Transnistria sõda
| Transnistria sõda | |||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa Nõukogude Liidu lagunemisest | |||||
  | |||||
| Toimumisaeg | 02.11.1990 – 21.07.1992 | ||||
| Toimumiskoht |
 Moldova | ||||
| Tulemus |
Transnistria-Vene vägede võit
| ||||
| Osalised | |||||
| |||||
| Väejuhid või liidrid | |||||
| |||||
| Jõudude suurus | |||||
| |||||
| Kaotused | |||||
| |||||
 Olukord 15. mail 2022: Moldova Transnistria | |||||
.svg){kind=spacer}
.svg){kind=small}
Transnistria sõda (Moldovas ja Rumeenias tuntud ka kui Moldova-Vene sõda[3]) oli 2. novembril 1990 Transnistrias puhkenud relvakonflikt Moldova ja separatistlike Transnistria vägede vahel. Konflikti alguseks loetakse juba 1990. aasta novembrit (kui Moldova oli veel Nõukogude Liidu osa), mil toimus esimene lahing poolte vahel, kuid esialgu püsis lahingutegevus haruldane ning piiratud.
Konflikt eskaleerus aktiivseks sõjategevuseks 1992. aasta märtsis ning lõppes sama aasta juulis relvarahu kehtestamisega, mis siiani kestab. Sõja ühel poolel osalesid Moldova jõud, nagu äsjaloodud Moldova sõjavägi, politsei ja Moldovale truud riigiinstitutsioonid. Teisel poolel osalesid Transnistria-meelsed jõud, nagu Transnistria vabariiklik kaardivägi ja omakaitse. Venemaa toetas sõjas Transnistria separatiste algul kaudselt, saates vabatahtlikke ja uuskasakad mässulisi toetama, ning hiljem otseselt, kui 1992. aastal Vene 14. armee konflikti separatistide toetuseks sekkus.
Transnistria sõja järel sõlmitud vaherahu garanteeris Transnistria de facto iseseisvuse kindlustumise ning Vene mõju säilimise Dnestri vasakkaldal. Transnistria jaoks on tegemist riikliku iseseisvussõjaga ja sõda mängib suurt rolli kohalikus identiteedis – sõja mälestusmärgid on igal pool üle tunnustamata riigi. Samuti on Transnistria püsimajäämine võimaldanud Venemaal hoida rahuvalvajad tänapäevase Moldova piirides, praegu püsib regioonis umbes 1500 Vene sõdurit.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast seda, kui Moldova Rahvarinde poolt kontrollitud Moldaavia NSV Ülemnõukogu kuulutas rumeenia keele 1989. aastal riigikeeleks, teatasid etniliselt ülejäänud Moldovast erinevad Dnestri vasakkalda Transnistria ja lõunapoolne Gagauusia soovist Moldovast eralduda. Separatistlikud jõud korraldasid Ribnitas (3. aprill 1989), Tiraspolis (jaanuar 1990) ja Tighinas (1. juuli 1990) rahvahääletused, mille tulemusi kasutati omariikluse legitimeerimiseks. Tiraspoli parteikomitee juhiks valitud Igor Smirnovi eesistumisel korraldati 2. septembril erakorraline kongress Tiraspolis, kus kuulutati välja Moldaavia NSV-st (aga mitte Nõukogude Liidust) eraldiseisev Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.[1][4]
Värskelt väljakuulutatud liiduvabariigi võimud asusid Dnestri vasakkalda aladel kiiresti omariiklust organiseerima. Tehti teadvustustööd kohalike seas oma võimu legitimeerimiseks, värvata kohalikke omakaitsesse ning piirati ümber kohalikke Moldaavia NSV keskvõimule truuks jäänud riigiinstitutsioone, kuni need olid valmis alla andma.[4][5]
Konflikti algus
[muuda | muuda lähteteksti]Teisel novembril 1990 okupeerisid Transnistria võimud Dubăsari linna kohtuhoone ja politsei, mis vallandas esimese ohvritega lõppenud lahingu. Dubăsari ülevõtmisel sai surma kolm inimest.[4] Dnestri vasakkaldal baseeruv Nõukogude 14. armee, kus teenis ka palju kohalikke mehi, näitas ka vaikset sümpaatiat iseseisvuspüüdluste poolt. 1991. aasta kevadeks oli kokkupõrked moldovlaste ja vasakkalda separatistide vahel tavaliseks muutunud.[6] Konfliktid juhtusid mitmetes eri linnades ja piirkondades ning hoogustus propaganda, mis lõhestas ja vastandas jõe kahte kallast.[7] Laias plaanis saatis edu Transnistria võimusid – kevade lõpuks oli peaaegu kogu Dnestri vasakkallas ning isegi mitu paremkalda asulat separatistide käes, sealhulgas peamiselt venekeelne Tighina, mille ajaloolisesse kindlusesse 14. armee oma baasi rajas.[5]
Chisinau keskvõimud palusid olukorda sekkuda Nõukogude võimul. Keskvõimu palve peale oli Gorbatšov valmis Moldaavia NSV piiride puutumatust garanteerima, allkirjastades 22. detsembril määruse Moldaavia jagamatusest, kuid seda vaid tingimusel, et Moldova jääb Nõukogude Liidu osaks. Samuti nõudis Gorbatšov eeldusena 1989. aasta keeleseaduse tühistamist.[5] Sisuline Nõukogude võimu tegevus aga toetas separatiste, kes samuti pöördusid 10. aprillil 1991 NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe poole palvega eraldada Transnistria Moldaavia NSV võimu alt.[4] Samuti olid huvitatud Nõukogude võimu säilimisest separatistlikud võimud – kui Moldova keskvõim boikoteeris Nõukogude Liidu 1991. aasta referendumi, siis Transnistria võimu all olevatel aladel viidi referendum läbi.[8]
Augustiputši ajal üritasid Nõukogude väed kehtestada Moldovas sõjaväelist eriolukorda, kuid keskvõim tühistas sõjaväe dekreedi.[9] 27. augustil kuulutas Moldova end iseseisvaks, keelustas Moldaavia Kommunistliku Partei ning arreteeris riigipöörajaid toetanud Igor Smirnovi. Sellele eelnes aga 25. augustil Transnistria Moldaavia Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamine, mis kuulutati välja eesmärgiga nõrgestada Moldova võimekust kogu riigi eest iseseisvust välja kuulutada.[2] Smirnovi arreteerimise tõttu korraldas tööliste ametiühing raudteeblokaadi, mis halvas Moldova majanduse. Separatistidega hädas olev Moldova asus oktoobrist enda relvaväge looma, aga allus ka survele ja vabastas Smirnovi. Vasakkaldale tagasi jõudnud Smirnov valiti detsembris Transnistria presidendiks. 1. detsembril 1991 kuulutas Transnistria pärast iseseisvusreferendumi, (milles 97,7% iseseisvust pooldas) end Moldovast iseseisvaks.[5][9]
Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aasta lõpus olukord eskaleerus. Sõjalised kokkupõrked olid detsembriks sisuliselt igapäevaseks muutunud. 14. armeest toimus püsiv ja pidev meeste ja relvade ülevool äsjamoodustatud Transnistria kaardiväkke.[5] Separatistidele tulid Venemaalt toeks relvastatud kasakate üksused, mis toetasid Transnistria üksuste võitlust Moldova vastu.[4] Dnestri paremkaldalt evakueeriti enamik Nõukogude raskerelvadest ja rasketest lahingumasinatest (sealhulgas tankid) vasakkaldale Transnistria piirkonna territooriumile ning loovutati separatistidele, mistõttu olid Transnistria väed oluliselt paremini relvastud võrreldes äsjamoodustatud Moldova relvajõududega ja vasakkaldal siiani Moldovale truuks jäänud politseiüksustele.[7] Moldovat toetas relvade ja vabatahtlikega Rumeenia.[1]
Konflikti eskaleerumine sõjaks
[muuda | muuda lähteteksti]Konflikt arenes sõjaks 1992. aasta märtsis, mil Transnistria võimud alustasid sõjalist keskvalitsusele truuks jäänud süstemaatilist hõivamist. Kasakad koos Transnistria omakaitsega vallutasid 1. märtsil (päev enne Moldova ÜRO-sse ametlikku vastu võtmist) Dubăsari rajooni politseikeskuse, võttes 34 politseiniku pantvangi. Keskvõimule truuks jäänud politseiüksused ja riigiinstitutsioonid taandusid Cocierisse, mis kujunes Moldova tugipunktiks vasakkaldal. 3. märtsil tegid kasakad katse Cocierit vallutada, aga edutult. Pantvangikriis motiveeris Moldova presidenti Mircea Sneguri tegutsema ning ta autoriseeris Moldova sõjaväe tegevuse vasakkaldal. 3. märtsi öösel saabus Chisinaust politsei eriüksus Cocierisse. 4. märtsil ründasid kasakat Moldovale truud Coşniţa küla, rünnates kohalikku politseihoonet.[2] 6. märtsist asus Transnistria mineerima piiri ning õhkis 3 Dnestrit ületavat silda.[4]
19. märtsil teeb Moldova parlament esimese katse relvarahu teha, pakkudes vasakkaldale autonoomiat ja vabakaubandustsooni. Järgmisel päeval luuakse OSCE juures Transnistria konflikti lahendamiseks erigrupp, mis vahendas läbirääkimisi. Selles osalesid Moldova, Rumeenia, Venemaa ja Ukraina ning 24. märtsil sõlmiti relvarahu ja lepiti kokku vangide vahetamises.[2] Vaherahu ei kestnud aga kaua, sest 29. märtsil nõudis Sneguri vasakkalda alistumist keskvõimu korraldustele. Transnistria ignoreeris nõuet, mispeale Snegur kuulutas vasakkaldal välja eriolukorra.[5]
Esimesel aprillil üritas Moldova politsei võtta üle Tighina linna, kuid moldovlaste edu takistas Venemaa sekkumine. Venemaa president Boriss Jeltsin oli 1. aprillil kuulutanud (siiani mitteametlikult) Transnistriat toetanud 14. armee Venemaale alluvaks ning Vene kindral Juri Netkatšev esitas Snegurile ultimaatumi, nõudes Moldova vägede taandumist 15 kilomeetri kaugusele Tighinast. Moldova kuuletus ja 5. aprillil sisenesid Tighinasse Vene väed. Pärast ultimaatumit tehti uus relvarahu. OSCE läbirääkimiste tulemusena määrati 262 kilomeetri pikkusele piirile 400 vaatlejat, kes jälgisid relvarahust kinnipidamist ning lepiti kokku palgasõdurite kojusaatmises, omakaitse laialisaatmises ning Tighina demineerimises.[2]
Mai esimeses pooles olukord pingestus, kui separatistide väed ründasid Cocieri, Coşniţa, Gura Bâcului, Drăgălina, Dubăsari maakonna ja Roghi politseijaoskondi. 7. mail suutsid separatide väed võtta üle Moldova raadiomasti vasakkaldal. 19. mail otsustas Vene 14. armee otseselt lahingutegevusse sekkuda, võttes Transnistria vägedega samad kaitsepositsioonid sisse ja jätkates avalikult Transnistria armee varustamist.[4][2]
Tighina lahing
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tighina lahing (1992)
Juunis saabus sõja kõige intensiivsem periood, kui lahingud jätkusid Tighina, Cocieri, Coşniţa, Corjova, Dubăsari, Doroțcaia ja Pohrebea pärast. Kõige pingsamaks osutus lahing industriaallinna Tighina pärast. 19. juunil ründasid kasakad ja Transnistria kaardiväed Moldovale truud politseijaoskonda, kuid ei suutnud neid alistada. Politsei palve peale saatsid Moldova võimud linna lisavägesid ning 20. juuni hommikuks kontrollisid Moldova väed suuremat osa Tighina linna. Samal päeval sekkusid 14. armee väeosad, sekkudes lahingutesse Moldova vägede vastu Tiraspoli-Tighina sillal. 20. ja 21. juunil toimusid sõja kõige verisemad lahingud, lisaks Tighinasse olid rünnaku all ka mitu Moldovale truud vasakkalda küla. Lõpuks saatis Transnistria ja Vene vägesid edu ning nad suutsid Tighinasse sisse murda ja linna vallutada.[2]
Olukord läks Moldovale veelgi tõsisemaks 28. juunil, mil 14. armee etteotsa määrati Aleksandr Lebed. Erinevalt varasematest juhtidest ei näinud Lebed mõtet ainult kaitsepositsioonil olla ning planeeris rünnakut Moldova vastu. Teise ja kolmanda juuli ööl pommitas Vene suurtükivägi Moldova positsioone ja Vene armee avaliku rünnaku tõttu ei näinud Moldova enam mõtet sõda jätkata. 7. juulil kohtusid Moldova, Transnistria ja Vene 14. armee esindajad Limanskojes ning leppisid kokku järjekordses relvarahus, millega avalik sõjategevus lõppes nädalaks.[4][2]
Sõja lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Hoolimata ametlikust relvarahust toimus Moldovas veel mitu verist kokkupõrget. 15. juulil sattus Varniţa miinirünnaku ohvriks ning 17. juulil tulistasid Transnistria omakaitse liikmed Moldova kiirabi, mis oli haiglasse viimas lahingutes viga saanud politseinike haiglasse. Konflikti deeskaleerimiseks sõitsid Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi ja kaitseminister Viktor Barannikov Moldovasse, külastades Chisinaud ja Tiraspoli ja koostades dokumendi, mida mõlemad pooled olid valmis allkirjastama.
Moskva leping allkirjastati 21. juulil 1992 Moskvas ning see kujunes sõja viimaseks rahulepinguks. Lepingu järgi loodi ühine kontrollkomisjon, mis pidi garanteerima rahu Moldova-Transnistria piiril. Tighina piires pidid lepingu järgi rahu garanteerima kõik kolm sõjalist osapoolt ja tooma regiooni rahuvalvajad. 14. armee pidi Transnistria-Moldova konfliktis edaspidi püsima neutraalne ning Vene armee väljatõmbamine pidavat otsustatama tulevastel läbirääkimistel Moldova-Venemaa vahel. Piir tuli demilitariseerida ning kohalikele võimaldada piiriületus, sellele lisaks pidid mõlemad pooled võimaldama sõjapõgenikel koju naasmise. Humanitaarabi pidi olema leppe järgi kättesaadav Dnestri mõlemal kaldal ning teine pool ei võinud selleks takistusi teha.[4]
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti].jpg){kind=spacer}
Rahuleping kolme osapoole vahel jättis välja kaks ülejäänud naabrit, kes olid konfliktis rolli mänginud sõja esimeses pooles: Rumeenia ja Ukraina. Samuti legitimeeris rahulepe Vene armee püsiva kohaloleku Moldova territooriumil ning hoolimata Moldova katsetest ning Venemaa lubadustest ei ole Vene armee Transnistriast lahkunud.[10] Vaherahu järel kinnistus ka Transnistria faktiliselt ning Moldoval jäi vähe sõnaõigust sisuliselt sekkuda vasakkalda tegevusse. Pikas plaanis muutis vaherahu Moldova-Transnistria olukorra külmutatud konfliktiks, mis ei ole tänaseks päevaks jätkuvalt lahenenud.[4][11]
Kokku kestis Transnistria sõda alla kahe aasta, kuigi intensiivne periood kestis vaid 1992. aasta kevadest suveni. Täpne hukkunute arv ei ole teada, kuna Moldova ei ole avaldanud hukkunute arvu, aga erinevatel hinnangutel hukkus sõjas 1000–1500 ohvrit ning haavata sai umbes 1800–3500 isikut.[1][7][2] Sellele lisaks on hinnatud sõja majanduslikku kahju Moldovale olevat 12 miljardit rubla ning 15 miljardit rubla kulus veel sõjas kannatada saanud regioonide taastamisele. Sõjapagulastena pidi sõjatsoonist põgenema ligi 108 000 moldovlast, neist 51 000 olid originaalselt olnud paremkaldal.[4]
Transnistria vabariigi väljakuulutamine ja sellele järgnenud sõda mängivad jätkuvalt suurt rolli Pridnestrovje identiteedis. 2. september ehk vabariigi väljakuulutamise aastapäev on riigipüha, mille puhul toimub tseremooniaid ja rahvapidustusi. Lebedi kommentaarid, kus ta kirjeldas moldovaste rünnakuid Transnistria vastu kui sisuliselt genotsiidi, on võetud omaks ning Transnistria ajalookäsitluses tõlgendatakse sõda kaitse- ja iseseisvussõjana Moldova agressiooni vastu. Selle tõlgenduse tõttu käsitletakse Dnestri paremkalda moldovlasi kui natsionaliste ja okupante, mis on Transnistria meedias olnud iseseisvuse üheks õigustuseks. Transnistria sõda meenutavad mitmed ausambad ja mälestusmärgid üle kogu riigi, kuhu on märgitud iseseisvuse eest hukkunute nimed.[5][12][13]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kaarel Kressa (27.04.2022). "Külmutatud konflikt. Mida võiks teada Moldova ja Transnistria kohta?". Delfi.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Ioan Codruț Lucinescu (2017). "25 de ani de la crearea pseudo-statului transnistrean, în urma unui conflict sângeros". Trustul de Presa ala Ministerului Apararii Nationale. Vaadatud 16.06.2022.
- ↑ Ursu, Valentina (1. märts 2020). "Oazu Nantoi: "Conflictul nu este intern. Pacificatorii ruși au menirea de a nu admite rezolvarea acestui conflict"". Radio Europa Liberă Moldova (rumeenia).
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Arcadie Barbarosie, Oazu Nantoi (2004). Aspects of the Transnistrian conflict. Chisinau: Institute for Public Policy. Lk 41-47.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Rebecca Haynes (2019). Moldova: A History. London: I. B. Tauris.
- ↑ Andrei Brezianu, Vlad Spânu (2010). The A to Z of Moldova. Lanham: The Scarecrow Press.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Victor Guzun (04.03.2021). "Sõda Nistru jõel Moldova Vabariigi vastu – Venemaa Föderatsiooni esimene hübriidsõda". Postimees.
- ↑ Sergiu Musteată (2014). Moldova: A Borderland‘s Fluid History: 1991: A Chronology of Moldova’s Independance. Online Journal of the Center for Governance and Culture in Europe: University of St. Gallen. Lk 92-103.
- ↑ 9,0 9,1 Helen Fedor (1995). Belarus and Moldova: country studies. Federal Research Division: Library of Congress.
- ↑ Marianne Mikko (veebruar 2005). "Mida teha Moldova külmutatud konfliktiga?". Diplomaatia.
- ↑ Toomas Kümmel (22.07.2021). "Toomas Kümmeli "Sõuvetistan": Moldova". ERR.
- ↑ Natalia Cojocaru (2006). NATIONALISM AND IDENTITY IN TRANSNISTRIA. Innovation 19(3/4). Lk 261-272.
- ↑ Stefan Troebst (juuli 2003). Staatlichkeitskult im Pseudo-Staat: Identitätsmanagement in Transnistrien. Osteuropa 53(7). Lk 963-983.