Vanne

Vanne on kindlaksmääratud sõnastusega tõotus, mis on esitatud tunnistajate juuresolekul.

Proosa

Lord Ruthveni elujõud vähenes kiiresti. Kahe päeva pärast tekkis gangreen ja surm näis lähenevat kiirete sammudega. Tema käitumine ja väljanägemine ei muutunud, ta ei näinud tajuvat valu ega teda ümbritsevat ruumi, kuid viimase öö saabumisel muutus tema meel silmnähtavalt rahutuks ja tema pilk peatus sageli Aubreyl, kes pakkus talle erakordselt innukalt kõiksugust käepärast abi.

"Aita mind! Sinu võimuses on mind päästa, sa võid teha palju rohkemgi. Ma ei pea silmas mitte elu, sest mu surm ei häiri mind rohkem kui hariliku päeva õhtusse jõudmine. Aga sa võid päästa mu au, oma sõbra au."

"Kuidas? Ütle mulle, kuidas? Ma olen nõus tegema ükskõik mida," vastas Aubrey.

"Mulle piisab vähesest… mu eluvaim on hääbumas… ma ei saa kõike seletada… aga kui sa varjaksid kõike, mis sa minu kohta tead, siis jääks mu au maailma silmis rüvetamata… ja kui mu surm jääks Inglismaal mõneks ajaks saladuseks… ma… ma… ainult elu."

"See jääb saladuseks!"

"Vannu!" karjatas surija ja ajas end meeleheitlikult istukile. "Vannu kõige nimel, mida su hing kalliks peab ja mida su loomus kardab! Vannu, et aasta ja ühe päeva jooksul ei räägi sa ühelegi hingele minu kuritöödest ega surmast, mis iganes ei juhtuks või mida iganes sa ei näeks." Mehe silmamunad näisid silmakoobastest välja hüppavat.

"Ma vannun!" ütles Aubrey ja lord Ruthven vajus naerdes padjale tagasi ega hinganud enam.

Kui ta seisis parajasti üksinda saalinurgas, pööramata vähimatki tähelepanu ümbritsevale elevusele, meenutades seda, kuidas oli esimest korda selles samas salongis näinud lord Ruthvenit, tundis ta ühtäkki, et keegi haaras tal käest ja ta kõrvus kõlas hääl, mida ta liigagi hästi tundis: "Ära unusta vannet." Tal ei jätkunud julgust, et ringi pöörduda, kartes näha vaimu, kes talle kallale hüppab, kui ta märkas veidi eemal seda inimkuju, kes oli köitnud ta tähelepanu siinsamas, esimesel korral, mil ta saabus seltskonda. Ta vahtis üksisilmi, kuni jalad läksid nii nõrgaks, et ei tahtnud teda enam kanda, Ta nõustus toetuma ühe sõbra käele, trügima läbi rahvahulga ja istuma tõlda ning sõitma koju. Ta kõndis oma toas närviliselt edasi-tagasi ja surus kätega meelekohtadele, otsekui kartes, et mõtted purskuvad ajust välja. Lord Ruthven oli jälle olnud kohal… pistoda… antud lubadus… Ta küttis end üles ega suutnud uskuda, et see oli tõsi… surnud tõusevad üles!
Mida rohkem Aubrey mõtles, seda segasemaks kõik tema jaoks muutus. Tema vanne häiris teda… kas pidi ta lubama nüüd koletisel vabalt ringi uidata ja külvata surma ta oma silme ees ja nende hulgas, keda ta pidas kõige kallimaks. Kas ei tohtinud ta nüüd deemonile vastu astuda? Ka ta enda õde võis lordi ohvriks langeda. Aga isegi siis, kui ta murrab tõotust ja avaldab oma kahtlused, kes teda usuks?
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

[Athos:] "D'Artagnan, ma armastasin sind nagu oma poega, Porthos, sinuga magasime kümme aastat külg külje kõrval. Aramis on teie, nagu minugi vend, sest ta armastas teid, nagu mina praegugi teid armastan ja alati armastan. Mis võib meile tähendada kardinal Mazarin, meile, kes me trotsisime sellise mehe kätt ja südant nagu Richelieu? Mis tähendab meile see või teine prints, meile, kes me säilitasime ühele kuningannale tema krooni? D’Artagnan, ma palun teilt andestust, et ristasin eile teiega mõõgad. Aramis vabandab niisamuti Porthose ees. Ja nüüd vihake mind, kui suudate. Mina aga, vannun seda, tunnen teie vihast hoolimata teie vastu ainult lugupidamist ja sõprust." (lk 296-297)
"On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.

Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest risti, mis rippus tal kaelas pärlnööri otsas.

"Minul on," ütles ta.

"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see tõotus sobib teile?"

"Jah!" vastasid kõik ühest suust.

"Ah, reetur!" sosistas d'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde'i daami krutsifiksi juures!" (lk 298)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

"Tõepoolest," oli Sammalhabe sõpradega ühel meelel. "Ka mulle tundub, et tegelikult olid need kassikesed tohutult armsad. Praegu ei saa ma enam üldse aru, kuidas me võisime nii suurepärase kassikarja sinna üksikule saarele maha jätta."

"See oli südametu temp," ütles Kingpool. "Aga võib-olla õnnestub meil seda veel heaks teha."

"Me peame selle heaks tegema," hüüatas Muhv. "Kui me oma vangipõlvest veel kunagi pääseme, siis on meie kohuseks ka kassid ära päästa."

"Kinnitagem seda vandega!" läks Kingpool hoogu. "Anname tõotuse, et pääsemise korral pühendame kogu oma jõu ja mõistuse kasside vabastamiseks!"

Teised olid selle ettepanekuga täielikult päri.

"Hiilgav mõte," ütles Sammalhabe. "Tõotuse andmine vähendab meil südametunnistuse piinu ja pealegi on see ainuke asi, mis me praegu saame kasside heaks ära teha."

Pidulikult võtsid naksitrallid üksteisel käest kinni. Nende näod muutusid pühalikuks ja nad püüdsid endile silme ette manada üksikul järvesaarel vaevlevate kasside kannatusi. Ning siis andsid nad tõotuse. Nad lubasid, et ei unusta kasse mitte kunagi, et nad edaspidi — kui ainult rotivangistusest pääsevad — on kasside vastu alati armastusväärsed ja tähelepanelikud ning et nad ei puhka enne, kui kõik kassid on saare pealt tagasi toodud.

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 148-149

Tõotan, et ma:

/---/

ei armu kellessegi järgnevaist: alkohoolikud, töönarkomaanid, suhtefoobikud, inimesed, kel on juba tüdruksõber või abikaasa; naistevihkajad, suurushullustuse all kannatajad, šovinistid, tunnetega manipuleerivad sekspluataatorid või muiduelajad, perverdid;

/---/

ei noruta sellepärast, et mul pole peikat, vaid arendan välja sisemise tasakaalu ja autoriteetsuse ning tunnetan end kui sisukat, täiuslikku naist ilma meessõbrata, sest see on parim viis meessõpra omandada.

/---/

vähendan tselluliidivastase dieedi abil puusaümbermõõtu 3 tolli võrra (s.o. 1,5 tolli mõlemalt puusalt)

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 8-9

Porgand tõusis püsti ning võttis kiivri peast. Ta silus juukseid. Siis tõstis ta parema käe.

"Tõstke ka oma parem käsi," ütles ta. "Ee... see on see konstaabel Angua poolne käsi, konstaabel Detritus. Ja korrake minu järel..." Ta sulges silmad ja ta huuled liikusid hetke hääletult, nagu loeks ta tähti, mis olid tema kolba siseküljele märgitud.

""Mina koma nurksulg noorsõduri nimi nurksulg koma"..."

Ta noogutas neile. "Korrake järele."

Nad vastasid kooris. Angua üritas naeru alla suruda.

""... vannun pühalikult nurksulg noorsõduri eelistatav jumalus nurksulg nimel...""

Angua ei suutnud Porgandile otsa vaadata.

""... et pean kinni Ankh-Morporki linna Seadustest ja Määrustest, teenin avalikku huvi ning kaitsen Tema Majesteedi sulg valitseva monarhi nimi sulg alamaid..."

Angua üritas koondada pilku Porgandi kõrva taga asuvale punktile. Lisaks kõigele muule oli Detrituse kannatlik monotoonne hääl kõigist teistest juba paarikümne sõna võrra maha jäänud.

""... hirmuta koma eelistuseta koma või kartuseta isikliku tervise pärast semikoolon jälitada kurjategijaid ja kaitsta süütuid koma ohverdades oma elu koma kui eelpool mainitud kohustus seda nõuab koma aidaku mind sulg eelpool mainitud jumalus sulg punkt Jumalad hoidku Kuningat kaldkriips Kuningannat sulg kriipsutage läbi ebasobiv variant sulg punkt.""

Angua rahunes tänulikult, kuid nägi siis ikkagi Porgandi nägu. Kaprali põskedel läikis midagi, milles võis eksimatult ära tunda pisarad.

Terry Pratchett, "Relvis mehed", tlk Kaaren Kaer, 2003, lk 35-36

"Aa? Te olete tõotusele alla kirjutanud?" küsis Sacharissa.

"Tapamajade tänava zaalis," ütles Otto võidurõõmsalt, "kus ma käin iga nädal ühislaule laulmas, teed joomas, zaiakesi söömas ning pidamas sisukat festlust zellest, kuidas rangetest juhtnööridest kinni pidada ja hoiduda kindlalth isegi kehafedelike theemat puudutamast. Mina pole enam mingi loll fereimeja!"

"Mis te arvate, härra Heamägi?" küsis William.

Heamägi sügas nina. "Jäägu see sinu otsustada," ütles ta. "Kui ta midagi mu poistega üritab, peab ta hakkama oma jalgu otsima. Mis tõotus see on, millest siin räägiti?"

"See on Uberwaldi Karskusliikumise tõotus," seletas Sacharissa. "Vampiirid kirjutavad alla ja ütlevad vandega lahti inimvere..."

Otto judistas ennast. "Meie eelistame öelda "f-tähega asi"."

"Sellest v-tähega asjast niisiis," parandas Sacharissa. "See liikumine on muutumas väga populaarseks. Nad teavad, et see on nende ainuke võimalus." (lk 102)

Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007

Kujutluses ülendatud armastus kaldus olema kõrgromantismi valem apokalüpsise, revolutsiooni teostumise totaalse lõppvormi jaoks, mis taandati nõnda oomeniks või tõotuseks. Miski ei saa olla luulele raskem koorem ning kõrgromantism, mis oma hämmastavates ambitsioonides riskis kõigega, pidi paratamatult kaotama peaaegu sama palju, kui ta selle püüdlusega võitis. Nägemus, mis pidi saama järjepidevaks, muutus hoopiski Heade Hetkede katkendlikuks talletamiseks, mille elusust ohustas kalduvus jätta neid meelde juba enne nende möödumist.
- Harold Bloom, "Romantiline luule", 1997, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 142-150 (lk 146)

Välislingid