mereväe eriüksus

Leningradi oblast

  • 473. mereväe eriüksus

Lennuüksused

muuda

Laevad

muuda

Olulisemad või suuremad laevastiku sõjalaevad ja pardatähised seisuga 2024.

Ajalugu

muuda

Venemaa keisririigi Balti laevastik

muuda
 
Esimese Balti laevastikule ehitatud purjelaeva Štandart 1999. aastal valminud koopia

Venemaa Keisririigi Balti laevastiku loomine ja areng

muuda
 
Balti laevastiku paraad, u 1850

Laevastiku sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703,[5] kui Vene 30 alusest koosnev sõudeflotill Preobraženski ja Semjonovski polgu sõduritega tsaar Peeter I juhtimisel võitis Neeva jõe suudmes Nyeni lähedal kahte Rootsi laeva. Rootsi Laadoga ja Peipsi laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Gideon von Numersi juhtimise all olnud 8 kahuriga brigantiin Astrild[6] (1699) ja 10 kahuriga kaljas Geddan[7] said laevastiku esimeseks sõjasaagiks.[8]

 
Astrild ja Geddan; Adriaan Schoonebeek, u 1703

Esimesteks lahinguristseteks olid merelahingud Rootsi kuningriigi laevastiku vastu 7. augustil 1714 Hankoniemi (Riilahti) Hanko juures, 1719. aastal Saaremaa juures ja 7. augustil 1720 Granhamni merelahing Ahvenamaa saarestiku juures.[9] Balti Laevastiku põhibaasid olid Peterburi kubermangu – Kroonlinna, Eestimaa kubermangu – Tallinna, Paldiski ja Liivimaa kubermangu – Liepāja sõjasadamad.

Venemaa avamerelaevastiku loomisel oli Peeter I-le takistuseks vene päritolu avamerekogemustega merespetsialistide puudus, mistõttu värbas ta Lääne-Euroopas visiidil olles sealsetest mereriikidest ligi tuhat merespetsialisti, kes ka hõivasid juhtivad kohad laevastikus. Venemaa esimese avamerelaevastiku juhiks, viitseadmiraliks, määrati Hollandist värvatud norra päritolu Kornelius Crøys ja Jan van Rees. Istanbulist värvatud kreeka päritolu Ioannis Theodossiou Botsis määrati galeeri- ja purjelaevastiku juhiks Balti merele. 1723. aastal olid Venemaa sõjalaevastiku juhtkonnas kindraladmiral Fjodor Apraksin, admiral Pjotr Aleksejevitš Mihhailov (tsaar Peeter I); viitseadmiralid Aleksandr Menšikov, Peter von Sivers (hollandlane), John Gordon (−1648) (šotlane) ja Daniel Jacob Wilster; Schout-bij-nachtid (kontradmiralid) T. Sanders ja J. van Hooft (hollandlased) ja Naum Akimovitš Senjavin; kaptencommondorid Martin Gosseler (Гослер (Госслер/Госселяр) Мартын Петрович) (sakslane), Peter Bredal (norralane) ja Aleksei Akimovitš Senjavin) ning galeerilaevastikus viitseadmiral Matvei Zmajevitš (horvaat).[10]

Laevastiku koosseis

muuda

18. sajandi alguses pärast laevastiku loomist olid laevastiku kaks põhibaasi Kroonlinn ja Tallinn, nendes laevastikubaasides asuvaid laevastikke nimetati asukoha järgi Kroonlinna eskaader ja Tallinna eskaader. Laevastikud moodustati Venemaal ehitatud ja suurelt osalt välismaalt tellitud ning seal valmistatud sõjalaevadest.

1713. aastal kuulusid Tallinna eskaadrisse järgmised sõjalaevad: Püha Antonius (Святой Антоний), Randolf (Рандольф), Oxford (Оксфорд ), Viktoria (Виктория), Stafford (Страфорд ), Fortuna (Фортуна),[11] (Эсперанс»), St. Jakov (Св. Яков), Eleanora (Элеонора), St. Nicolai (Св.Николай), Lansdow (Лансдоу)[12]

Laevastiku baasid

muuda
  • Tallinna sõjasadam;
  • Paldiski sõjasadam;
  • Kroonlinna sõjasadam;
  • Kroonlinn-2 sõjasadam;
  • Viiburi sõjasadam;
  • Helsingi sõjasadam;
  • Viapori sõjasadam;
  • Kuivastu sõjasadam;
  • Rohuküla sõjasadam;
  • Liepāja sõjasadam;

Oluline osa Balti laevastiku suurematest sõjalaevadest saadeti Vene-Jaapani sõja puhul pika merereisiga Kaug-Itta, et toetada hätta jäänud Vaikse ookeani laevastikku. Suurem osa pika reisi läbinud laevadest hukkus 1905. aasta mais Tsušhima lahingus.

Balti laevastiku juhid

muuda
  Pikemalt artiklis Balti laevastiku juhtide loend

Venemaa Keisririigi Balti laevastik Esimeses maailmasõjas 1914–1917

muuda
 
Soomusristleja Rossija madrused viina võtmas

Esimese maailmasõja alguses kuulus Balti laevastiku koosseisu: laevastiku juhataja lipulaev soomusristleja Rjurik, liinilaevade 1. brigaad (4 dreadnoughti tüüpi lahingulaeva), ristlejate brigaad (soomusristleja, 3 Bajan-klassi soomusristlejat, hävitaja Novik), ristlejate reservi brigaad (soomusristleja, 2 ristlejat), 1. miinidiviis (1., 2., 4. divisjon, kokku 27 hävitajat), 2. miinidiviis (3., 5., б., 7. divisjon, kokku 19 hävitajat, 9 torpeedokaatrit), allveelaevade brigaad (1. ja 2. divisjon, kokku 8 allveelaeva), Miiniveeskjate salk (6 miiniveeskjat), 2. reservkoondis sh ristleja Aurora ja Diana, allveelaevnike õppesalk (4 allveelaeva), torpeedokaatrite koonddivisjon jt[13].

Esimeses maailmasõjas tegeles Balti laevastik peamiselt miinitõkete veeskamisega (veesati u 35 000 meremiini) ja maismaarinde vägede suurtükitulega toetamisega, kuid oli ka väiksemaid kokkupõrkeid merel. Rannikult toetas laevastikku Peeter Suure merekindlus, mis valmis suuresti alles sõja käigus.

Balti laevastiku tegevus 1917–1920

muuda

Laevastik veebruarirevolutsioonis

muuda
 
Lahingulaeva Petropavlovsk madrused 1917. aastal Kroonlinnas

Esimeses maailmasõjas osaks saanud kaotuste tulemusena oli Venemaa Keisririigi laevastik taandunud oma Läänemere põhjaosa baasidesse ning ei osalenud lahingutegevuses. Enamik laevastikust oli koondatud kolme baasi Eestis, Soomes ja Kroonlinnas. Sunnitud tegevusetuses levisid tagalasadamates viibivate madruste seas VSDTP ja SRi agitatsioonitöö tulemusena sotsialistlikud ideed ning rahulolematus kehtiva riigikorraldusega (sõja ajal karmistatud olukord + tsaari isevalitsus). Laiemat kõlapinda leidsid madruste seas esseeride ja bolševike ideed. Järjest enam probleeme esines distsipliiniga.

Pärast keiser Nikolai II troonist loobumist 2. märtsil 1917 ja Petrogradi Nõukogu poolt välja antud käskkirja nr 1, hakkasid madrused maksma kätte laevastiku suhteliselt karmide teenistustingimuste eest ning uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele truudust mittevanduvatele vanemohvitseridele. Kroonlinnas tapeti Kroonlinna sadama komandant ja sõjakuberner Robert von Wirén ja staabiülem admiral Butakov. 3. märtsil tapeti Helsingis Balti laevastiku ristlejate 2. divisjoni ülem admiral Arkadi Nebolsin ja 4. märtsil Balti laevastiku juht viitseadmiral Adrian Nepenin. Tapeti ka Viapori kindluse komandant Protopopov, 1. ja 2. laevastikuekipaaži ülem Stronski ja Giers, ristleja "Keiser Aleksander II" komandör Povališin, ristleja Aurora komandör 1. järgu kapten Mihhail Nikolski ning veel 6 komandöri. 15. märtsiks oli Balti laevastik kaotanud 120 ohvitseri, kellest 76 tapeti (45 Helsingis, 24 Kroonlinnas, 5 Tallinnas ja 2 Petrogradis). 4 ohvitseri sooritas enesetapu ning 11 ohvitseri jäi teadmata kadunuks.[14]

Lahingud Lääne-Eesti saarestikus 1917. aasta oktoobris

muuda

12. oktoobril 1917 algas Saksa vägede operatsioon Albion, mida toetas suur hulk sõjalaevu, dessandiga Tagalahes. Eduka dessantoperatsiooni käigus hõivasid Saksa väed kiiresti Saaremaa, Muhu saare ja Hiiumaa. Operatsiooni ajal toimus saarte piirkonnas mitu kokkupõrget Saksa ja Vene sõjalaevade vahel, millest suurim ja otsustavaim oli Moonsundi lahing 17. oktoobril 1917. Operatsioon lõppes 21. oktoobril 1917 demoraliseerunud Vene vägede taandumisega või vangi langemisega ja ühtlasi ka laevastiku taandumisega saarestikust.

  Pikemalt artiklis Operatsioon Albion

Laevastik oktoobrirevolutsioonis

muuda

1917. aasta oktoobriks oli Kroonlinna koondunud umbes 690 alust 80 000 madrusega. 24. oktoobril vkj 1917 Petrogradis Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhtimisel toimunud oktoobrirevolutsioonis osalesid Balti laevastiku madrused koos Petrogradi linna garnisoni sõduritega vastavalt riigipöördeplaanidele, strateegiliste side- ja transpordisõlmede hõivamises, et isoleerida Venemaa Ajutine Valitsus ustavatest väeosadest, mis viibisid rindel. Vastavalt Petrogradi SRK otsusele hõivasid madrused Petrogradi Telegraafiagentuuri hoone ning osalesid ka Maria palee vallutamises, kus asus Venemaa Eelparlament. Laevastiku ristleja Aurora märguande peale toimus Talvepaleed kaitsvate junkru- ja naispolgu relvitustamine ning Ajutise valitsuse liikmete vahistamine Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee sekretäri Vladimir Antonov-Ovsejenko osalusel. Pärast seda teavitas II Nõukogude Kongressil tulemusi ootav Vladimir Uljanov Nõukogude esindajaid riigipöörde toimumisest.

  Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Jääretk

muuda
 
Laevad Jääretkel 1918

1918. aasta alguseks oli laevastik pärast aktiivse sõjategevuse katkemist Idarindel koondatud Läänemeres asuvatesse Soome – Helsingi ja Viapori ning Eesti – Tallinna ja Paldiski sadamatesse. Nõukogude Venemaa ja Nelikliidu vahel Brest-Litovski rahuläbirääkimiste esimese etapi lõppemisel alanud Saksa vägede pealetungi ajal 1918. aasta veebruaris toimetas laevastiku juht Aleksei Štšastnõi laevastiku, kokku u 250 laeva, esmalt Tallinnast Helsingisse ja seejärel pärast rahulepingu sõlmimist (Rahuleping nägi ette, et Venemaa laevad peavad Soome sadamatest lahkuma) märtsis edasi Kroonlinna. Seda tehes eiras Štšastnõi aga Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta (sõjakomissar Lev Trotski korraldus uputada laevastik analoogselt Musta mere laevastikuga). Ta vahistati ja talle määrati surmanuhtlus.

  Pikemalt artiklis Balti laevastiku Jääretk

Laevastik Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas

muuda

Seoses eelnenud poliitiliste sündmuste ja kehva majandusolukorra mõjuga oli Balti laevastiku Kroonlinna ja Petrogradi koondunud ujuvkoosseis muutunud 1918. aastaks suures osas lahingukõlbmatuks. Sõjaliste eesmärkide täitmiseks koondati laevastiku lahinguvõimelised sõjalaevad üksuseks nimetusega Tegevsalk, millel tuli võidelda 1918.-1919. aasta jooksul peamiselt Läänemerele saadetud Briti laevastiku üksustega.

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Punalipuline Balti laevastik sõdadevahelisel perioodil 1920–1939

muuda

Pärast 1920. aastat ning Eesti, Läti ja Soome iseseisvumist jäi Balti Laevastiku kodusadamaks ainult Petrograd ja Kroonlinn.

1921. aasta veebruaris-märtsis toimus Kroonlinnas madruste ja tööliste ülestõus kommunistide vastu, mis õnnestus sõjalise jõuga maha suruda.

  Pikemalt artiklis Kroonlinna ülestõus

1928. aastal anti Balti laevastikule kodusõja ajal üles näidatud kangelaslikkuse eest aunimetus "punalipuline". Edaspidi kandis laevastik nime Punalipuline Balti laevastik (vene Краснознамённый Балтийский флот).

Punalipuline Balti laevastik Teises maailmasõjas 1939–1945

muuda
 
Balti laevastiku madrused Leningradis rindele suundumas 1941

Balti laevastiku mõjutegevus 2. maailmasõjas algas praktiliselt seoses Baltimaadesse baasidesse asumisega 1939. aasta sügisel vastavalt Balti riikidele pealesunnitud rahvusvahelistele lepingutele. Sellele eelnes ettekäänete-intsidentide lavastamine merel septembris.

1939.–1940. aasta talvel osales Balti laevastik Talvesõjas Soome vastu.

1940. aasta suvel blokeeris Balti laevastik Baltikumi mere poolt ja osales Baltimaade okupeerimises.

1941–1945 osales Balti laevastik sõjategevuses Saksamaa vastu. Sõja alates oli laevastiku koosseisus 2 lahingulaeva (1. maailmasõja aegsed), 2 ristlejat, 2 liidrit, 19 hävitajat, 65 allveelaeva, 48 kaatrit ja 656 lennukit.

Oluliseks mastaapseks operatsiooniks oli evakuatsioon Tallinnast Kroonlinna 1941. aasta hilissuvel, mis päädis Juminda miinilahinguga.

1941. aasta sügisest kuni 1944. aasta kevadeni oli laevastik praktiliselt blokeeritud Soome lahe idaosas ja toetas peamiselt maaväge Leningradi blokaadis. Retkedel käisid vaid allveelaevad.

  Pikemalt artiklis Balti laevastik Teises maailmasõjas

Kahe punalipuga Balti laevastik 1945–1991

muuda

Pärast Teise maailmasõja lahingutegevuse lõppu moodustati 1946. aastal Punalipulisest Balti laevastikust kaks laevastikku: Põhja-Balti 8. laevastik (Северо-Балтийский, 8-й флот), keskusega Tallinnas ja Lõuna-Balti 4. laevastik (Юго-Балтийский, 4-й флот), keskusega Kaliningradis Baltiiskis.

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks.

1956. aastal vabastati sõja järel kasutusse saadud Porkkala mereväebaas ning tagastati Soomele.

1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuga Balti laevastik.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi Eestis

Kahe punalipuga Balti laevastiku koosseis

muuda

Rahuaegne luure ja tegevus

muuda
 
Balti laevastiku madrused paraadil Tallinnas 9. mail 1990

1950. aastatel kujunes pärast Taani ja Norra ning Saksamaa LV liitumist NATO-ga Läänemeri kahe sõjalise bloki vaheliseks piiriks, kus NSV Liidu sõjamerelaevastik oma laevastiku ja mereväebaasidega viis läbi pidevat potentsiaalse vaenlase sõjajõudude tegevuse seiret signaalluure ja ka visuaalse jälgimise abil.

Strateegilist luuret potentsiaalse vaenlase sõjajõudude vastu viis läbi sõjamerelaevastiku staabi luureosakond ning operatiivluuret Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuuluvate ja ka Balti mere laevastiku allüksustega. Taktikalist luuret NATO bloki sõjalaevade suhtes viis läbi Balti laevastiku 10 laevast koosnev 168. eriotstarbeline üksikdivisjon, kuhu kuulusid kalalaevadeks maskeeritud signaalluuretehnikaga varustatud luurelaevad, mis NATO mereväeõppuste ajal Põhjameres ja Läänemeres teostasid signaalluuret ja hüdroakustilist luuret laevade vahel peetavate sideseansside ning sidekanalite suhtes. Divisjoni staap asus Balti laevastiku sõjamerebaasis Baltiiskis.

1961. aasta aprillis põgenes allveelaevade baaslaev Smolnõi leedulasest komandöri, Jonas Pleškysi juhtimisel Klaipedast Tallinna sõidul Rootsi Gotlandile.

1975. aasta novembris toimus Riias paiknenud sõjalaeval (fregatil-allveelaevahävitajal) Storoževoi poliitjuhi, 3. järgu kapteni Valeri Sablini korraldatud mäss, mis suruti maha.

1981. aasta oktoobris toimus skandaalne rahvusvaheline intsident Balti laevastiku Whiskey klassi allveelaevaga S-363. Allveelaev üritas teadmata eesmärgil siseneda Rootsi Karlskrona mereväebaasi ja sõitis samas kaljumadalikule ning selle pardal oli ka tuumarelv.

Venemaa Föderatsiooni Balti laevastik pärast 1991. aastat

muuda
 
300. aastapäeva postmark

Areng ja tegevus

muuda
 
Balti laevastiku staap Kaliningradis
 
Venemaa presidendi kaater laevastiku lipulaeva pardas 2008
 
Mereparaad Kroonlinnas 2017

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Vene vägede lahkumist Baltimaadest sai laevastiku peabaasiks Baltiisk. Sekundaarseks baasiks jäi Kroonlinn. Administratiivne baas on ka Peterburis.

2008. aastal oli laevastiku nimekirjas umbes 75 sõjalaeva.

2018. aastal oli laevastiku nimekirjas 51 sõjalaeva (mitte arvestades abilaevu).

2010. aastatel algas vananeva ujuvkoosseisuga Balti laevastiku märkimisväärne moderniseerimine, mis on jätkunud 2020. aastail.

Venemaa Föderatsiooni Balti Laevastiku ülemad (vene k. Командующий Балтийским флотом – ВМФ России)

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ "У Балтфлота сменился командующий". РБК (vene). 8. juuli 2024. Vaadatud 12. oktoobril 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 ERR (7. oktoober 2024). "Ukraina sõjaväeluure lõi Vene Balti laevastiku miinijahtija rivist välja". ERR. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
  3. ↑ "Шесть российских больших десантных кораблей взяли курс на Крым". www.korabel.ru (vene). Vaadatud 15. veebruaril 2024.
  4. ↑ Correspondent, David Brennan Diplomatic (15. september 2023). "Video reveals Russian 'Minsk' landing ship damage after Crimea strike". Newsweek (inglise). Vaadatud 15. veebruaril 2024.
  5. ↑ Venemaa Balti laevastik tähistas 305. sünnipäeva, Äripäev, 18. mai 2008
  6. ↑ Pieter Pickaerti gravüür: Astrild
  7. ↑ Pieter Pickaerti gravüür: Geddan
  8. ↑ "Sõjassaagiks langenud Rootsi laevade Astrild ja Geddan vallutamine Neeva jõe suudmes. Valentin Petšatini maal, 1920". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2011. Vaadatud 16. jaanuaril 2011.
  9. ↑ Балтийский флот отмечает 305-летие, rosbalt.ru, 17. mai 2008
  10. ↑ "Välismaalsesed Vene laevastikus". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. november 2013. Vaadatud 26. juulil 2010.
  11. ↑ "Корабли купленные за границей". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2012. Vaadatud 7. juulil 2012.
  12. ↑ Т.П. Мазур. Вице-адмирал К. Крюйс в морских кампаниях 1712 и 1713 гг. и суд над ним[alaline kõdulink]
  13. ↑ Граф Гаральд Карлович, На «Новике». Балтийский флот в войну и революцию[alaline kõdulink]. — СПб.: Гангут, 1997.
  14. ↑ "Трагедия русского офицерства. Сергей Волков". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2011. Vaadatud 19. veebruaril 2009.
  15. ↑ Новый командующий Балтфлотом Виктор Чирков вступил в должность RIA Novosti Kaliningrad 12. september 2009
  16. ↑ Виктор Чирков – новый командующий Балтфлотом[alaline kõdulink] 13. september 2009
  17. ↑ "Seto päritolu admiralist sai Vene Vaikse ookeani laevastiku juhataja". Forte. Vaadatud 3. aprillil 2024.
  18. ↑ "Уроженец Эстонии возглавил Балтийский флот Российской Федерации". Delfi RUS (vene). Vaadatud 3. aprillil 2024.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balti_laevastik&oldid=6747710"