Välksõda
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2021) |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2023) |
Välksõda (saksa keeles Blitzkrieg) on ründesõda, mille eesmärk on anda vastasele kiire ja tugev löök. Selleks keskendutakse ühele kohale vastase kaitses ning kasutatakse liikuvaid, manööverdamisvõimelisi jõude, sealhulgas soomustatud, motoriseeritud ja mehhaniseeritud jalaväge, tanke ja õhutoetust, mille peamine eesmärk on läbi murda vastase esmasest kaitseliinist, lõigata ära üksuseid, tekitada vastase üksuste seas kaost. Selline teooria viib eelkõige kiire võiduni, vähendades kaotusi nii inimressursides kui ka tehnikas. Kõige kuulsam välksõja teooria rakendaja oli natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kes teise maailmasõja ajal tungis hämmastava kiiruse ja jõuga läbi Poola, Norra, Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa.
Pärast esimest maailmasõda otsustasid Saksamaa sõjalised juhid, et puudu on mobiilne, manööverdatav ja paindliku taktikaga üksus, mille puudumine oligi põhjustanud lahinguväljal kaevikusõja. Selle tulemusena valmistas Prantsusmaa kahe sõja vahel oma piiri ette kaitseks, millest kõige tuntum näide on Maginot' liin, kus Prantsusmaa valmistus kaevikusõjaks, samal ajal kui sakslased otsustasid valmistuda lühikeseks sõjaväeliste manöövritega konfliktiks.
Kasutus teises maailmasõjas
[muuda | muuda lähteteksti]Hispaania kodusõjas 1936. aastal oli esimest korda näha taktikaid, mida võib seostada välksõjaga. Samuti 1939. aastal Poola vallutamine, kus oli näha koordineeritud õhu- ja maavägede rünnakut. Samuti kasutati seal manöövrites efektiivselt tanke. Aprillis 1940, kui Saksamaa tungis neutraalse Norra territooriumile, võttes üle pealinna Oslo koos riigi peamiste sadamatega.
Mais 1940 Saksamaa sissetung Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa aladele, mille käigus kasutas Saksamaa Wehrmacht tankide, jalaväe ja suurtükiväe koostööd, et tungida läbi vastase kaitsest.
1941. aastal kasutasid Saksamaa väed uuesti välksõja taktikat rünnakul Nõukogude Liidu vastu, lootes samasuguseid tulemusi nagu nad olid varem Lääne-Euroopas saanud. Kuid strateegia ei osutunud nii efektiivseks, kui vastas oli hästi organiseeritud ja hea relvastusega Nõukogude Liidu kaitse. 1943. aastaks olid sakslased kõikidel rinnetel kaitsele sunnitud.