Autokraatia

Proosa

• Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.

Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.

• Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest" ERR, 14.09.2020

• Venemaa poliitika ja ideoloogia on fašismi edasiarendus, mida mõni nimetab rašismiks. See on siililegi selge, kuid Putini režiimi nimetatakse ikkagi autokraatlikuks. Venemaa vastab muidugi autokraatia tunnustele. Poliitiline võim on koondunud ühe inimese kätte, keda rahvusvaheline õigus ei kõiguta ning oma rahvas ei kontrolli ega suuda kõrvaldada, kuid oma olemuselt on ta fašistlik.
  • Kalev Stoicescu, "Venemaa kuritarvitab lääne poliitkorrektset kartlikkust", Postimees, 28. detsember 2022