Valeri Sablin
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Valeri Sablin (vene keeles Вале́рий Миха́йлович Са́блин; 1. jaanuar 1939 Leningrad – 3. august 1976 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (3. järgu kapten – vastab Eesti mereväe kaptenmajorile).
Päritolu
muudaValeri Sablin sündis Leningradis mereväeohvitser (hiljem 1. järgu kapten – vastab Eesti mereväe mereväekaptenile) Mihhail Sablini perekonnas.
Teenistus Nõukogude mereväes
muudaSablin õppis aastatel 1956–1960 mereväe kõrgkoolis (praeguse nimega Peterburi Mereväeinstituut). Pärast kooli lõpetamist teenis ta aastatel 1960–1969 Nõukogude Põhjalaevastikus. Ta õppis aastatel 1969–1973 Lenini-nimelise Sõjalis-poliitilises Akadeemias (praeguse nimega Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Sõjaülikool) ja lõpetas selle kõrgema koosseisu poliittöötajana.
Ülestõus "Storoževoil"
muudaSablin teenis komandöri asetäitjana poliitalal suurel allveelaevahävitajal "Storoževoi" (Сторожевой), mis oli 1975. oktoobripühade puhul ankrus Riia reidil. Ta oli meeskonna poliitilise kasvatustöö käigus levitanud mõtteid, et Nõukogude Liidu juhtkond eesotsas Leonid Brežneviga tuleks vahetada välja ning pöörduda tagasi "tõeliste" leninlike väärtuste juurde. Selleks kavatses ta sõita "Storoževoiga" Leningradi ning peatudes "Aurora" juures, nõuda esinemist üleriigilises televisioonis, kus ta saaks tutvustada oma manifesti.
Ööl vastu 9. novembrit isoleeris Sablin laeva komandöri ning pöördus oma ideede tutvustusega meeskonna poole. Enamik meeskonnast oli nõus osalema ülestõusus. Üks mittenõustunud ohvitser teatas reidil olevale naaberlaevale, et "Storoževoil" on mäss.
"Storoževoid" hakkasid jälitama nii Nõukogude laevad kui ka lennukid. Keset Liivi lahte saadud tabamused muutsid "Storoževoi" 9. novembril liikumisvõimetuks ning pärast abordaaži ja laeva ülevõtmist pukseeriti see sama päeva pärastlõunal Nõukogude mereväe poolt Mõntu reidile. Vahistatud meeskond viidi algul Riiga, hiljem Moskvasse.
Pärast ülestõusu
muudaMeeskond üldiselt vabastati vahi alt pärast ülekuulamisi, kuid osa mehi degradeeriti, viidi üle teise (ja madalamale) teenistuskohale vms. Koos Sabliniga anti kohtu alla ainult madrus Aleksandr Šein, kes oli jäänud ülestõusu lõpuni Sablini kõrvale.
Sablini üle peeti kohtuistung 6.–13. juulil 1976. aastal Moskvas. Talle mõisteti surmanuhtlus, tema abilisele Šeinile mõisteti 8 aastat vabadusekaotust (neist kaks esimest aastat kinnises türmis).
Valeri Sablin lasti maha 3. augustil 1976 Moskvas.
Vene Föderatsiooni Ülemkohtu Sõjakolleegium vaatas Sablini ja Šeini süüasja uuesti läbi aprillis 1994. Mõlema karistust vähendati tagantjärele – Sablinile mõisteti postuumselt 10 aastat vabadusekaotust ja Šeini karistust vähendati viie aastani (ehkki ta oli selleks ajaks 8-aastase karistuse juba täielikult kandnud). Mehi täielikult rehabiliteerida polevat lubanud süüasja iseloom.
Isiklikku
muudaSablinil oli ülestõusu hetkel pere – abikaasa ja 1962. aastal sündinud poeg.
Sarnased juhtumid
muuda7. aprillil 1961. aastal põgenes Nõukogude allveelaevade baaslaev "Smolnõi" oma komandöri, leedu päritolu Jonas Pleškyse juhtimisel teel Klaipėdast Tallinna hoopis Rootsi, Ojamaa saarele, kus Pleškys palus poliitilist varjupaika.
"Storoževoi" ülestõusul põhineb ameerika kirjaniku Tom Clancy 1984. aastal avaldatud romaan "Jaht "Punasele Oktoobrile"" (inglise keeles The Hunt for Red October).
Nii Pleškyse juhtumi kui ka Clancy romaani põhjal tehti 1990. aastal film ning on tehtud mitu video- ja arvutimängu.
Kirjandus
muuda- Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun. "Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil". Sentinel. Tallinn 2006
- "Mäss allveelaevade hävitajal Storoževoi". Kultuur ja Elu 3/ 2012