Nahk

Proosa

"Soo, soo! See noorhärra võima siis vist üks hea härra olema?"

"Mina ei tea. Mina ei ole kuulnud, et keegi härra hea oleks olnud."

"Aga kui üks noorhärra, nagu see, kellest me kõneleme, toapoisi lugema õpetab, kas see ei olema headus?"

"Kui tal selle eest terve nahk, toapoisi oma aga katkine, siis on see tasumine."

Juhan Liiv "Vari" (1894)

Madu kasvab, vahetades nahka. See on teadusprogressi täpne sümboolne väljendus. Selleks et jääda truuks iseendale, peab kultuuri arenemisprotsess õigel ajal järsku muutuma. Vana nahk muutub kitsaks ja enam ei kaitse, vaid takistab kasvu.
- Juri Lotman, "Mitte-memuaarid", tlk Malle Salupere. Akadeemia nr 4/2007

Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende nahk muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel silmad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid voodi juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. Arsti kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest ja õlgadest.
Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on ju see ainult üks laatsaret, ainult üks palat, – Saksamaal on leidub neid sadu tuhandeid, Prantsusmaal sadu tuhandeid. Venemaal sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.
- Erich Maria Remarque, "Läänerindel muutuseta", X peatükk, tlk Viktor Tomberg, lk 187

Mu nahk on kahvatu nagu äsja noaga poolitatud kartul. Pooleks lõigatud kartulil on ka samasugune üllatunud välimus. (lk 13)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Luule

Luuletuse nahk on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes.
- Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28

Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
üks neeger põldu künnab härjaga.
Me nahk on valge ja me teame -
me peame kohvis vaid suhkrut segama.

Jaan Tätte, "Kutse Guatemaalasse" (tuntud lauluna Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses)

Mitte minu nahk,
vaid ema ja isa nahk.
See meie ühiste laste nahk,
seega mu mehe esivanemate nahk.

Selle piimvalge lina sisse mähkun —
hernehirmutis tontlik kadrisant.

Ma nahast välja ei poe,
pistan vaid ninaotsa,
see lõhn,
see lõhn
paneb teistpidi käima mu vere,
sinise ja kuuma.

Liepa Rūce, "* Mitte minu nahk...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 198

Vanasõnad

Arg koer hoiab nahka.
Arg koer nahka ei müü.
Arg koer, terve nahk.
Julge koer müüb vahel naha.
Kui võõras nahk ees, lõikab kahe kaustatäie, kui oma, ei lõika rihmagi.
Küll vasika nahk viiakse turule niisama kui härja nahk.
Mida higisem nahk, seda magusam leib.
Noor nahk venib, vana rebeneb.
Võõrast nahast kerge kingi lõigata.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid