Tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile
| Tuumapommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja raames toimunud Sõjast Vaiksel ookeanil | |||
 Tuumapommi tekitatud tuumaseened Hiroshima (vasakul) ja Nagasaki (paremal) kohal | |||
| Toimumisaeg | 6. ja 9. augustil 1945 | ||
| Osalised | |||
| |||
.svg){kind=small}
6. ja 9. augustil 1945 lõhkasid Ameerika Ühendriigid Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki kohal kaks tuumapommi. Pommiplahvatustes hukkus 129 000–226 000 inimest, kellest enamik olid tsiviilelanikud. See on jäänud ainsaks tuumarelva kasutamiseks relvastatud konfliktis.
Ettevalmistused
[muuda | muuda lähteteksti]Sihtmärgi valimine
[muuda | muuda lähteteksti]
1945. aasta aprillis palus Marshall Grovesil määrata pommitamiseks konkreetsed sihtmärgid, et tema ja Stimson saaks need kinnitada. Groves moodustas sihtkomitee, mida juhtis ta ise ja kuhu kuulusid Farrell, major John A. Derry, kolonel William P. Fisher, Joyce C. Stearns ja David M. Dennison USAAF-ist ning teadlased John von Neumann, Robert R. Wilson ja William Penney Manhattani projektist. Sihtkomitee kogunes 27. aprillil Washingtonis; 10. mail Los Alamoses, kus sai vestelda sealsete teadlaste ja tehnikutega ja lõpuks 28. mail Washingtonis, kus seda briifisid Tibbets ja komandör Frederick Ashworth Alberta projektist ning Manhattani projekti teadusnõustaja Richard C. Tolman.[1]
Sihtkomitee nimetas viis sihtmärki: Kokura (praegune Kitakyūshū), Jaapani ühe suurima laskemoonatehase asukoht; Hiroshima, sadam ja tööstuskeskus, kus asusid sõjaväe staabid; Yokohama, õhusõidukite tootmise, tööpinkide, dokkide, elektriseadmete ja naftatöötlemistehaste tööstuskeskus; Niigata, tööstusrajatistega sadamalinn, sealhulgas terase- ja alumiiniumitehased ning naftatöötlemistehas; ja Kyoto, suur tööstuskeskus.
Sihtmärgi valikul järgiti järgmisi kriteeriume:
- sihtmärgi läbimõõt on suurem kui 4,8 km (3 miili) ja see on oluline sihtmärk suures linnas
- lööklaine tekitaks tõhusalt purustusi
- 1945. aasta augustiks sihtmärki tõenäoliselt tavarelvastusega ei rünnata[2]
Need linnad jäid öiste pommirünnakute ajal suures osas puutumata ja armee õhujõud nõustusid need sihtmärkide nimekirjast välja jätma, et saaks täpselt hinnata tuumapommide tekitatud kahju.
30. mail palus Stimson Grovesil Kyoto sihtmärkide nimekirjast eemaldada selle ajaloolise, religioosse ja kultuurilise tähtsuse tõttu, kuid Groves viitas selle sõjalisele ja tööstuslikule tähtsusele.[3] Seejärel pöördus Stimson sel teemal president Harry S. Trumani poole. Truman nõustus Stimsoniga ja Kyoto eemaldati ajutiselt sihtmärkide nimekirjast.[4] Groves üritas juulis Kyotot sihtmärkide nimekirja taaslisada, kuid Stimson jäi endale kindlaks.[5][6] 25. juulil kanti Nagasaki Kyoto asemel sihtmärkide nimekirja. See oli suur sõjasadam, üks Jaapani suurimaid laevaehitus- ja remondikeskusi ning oluline mereväe lahingumoona tootja.[6]
Õiguslikud hinnangud
[muuda | muuda lähteteksti]1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonid, mis käsitlevad sõjapidamise reegleid maal ja merel, võeti vastu enne õhujõudude laialdast kasutuselevõttu. Vaatamata korduvatele diplomaatilistele katsetele ajakohastada rahvusvahelist humanitaarõigust õhusõja osas, ei ajakohastatud seda enne Teise maailmasõja puhkemist. Spetsiifilise rahvusvahelise humanitaarõiguse puudumine ei tähendanud, et õhusõda ei kuulunud sõjapidamise reeglite alla, vaid pigem seda, et puudus üldine kokkulepe nende seaduste tõlgendamise kohta.[7] See tähendab, et Teise maailmasõja ajal sõja osaliste poolt vaenlase territooriumil asuvate tsiviilpiirkondade õhust pommitamine ei olnud rahvusvahelise humanitaarõiguse positiivse ega spetsiifilise tavaõigusega keelatud.[8]
1963. aastal käsitleti tuumapommi rünnakuid kohtuasjas Ryuichi Shimoda vs Jaapani riik. Tokyo ringkonnakohus otsustas, et tuumarelvade kasutamine sõjapidamises ei olnud ebaseaduslik,[9][10] kuid leidis oma obiter dictum'is,[10] et tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile on sel ajal kehtinud rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik, kui kaitsmata linnade valimatu pommitamine. Kohus keeldus apellantidele hüvitist maksmast põhjusel, et Jaapani valitsus loobus San Francisco lepingust tulenevalt õigusest saada Ameerika Ühendriikide valitsuselt reparatsiooni.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jones 1985, lk 528–529.
- ↑ "Atomic Bomb: Decision – Target Committee, May 10–11, 1945". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2005. Vaadatud 6. augustil 2005.
- ↑ Jones 1985, lk 529.
- ↑ Hasegawa 2006, lk 67–68.
- ↑ Hasegawa 2006, lk 149–150.
- ↑ 6,0 6,1 Jones 1985, lk 530.
- ↑ Gómez, Javier Guisández (20. juuni 1998). "The Law of Air Warfare". International Review of the Red Cross. 38 (323): 347–363. DOI:10.1017/S0020860400091075. ISSN 1560-7755. Vaadatud 3. märtsil 2023.
- ↑ Terror from the Sky: The Bombing of German Cities in World War II. Berghahn Books. 2010. Lk 167. ISBN 978-1-8454-5844-7.
- ↑ "Shimoda case (Compensation claim against Japan brought by the residents of Hiroshmina & Nagasaki), Tokyo District Court, 7 December 1963". International Committee of the Red Cross.
- ↑ 10,0 10,1 The Japanese Annual of International Law: Volume 36. International Law Association of Japan. 1994. Lk 147.
- ↑ Falk, Richard A. (oktoober 1965). "The Shimoda Case: A Legal Appraisal of the Atomic Attacks Upon Hiroshima and Nagasaki". The American Journal of International Law. 59 (4): 759–793. DOI:10.2307/2197093. JSTOR 2197093. S2CID 146916745.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |