��bik pole luuletaja

Raugaikka j�udnud kodumaine kirjanike liit on pika elu kestel korda saatnud ka j�ledaid tegusid. Pean silmas muidugi stalinlikke aastaid, ent �ks samm h�mmastab veel tagantj�rele oma kirka unikaalsusega: 1954. aastal visati liidust v�lja lastekirjanik Arnold Tulik � joomise p�rast
Jessas, k�rvaltvaataja oli ikka arvanud, et joomine on kirjanikke sekka p��semisel �heks peamiseks eelduseks. Tuliku juhtumi kohta kirjutas toona f�ljetoni Hugo Angervaks, selles on Tulik nimetatud Alfred Tallermaaks, kes iseloomustab kirjanike �hendust nii: �See Kirjanike Liit on lausa r�mps� Ei ole seal �ldse mingit korda. Sekret�r Rebu on veltveebel, aina r�uskab ja kamandab. Lausa kaikamees� Juhatuse liikmed on tolad ja andetud. Ainuke targem mees on Ants Pendel, aga ka tema on viimasel ajal n�ssuks muutunud��
Muidugi oli joomise p�rast kirjaniku karistamine juhm ja ohtlik pretsedent ka �leliidulises ulatuses. Sest kui eesti kolleegide j�lgedes astunuks vene kirjanike organisatsioon, poleks j��nud seal kivi kivi peale. Ehk teisis�nu, vene kirjanikke esindanuks ametlikult veel vaid juudid. Samas, juudisoost literaate oli Venes ja teistegi liiduvabariikide kirjanike seas sedav�rd hulgaliselt, et ega n�ukogude kirjandus veel hukkunuks. 1934. aastal peetud esimesel n�ukogude kirjanike kongressil kuulus n�iteks Moskva delegatsiooni 91 venelast ja 57 juuti, Ukraina NSV esinduses oli 22 ukrainlast ja 17 juuti jne.
Vapustav n��d m�elda, millist autoriteeti kirjanike liidud n�ukogude aegu omasid. Vaatamata nende sigadustele. Iga noorkirjutaja ihkas kirjanike �hendusse p��seda. See hetk, mil su liikmepiletisse laksatati pitsatij�lg, tegi sust pilgupealt kirjaniku. Sekund enne polnud sa veel keegi. Kirjanike liidu liikmestaatus oli v�luvits, mis avas kirjastuste ja nomenklatuursete k�rtside uksed, t�stis sind �hel hoobil kirjanduslike �likute k�rvale.
N�ukogulikule Parnassosele sangarlik p�rgimine dramatiseeris sageli terveid inimsaatusi. Liigutavaks n�iteks v�ib tuua viiek�mnendate aastate vene poetessi Ksenja Nekrassova. T�druk s�gavast perifeeriast, kes seigeldes j�udis Moskvasse, kus ta aga sissekirjutust ja elukohta leidmata ��bis juhuslikes paigus, sageli linnal�hedastes vaksalites, et igal hommikul elektrirongiga suurde linna logistada, alandada end ajakirjatoimetustes, n�lgida, kirjutada pargipinkidel paberilipakaile hingestatud v�rsse. Tutvunud litinstituudi tudengitega, tunnistas Ksenja neile lihtsameelselt, et tal on vaid �ks leegitsev unelm � p��seda kord kirjanike liitu. Mitmed alternatiivsed noored poeedid suhtusid maaneiu naiivsesse unistusse pealtn�ha p�lastavalt, ent sisimas polnud neilgi muud eesm�rki. Jevgeni Jevtu�enko m�letab, kuis nad rahatut ja r�balais Nekrassovat toitsid, katsid ja iroonilis-hellitavalt Ksju�aks kutsusid. N��dki veel kostub Jevt�enko intonatsioonist �leolevust, silmakirjalikku kaastundem�ngu. Ksju�a oli toona tunnustusele r�hkivatele noorliteraatidele kui koduloom.
Ksenjal polnudki peatselt kuuek�mnendate l�rmakaks p�lvkonnaks t�usvate noorte pealinlastest poeetidega midagi �hist. Jevtu�enko r�nk egotsentrism oli talle olemuslikult v��ras. Nekrassova kirjutas siiraid, helgeid, lapselikke v�rsse, ta ei kippunud kuulutama �hiskondlikke k�mavaid s�numeid. Ta tundis r��mu argistest asjadest, n�iteks pargiteel uitamisest, inimestest, kes talle vastu trehvasid: n�e, lastearst sammub / Gioconda naeratus huulil�
Pole ime siis, et ilmatargad, stalinismist vabanenud noored julged luuletajad, talle �lalt alla p�rnitsesid. Hiljuti leidsin David Samoilovi p�evikutest 10. mail 1954. aastal tehtud m�rkme: �K�is K. Nekrassova. Luule ilma m�istuseraasuta on v�sitav. Vikerkaar ei saa asendada maalikunsti, ��bikulaul muusikat.�
Ometi leidus ka Ksju�ale kaasatundjaid. Jaroslav Smeljakov p�hendas Ksenjale hella luuletuse, milles Smeljakov kinnitab, et talle ei l�he korda k�iksugu kaunitarid, nende l�hna�lid ja peen pesu, tema luuletusse astub Ksenja Nekrassova, armetu �lgk�bar peas, k�ljes s�ngete keldrite ja p��ningute h�ng jne.Vahel �nnestus Nekrassoval avaldada v�rsse m�nes ajakirjanumbris ja need m�jusid kui s��tud p�ikeselaigud loosungitest tulvil seinal. Kolm aastat enne surma �nnestus tal seletamatul kombel avaldada luulekogu ��� arbuusiv�ljal�. Teine raamat j�i poetessi eluaegu k�sikirja, l�pp tuli aastal 1958, mil Ksenja oli 46aastane. Tema unelm p��seda kirjanike liitu ei t�itunudki.
Hiljem on tr�kitud ta luulet mitmetes kogudes, lihtsate pealkirjade all �Minu luule�, �Saatus� v�i �Olen osa Venest�. Kuid autoriteetsetest leksikonidest harilikult Ksenja nime ei leia. On k�ll hulk Nekrassoveid, Nikolai, Viktor ja Vsevolod, aga Nekrassovat netu. Sovetliku kirjanike liidu morn j�relm�ju kestab veel.

VAAPO VAHER