Feminism

Feminism on poliitiline liikumine ja ideoloogia, mille aluseks on eeldus, et naistel peaks olema ühiskonnas samasugused õigused ja võimalused kui on meestel. Vaatamata tõigale, et termini feminism leiutas prantsuse utopistlik sotsialist Charles Fourier juba 1837. aastal ning naiste organiseerunud võitlus võrdsete õiguste eest kestab juba 19. sajandi keskpaigast saati, olles jõudnud vahepeal lääneriikides selliste saavutusteni nagu hääleõigus valimistel, õigus mehe loata tööl käia ja isiklikku pangaarvet omada ning õigus juhtida autot (mida kõik riigid tänini ei tunnista), on feminism ühiskonna mõne osa (peamiselt meeste ja religioosse fundamentalistide) jaoks tänini uudne ja hirmutav.

Proosa

Feminismi mõiste on kasutusel olnud juba üle poole sajandi. Feministlikust mõtteviisis saab – ja tulebki – eristada tasandeid akadeemilisest feminismist radikaalse aktivismini. Aga ikka mõjub see sõna mõnele ühiskonnagrupile kui punane rätt härjale. Äkki asi ongi selles, et kuigi kõik teavad, et härg ei reageeri värvile, vaid liigutustele, ollakse ikka punase räti metafooris kinni?
- Reet Varblane, "Feminism on protsess" Sirp, 13.03.2020 (intervjuu Jenna C. Ashtoniga)

Mina igatahes loodan, et feminism aitab mehelikkuse defineerimisel kaude kaasa. Ei, ma ei arva, et feminism peaks või tohiks seda uut mehelikkust defineerida. Piisab, kui see on toeks.
- Jüri Kolk, "Utoopiasari. Emane sinivaal". Feministeerium, 16. juuni 2020

Ma olen feminist. Olla feminist tähendab tahta vabadust, õiglust ja võrdsust naistele. Nagu teisedki poliitilised liikumised, on feminism segu kriitilisusest ja utoopilisusest. Feminism kritiseerib seksismi pahesid, kuid pakub ka nägemust vabadusest. [---] Aga feminism on ka utoopia, nägemus paremast maailmast. Feminism on võitlus, et kaotada seksism, et luua mitteseksistlik ühiskond, kus feminismi ei oleks enam vaja. Lühidalt öeldes on feminismi eesmärk muuta iseennast mittevajalikuks.
Me väitleme võrdsete õiguste teemal naistele mitte sellepärast, et naised omaksid iseloomulikku grupiidentiteeti või teatud kindlaid jooni, vaid seetõttu, et kõigil inimolenditel peaksid need õigused olema. Teooriad naiste või meeste olemusest ei puutu siin asjasse. (Selge see, et naised ei ole mehed. Aga see ei ole asja tuum.) Kui mõned feminismivastased on veendunud, et kõik naised jagavad sama platonlikku olemust; olemust, mis mitmel moel mitte ainult ei erine mehe omast, vaid on mehe platonliku olemusega võrreldes alaväärtuslik, ei anna see neile veel põhjust eitada naiste inimõigusi. Kui nad just ei ole valmis oma loogikaga lõpuni minema ja deklareerima, et naised on alamad inimesed või ei olegi üldse inimesed.
- Toril Moi, "Naised: sugu, soolisus ja vabadus" Sirp, 03.07.2015, tõlkinud Lea Larin ja Roosi Talvik

Feminismi teine laine tõusis võimsalt Betty Friedani raamatuga "The Feminine Mystique", mis kirjeldas haritud koduperenaiste tühja ja rõhuvat elu. 20. sajandi keskpaiga tuumikperekond paljastati sellena, mis see kahtlemata oli: meeste domineeritud ühiskonna alustala, mille funktsioon on hoida naised eemale poliitikast ja vaimsest iseseisvusest, et nad jätkuvalt töötaks kodus tasuta oma mehe jaoks. Abielust sai feministliku arusaama järgi vangla, mis võtab naiselt väärikuse, tambib ta kõnelevaks kodumasinaks ja röövib tema isikupära. Vabadus tähendas murda end kodust välja ja teostada end professionaalselt, leida oma hääl ja unistused.
Feminism pidi muutma maailma, kuid vajalikku muutust, mis defineeriks ümber töö olemuse, ei tulnud. Naised läksid tööle nagu mehed ja tegid siis kodus teise tööpäeva otsa nagu naised. Läbipõlenud ja endiselt eneseteostuseta emad näitasid oma tütardele, et tegelikult pole sellises elus midagi ihaldusväärset. Ehk on õnn ikkagi selles, kui jääd oma liistude juurde? Kuid oma liistude juurde jäämine polnud enam tagasiminek Betty Friedani aega, vaid omamoodi uus eneseteadlik ja ennast kehtestav koduperenaisesus.
1990. aastal kuulutas Camille Paglia, et Madonna on feminismi tulevik. Tema arvates kartis toonane Ameerika feminism maskuliinsust. Madonna oli tema jaoks naiselikult jõuline mehi armastav eeskuju. Paglia janunes eelkõige feminismi järele, mis oleks seksuaalselt vabastav ja libertaarlik. 90ndad ja 2000. aastate esimene kümnend on minu hinnangul sellest hoiakust kantud postfeminismi kõrghetk. Selle nihke selge väljendus oli personaalse lahtihaakimine poliitilisest – mantra, mis minu silmis defineerib 70. aastate feminismi. "Uusfeminist" oli seksikas, šikk, positiivne ja võimestav ning vastandus populaarsele kuvandile vanast feministist, kes oli puritaanlik kuiv snoob.
Enne suuri platvorme passiti nišifoorumites, mille sisu oli laiema avalikkuse eest peidetud ning peavoolul oli palju lihtsam uskuda, et naiste progress on indiviidis endas kinni, kui linnulennult vaadates paistsid ettevõtted ja riigivõim naisi aktsepteerivat. Koduvägivald ja seksuaalvähemuste probleemid olid 15 aastat tagasi üsna varjatud nende eest, kes seda ei kogenud, adekvaatne pilt oli vaid spetsialistidel. Inimestel polnud võimalik anonüümselt jagada oma lugusid, mida kogu maailm saab Redditist vabalt lugeda. Aga ka misogüünial põhinevatel kogukondadel polnud võimalik globaalselt organiseeruda nõnda nagu sellel kümnendil. Pärast seda, kui naised on pidanud end kaitsma nii kultuuritarbijatena kui ka -loojatena, on tarbimiskultuuris isiklikust taas poliitiline saanud. Tarbimiskultuur on näiteks mängukultuur, kus su identiteet mängijana on otseselt seotud sellega, milliseid mänge sa omad ja hindad ning millised poliitilisi signaale sa sellega kogukonnale saadad. Postfeministlik vaatepunkt paistab nüüd neljanda laine kontekstis üdini naiivne.
- Elise Rohtmets, "Koduperenaised, karjäär ja seksuaalne vabadus. Postfeminismi mitu nägu" Feministeerium, 28.11.2019

Feminism on aja jooksul julgustanud naisi käsitama ennast kui indiviidi ning rõhutanud valikuvabadust. Seegi sobitub indiviidikeskse neoliberalistliku retoorikaga. Kas sellise sõnavara kasutamine on strateegia, et meie neoliberaalses ühiskonnas kuuldav ja arusaadav olla või hoopis oma ideaalidest loobumine? Kas feminism on selles protsessis ohver või kaassüüdlane?
Neoliberalistlik feministlik subjekt usub, et väärib avalikus sfääris edu ning selle saavutamine sõltub vaid tema ettevõtlikkusest. Ta suurendab oma sotsiaalset kapitali, esitamata võimustruktuuride kohta tülikaid küsimusi. Talle sobib õhuke riik, mis laseb tal oma rahaga vabaturul ise valikuid teha. Kuna ta kannab feministi silti, peab neoliberaalne feministlik subjekt ennast valikuvabaduse ja emantsipatsiooni ideede kandjaks. Sellele pildile ei mahu aga ebamugavad nähtused, nt jätkuv ebavõrdsus, seda nii naiste ja meeste, aga ka eri ühiskonnakihtide naiste vahel. Naised on pääsenud ülikooli ja tööturule, aga alamakstuna, jätkuvalt nõutakse, et naine oleks surmani prink ja veetlev, kuhugi pole kadunud seksuaalsed topeltstandardid ja naiste õlule jääb topelttööpäev (praeguses kriisiolukorras on see teravalt nähtav). Selle kriitilise stsenaariumi järgi meelitatakse naised feminismihõngulist sõnavara kasutades üha ebakindlamale tööturule ja tarbima ning emantsipatsiooni sildi all jääb kriitilise tähelepanuta üha intensiivistuv ebavõrdsus.
Naistel on küll palju vabadust, nad on avalikus elus üha nähtavamad ja feministlikud loosungid on harjumuspäraseks muutunud, kuid selle hinnaks on poliitilistest nõudmistest loobumine, feminismi taandamine isiklikuks valikuvabaduseks ja tarbijakodakondsuseks (consumer citizenship), kus kodanikukohus väljendub vastutustundlikus tarbimises.
- Raili Marling, "Neoliberalism ja feminism: vastased või liitlased?" Sirp, 27.03.2020

Feministlikus kontekstis on n-ö avatud kriitika eelistamine problemaatiline. End feministlikuna positsioneeriv Eesti kriitik saab niimoodi uurida vaid neid tekste, kus feminism on kuidagi tematiseeritud ja keskne: kus kriitik asub teele ja kohtab protsessi käigus feministlikke mõttekäike. Näiteks tundub sellises survekliimas Virginia Woolfi, Leïla Slimani, Kadri Kõusaare ja Chimamanda Ngozi Adichie tekstide analüüsimine feministlikust perspektiivist aktsepteeritav. Ene Mihkelsoni, Jaan Kaplinski, Mihkel Muti ja Haruki Murakami loomingu feministlik eritlus aga näib pingutatud, pealesurutud ja kohatu.

Kui aga ikkagi kangekaelselt feministlikku raami kasutada, võib eesti kultuuriarvustuse skeenest kostuda sügavale lõikav – ehkki tihti sosistatud – solvang: ta surus oma (imporditud) teooria tekstile peale, nii nagu eesti naised suruvad läänest smugeldatud feministlikud loosungid eesti meestele peale, kahjustades nende enesehinnangut.

Siiski on feministlik kriitika ajaliselt väga pikk, aeglane ja tihti ka väga vaikne projekt, mille eesmärk on iseenese järkjärguline kustutamine, mis saab juhtuda siis, kui kaovad süüdistused mitte-autentsuses ja möödalugemises. Kui need vastandumised hajuvad, siis kaob ka vajadus terava feministliku kriitika järele. Eestis on sellise staadiumini jõudmiseks vaja veel üsnagi palju tööd teha.
- Merlin Kirikal, "Kas kirjanduskriitikast kui aktivismist piisab?" Feministeerium, 23.04.2020

Meie planeedil ei ole rahvast ega riiki, kus naised ja mehed oleksid kunagi meile teadaolevas ajaloos olnud reaalselt võrdõiguslikud. Kõikjal on naised elanud meeste võimu all. Tugevalt lihtsustades: naistele on olnud kõik peale laste sünnitamise keelatud. Selle eest, et naised võivad tänapäeval omandada kõrgharidust, juhtida autot, teenida raha ja omada vara, tuleb tänada naisõiguslasi, kes end ohvriks tuues naistele need võimalused välja võitlesid.
- Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Andra Roosmets, "Fideelia-Signe Roots: naised on suurest ajaloost välja jäetud", ERR, 31.03.2021

Välislingid