Vedur (ingl.k. locomotive) on jõuallikaga varustatud raudteeveeremi üksus, mida kasutatakse rongide vedamiseks ja manöövriteks raudteel. Euroopa Komisjoni ametnikud defineerivad vedurit kui raudteel vaguneid liigutavat (tõmbavat või lükkavat) sõidukit, mis arendab võimsust mõõdetuna selle haakeseadme kaudu 110 kW või enam. Vedur on varustatud mootori ja jõuülekandega või ainult mootoriga (tega) ja haakeseadmetega (siduritega) mõlemas otsas. Lisaks veduritele on raudteel liikumas ka muid mootorsõidukeid – raudtee kergeid mootorvedukeid (ingl.k. light rail motor tractor). Need on raudteel töötavad sõidukid, mis arendavad võimsust mõõdetuna haakeseadme kaudu vähem kui 110 kW. Kasutatakse enamasti töörongide vedamiseks ja üksikute vagunite vedamiseks/lükkamiseks raudteeterminalides. ^[1]

Ülevaade

Alates vedude alustamisest raudteel oli ligi saja aasta jooksul peaaegu ainsaks veduritüübiks auruvedur, mis enamiku rongidest lähtejaamast sihtjaama vedas. Eelmise sajandi algul ehitati ka esimesed elektrivedurid, mida kasutati peamiselt nende väikese võimsuse tõttu reisijate veol. Diiselmootoriga vedureid hakati ehitama massiliselt alles pärast Teist maailmasõda. Nüüdisaegne vedur kujutab endast kallist investeeringut, mis peab tasuvuse eesmärgil tegema pidevalt tööd. Vedureid kasutatakse ekspluatatsioonis tavaliselt keskmiselt kolmkümmend aastat. Kõrge maksumuse tõttu, investeeringu tasuvuse tagamiseks peab vedur tegema ööpäeva jooksul tööd mitmes vahetuses. Üks vedur võib ööpäeva jooksul vedada nii reisi- kui ka kaubaronge, seejuures vahetuvad vedurijuhid. ^[1]

Vedureid jaotatakse nii tööliigi (otstarbe) kui ka kasutatava energiaallika (mootori liigi) alusel. Energiaallika järgi jaotatakse vedurid kolmeks – autonoomse, välis- ning kombineeritud toitega veduriteks. Autonoomse toitega vedurid on auruvedurid ning mootorvedurid. Välistoitega veduritest on tuntumad elektrivedurid, mis jagunevad vooluliigi järgi – alalisvoolu-, vahelduvvoolu- ning kahesüsteemsed (vahelduv-alalisvoolu) vedurid. ^[1]

Vedurid võivad olla ka kahe toiteallikaga ehk kombineeritud toitega. Nii ehitatakse teatud määral kontakt-mootorvedureid ja kontakt-akumulaatorvedureid. Kui esimene kujutab endast elektriveduri ja diiselveduri hübriidi, siis teine on puhtakujuline elektrivedur, mis võib võtta tööks vajalikku elektrienergiat nii kontaktvõrgust kui ka veduril olevatelt akumulaatoritelt. ^[1]

Veduri alumise osa ehk veermiku moodustavad pöördvankrid koos rattapaaridega. Veduri raami küljes veduri kummaski otsas on haakeseade ehk sidur, raami all on mootorveduritel kütusepaak ning suruõhuanumad. Raamil paikneb jõuallikas ning kõik selle juurde kuuluvad agregaadid ja seadmed. Raami peal olevate seadmete ümber on kere, mis koosneb juhiruumi(de)st ning harilikult mitme sektsiooniga masinaruumist. Kere põhiline ülesanne on kaitsta raamil asetsevaid seadmeid ja vedurimeeskonda ilmastikuolude eest. ^[1]

Kerekonstruktsiooni järgi jaotatakse vedurid kaheks – vagunkerega ja kapottkerega vedurid. Vagunkerega veduri (ingl.k. bulleid-body locomotive) kere on täies ulatuses suletud olles ühekõrgune kogu pikkuses. Juhikabiin paikneb veduri mõlemas otsas. Tüüpiliselt on Euroopas kõik magistraalvedurid vagunkerega. Kapottkerega veduri (ingl.k. hood-body locomotive) mootori kate on juhikabiinist madalam. Ligipääs veduri mootorile ja agregaatidele on võimalik väljast, juhikabiin paikneb kas veduri keskosas või ühes otsas. Üldjuhul on Euroopas manöövrivedurid kapottkerega. USA-s on ka suur osa magistraalveduritest kapottkerega. ^[1]

Lähtuvalt tehtava töö iseloomust jaotatakse vedurid magistraalveduriteks ja manöövriveduriteks. Jaamade vahel veavad ronge magistraalvedurid (ingl.k. trunk locomotive), ehk elektri- või diiselvedurid, mis on ette nähtud rongikoosseisude vedamiseks pikkadel distantsidel. Pikkade ja raskete rongide vedamiseks ei piisa üldjuhul ühest magistraalvedurist. Kaks või enam kaubarongi vedurit ühendatakse omavahel kokku ja neid juhitakse esimese veduri, ehk juhtveduri (ingl.k. driving locomotive) juhikabiinist. Rongi vedamist kahe või enama veduriga nimetatakse kaksikveoks (ingl.k. double heading). ^[1]