Waweli katedraal

Vaade Waweli katedraalile edelast

Katedraali asukoht Waweli künkal

Püha Leonardi krüpt

Piastide võlviga koorilõpmik peaaltariga

Kuninglik Püha Stanisławi ja Püha Wacławi basiilika-peakatedraal Wawelil (poola keeles Królewska Bazylika Archikatedralna śś. Stanisława i Wacława na Wawelu, Bazylika archikatedralna św. Stanisława i św. Wacława) ehk Waweli katedraal (poola keeles Katedra Wawelska) on katoliku kirik Waweli linnamäel Krakówis, umbes 1000. aastal asutatud Krakówi piiskopkonna peakirik. Waweli katedraal on olnud Poola monarhide kroonimise ja laulatamise koht ning enamiku Poola kuningate ja nende perekonnaliikmete, samuti piiskoppide ja peapiiskoppide matmispaik. Katedraalil on unikaalse positsiooni tõttu Poola ajaloos poolakate jaoks rahvuspühamu staatus.

Ajaloost

Esimesed kirikud

Esimene katedraal sellele kohale ehitati veidi aega pärast Krakówi piiskopkonna asutamist 1000. aastal. Esimese ehitise väljanägemist pole võimalik täpselt rekonstrueerida, kuid alusmüürid viitavad 45 m pikkusele ja umbes 21 laiusele ristlöövi, lühikese kooriruumi ja kolme idaapsiidiga hoonele. Rohkem on teada võimsast romaani kirikust, mis kerkis algkiriku asemele 11. ja 12. sajandi vahetusel. Romaani kiriku ehitamine on omistatud hertsog Władysław Hermanile (1079–1102) ja see pühitseti 1142. aastal. Pühakoda oli 57 m pikk ja 22 m lai lubjakivist ja liivakivist kolmelööviline romaani basiilika, oletatavasti empooridega või sammasgaleriidega külglöövide kohal. Nii kiriku ida- kui lääneküljes olid ristkülikukujulisel hoonel poolringikujulised apsiidid ümbritsevate galeriidega ja krüptidega kummagi all. Lääneapsiidi piirasid ristküliku nurkade küljes olevad võimsad tornid. Fassaadi lääneosa ees oli piklik arkaadiga aatrium, umbes 21,5 m lai ja 26–30 m pikk, mille seinad oli liigendatud pilastritega ja kaunistatud kaarfriisiga, sammasgalerii kõrgus oli 7-8 meetrit. Peasissekäik asus lõunaseina keskel.

Krakówi katedraal oli Poola kaitsepühaku püha Stanisławi austamise keskus. 1079. aastal kuningas Bolesław Vapra käsul mõrvatud piiskopi kanoniseeris Krakówi piiskop 1253. aastal. Pühaku hauast sai palverännusihtkoht, mis tõi palverändureid kokku kogu Poolast ja naabermaadest. Pühaku austamine oli seotud juba siis Poola kuningriigi ühendamisega pärast regionaalse killustatuse aegu. Sel põhjusel sai uueks tavaks kroonida Poola valitsejaid Waweli katedraalis varasema Gniezno peakatedraali asemel. 1320. aastal krooniti Władysław I Łokietek esimese kuningana Krakówi katedraalis, Poola taastatud monarhia kaitsepühaku reliikviate lähedal ja see traditsioon jätkus edasiste sajandite jooksul.

Sellest romaani kirikust on tänapäevani osa säilinud, eelkõige läänepoolne Püha Leonardi krüpt ja lõunapoolse torni alumine osa. Krüpt on mõõtudes 10 x 15 meetrit, ruumi lõpetab 8-meetrise diameetriga poolümar apsiid. Kaheksa kuupkapiteelidega sambapaari jagab ruumi kolmeks lööviks, kusjuures läänepoolseim sambapaar on veidi jämedam - see võis toetada lääneapsiidi altarit korrus kõrgemal. Kahel pool krüpti on kaks kahevõlvikulist eeskoda, mis asuvad külglöövide pikendustel ja kust on pääs külglöövidesse korrus kõrgemal. Kõrgendatud põrandaga idakoori all oli samuti krüpt, kolmelööviline ja kahe sambapaariga, kuhu viis trepp põhjakülglöövist. Arhitektuuriliselt sarnaneb see ruumilahendus Reinimaa keiserlike ehitiste arhitektuuriga.

Gooti basiilika

Romaani kirikut, mis oli 1305. aastal tulekahjus kannatada saanud, ei peetud piiskopkonna kirikuks piisavalt suursuguseks ja piiskop Jan Muskata hakkas taotlema uue kiriku ehitust. Tema projekt ei teostunud lõpuni ja valmis jõuti ehitada ainult hulknurkse gooti kooriruumi alusmüürid. Tänapäeval tuntud kujule ehitati katedraal järk-järgult: 1320.–1346. aastatel kooriruum koos kooriümbriskäiguga, 1346.–1364. aastal külglöövid ja pikihoone. Gooti katedraal oli ehitatud kivikvaadritest ja tellistest, ruumilt kolmelööviline transeptiga ja täisnurkse kooriruumi ning algselt külglöövidega ühekõrguse kooriümbriskäiguga basiilika. Kirik pühitseti 28. märtsil 1364.

Romaani kiriku kaks läänetorni ehitati 14. ja 15. sajandi vahetusel ümber, materjaliks tellis, kuid jäeti alles nende allkorrused (lõunatornist on säilinud 12 meetri kõrgune osa). 15. sajandil ehitati katedraalile kolmas torn kaitsetornist, mis oli algselt Waweli kindlustuste osa. Torn nimetati Sigismundi torniks, 16. sajandil ehitati see kõrgemaks ja võeti kasutusele kellatornina. Viimane keskajast pärit lisandus katedraali juures oli varakamber pühakoja põhjaküljel, mida alustati 1480, ühelööviline rikkaliku raiddekooriga ehitis.

Gooti kiriku eksterjöörist on tänapäevani säilinud kiriku idapoolne viil kooriruumi karniisi ja veesülitite jäänustega ja rinnatis, transepti osaliselt rekonstrueeritud tellisviilud ja läänefassaadi viil polügonaalse roosaknaga, 14. sajandi pronksuks lääneportaalis ja kuningate Kazimierz Jagiellończyki ja Władysław Jagiełło hauaplaadid 15. sajandist.

Kabelid ja juurdeehitised

Juba kiriku ehitamise ajal ehitati piiskoppide ja magnaatide jaoks esimesed kabelid kiriku välisseinte äärde. Sama jätkus 14. ja 15. sajandi jooksul. 16. sajandil tehti suuremad muudatused katedraali interjööris, kus uues renessanss-stiilis töötas itaalia skulptor Francesco Firenzest. Tema teos on kuningas Jan Olbrachti (surnud 1501) sarkofaag. Renessanss-stiili läbimurdeks sai kuningliku kabeli, mida tänapäeval tuntakse Sigismundi kabelina, ehitus – tegemist on kõige stiilipuhtama renessanssinterjööriga kogu Poolas. Kabeli tellis Zygmunt I Vana ja selle teostas Itaaliast tulnud meistrite rühm arhitekt Bartolomeo Berrecci kujunduse järgi.

Sigismundi kabel sai eeskujuks paljudele teistele renessansi ja manerismi stiilis mausoleumidele, mis asendasid varasemad gooti kabelid katedraalis (piiskoppide Piotr Tomicki, Samuel Maciejowski, Andrzej Zebrzydowski ja Filip Padniewski mausoleumid). Keskaegsed altarid, sealhulgas katedraali peaaltar, asendati renessanssvormides altaritega. 16. sajandil loodi ka hulk kuningate ja piiskoppide sarkofaage ja epitaafe. Renessanss- ja manerismistiilis sisustuse teostajateks olid enamasti väljapaistvad Itaaliast tulnud kunstnikud, kes töötasid Krakówis: lisaks Bartolomeo Berreccile Giovanni Maria Padovano, Jan Michałowicz Urzędówist ja Santi Gucci. Osa kunstiteoseid imporditi Nürnbergist, nagu valatud sarkofaagikaaned ja metallvõred, kullatud kaunistused Sigismundi kabeli jaoks ja maalid kabeli altaritiibadele, kunstnikeks Peter ja Hans Vischer, Peter Flötner, Melchior Baier ja Georg Pencz.

Kahe järgneva sajandi jooksul kujundati katedraali kogu sisustus ümber. Kuningaperekonna, magnaatide, piiskoppide ja kanoonikute heldete annetuste eest telliti 17. sajandil baroksed altarid, maalid, mööbliesemed, vaheseinad ja võred ning asendati vanad uutega. Tüüpiliselt kasutati palju värvilist marmorit, musta marmorit Dębnikist ja roosakaspunast Paczółtowicest. Uus barokkstiilis kujundus rõhutas hoone pikitelge ja sümmeetriat ning suunas fookuse peaaltarile ning Püha Stanislawi säilmetele väärismetallist sargas. Lisaks kullatud kupliga Sigismundi kabelile ehitati veel kuppellaega kabeleid, nagu Andrzej Lipski ja Jakub Zadziki kabelid ning Vasa kuningliku perekonna mausoleum, mis järgis lähedalt Sigismundi kabeli eeskuju.

18. sajandi täiendused andsid katedraali interjöörile tänapäeval tuntud hilisbarokse ilme. Erinevatest aegadest pärit eri materjalidest ja eri kujuga dekoor eemaldati ning asendati ühtlustatud ja kooskõlalise sisekujundusega, järgides ruumi sümmeetriat ja selgeid kompositsioonilisi telgi. Külgaltarite arvu vähendati märgatavalt. Sel ajal ehitati juurde kardinal Jan Aleksander Lipski ja piiskop Andrzej Stanisław Kostka Załuski kuppellaega mausoleumid, Saksi Wettinite dünastia kuninglik kabel jäi küll ainult plaaniks paberil. Kahjuks kõrgendati kooriümbriskäigu seinad kooriga ühekõrgusteks, eesmärgiga tuua kirikusse rohkem valgust, ja nii kadus kiriku idaosa kõrgkeskajast pärit ruumivorm.