Variser

Jeesus ja variserid (Gustave Doré, 1866)

Piibel

• Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna.

14 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te neelate alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitate palvetused pikaks! Seepärast te saate seda rängema kohtuotsuse.

15 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete.

• Matteuse evangeelium, 23:13-15

• Jeesuse rääkimise aegu palus keegi variser teda enese juurde lõunale. Jeesus läks sisse ja istus maha.

38 Variser imestas, et ta enne lõunasööki käsi ei pesnud.

39 Aga Issand ütles talle: "Teie, variserid, puhastate nüüd karika ja vaagna küll väljastpoolt, teie sisemus aga on täis rüüstet ja kurjust.

40 Te mõistmatud, eks see, kes on teinud välispidise, ole teinud ka seespidise?

41 Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas!

42 Kuid häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohusest ja Jumala armastusest! Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse.

43 Häda teile, variserid, et te armastate esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel!

• Luuka evangeelium, 11:37-43

Proosa

• Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..."

Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmaskulmud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud nägu tõmbus muigele, otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues ülikonnas, mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need tööst ja vanadusest mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende südamed kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele variserile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle matusekõnega, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)

• Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil õndsaks saada ja andsid sellega temale oma õnnistuse. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab viirukit või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

• Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015