Raibe

Luule

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
  Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
  üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
  kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
  märg mädast oli rohuvaip.
...
Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas -
  see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust - nii väga lehk meid vaevas,
  et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
  kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
  kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
  nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
  uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikset muusikat võis kuulda, nagu ojal
  või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
  vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
  kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
  eskiisiks jäänud kunstiteos.

• Charles Baudelaire, "Raibe", tlk August Sang, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 29-30

Metssead silmini adruvallis
tuhnimas, turris karv.
Otse sigade taga on meri
ja merel luigeparv,

elav unelm, mu emaemade
õmmeldud seinavaip.
Vanal kuldil on parajasti
lõugade vahel üks raip.

Lindude väärikas liuglemine.
Loomade matsuvad suud.
Läppunud traani järele lehkavad
pehkinud loivaluud.

Lootusetult loomulik loodus!
Mis asju küll kokku sead?
Meri, lõokesed, hülgeraibe,
lumi, luiged ja sead.

• Aleksander Suuman, "Vilsandi märts" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 110