Kabaree

Proosa

• Pool üksteist... Juba jälle olen valmis liiga vara. Semu Brague, kes mulle miimikarjääri algusaegadel toeks on olnud, heidab mulle seda alalõpmata ette talle omases mahlakas keeles:

"Va tantsijahakatis sihuke! Sul oleks nagu tuli sealsamuses kohas. Kui sind kuulata, peaksime end grimmiga möslama juba pool kaheksa, õhtuoodet mugides..."

Kolm aastat teatris ja kabarees pole mind selle koha pealt kriipsugi muutnud, olen ikka valmis liiga vara. (lk 19, romaani algus)

• Jadin on nooruke laulja, sedavõrd algaja laval, et tal pole olnud isegi mahti blondeerida oma kastanikarva juuksepuhmakat; ühe hüppega agulibulvarilt kabareelavale maandunud, jääb tal ootamatust võimalusest teenida laulmisega kakssada kümme franki kuus hing kinni. Alles kaheksateistaastane. Õnn (?) on talle halastamatult sülle kukkunud ja alateadlikult kaitseb ta ennast riukaliku saatuse eest nii küünarnukkide kui põikpäiselt tõrjuva olekuga.

Sestap laulab ta edasi nagu tänavalaulja, andmata endale aru, et laulda võib ka teisiti. Rõhub lihtsameelselt oma käredale, kuid sellegipoolest vapustavale kontraaldile, mis muide klapib hästi tema lapselikult mossis ja rõõsa röövlitüdruku näolapikesega. Ent just sellist, nagu ta parajasti on - jumal teab kust soetatud talle liiga pikk kleit seljas, lainesse sättimata kastanikarva salkudega, üks õlg justkui pesukorvi raskuse all madalamal kui teine, karvaude huule kohal jämedast puudrist valge -, publik jumaldabki. (lk 28-29)

• Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010

• Nad rääkisid saagist, mis tõotas saada erakordne, ületada kaugelt kõik endised. Ja et kakaohinnad pidevalt tõusid, siis tähendas see veelgi suuremat rikkust, õitsengut, küllust. See tähendas kolonelide laste õppima minekut suurte linnade kõige kallimatesse kolledžitesse, uusi perekonnaelamuid uutes hiljuti rajatud tänavais, Riost tellitud luksusmööblit, tiibklavereid saalide ehteks, mitmesuguste kaupluste arvu suurenemist, äritegevuse tõusu; tähendas, et kabareedes voolab ojadena viin, et iga laevaga saabub naisi, et baarides ja hotellides käib kõrge mäng, lühidalt, tähendas progressi, toda paljukõneldud tsivilisatsiooni.
  • Jorge Amado, "Gabriela, nelk ja kaneel", tlk Aita Kurfeldt, 1978, 2. tr, lk 15

• Montmartre'i palveränduritest paarsada meetrit allpool asub Pigalle oma kabareede, lõbumajade ja igasugu hangeldajatega. Pariis on püha linn, kuid samas ka hukatuse linn. Nii see on alati olnud, ja nõnda jääb see ka arvatavasti maailma lõpuni.
  • Fanny de Sivers, "Kiriku vanem tütar", Eesti Päevaleht/Estniska Dagbladet 23.08.1978,rmt: Fanny de Sivers, "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus, 2020, lk 71

Luule

Vaikne õhtu. Voodi kodumaine.
Klaasikene kuuma gruusia teed.
Väike konjak, sotsialistlik naine
hilisõhtul, pärast kabareed.

• Vladislav Koržets "Ood saabuvale ööle" Sirp, 18.08.2017