Wehrmacht

Wehrmacht ( (kuula)^ⓘ ("relvajõud", otsetõlkes "kaitsejõud") oli Kolmanda Riigi relvajõudude nimi aastatel 1935–1945. Teise maailmasõja käigus koosnes Wehrmacht maaväest (Heer), mereväest (Kriegsmarine), õhuväest (Luftwaffe). Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei relvastatud formeeringud Relva SS (saksa keeles Waffen SS) oli taktikaliselt allutatud Wehrmachti juhtimisele, kuid ei kuulunud selle koosseisu.

Saksa sõjaväe tunnuseks oli stiliseeritud Raudristi versioon (nn Balkenkreuz), mis oli esmalt ilmunud lennukite ja tankide markeeringuna Esimese maailmasõja lõpus.

Kuni NSDAP liidri Adolf Hitleri kantsleriks valimiseni ja Saksamaa relvajõudude võimsuse taastamiseni nimetati Versailles' rahulepingu kohaselt piiratud Saksamaa kaitsejõude Reichswehriks.

Nime päritolu ja kasutus

Enne NSDAP võimuletulekut kasutati nime "Wehrmacht" nimetusena ehk üldnimena, mis kirjeldas iga rahvuse relvajõudu, mida rakendati üldises Streichmachtis kui "kodukaitse" versiooni. Näiteks tähistas nimi Britische Wehrmacht Briti relvajõude. 1919. aasta Weimari põhiseaduse artikkel 47 deklareeris: "Der Reichspräsident hat den Oberbefehl über die gesamte Wehrmacht des Reiches" (tähendab: "Riigipresidendile kuulub kõigi Riigi relvajõudude ülemjuhatus"). Eristamiseks kasutati nime Reichswehr.

1935. aastal nimetati Reichswehr ümber Wehrmachtiks. Pärast teist maailmasõda saadeti liitlaste okupeeritud Saksamaal Wehrmacht laiali. Kui Saksamaa Liitvabariik uuesti militariseeriti 1955. aastal, said selle värskelt loodud relvajõud nime Bundeswehr ("Föderaalkaitsevägi"). Ida-Saksa sõjaväele, mis rajati ametlikult 1956. aastal, pandi nimeks Nationale Volksarmee.

Seeläbi viitab nimi Wehrmacht tavaliselt Saksamaa relvajõududele Kolmanda Riigi ja Teise maailmasõja ajal. Samas pole õige võrdsustada Wehrmachti ainult maaväega (Heer). Wehrmachti sõidukitel, mida kasutasid maa-, lennu- või merevägi, olid numbrimärgid vastavalt tähistega WH, WL või WM.

Ajalugu

Versailles' rahu järgi tohtis Saksamaa sõjaväel olla 100 000 meest, lisaks 15 000 vabatahtliku. Sõjalaevad, mille veeväljasurve oli üle 10 000 tonni, allveelaevad, tankid, raskesuurtükivägi (mille kaliiber oli üle 100 mm), sõjalennuvägi, tulirelvad, keemiarelvad ja sõjaväeline luuretegevus olid keelatud ning õhuvägi oli laiali saadetud. Sõjaväekohustus tühistati Versailles' rahu teise mandaadi kohaselt.

Uus sõjajärgne sõjavägi (Reichswehr) rajati 23. märtsil 1921.

Saksamaa püüdis kohe piirangutest kõrvale hiilida. Salajane koostöö Nõukogude Venemaaga algas pärast Rapallo rahu 1922. aastal. Kindralmajor Otto Hasse sõitis 1923. aastal Moskvasse tingimuste edasisteks läbirääkimisteks. Saksamaa aitas NSV Liitu industrialiseerimisel ja Nõukogude ohvitsere tuli õpetada välja Saksamaal. Saksa soomus- ja õhuväespetsialiste oleks tulnud õpetada NSV Liidus ning Saksa keemiarelvade teadustöö ja tootmine oleks teostatud seal koos teiste projektidega. Umbes 300 Saksa pilooti sai väljaõppe Lipetskis ja mõned tankistid Kaasani lähistel ning mürkgaasi valmistati Saksa sõjaväele Saratovis.

Pärast president Paul von Hindenburgi surma 2. augustil 1934 vandusid kõik Saksa ohvitserid ja sõdurid Adolf Hitlerile truudust. 1935. aastaks oli Saksamaa avalikult eiranud sõjaväelisi piiranguid, mis olid esitatud Versailles' rahulepinguga, ning konskriptsioon esitati taas 16. märtsil 1935. Samal ajal kui alusväe suurus pidi jääma umbes kuni 100 000 meheni, mis oli määratud Versailles' rahu poolt, sai iga uus grupp kutsealuseid selles suuruses iga aasta väljaõpet. Konskriptsiooni seadus esitles nime Wehrmacht, seega ei saa sellesse suhtuda mitte ainult oma loomise kuupäevana, vaid Wehrmachti organisatsiooni ja volitusi võib vaadelda kui Natsi loominguna, hoolimata ülemjuhatuse poliitilistest ühendustest (kes kõik siiski vandusid lojaalsust Hitlerile).

Wehrmachti eksistentsist teatati ametlikult 15. oktoobril 1935. 1935 kehtestas Saksamaa uuesti üldise sõjaväekohustuse.

Wehrmachtis teeninud sõdurite ja ohvitseride arv aastatel 1935–1945 oli usutavasti umbes 18,2 miljonit inimest. Selle arvu esitas ajaloolane Rüdiger Overmans, kuid see ei näita Wehrmachti tugevust mingil ajal.

Juhtimisstruktuur

Seaduslikult oli Wehrmachti ülemjuhataja Adolf Hitler oma ülesannetes Saksamaa riigipea, ametikoht, mille ta saavutas pärast president Paul von Hindenburgi surma augustis 1934. Ümberpaigutusel 1938. aastal sai Hitlerist relvajõudude ülemjuhataja, kes ta oli kuni enesetapuni 30. aprillil 1945. Administratsioon ja sõjaväe volitused jäid esialgu sõjaministeeriumi hoole alla kindralfeldmarssal Werner von Blombergi juhatusel. Pärast seda, kui von Blomberg astus Blombergi-Fritschi afääri segatuna tagasi (1938. aastal), läks ministeerium laiali ja Relvajõudude ülemjuhatus (Oberkommando der Wehrmacht või OKW) kindralfeldmarssal Wilhelm Keiteli juhatusel pandi samasse majja. Selle peakorter oli Wünsdorfis Zosseni lähedal ja väliešelon (Feldstaffel) asus seal, kus asus parasjagu füüreri peakorter.

OKW korrastas kõik sõjaväelised tegevused, kuid Keiteli mõjuvõim teenistuse kolme haru – armee, laevastiku ja õhuväe – üle oli üsna piiritletud. Igaühel oli oma ülemjuhatus: Oberkommando des Heeres (OKH, armee), Oberkommando der Marine (OKM, laevastik) ja Oberkommando der Luftwaffe (OKL, õhuvägi). Igal ülemjuhatusel oli oma kindralstaap.

Oberkommando der Wehrmacht – Saksa relvajõudude ülemjuhatus

Relvajõudude ülemjuhatuse ülem:

kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel (1938–1945)

Armee peastaabi ülem (Wehrmachtführungsstab):

kindralooberst Alfred Jodl

Armee peastaabi Wehrmachti sõjaväeluure- ja vastuluureteenistus Abwehr

Oberkommando des Heeres – Saksa maavägede ülemjuhatus

Armee ülemjuhatajad

kindralooberst Werner von Fritsch 1935–1938

kindralfeldmarssal Walther von Brauchitsch 1938–1941

Füürer ja Riigikantsler Adolf Hitler 1941–1945

kindralfeldmarssal Ferdinand Schörner 1945

Saksa armee ülemjuhatajad:

kindral Ludwig Beck 1935–1938;

kindral Franz Halder 1938–1942;

kindral Kurt Zeitzler 1942–1944;

kindralmajor Heinz Guderian 1944–1945;

kindral Hans Krebs 1945, sooritas füüreripunkris enesetapu

Oberkommando der Marine – Saksa laevastiku ülemjuhatus

Laevastiku ülemjuhatajad

suuradmiral Erich Raeder 1928–1943

suuradmiral Karl Dönitz 1943–1945

kindraladmiral Hans-Georg von Friedeburg (1945)

Oberkommando der Luftwaffe – Saksa õhujõudude ülemjuhatus

Õhujõudude ülemjuhatajad

riigimarssal Hermann Göring –1945

kindralfeldmarssal Robert Ritter von Greim 1945

Wehrmachti sõjaväeringkonnad

I. Königsbergi sõjaväeringkond;
II. Stettini sõjaväeringkond;
III. Berliini sõjaväeringkond;
IV. Dresdeni sõjaväeringkond;
V. Stuttgardi sõjaväeringkond;
VI. Münsteri sõjaväeringkond;
VII. München sõjaväeringkond;

VIII. Breslau sõjaväeringkond;
IX. Kasseli sõjaväeringkond;
X. Hamburgi sõjaväeringkond;
XI. Hannoveri sõjaväeringkond;
XII. Wiesbadeni sõjaväeringkond;
XIII. Nürnbergi sõjaväeringkond;
sõjaväeringkonnad nr. XIV, XV, XVI puudusid

XVII. Viini sõjaväeringkond;
XVIII. Salzburgi sõjaväeringkond;
XIX. Praha (Böömi- ja Määrimaa Protektoraat)
XX. Danzigi sõjaväeringkond (kindralkubermang);
XXI. Poznani sõjaväeringkond; (Posen), (Kindralkubermang)^[1]

Wehrmachti kaotused II maailmasõjas

Umbes 2,3 miljonit Wehrmachti sõdurit ja ohvitseri sai surma lahingutes;
550 000 suri mittelahingulistel põhjustel;
umbes 2,0 miljonit lahingutes teadmata kadunud;
459 000 surnud sõjavangis, kellest 77 000 olid USA, Suurbritannia ja Prantsuse vägede hoole all;
266 000 surnud vangistuses sõjajärgsel perioodil pärast 1945. aasta juunit, peamiselt Nõukogude vangilaagrites.
ligikaudu 11 miljonit vangistati vaenlaste poolt.

Viited

↑ Abwehr Organization

Kirjandus

Wehrgesetz, 23. märts 1921.
Saksa sõdurite "kümme käsku". Uus Eesti, 27. september 1939, nr 263, lk 3.

[1] Abwehr Organization

[1]