Võrgukeskne sõjapidamine

Võrgukeskne sõjapidamine ehk võrgusõda on sõjanduskontseptsioon, mille kohaselt saavutatakse sõjaline eelis kasutades ära eeliseid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas, mis võimaldavad muu hulgas kiirendada otsustusprotsesse ning parandada iga operatiivüksuse informeeritust hetkeolukorrast.

Tehnoloogiaid, mis võimaldavad võrgukeskset sõjapidamist

Võrguarhitektuur, mis tagab pideva andmete liikumise erinevate mobiilsete üksuste, sensorite, inimeste vahel sõltumata kasutavatest sidekanalitest ning sõltumata võimalikest katkestustest üksikute võrgusõlmede vahel.
Satelliidid, nii sidekanali kui ka info kogujatena. Pakkudes pildilist infot, asukohainfot (GPS), infot ilma kohta, raketihoiatussüsteemi võimalust.
Raadioside
Mehitamata sõidukid: praegu enamasti kaugjuhitavad sõidukid, mida kasutatakse luureinfo kogumiseks.
Üha kasvav arvuti protsessorite jõudlus
Nanotehnoloogia, mis võimaldab luua kergemaid ja väiksemaid relvi ning miniatuurseid sensoreid
Tarkvara

Eelised

Omavahel 'võrgutatud' üksused võivad olla väiksemaarvulised, liikudes kiiremini ja nõudes vähem ressursse
Võimalus kasutada uusi taktikaid. Iraagi sõjas kasutasid USA üksused nn sülemlemistaktikat. Omavaheline sidepidamine võimaldab üksustel liikuda hajutatult ilma kindla formeeringuta. Iga üksus teab teise asukohta. Kui üks sattub hätta, siis saavad naabruses olevad üksused kohe reageerida, rünnates vastast sülemina igast suunast.
Väheneb sensorist-tulistajani reageerimisaeg. Üksused saavad kohe kasutada sensorite luureandmeid, ilma et need peaks enne staablist läbi käima.

Välislingid