Neandertallased

Oletades, et peale uksehingede on põhjust rääkida inimese hingest, siis tekib kohe küsimus, et kui inimesel on hing, kas siis kassil on ka. Budist ütleb, et on. Kristlane ütleb vist, et ei ole. Kas neandertallasel oli hing? Need asjad lähevad pikapeale omavahel vastuollu. Vastuvaidlematu on aga inimese suur vajadus elu järele pärast surma. Tundub, et ilma peremeheta universum on üks kõle koht, aga mina olen sellega ära harjunud. Saab ka niimoodi elada.
- Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

Oop ütles Carolile: "Teid paneb vist imestama, et üks barbaarne neandertallane võib keelega nii ladusalt ümber käia nagu mina?"

"Mitte ainult ei pane imestama," vastas Carol. "Lausa hämmastab."

"Oop on viimase kaheteistkümne aasta jooksul neelanud endasse rohkem teadmisi kui enamik tavalisi inimesi," seletas Maxwell. "Ta hakkas õigupoolest lasteaiast peale ja töötab nüüd oma doktoritöö kallal. Ja huvitav on see, et ta kavatseb samamoodi jätkata. Võiks öelda, et ta on üks meie kõige silmapaistvamaid elukutselisi üliõpilasi." (lk 198)

Ta [Alley Oop] tõstis käe oma karvase rinna juurde ja kratsis seda tömpide sõrmedega ägedasti.

"Te ei pruugi nii kohkunud nägu teha," ütles ta Carolile. "Ma sügelen. Mina olen tahumatu looduslaps, seetõttu ma kratsin ennast. Ja ma ei ole ihualasti. Mul on lühikesed püksid jalas."

"Ta on küll kodustatud," ütles Maxwell, "aga alles hiljaaegu." (lk 200)

[Alley Oop:] "Selle kultuuri juures on kõige mõnusam asi toiduküllus," kuulutas ta. "Vanadel hallidel aegadel olid meil oma paremad ja halvemad päevad. Püüdsime mastodoni kinni ja sõime oksendamiseni, siis sõime veel ja …"

"Ma kahtlen," sõnas vaim hoiatavalt, "kas see on õhtulauas kõige sobilikum teema."

Oop heitis Carolile pilgu.

"Seda vähemalt peab minu auks ütlema," lausus ta, "et ma olen siiras. Kui ma pean silmas oksendamist, siis ma ka ütlen oksendamine, aga mitte antiperistaltika." (lk 201)

Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala", sari: Põnevik, Tallinn: Eesti Raamat, 1989

Deveney pöördus miss Fellowesi poole. "Te võib-olla ei oska aimatagi, preili, kuid juhtumisi olete te esimene tsiviliseeritud naine ajaloos, kes hoolitseb neandertallasest lapse eest." (lk 44)
Miss Fellowes tundis, et asi libiseb tal käest. Ta ütles palju vähema enesekindlusega: "Te oleksite võinud mulle öelda."

"Ja teie oleksite keeldunud kohta vastu võtmast? Kas te nüüd siis keeldute?" Mees vaatas teda külmalt, samal ajal kui Deveney jälgis teda toa teisest otsast ja neandertali laps, olles piima ära limpsinud ja taldrikugi puhtaks lakkunud, vaatas oma märja näo ja suurte igatsevate silmadega talle otsa.

Poiss osutas piimale ja äkki pahvatas välja lühikese häälterea, mida ta mitu korda kordas; see rida koosnes kurguhäälikutest ja keerulistest keelelaksutustest.

Miss Fellowes sõnas imestunult: "Noo, ta räägib!"

"Muidugi," ütles Hoskins. "Homo neanderthalensis ei ole tõeliselt eraldiseisev liik, vaid pigem Homo sapiens’i alamliik. Miks ei peaks ta rääkima? Arvatavasti nõuab ta veel piima." (lk 44-45)

Hiljem, päeval, ilmusid ajakirjanikud.

Miss Fellowes hoidis poissi süles ja see klammerdus kogu jõust tema külge, kui nad avatud uksel kaamerad käima panid. Sigin-sagin hirmutas poissi ja ta hakkas nutma, aga möödus tervelt kümme minutit, enne kui miss Fellowesil lubati tagasi tõmbuda ja poiss teise tuppa viia.

Sealt ilmus ta uuesti pahameelest õhetavana, marssis nukumajast välja (esimest korda kaheksateistkümne tunni vältel) ja sulges enese järel ukse. "Ma mõtlen, et te saite nüüd küllalt. Mul kulub üsna palju aega, et teda jälle rahustada. Minge minema."

"Muidugi, muidugi," ütles härra "Times-Herald’i" juurest. "Aga kas see on tõepoolest neandertallane või on siin tegemist mingisuguse pettusega?"

"Ma kinnitan teile," ütles äkki Hoskinsi hääl kusagilt tagantpoolt, "et see ei ole pettus. Laps on tõeline Homo neanderthalensis."

"On ta poiss või tüdruk?"

"Poiss," sõnas miss Fellowes lühidalt.

"Ahvipoiss," ütles härra "Uudiste" juurest. "Vaat mis meil siin on. Ahvipoiss. Kuidas ta käitub, õde?"

"Ta käitub täpselt nagu ikka väike poiss," nähvas miss Fellowes, kes pahanenult asus kaitsesse, "ja ta ei ole ahvipoiss. Ta nimi on … Timothy, Timmie — ja oma käitumiselt on ta täiesti normaalne." (lk 50)

Hoskins pistis käed taskusse ja seletas: "Kümme aastat oleme töötanud kitsastes oludes, pennhaaval kapitali kokku kraapides, kust aga iganes saime. Me pidime ettevõtte ühe suure sensatsiooniga esile paiskama. Kaalul oli kõik või mitte midagi. Ja kui ma ütlen ettevõte, siis ma seda ka mõtlen. Katse tuua siia neandertallane neelas iga sendi, mis me olime suutnud laenata või varastada — jah, osa rahast oli varastatud — teiste projektide jaoks määratud fondidest, kasutasime neid ilma loata antud otstarbeks. Kui see eksperiment ei oleks õnnestunud, oleksin ma olnud omadega läbi."

Miss Fellowes küsis järsult: "Kas sellepärast ei olegi lagesid?"

"Mis?" Hoskins vaatas üles.

"Kas lagede jaoks ei jätkunud raha?"

"Einoh, see ei olnud ainus põhjus. Me ei teadnud tegelikult ette, kui vana see neandertallane just olla võiks. Me suudame ajas ainult kobamisi tabada, ja ta oleks võinud olla suur ja metsik. Oli olemas võimalus, et meil tuleb temaga tegeleda teatavast kaugusest, nagu puuri pandud loomaga." (lk 52-53)

Isaac Asimov, "Inetu poisike" ("The Ugly Little Boy"), tlk Linda Ariva, rmt: "Lilled Algernonile", Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid, sari: Ajast aega, Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 33–77

Ma harjusin Kralefsky ilmvõimatute lugudega sedavõrd ära, et kui ta mulle haruharva mõne veidigi tõemaigulise loo rääkis, jäin teda uskuma. See sai talle saatuslikuks. Ühel päeval rääkis ta mulle, kuidas ta noore mehena Pariisis viibis ja õhtul jalutades põrkas kokku tohutu mehevolaskiga, kes kippus kellelegi Daamile liiga tegema. Kralefsky, kelle härrasmehetunded olid riivatud, koksas volaskile sedamaid jalutuskepiga vastu pead. Mees osutus Prantsusmaal meistriks maadluses ja nõudis otsekohe oma solvatud au eest rahuldust. Kralefsky soostus. Mees tegi ettepaneku, et nad kohtuvad matil ja peavad matši maha. Kralefsky soostus. Päev määrati kindlaks ja Kralefsky alustas treeninguid ("taimetoit, rohkesti kehalisi harjutusi"), ja kui suurpäev kätte jõudis, tundis ta end olevat üliheas vormis. Kralefsky vastane, kes kirjelduste järgi oli nii kehaliselt kui ka vaimselt üsnagi neandertallase mõõtu mees, märkas üllatusega, et tema vastas on võrdväärne jõud. (15. ptk "Alpikannimetsad", lk 207)
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, Tallinn: AS RKE, 1994