Kirjakandja

Proosa

Aubrey pidi nii paljude traagiliste sündmuste tõttu peaaegu murduma, ta kartis, et see daam oli langenud samuti Ianthe hukutaja ohvriks. Ta muutus süngeks ja sõnakehvaks ning tema ainukeseks hobiks kujunes postipoiste tagantkihutamine, otsekui kavatseks ta päästa kellegi endale kalli inimese elu.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Ta jooksis välja tee peale.

"Ole kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."

Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.

"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.

"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"

"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.

"Miks ma ise kirja ei võta? Kas mina peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!" (lk 122)

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

Vahel sõitis Tšaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile šokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena. (lk 8)
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

Isa sosistas, et kirjakandja on toriseja mees, kes ei räägi muust kui oma haigusest. Aga mina ei saanud isa uskuda, sest kirjakandja naeratas mulle nüüdki, kui ütlesin, et tundsin ta ära ja et ta tegi lapsepõlves mulle palju rõõmu kirju tuues. Tol ajal ei pistetud kirju postkasti. Kirjakandja helistas ukse taga ja alles siis, kui keegi ei tulnud uksele vastu, pani posti postkasti. (lk 37)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007