Vastupanuliikumine

Vastupanuliikumine on riigi või muu suurema piirkonna elanike organiseeritud (ja sageli ka relvastatud) vastupanu mõne teise riigi poolt selle maa-ala üle kehtestatud (sõjalisele) kontrollile. Laiemas mõttes haarab vastupanuliikumine organiseeritud tegevust legaalse valitsuse või okupatsioonivõimu vastu. Vastupanuliikumine on sageli (ja vahel põhimõtteliselt) vägivallatu.

Vastupanuliikumised II maailmasõja perioodil

Teise maailmasõja võitjariikide allikais kasutatakse koondterminit vastupanuliikumine (inglise keeles resistance movement) sageli vaid kitsamas tähenduses, tähistamaks Saksa, Itaalia, Jaapani (harvem ka Nõukogude) okupantide ja nende käsilaste vastaseid liikumisi, mis tegutsesid ajavahemikul 1939–1945. See, kitsamas tähenduses vastupanuliikumine, jätkas sõjaeelset fašismi (natsionaalsotsialismi, falangismi, raudkaartlaste, tuliristlaste, reksistide, noolristlaste, ustašite, aga ka stalinismi) vastast võitlust. Rahvuslikest erijoontest hoolimata oli vastupanuliikumine rahvusvaheline, see väljendus ühises eesmärgis vabaneda okupantidest. Võitlusvormideks olid okupantide ja nende ideoloogia vastane propaganda (sealhulgas illegaalse kirjanduse väljaandmine ja levitamine), streik, sabotaaž, diversioon, okupantide ja nende käsilaste hävitamine, luureandmete kogumine liitlasvägede jaoks ja partisanisõda (osalesid ka koonduslaagreist põgenenud). Vastupanuliikumise kõrgeim faas oli üldrahvalik relvastatud ülestõus.

Esimesed relvastatud vastupanuüksused tekkisid Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Poolas (1939), Saksamaa poolt okupeeritud Jugoslaavias (1941) ning Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Leedus, Lätis ja Eestis (1941). Pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liidu aladele puhkes laialdane partisaniliikumine okupeeritud Ukraina, Valgevene ja Venemaa aladel. Ulatuslikem oli Saksa okupatsiooni vastane vastupanuliikumine Prantsusmaal (Résistance), Itaalias, Jugoslaavias ja Kreekas. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa (Forces Françaises de l'Intérieur), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka (EAM, ELAS) ja Poola (Krajowa Rada Narodowa) vastupanuliikumisel.

Aasias osutati edukat relvastatud vastupanu Jaapani okupatsiooni vastu Vietnamis, Malaisias ja Filipiinidel. Vastupanuliikumine soodustas fašismivastase koalitsiooni võitu II maailmasõjas.

Pärast Saksa okupatsiooni asendumist Nõukogude omaga aastail 1944–1945 jätkus aastaid väldanud relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude okupantide vastu Eestis (metsavennad), Lätis, Leedus ja Ukrainas (näiteks UPA).

Kommunismi vastu võitlejaid

Antifašistlikke vastupanuvõitlejaid

Vaata ka