Aleksander Kukk
Aleksander Kukk (vene keeles Александр Иванович Кукк) (7./19. jaanuar 1886 Saare mõis, Ruskavere, Tartumaa – 31. mai 1932 Jalta, NSV Liit) oli eesti päritolu Venemaa keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane.
| Aleksander Kukk | |
|---|---|
| Sünniaeg |
19. jaanuar 1886 Tartumaa |
| Surmaaeg |
31. mai 1932 Jalta, NSV Liit |
| Juhtinud |
Eestimaa Punaarmee operatiivosakonna ülem Läänerinde staabiülem |
| Sõjad/lahingud |
Eesti Vabadussõda Vene kodusõda |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Noorus ja haridustee
muudaAleksander Kukk sündis Tartumaal talupojaperekonnas, lõpetas Tartu linnakooli 1904. aastal.
1906. aastal astus ta Peterburi jalaväe junkrukooli, teisel katsel ning lõpetas sõjakooli 1909. aastal. Pärast sõjakooli lõpetamist suunati Aleksander Kukk teenistusse 1. Ida-Siberi kütipolku, kus ta ülendati 1912. aastal porutšikuks, teenis kuni 1916. aastani.
1914. aastal asus õppima Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kuid pärast I maailmasõja algust saadeti tagasi väeossa ning I maailmasõjas teenis Aleksander Kukk 1. Ida-Siberi kütipolgus ja hiljem, pärast edutamist, 31. detsembrist 1915 polgu adjutandi kohusetäitja ja 11. jaanuarist 1916 sidekomando ülemana.
22. veebruaril 1916 ülendati Kukk staabikapteniks ning määrati 22. veebruaril 1916 vanemohvitserina käsundusohvitseriks ja seejärel staabiohvitseri ajutise kohusetäitjana käsundusohvitseriks IV armeekorpuse staapi Rumeenia rindel[1].
1917. aastal lõpetas ta seoses sõjaajaga kiirendatud ohvitserikursused Petrogradis ning suunati teenistust jätkama Rumeenia rinde staapi 29. mail 1917, 10. juunist täitis 30. jalaväediviisi staabi vanemadjutandi kohuseid (3,5 kuud) ja alates 13. septembrist 1917 oli 30. jalaväediviisi staabiülema ajutine kohusetäitja
Aleksander Kukk teenis Esimeses maailmasõjas 5 Venemaa keisririigi lahinguordenit.
1918. aastal jätkas ta õpinguid Nikolai Kindralstaabi Akadeemias, mille lõpetas aga juba 1918. aasta märtsis koos teaduskraadi õigusega ning arvati Kindralstaabi ohvitseride nimekirja KS-i käskkirjaga nr 22 23. märtsist 1916 Sõjaministeeriumi 1916. aasta käskkirja nr 627 «Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ohvitseride kiirendatud ettevalmistamise põhimääruse» p 34 alusel.
Venemaa kodusõjas
muudaÜlevenemaalise Peastaabi korraldusega nr 18 27. juunist 1918 määrati Aleksander Kukk Punaarmee Smolenski salga staapi, pärast seda teenis Punaarmee luureorganites:
- 27. märtsist kuni 2. detsembrini 1918 oli Smolenski kaitserajooni Sõjanõukogu luurejaoskonna ülem ning 1918. aasta septembris Brest-Litovski rahulepingu alusel moodustatud Nõukogude-Saksamaa piirikomisjoni liige ja komisjoni esimees;
- kuni 12. märtsini 1919 oli Läänearmee staabi luurejaoskonna ülem.
Eesti Vabadussõjas
muuda1919. aasta 12. märtsil määrati Aleksander Kukk Eesti Töörahva Kommuuni Eestimaa Punaarmee operatiivosakonna ülemaks ja osales Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Eestimaa Punaarmee poolt Eestimaa vallutamises Eesti Vabadussõjas, kuni 4. juunini 1919 Põhja-Eestis ning osales laningutes Loodearmee ja kindral Nikolai Judenitši vastu Luga, Volossovo, Gdovi, Jamburgi juures.
1919. aasta juulis määrati Aleksander Kukk Nõukogude 7. armee Lõunagrupi ülemaks[2].
Aleksander Kukk osales sõjalise nõuandjana Nõukogude Venemaa delegatsiooni juures 16.–18. septembril 1919 Pihkvas Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel toimunud vaherahuläbirääkimisel.
1919. aastal 19. detsembril autasustati Aleksander Kukke Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu poolt Punalipu ordeniga.
Nõukogude-Poola sõjas
muudaPärast Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel lõppenud Vabadussõja lõppu suunati Aleksander Kukk alanud Nõukogude-Poola sõtta, kus juhtis edukat võitlust Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedega, olles:
- kuni 23. septembrini 1919 15. armee operatiivosakonna ülem,
- 18.–31. augustini 1919 15. armee staabiülema ajutine kohusetäitja,
- 26. septembrist 1919 kuni 24. septembrini 1920 15. armee staabiülem ja
- 15.–22. oktoobrini 1919 15. armee juhataja,
- 26. septembrist 1920 kuni 24. aprillini 1921 16. armee juhataja.
Nõukogude sõjaväeluures
muudaPärast Venemaa kodusõja lõppu teenis Aleksander Kukk 21. maist 1921 kuni 1923. aasta augustini Punaarmee Kindralstaabis[3] Nõukogude sõjaväeluure juhi Jānis Bērziņši abina agentuurluure alal ning lõi nõukogude sõjaväeluure informatsioonilis-statistilise osakonna. Aleksander Kukk koostas ka ühe esimestest nõukogude sõjaväeluure tööinstruktsiooni'[4] «Канва агентурной разведки»[5], milles tõi välja kaks nõukogude sõjaväeluure järgneva tegevuse kaks põhipunkti:
„ 1)Agentuurluure ei erista sõja- ja rahuaja mõistet ja 2)Luure tähtsamate poliitiliste üleasannete hulka kuulub sihipärase mõju osutamine vaenuliku riigi elanikkonnale – pressi, propaganda, kuulujuttude levitamise teel ning kindlate suunatud ideede ja vaadete levitamine, mis õõnestavad usku oma riigi valitsusse“
– Александр Иванович Кук, Канва агентурной разведки, Москва, 1921, "[6]]"
.
1922. aasta 15. septembrist määrati ka Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Sõjaväeakadeemia sõjalise administratsiooni juhiks.
Punaarmees
muuda1923. aasta septembrist kuni 1924. aasta aprillini teenis Aleksander Kukk Läänerinde staabiülemana Mihhail Tuhhatševski ja seejärel eestlasest sõjaväeringkonna juhi August Korki alluvuses.
1924. aasta aprillis oli Aleksander Kukk Läänerinde juhataja ajutine kohusetäitja[7].
1924. aasta aprillist kuni 1926. aasta detsembrini oli Aleksander Kukk Lääne sõjaväeringkonna staabiülem.
1926. aasta detsembrist kuni 1928. aasta jaanuarini oli Kukk Leningradi SR juhataja abi.
1927. aastast teenis ta Leningradi sõjaväeringkonna staabis ja 1928. aasta veebruarist kuni 1929. aasta märtsini Karjala kindlustatud rajooni ülemana.
1930. aasta märtsist kuni 1931. aasta veebruarini oli Aleksander Kukk NSV Liidu Sõjarevolutsiooninõukogu käsutuses eriülesannete täitmiseks.
1930. aastal astus Aleksander Kukk ÜK(b)P liikmeks ja 1931. aastal määrati Kukk NSV Liidu täievolilise esinduse sõjaväeatašeeks Jaapanisse, kuid juba 1932. aastal naasis ta NSV Liitu kaugelearenenud kopsutuberkuloosi raviks. Järgmiseks Nõukogude sõjaväeatašeeks sai lätlane Jānis Rinks.
Aleksander Kukk suri 31. mail 1932 ravil Jaltas ja maeti algselt Donskoi kloostri krematooriumisse ja hiljem 1960. aastail maeti ümber Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Tunnustus
muuda- 3. ja 2. klassi Püha Stanislavi orden
- 4., 3. ja 2. klassi Püha Anna orden
- Punalipu orden
- Tartu linn soovis 1987. aasta sügisel nimetada Zeljonaja tänav A. Kuke tänavaks, kuid plaani ei teostatud.
Teosed
muuda- Сборник Канва агентурной разведки, Москва, 1921
Viited
muuda- ↑ Сергей Войтиков. Отечественные спецслужбы и Красная Армия 1917–1921. Издательство «Вече», 2010
- ↑ Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991. Кукк Александр Иванович (Kukk Aleksander)
- ↑ Дальневосточный дозор, Красная звезда, 3 Ноября 2009
- ↑ ЦРУ против СССР, Хлобустов О.М. Неизвестный Андропов (М., 2009)
- ↑ Олег Хлобустов, Чекистская наука
- ↑ Хлобустов Олег Максимович. Рождение отечественной контрразведки
- ↑ Белорусский военный округ
Kirjandus
muuda- Яков Горелик. "Командарм Александр Кукк". Таллин 1983