Nipsasi

Proosa

• Enamiku austerlaste silmis olid "japaneesid", nagu neid siin nimetati, naljakad kollased mehikesed, kelle jumalik ettenägelikkus oli loonud, et nad valmistaksid ilusaid nipsasju ja siidi, peaksid kirsiõite püha, rõõmustaksid eurooplasi ilusate geišadega ning oleksid operettide teemaks.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 1981, lk 33

• Mu pilk libises mööda seinu, mis olid näinud palju eraelu, võib-olla koguni mitme põlvkonna vältel. Nägin nipsasju, mis olid korralikult ja läbimõeldult paigutatud ja mis nüüd olid mõttetud, sest nad ei ilustanud ega garneerinud enam midagi.
  • Mati Unt, "Via regia", "Valitud teosed" 2 (1985), lk 105

• Tegelikult oli see mitmes mõttes kena tuba. Isegi need hanesitakarva seinad olid küllaltki ilusad. Julie'l oli niisuguste asjade peale hea nina. Tuba oli laitmatult puhas, moodne ja kindla maitsega sisustatud, täis lilli ja ilusaid väikesi nipsasju. (Simon oli kindel, et Julie ei nimetanud neid nii, aga need nad just nimelt olid — nipsasjad.)
  • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 59

• ... alati tahaks teada tervet lugu.

Ja see lugu algab töölaudadega.

See on professionaali töölaud. On selge, et see kuulub isikule, kelle jaoks töö on kogu tema elu. Leidub küll... inimlikke nüansse, kuid need on niisugused inimlikud nüansid, mida lubab kasutada kohusetunde ja rutiini kõleda maailma karm kord.

Suurem jagu neist nüanssidest peitub ainsas tõelises värvikillus sellel must-hallil pildil. Selleks on kohvikruus. Kusagil tahtis keegi teha sellest lustaka kruusi. Sellel on üsna äratundmatu pilt mängukarust ja kiri "Maailma parimale vanaisale", ning sõna "vanaisa" pisut teistsugused tähed ütlevad selgelt, et see kruus on pärit säärasest müügiputkast, kus selliseid kruuse on sadu ja kõik nad kinnitavad, et nad on mõeldud maailma parimale vanaisale/isale/emale/vanaemale/onule/tädile/tühikule. Sellist tobedat nipsasja peab kalliks ainult isik, kelle elus muud on väga vähe.

• Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, 2014, lk 5-6

• Emma elab kahekümnenda linnaosa selles kvartalis, kus mahajäetud majad on muudetud ökoloogilisteks lastesõimedeks. Ta elab väikeses majas, mis on sisustatud sellise maitsega, et seal viibides hakkab peaaegu paha. Tekib tunne, et nipsasju ja patju täis elutuba on mõeldud pigem kadeduse tekitamiseks kui selleks, et seal saaks lõõgastuda.
  • Leïla Slimani, "Hällilaul", tlk Sirje Keevallik, 2018, lk 50