Õlipuu

Õlipuu on igihaljas viljapuu õlipuu perekonnast (Olea). Õlipuu otsas kasvavad oliivid, millest saab pressida õli. Kui õlipuuoksa nokas tassida, peavad inimesed sind rahumeelseks ja julgevad sinu pihta tulistada.

Piibel

Ükskord läksid puud
võidma enestele kuningat.
Nad ütlesid õlipuule:
"Ole meile kuningaks!"
9 Aga õlipuu vastas neile:
"Kas peaksin loobuma oma õlist,
millega austatakse jumalaid ja inimesi,
ning hakkama õõtsuma kõrgemal
kui teised puud?"

Kohtumõistjate raamat, 9:8–9

Proosa

[Isa Laurentius:] "Mulle tundub koguni, et see ainus õlipuu siin on rohkem väärt kui kogu Akkoni linn, sest selle puu on Issand ise loonud, aga linna on inimeste käed ehitanud. /---/Esimeste ristisõitjate ajal oli see puu niisama suur kui praegu, sest see on kindlasti rohkem kui tuhat aastat vana ja on näinud aega, mil meie Õnnistegija ise siin rändas. Võib-olla on Tema enda käed selle otsast vilja noppinud. /---/ ka Jumala riik on nagu õlipuu, mis aegamööda ja iseenesest kasvab. Meie viga on, et me tahame seda ehitada nagu linna või kirikut ega mõista, et tuhat aastat on Tema silmis nagu üks päev."
- Karl Ristikivi, "Viimne linn". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962, lk 150

Buff Beauty noored võrsed pürgisid läbi Solanum jasminoidesi kiusliku puhmastiku valguse poole. Elulõng oli juba paar noort lehte peale saanud ja aia veerde klammerduv roniroos valmistus avama tillukesi kreemjaid pungi, mis meenutasid mulle Poppy titerusikaid. Tõepoolest, mu aed valmistus juba iga-aastaseks suureks õidepuhkemise vabaõhuetenduseks. Lavendlisort "Nana alba", Artemisia nutans "Silver Queen" — kõik nad olid mu armsad õrnad lapsed. Kivipotti istutatud õlipuu oleks mul äärepealt kahe silma vahele jäänud. Ka tema helkis kahvatus valguses hõbedaselt. (lk 35)
Aeg-ajalt mul vedas, ma tukastasin pisut ja nägin iga kord unes päikeseküllast aeda: tundsin õlipuu lehtede sametist puudutust ja kevade värsket, kerget, magusat lõhna, torkasin käe mulda ja lasksin maal sõrmede vahelt läbi voolata. Neis unenägudes manitses mind taustal alati mõistuse hääl: lase aial ennast ometi paika panna! Aia nõudmised ja keerukused ei vea sind ometi alt! Aga kui ma siis pärast klaasuste lukuga maadlemist kärsitult välja tõttasin, ei näinud ma enam midagi sellist. Liikluse heitgaasid matsid looduse lõhnad enda alla, muld oli paakunud ja tõrges, taimed kiratsesid. Aed oli minu jaoks surnud, nagu ka mina aiale. Läksin enamasti tuppa tagasi. (lk 98)
Mu potti istutatud õlipuu kasvas kumaras, lehed hallikasrohelised. Ta tähistas rahu. Ja kodu. Rohelist tüümiani ja pune järele lõhnavat õli, kuhu kasta saiatükke. Ta tähistas paljusid häid asju.

Hai oli kinkinud mulle selle õlipuu pärast teist ühist rännakut, jalgsimatka üle Mani poolsaare. Kõhnad, räpased, tolmuga kaetud ja õnnelikud, hakkasime valmistuma kojusõiduks. Istusime Kieroses õlipuusalus, oodates bussi, mis viiks meid põhja poole Ateenasse, ja sõime saia fetajuustuga. Päike kõrvetas ja kuumas õhus lendles saagikoristuse kuiva tolmu. Taamal orus aeti koormaeesleid üles mäkke, põlluservad ja teeveered punetasid moonidest. Nõjatusin oma seljakotile ja mõtlesin, et ma polnud veel kunagi midagi nii karmi ja ilusat näinud: hallikasrohelised õlipuud, kiviklibused võserikud, verevad moonid ja taevasina. Hal valis just selle kauni, imelise, kuuma hetke, et teatada mulle oma kavatsusest mõneks ajaks Inglismaale pidama jääda. "Miks?" küsisin mina. Hal võttis taskunoa pihku ja tõusis püsti. Tead küll, miks, vastas ta, seljaga minu poole.

Ta lõikas õlipuult oksa koos koorelahmakaga ja kinkis mulle. Mähkisin selle niisketesse salvrättidesse ja peitsin koju jõudmiseni seljakotti. Seal täitsin ma ühe Ianthe pottidest mulla ja komposti mitte liiga rammusa seguga ning istutasin sinna oma oksa, mis oli harjunud kuuma kliima ja pudedalt tolmuse pinnasega. Õlipuud ei talu meie kliimat – Ianthe oli umbusklik ja kõike muud kui kannustav -, kas ma polnud seda veel tähele pannud?

Aga mina ei jätnud jonni ja ühel päeval ilmus oksale kaks väikest punga. (lk 138–139)

Ianthe kummardus elulõnga silmitsema ja tema kleidi seelikuosa tegi suurelise kaare. "See on ju kuivanud, Rose! Kui päris maha lõigata, jääb ehk siiski ellu." Ta vaatas mind rangelt, küsivalt. "Sa oled nii mõndagi hooletusse jätnud. Juhtugu mis tahes, kunagi ei tohi käega lüüa. Teised inimesed on sinust sõltuvad ja sina pead oma lastele eeskujuks olema, ja mulle samuti. Me kõik loodame sinu peale." Moraal loetud, mudis ta õrnalt õlipuu lehte. "Poleks iialgi uskunud, et sina meil kasvama lähed," ütles ta puule.

Meel kibe, pahvatasin ometi naerma. "Poleks iialgi uskunud, et näen sind temaga rääkimas! Oota veel paar aastat ja sa ei tunne teda äragi!" (lk 153)

Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003

[Daniel:] Paulus mõistis, et paganarahvad on kui metsik oks, mis on õlipuu külge poogitud (Kiri roomlastele 9:14)! Iisrael on avanenud, et võtta vastu uued rahvad. See pole Vanast eraldiseisev Uus Iisrael, see on Avardunud Iisrael. Paulus ei võinud endale juutideta kirikut ettegi kujutada!
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson 2013, lk 330

Tema silmist ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Meie peade kohal rabisesid leebelt küpsemata oliivid.
- Madeline Miller, "Achilleuse laul". Kirjastus Koobakene 2018. Tõlkinud Hedda Maurer. Lk 47.

Luule

Kuu oma surmavarjutuse talus
ja süngeil prohveteil jäi kinni suu:
kaob ebakindlus, lootusel on alus
ja pikka rahu õitseb õlipuu.
Nüüd, selle kosutava aja nestes
mu arm on noor, siin surmal pole võimu,
ta kiuste elan – selle värsi kestes!

William Shakespeare, "Sonett 107", rmt: "Sonetid", tlk Harald Rajamets, 1987

Kui kirik, seisis öös küpress,
kui arm meil kestis lõputult,
pühalikus kuuvalguses
ilm puhas, helkiv nagu kuld.
Nõlvil oliive helendus,
org säras, kuni tõusid mäed;
hõõgmardikad ja ööbikud,
helkisid tuled laulu käes.
Oh ööbikud, oh ööbikud.

Elizabeth Barrett Browning, "Bianca ööbikute seas", 1862

Templivärav ja õlipuu salud
ja siis tuli kuuvalge öö,
üle oksade varjude vaevas Sa palud,
et tolmuks ei laguneks töö.
Päevil tunaseil need, kellel kõrvad,
ei hoolinud hõiskaja suust,
ainult see, keda rutjusid mõtetes mõrvad,
sai kepi Su õnnistet puust.

Uku Masing, "***Templivärav ja õlipuu salud...", rmt: "Neemed vihmade lahte", 2. trükk, 1959, lk 94

Ja arvutult õlipuid
      sõeluma valgust kätel
      et see hõlpsasti leviks su unne
ja tirtsude vägi
      mida sa ei märka
      nagu sa ei tunne oma pulssi
aga vett pisut
      et see oleks sul Jumalaks ja et teaksid    mis tähendab
      kõne
ja puu    nagu ta on
      üksi
      et teeksid ta sõbraks
      ja tunnetaksid ta kalli nime
kehv on maa su jalge all
      et sul poleks    kus ajada juuri
      ja et lakkamatult tõmbaksid neid lahti
ning avar taevas ülal
      et loeksid üksi lõpmatust

Odisseas Elitis, "Õige on", tlk Kalle Kasemaa, 1980, lk 24

[Prometheus:] Haruline õlipuu jõe pervel
poolkuivanuna seisis. Hirmsa mürinaga
kaks välguoda tungisid ta kehha.
Kohkununa maha paiskusin. Kui pea tõstsin,
lõõmas õlipuu. Öö läbi põles nagu päike.
Vastu koitu tuli kahvatus ja kustus.
Sain julgust minna lähemale.
Kuiva pillirooga sorisin siis sütes,
mõtlesin, et ehk näen oliivipuusse
jooksnud välgunooli. Midagi ei leidnud.
Naasin karja manu. Päike tõusis just.
Põlvitasin ruttu, panin huulile
kuiva roo, et puhuda kui sarve.
Äkki näen: roost hüppab välja leek!
Nii pisikene, leegilaps veel alles.
Roo virutasin kuiva rohu pääle,
näen, seegi leegitsema lõi.
Siis mõistsin – ta ju vajab toitu.
Murdsin raage, pakkusin – ja sobis.
Andsin talle puukoort, sammalt, oksi ־
kõike sõi ta. Kui hirm läks mööda,
silitasin teda – kätt kurjalt hammustas.
Kui andsin vett, siis sisises, jäi väikseks...
Märgand suitsu, mägikarjamaadelt
minu lõkke juurde jooksis karjuseid.
Olin juba taltsutanud tule.

Justinas Marcinkevičius, "Heroica ehk Prometheuse hukkamõistmine", tlk Ilmar Vananurm, 2016

Välislingid