Võrumaa metsades ema ja hundina

Berit Vari

Kristina Viin, Nõtkel elevandisammul. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Maris Kaskmann. Värske Rõhk, 2014. 77 lk. Kunstnikuna eeskätt sürrealistina määratletav Kristina Viin on tunnistanud, et tema piltides on omajagu isiklikku – sedamoodi intiimne näib ka debüütluulekogusse koondatu. „Nõtkel elevandi­sammul” püüab esmalt tähelepanu Maris Kaskmanni kujundusega, on omaette väärtus, et luuleridade ja illustratsioonide autor on sedapuhku sama isik. Visuaalne ja sõnaline poolus moodustavad siin nauditava koosluse, mis kas avardab lugeja jaoks tõlgendusvälja või vähemasti pakub ühest raamatu kujundusest ootamatult intensiivsemat elamust, kui seda harilikult luulekogult tahta võiks.

Kristina Viina kui kujutava kunstniku loomingu tundjal või nüüd siinsest kirjandusliku sürrealistina tutvustamisest juhindujal ei maksa siiski Viina luulestki kõigepealt sürrealismi oodata. Värsiridades leidub küll ilmutuslikke-unenäolisi pilte, kus näiteks juhtsürrealist Andres Ehin reaktiivtsepeliinina luuleminast mööda tuhiseb, ning leidub ka keelemängulisi katsetusi, ent need jäävadki pigem harvadeks eraldiseisvateks proovideks. „Nõtkel elevandisammul” olulisemad märksõnad on naine ja mets. Debüütkogu kätkeb naisena kasvamise kõhklusi, valu ja jõulisi enesesisendusi, et saadakse naiseks, kes elab kõik üle. Nood enesesisendused saavad võimalikuks ritsikasirina saatel kaugel metsatalus Võrumaal, eemal linnast ja kõigest linlikust – sest linnast tuleb põgeneda, linn rebib tükkideks. Metsade pelus oma pisipoega imetledes hakatakse esimest korda tõeliselt nägema oma ema ja vanaema, sääl saab pühaks ja samas käegakatsutavaks esiemade tarkus ja vägi.
Naine olemise ja emaduse üle mõtisklemist silmas pidades võiks seda kogu kõrvutada Veronika Kivisilla „Veronica officinalis’ega” (2012). Mõlemad viivad oma luulemina, naise ja ema kirgliku looduselementidega samastumisega mõtted Valdur Mikita „Lingvistilise metsa” (2013) juurde. Küllap on too metsaskäimine kui puhastusrituaal ka eesti noorte naisluuletajate inspiratsioon ja (võlu)jõud. Kui juba „Lingvistilisse metsa” sai põigatud, meenutan sealset, et Eesti inimene defineerib end maastiku kaudu: „olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene”.* Viina luulekogu kinnitab neid ridu, tema värsside sünnipaigad on geograafiliselt määratletud – nendeks on Raiste, Tartu, Lõõd­la, Ähijärve ja Tsooru. Tundub, et iga paik tähistab ka kindlat ajaetappi. Tartu Karlova üürikorteris elab Toomemäel ja Zavoodis hulkuv eneseotsinguil luulemina, Võrumaal püüab eluga lepitust juba sootuks küpsem minakuju. Sääl Võrumaal õpitakse tarkust olla õnnelik. Ja õnn astub ligi kõige vaiksemas paigas üksikute kaaslaste seltsis, sääl, kus elu näib seisvat ja olemine on ajatu. Nii et kuigi „paar korda elus / mõni erkpunane rong / kihutab sinust läbi / ega tule enam kunagi tagasi” (lk 63), ei ole ses miskit taga nutta, sest „mina ei pea saama / superstaariks / filosoofiadoktoriks / aasta emaks / mina pean jääma ellu [—] elu tõmbetuules / oma nõrkusi / lehviva purjega / pea kohal kuulutamas” (lk 28).
Haaravad on mahukad proosaluuletused „Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul!”, „Elu metsas” ja „Me jutlustame armastust, ometi oleme tapjaiks sündinud”. Esimene nimetatuist mõjub parasjagu spontaanse ja üsna vabade assotsiatsioonidena kirja panduna. Siin väljendub luulemina humoorikas-armas pilk enese progesterooniuimas tegemistele – esmakordselt elus pirukate küpsetamine, esimest korda elus kuduma hakkamine ning hüsteeria ja identiteedikriis sukavardal vea leidmisest. „Elu metsas” kummardab maale kui õigemasse, rohkem päris maailma (tagasi) pöördumist: „elad maal ja suurlinnasid polegi olemas. / new york on ränkraske ulmeromaan / pariis pole veel kujunenudki / valged pestud marlilapid lehvivad protestilippudena tuules [—] jah, praegu on nii: / väike laps räägib emaga lindude keelt / linnu pole veel olemas, lehti ei loe / kõik võib olla. loodus ja süütus / teisel pool kaost” (lk 49).
Viin ei ole noore kunstnikuna, kes oma kirjanduslikud visandid luulekoguks viimistleb, mitte haruldane nähtus (esimesena meenub maalikunstnik Liis Koger). Võib-olla et maastikul, kus teenitult või teenimatult jäävad tähelepanuta nii mitmed eesti (noorte) autorite uudisteosed kui ka ilmsesti samavõrra paljude kunstnike tööd, võimaldab luulekogu formaat säärastel puhkudel küll kaks poolust ühe hoobiga tutvustada, kuid küllap varitseb siin ka oht mõjuda maotu promomisena. „Nõtkel elevandisammul” lugejale antakse aga tänuväärne võimalus peatuda, pildi ja teksti vahele seoseid põimida ja kujundada ehk oma edasisedki ootused veidi autori kunstitöid silmas pidades, nõuda tekstis reaalsusest kaugenemist, enam spontaansust, koguni automatismi (!?) – või siis mitte.

* Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Grenader, 2013, lk 67.