Mine sisu juurde

Viiruk

Allikas: Vikipeedia
Suitsev viiruk

Viiruk ehk oliibanum on viirukipuust saadav õhu käes kuivatatud kummivaik. Selle kokkupuutel hõõguvate sütega tekib viirukisuits.

Viirukit kasutatakse kultustes suitsutusrohuna ja rahvameditsiinis ravi otstarbel.[viide?] Viiruk on jämedateraline kuni tükiline, läbipaistev, pruunikaskollast kuni punakaspruuni värvi aine.[viide?]

Tervisemõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Viirukisuits sisaldab mitmesuguseid saasteaineid, sealhulgas gaasilisi saasteaineid, nagu vingugaas, lämmastikoksiidid, väävli oksiidid, lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ) ja adsorbeerunud mürgised saasteained (polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud ja toksilised metallid). Tahked osakesed jäävad vahemikku 10–500 nanomeetrit.[1]

2001. aastal Taiwanis läbi viidud uuringud seostasid viirukipulkade põletamist potentsiaalsete kantserogeenide aeglase kogunemisega halvasti ventileeritavas keskkonnas, mõõtes budistlikes templites polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (sh bensopüreeni) taset. Uuringus leiti viirukisuitsus gaasilisi alifaatseid aldehüüde, mis on kantserogeensed ja mutageensed.[2]

2008. aastal meditsiiniajakirjas Cancer avaldatud uuringus leiti, et viiruki kasutamine on seotud statistiliselt oluliselt suurema riskiga haigestuda ülemiste hingamisteede vähki, välja arvatud ninaneeluvähk. Neil, kes kasutasid palju viirukit, oli 80% suurem tõenäosus lamerakk-kartsinoomide tekkeks. Seos viiruki kasutamise ja suurenenud vähiriski vahel ilmnes siis, kui teadlased kaalusid muid tegureid, sealhulgas sigarettide suitsetamist, toitumist ja alkoholi tarbimisharjumusi. Uurimisrühm märkis, et "See seos on kooskõlas paljude uuringutega, mis tuvastavad viirukisuitsus kantserogeene, ning arvestades viiruki põletamisel tekkiva suitsu laialdast ja mõnikord ka tahtmatut kokkupuudet, on neil leidudel oluline mõju rahvatervisele."[3]

2015. aastal selgus Lõuna-Hiina Tehnikaülikooli uurimistöös, et viiruk on hiina hamstri munasarjarakkudele mürgisem kui sigaretid.[4]

  1. Siao Wei See; Rajasekhar Balasubramanian; Umid Man Joshi (2007). "Physical characteristics of nanoparticles emitted from incense smoke". Science and Technology of Advanced Materials. 8 (1–2): 25–32. Bibcode:2007STAdM...8...25S. DOI:10.1016/j.stam.2006.11.016.
  2. Lin JM, Wang LH (september 1994). "Gaseous aliphatic aldehydes in Chinese incense smoke" (PDF). Bulletin of Environmental Contamination and Toxicology. 53 (3): 374–381. DOI:10.1007/bf00197229. PMID 7919714. S2CID 33588092. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. märts 2023. Vaadatud 3. augustil 2023.
  3. "Burning incense linked to respiratory cancers". Reuters. 25. august 2008. Vaadatud 20. juulil 2016.
  4. Zhou, R.; An, Q.; Pan, X. W.; Yang, B.; Hu, J.; Wang, Y. H. (2015). "Higher cytotoxicity and genotoxicity of burning incense than cigarette". Environmental Chemistry Letters. 13 (4): 465–471. DOI:10.1007/s10311-015-0521-7. S2CID 93495393.