Eesti keel pole pelk tarbeese

ÜLLE MADISE

Eesti keele kasutamine kõikidel elualadel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, rahvuse olulise määratlejana, kultuuri lahutamatu osana. Põhiseaduse preambuli, samuti paragrahvide 6, 37, 51 ja 52 sisu on avatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes – praktikas mõjukaimas Eesti riigiõigusteaduslikus teoses.

Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust „Miks sa aega raiskasid?“. Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Kogu aeg, aga eesti keele aastal eriti, tuleb kuulutada: raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.

Eesti keel pole tarbeese, mille võib vahetada odavama ja mugavama vastu. Keel on mõtlemise, eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja aja lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.

On hea, kui vallatakse inglise keelt. Veel parem oleks, kui osataks ka saksa, prantsuse, vene, hiina ja teisi keeli. Sellest kõigest pole aga kasu, kui ei vallata oma emakeelt. Eesti keeles saab nii filosofeerida kui ka luuletada, teadust teha ja äri ajada. Tõsi, seda suudab vaid ehtne filosoof või päris teadlane. Ülejäänute osaks jääb jäljendamine, millest rääkis hiilgavalt religiooniloolane Marju Lepajõe Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartus: „Maailm vaevleb ideedepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eesti­keelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“

See, kes oskab hulga võõrsõnade ja ohetega – kuidas seda nüüd eesti keeles öeldagi? – korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küps. Olen oma üliõpilastele ikka nõu andnud, et kui nad tahavad rumalaid tarkadest eristada, siis võiks panna ühte lausesse näiteks sõnad paradigma, narratiiv, diskursus, oksüümoron ja conundrum. Rumal inimene veab näole aupakliku ja vaimustunud ilme. Tark saab nalja ja ehk küsib lausa, milline panjandrum (pretensioonikas tähtis tegelane) ja mis conundrum’i (keeruline ülesanne, konksuga küsimus) küüsi on sattunud, kes kellele mis lugu (narratiiv) jutustab. Toogu mõni näide, andku eeskuju või näidaku stiili (paradigma). Vastuseks on tumm karje (oksüümoron). Nii et jätkem seesugune kenitlemine julgesti oma arutlusruumist (diskursusest) välja.

Selge keel ja selge sõnum on teisest inimesest hoolimise märk. See on ka eneseväärikuse, mõtte ja sõna puhtuse küsimus, teise inimese austamise ja aususe märk. Sageli on see ka pingutus, sest selge jutt eeldab rääkijalt asjadest sisulist arusaamist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist.

Priit Ennet tõestab peaaegu igal hommikul Vikerraadios, et selges eesti keeles saab rääkida nii kosmosest kui ka geneetikast, nii looma- kui ka taimeriigist. Silm puhkab ja mõistus rõõmustab, kui mõni teadlane on võtnud näiteks Sirbis või Vikerkaares vaevaks esseistlikus vormis ära seletada mõne keerulise ökoloogilise protsessi või suutnud läbi pureda mõne filosoofi maailmanägemuse tuumani.

Akadeemik Peeter Saari peab Eesti Teaduste Akadeemia värskes kogumikus „Teadusmõte Eestis (IX)“ õigusega kummaliseks, et inimesed on valmis mõne haruldase taimeliigi kaitseks kaugel lõunamaa mere saarel end aheldama buldooseri roomiku külge, ent unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse väärtuse, kui löögi alla satub väikerahva keel. Mitmekesisus kui midagi olemuslikult positiivset, kui arengu ja kohanemisvõime tagaja on tuntud mitmes loodusteaduslikus distsipliinis. Füüsika vaatepunktist viib ühetaolisuse levi lõpuks soojussurmani.

Eesti kooli ja ka ülikooli peamine mõte on see, et seal saab õppida eesti keeles. Eesti keel peab olema, teised keeled niisamuti. Kui üliõpilasi ei jagu kõikidesse koolidesse, ei ole lahendus eesti keele äraandmine.

Loomulikult pole lahendus enesekeskne sulgunud ilmavaade, mida vahendab nõukogudeaegne anekdoot kolmest Punasel väljakul patrullivast miilitsast, kellelt küsitakse tulutult teed inglise, saksa ja prantsuse keeles. Üks miilits vaatab lõpuks teistele targasti otsa ja märgib: „Näete ise, keelteoskusest pole mingit kasu.“

Akadeemik Karl Pajusalu „Eesti keele 100 aastat“ pakub põnevaid (taas)avastusi, tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 101. sünnipäeva tähistava ÕSi ajalugu kas või. Kas teate näiteks, mille poolest erineb esimene, 1918. aastal ilmunud ÕS kõigist järgmistest? V-tähe asemel kasutati w-d. Palju oli võõrsõnu, seejuures tänapäevasest erineval kujul: barbaar, sanitäär, seminaar, šowinismus ja žaanr näiteks. Õigekeelsussõnaraamat kehtestab eesti keele normid. See pole võõrsõnade leksikon ega seletav sõnaraamat. Eesti Keele Instituut ja Emakeele Seltsi keeletoimkond on selle normi vormijad, justkui väike keeleparlament. Huvitav, kas ÕS saab olla ka allaandmine? See pole etteheide, ent just see küsimus värsket ÕSi uurides tekkis.

Emakeel pole üksnes tõsine aukartust äratav katedraal, vaid ka mäng ja meelelahutus. Mõelgem kas või Keiti Vilmsi sõnasäutsudele või eestikeelsele loomingulisele ristsõnamängule „Scrabble“. Krista Kaera kirjanduse väest kõneleva loengu (avaldatud 2018. aasta detsembris ajalehes KesKus) ainetel – see on tõeline ülemlaul kirjandusele – lisan siia ilusas eesti keeles kirjutatud või laitmatult tõlgitud ilukirjanduse kui kutse vaimsele tantsule, unistama ja kujutlema.

Jean-Pierre Minaudier kirjutab oma raamatus „Grammatika ülistus. Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud“ (tlk Indrek Koff): „Grammatika on ennekõike unistus ja luule! Iga keel kasutab tegelikkusest kõnesse siirdumiseks eri viise, iga keel vaatab maailma isemoodi. Igal grammatikal on oma (sageli ootamatu loogika) ja omad sisemised vastuolud; omad metafoorid, omad kohmakused, omad säravad hetked, ühesõnaga, oma poeetika.“

Keele ratsionaliseerimist peab raamatu autor aga üldjuhul lubamatuks, eriti kui selle taga on poliitika. Nii mõistab ta hukka tapatöö, mille kemalistid 1920. ja 1930. aastatel türgi keele kallal toime panid. Johannes Aaviku keeleuuendus pälvib aga tunnustuse, sest see rikastas eesti keelt.

Nähkem eesti keeles hindamatut varandust, rõõmuallikat, kultuuri ja rahva edu tagatist. Eesti keel elab ja areneb parimal moel siis, kui me seda tahame, lahedalt ja loovalt. Saagu eesti keele kõnelejaid ja ilusat selget eesti keelt iga aastaga aina rohkem!

Artikli aluseks on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne, millega ta esines 18. I 2019 konverentsil „Keeleseadus 30“.