Muusikatööstus
Muusikatööstus on majandusharu, mis toodab peamiselt fännikaupu ja mittemuusikute autoriõigusi, kuid protsessi kõrvalproduktina ka väiksemas koguses muusikat.
Proosa
[muuda]- Kogu selle sagimise üks põhjus oli see, et suurel osal kogu kontinendist oli palju teisi inimesi, kes eelistasid raha teha ilma igasuguse tööta, ning kuna muusika plaadistamise tööstus ei olnud Kettal veel areneda jõudnud, siis tuli neil pöörduda banditismi vanemate, traditsioonilisemate vormide poole.
- Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999, lk 100
- Lõpuks jõuame ka kontseptuaalsete küsimusteni – mis asi on Eesti muusika. Lihtne on seda teada siis, kui kõik looga seotud osapooled on Eestist. Keerulisem on aga sel juhul, kui näiteks laulja on Eestist, kuid produtsent ja viisikirjutaja on pärit hoopis teistest riikidest – sellisel juhul on keeruline kehtestada, mis riigi looga on tegemist.
- Samas on kogu aeg olnud nii, et vähesed teenivad palju ning enamus ei teeni mitte midagi. Kui kunagi oli nii, et vähesed jõudsid plaadilepinguni ja said oma muusika kuulajateni viia, siis tänapäeval suudavad oma muusikat salvestada palju rohkemad ja ka need, kellel plaadileping puudub.
- Peaksime mõtlema ka sellele, et mis asi üldse on edulugu – tihti on kuulda, et edulood oleks justkui need, kellest kirjutavad UK muusikakriitikud ja USA laiatarbemeedia, näiteks Lady Gaga või Arvo Pärt. Tegelikkuses on ka latvade all elu.
- Seega pole mitte kõik heliplaadid tehtud müügiks ega mõeldud raha teenima.
- Rängalt eksivad need, kes kuulutavad, et heliplaatide aeg on lõplikult läbi ja tegemist on anakronismiga, sest tulevik on netivoogudes heljuvate failikeste päralt.
- See võib mingil määral olla tõsi popmuusikas, kus praegu populaarset esinejat ümbritseb kunstlikult tekitatud meediatähelepanu pilv, millesse teatava regulaarsusega ilmuvad artisti uued hitiks pürgivad lood kui väikesed sähvatused. Spotify playlist'idesse kaovad üksikud hitikandidaadid teiste samasuguste vahele kergesti ära. Albumid (isegi kui need on saadaval üksnes digitaalsel kujul ehk mittemateriaalsena) paistavad palju rohkem silma ja jätavad endast ajas püsivaimaid märke.
- [---] Pealegi on heliplaadi tegemine ju alati üksjagu pingutus: lauljad harjutavad ennast heasse vormi, salvestatakse, tehakse plaadikujundus, levitatakse... Võib-olla oleks lihtsam sellega mitte tegeleda, kui pole just tegemist plaadifirmaga, kuid ometi plaadid ilmuvad ja seda kannustab mingi tung.
- Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17