Vaikiv ajastu

Vaikivaks ajastuks nimetatakse Eesti ajalooperioodi 12. märtsist 1934 kuni 21. juunini 1940. Tolleaegset riigikorda on iseloomustatud kui autoritaarset režiimi. Perioodi käigus muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult.

Nimetuse päritolu

Nimetuse "vaikiv ajastu" võttis kasutusele vabadussõjalane William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud mälestusteraamatus "Vaikiv ajastu Eestis". Nimetus muutus hiljem üldkasutatavaks.

Kaitseseisukorra väljakuulutamine

Ajalehe pealdis, mis teavitab kaitseseisukorra algusest

Pärast V Riigikogu erakorralise istungjärgu lõppu 2. oktoobril 1934 teatas siseminister Kaarel Eenpalu, et Riigikogu on pandud vaikivasse olekusse, see tähendab tulevikus tal enam kokku tulla ei lubata. Hilisemas historiograafias on "vaikivat ajastut" tagantjärele laiendatud 12. märtsini samal aastal.

 Pikemalt artiklis 1934. aasta riigipööre

Praegu üldlevinud seisukoha järgi on "vaikiva ajastu" alguseks 12. märtsil 1934 riigivanem Konstantin Pätsi välja kuulutatud üleriigiline kaitseseisukord, samal ajal nimetati kindral Johan Laidoner kaitsevägede ülemjuhatajaks. Poliitilist vastutust otsuse eest kandis tolleaegne kohtu- ja siseminister Johan Müller, kuid teda pole kunagi selle otsusega seoses süüdistatud ega talle umbusaldust avaldatud.

Vabadussõjalaste ehk vapside liidud suleti kogu riigis ja kõik nende ajalehed suleti. Vangistati nende juhid.

Riigi raudteed, post, telefon ja telegraaf läksid kaitsevägede ülemjuhataja otsealluvusse. Kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus: arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni kolme tuhande kroonini.

2. oktoobril 1934 katkestas riigivanem V Riigikogu istungjärgu ja selle koosseisu rohkem kokku ei kutsutud.

20. märtsil 1935 pani siseminister Kaarel Eenpalu oma sundmäärusega seisma erakondade ja poliitiliste ühingute tegevuse.

Aastail 1935–1936 moodustati isikuvalimiste alusel 15 uut kutsealast omavalitsust, mis said tähtsaks komponendiks uue põhiseaduse kohases riiklikus ülesehituses, eriti Riiginõukogu kujundamisel.

Põhjused kaitseseisukorra kehtestamiseks

Põhjused kaitseseisukorra kehtestamiseks

Ametlikult märgiti kaitseseisukorra kehtestamise põhjusteks, et vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri mässu. Rahva hulgas levis paanika, mille põhjustajateks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil.

Uus parlament ja põhiseadus

Riigivanem Päts teatas 1. jaanuaril 1936 peetud raadiokõnes plaanist korraldada rahvahääletus uue „rahvaesinduskoja” ehk Rahvuskogu kokkukutsumise üle, mis otsustaks, kas kehtivat põhiseadust tuleb muuta või koostada uus ning viiks oma otsuse ka ellu. 1937. aasta veebruaris astus kokku Rahvuskogu, kes võttis sama aasta 28. juulil vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse.

VI Riigikogu valimised toimusid uue põhiseaduse alusel 1938. aasta veebruaris.

Riigikogu oli kahekojaline. Esimene koda ehk Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel. Teine koda ehk Riiginõukogu oli 40-liikmeline; see moodustus omavalitsuste esindajatest; presidendi määratutest või vastavalt ametikohale.

1938. aastal viidi läbi ka presidendivalimised. Kuna kolm Vabariigi Presidendi kandidaati esitavat asutust seadsid kandidaadiks üles sama isiku, Konstantin Pätsi, valiti ta ka Vabariigi Presidendiks. 9. mail 1938 nimetas ta oma käskkirjaga ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse.

Teine maailmasõda ja baaside leping

23. augustil 1939 sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel nn Molotovi-Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajasi lisaprotokolle, millega Ida-Euroopa jagati rahvusvahelist õigust eirates huvisfäärideks. NSV Liidu huvisfääri kuulusid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa ja Bessaraabia, Saksamaa huvisfääri Leedu ja Poola lääneosa.

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Poola allveelaev Orzeł otsis 14. septembril varjupaika Tallinnas ja interneeriti. Pärast seda, kui 17. septembril tungisid Nõukogude Liidu väed Poolasse, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Interneeritud laeva põgenemine andis NSV Liidule ettekäände süüdistada Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises ja seega neutraliteedi rikkumises. Eesti teatas, et vaatleb Nõukogude laevastikku kui neutraalse riigi oma, tervitab jälitusaktsiooni Eesti vetes ja võtab ise tarvitusele kõik abinõud Poola piraatlaeva tabamiseks. Erinevalt Leedust, Lätist ja Soomest ei viidud Eestis maailmasõja puhkedes läbi isegi mitte osalist mobilisatsiooni, põhjendades seda sellega, et Nõukogude Liit võib pidada mobilisatsiooni enda vastu sihituks ja rünnata.

Kriisi haripunktis palus välisminister Karl Selter Nõukogude Liidu Tallinna saadikult (?) kutset Moskvasse. Palvet põhjendas ta sooviga anda allkiri sõlmitavale kaubanduslepingule. 22. septembri õhtul sõitiski välisminister Moskvasse. Ametlikult teatati, et Nõukogude valitsus kutsus välisministri Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama. 24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. 26. septembril kutsuti kokku Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kuna Eestil polnud lootust välisabile, otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Baaside lepingu alusel loodi Eestis Nõukogude sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude sõjaväelasele (esialgne nõue oli 35 000), Eesti kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

24. septembril ühes avalikus kõnes väitis peaminister Kaarel Eenpalu, et Eestit ei ähvarda mitte mingisugune oht. Peaminister teatas, et valitsus hakkab kõigi vahenditega võitlema kuulujuttude levitajate vastu. 29. septembril rääkis K. Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi.

Nõukogude okupatsioon

Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Vabariigi Valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga. Nõukogude Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 7. detsembril 1939 Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Laidoner rääkis oma sõitu tutvustavas raadiokõnes: "Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja – mis veel tähtsam – meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõjakeerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga."

16. juunil 1940 väitis NSV Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate vägede sisselaskmist ja Eesti valitsuse väljavahetamist. 17. juunil Eesti okupeeriti. Uute tingimuste kohaselt esitas Vabariigi Valitsus kohe lahkumispalve, mille Vabariigi President Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks.

21. juunil 1940 toimusid Tallinnas ja teistes linnades Tallinna saabunud Nõukogude Liidu emissari Andrei Ždanovi juhtimisel korraldatud meeleavaldused. Nõuti valitsuse tagasiastumist ja süüdistati seda NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumises. Vabastati poliitilised vangid. Nõuti Kaitseliidu laiali saatmist. Pika Hermanni torni heisati punane lipp. Samal õhtul seati Eestis NSV Liidu nõudmisel ja ettekirjutusel ametisse Johannes Varese nn rahvavalitsus. Sellega oli toimunud riigipööre, millega Eesti muutus poliitiliselt NSV Liidust sõltuvaks.

5. juulil 1940 toimus valitsuse istung. Sellel istungil vastu võetud otsusega saadeti laiali parlamendi mõlemad kojad. Uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu valimiste tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas valitseva Eesti Töötava Rahva Liidu poolt. Põhiseadust rikkudes Riiginõukogu ei moodustatud.

6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu liita Eesti NSV Liiduga. Sellega oli suveräänne Eesti Vabariik de facto likvideeritud.

Vaata ka

• Vaikiv olek
• Riigireform
• 1933. aasta rahvahääletus
• Eesti Vabariigi põhiseadus (1934)
• Eesti Vabadussõjalaste Liit
• 47 Eesti ohvitseri kiri

Kirjandus

• Kaitseseisukord kogu riigis. Otsustavad tunnid Ajaleht Kaja 14. märts 1934.
• Riigivanem lõpetas riigikogu erakorralise istungjärgu Päevaleht 3. oktoober 1934
• Riigikogu ajalugu
• Deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Postimees 22. juuli 1940
• Deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu. Postimees 23. juuli 1940

Välislingid

• Doktoritöö: Pätsi režiimi juurutamiseks kasutati uusi poliitilisi mõisteid. ERR Novaator, 16. detsember 2022