The White Stripes

The White Stripes
The White Stripes 2007. aastal Barcelonas
Päritolu	Detroit, USA
Stiilid	garage rock, alternatiivrokk
Tegev	1997–2011
Veebileht	http://whitestripes.com/
Endised liikmed
Meg White Jack White

The White Stripes oli aastatel 1997–2011 tegutsenud USA rokkduett Detroitist. Bändis olid Jack White (kitarr, klaver, vokaal, helilooja) ja Meg White (trummid, löökpillid, vokaal). Selle bändi põhiliseks stiiliks oli garage rock (albumid "White Blood Cells" ja "Elephant").

Nende suurim hitt oli "Seven Nation Army", mis võitis 2004. aastal parima rokkloo Grammy. Nad olid tuntud toore, madala ja täpse heli poolest ja peamiselt innustas neid punk rock, USA bluus, folkrokk ja kantrimuusika.

Ajalugu

Algusajad (albumid "White Stripes" ja "De Stijl")

The White Stripes (Megan Martha White – trummid, vokaal; ja Jack White, kelle sünninimi oli John Anthony Gillis – kitarr, klaver, juhtvokaal) sai alguse Detroitis 14. juulil 1997. Jack ja Meg väitsid, et nad on õde ja vend, kuid nende abieluleping tõendas, et nad olid lahutatud paar. Jack on nende debüütalbumit (avaldatud 1999) kirjeldanud nii "...väga vihane... kõige toorem, kõige jõulisem ja kõige rohkem Detroiti kõlaga plaat, mis me teinud oleme".

Nende teine album "De Stijl" (2000) on pealkirja saanud hollandi kunstiliikumise järgi. "De Stijli" stiili kasutasid nad ka oma plaadi kaanel.

Populaarsuse kasv (albumid "White Blood Cells" ja "Elephant")

Bänd sai edu maitse suhu aastal 2001 pärast albumi "White Blood Cells" ilmumist. Kärbitud garage rock'i heli lõi laineid Suurbritannias ja varsti ka Ameerika Ühendriikides ning neist sai üks hinnatumaid bände aastal 2002. Samal aastal paigutas ajakiri Q The White Stripesi nimekirja "50 bändi, mida elu jooksul nägema peab". Legoteemaline video, mille lavastas Michel Gondry singlile "Fell in Love with a Girl" albumilt "White Blood Cells", tõi neile palju kuulsust juurde.

Jacki väitel oli iga album pärast "White Blood Cellsi" selline, et esimesed lood olid singlid, viimased lood aga Jacki ja Megi omavahelised naljad.

Nende järgmine album "Elephant" avaldati 1. aprillil 2003. See sai kriitikutelt jälle kiitvaid hinnanguid ja veel rohkem äriedu.

Aastal 2003 osalesid Jack ja Meg White Jim Jarmuschi filmis "Coffee and Cigarettes" lõigus, mille nimi oli "Jack Shows Meg His Tesla Coil". Sama aasta augustis valiti Jack White ajakirjas Rolling Stone 100 parima kitarrimängija hulka. Ta jäi Johnny Ramone ja John Frusciante vahel 17. kohale.

Aastal 2004 avaldatud DVD "Under Blackpool Lights" filmiti täielikult 16 mm filmi kasutades ja selle lavastas Dick Carruthers. Jack White käskis fännidel olla tähelepanelik, sest filmis pidi olema väikseid müsteeriume. Üks nendest oli kirjutis tema käel. Salvestatud kahel õhtul, oli kiri tema käel "NOXIOUS" mis muutus "OBNOXIOUS-iks". Filmis oli ka kaver Dolly Partoni loost "Jolene".

Hilisem periood (album "Get Behind Me Satan" ja muud)

Jack White 2005. aastal San Diegos

1. juunil 2005 abiellus Jack bändi turneel Lõuna-Ameerikas modell Karen Elsoniga. Laulatus toimus kanuus Amazonase jõel, kus bändi mänedžer Ian Montone oli isamees ja Meg pruutneitsi. Kuuldused rääkisid, et Meg ei käinud pulmas, kuigi oli kutsutud, kuid selle kuulduse lükkas Meg hiljem ümber. The White Stripesi veebilehel oli kirjas, et "see on mõlema vastabiellunu esimene abielu", kuigi on olemas dokumendid, mis tõendavad, et Jack ja Meg olid varem olnud abielus. Paar sai esimese lapse Scarlett Teresa teisipäeval, 2. mail 2006.

Viies album "Get Behind Me Satan" avaldati Põhja-Ameerikas 7. juunil 2005 ja see kogus kiitvat kriitikat. Samal aastal kirjutas ajakiri Rolling Stone: "Kui te olete rokkbändis ja te ei ole kumbki The White Stripesist, siis oleks väga nõme teie asemel olla." Sellelt plaadilt lasti välja kolm singlit. Esimene oli "Blue Orchid", mis oli populaarne lugu satelliitraadios ja aeg-ajalt FM-jaamades. Jacki abikaasa oli selle laulu videos. Teine singel oli "My Doorbell", kolmas "The Denial Twist", mille tüüpilise veidra White Stripesi stiilis video lavastas Michel Gondry.

Bänd avaldas kaveri Tegan and Sara loost "Walking with a Ghost" iTunesis 14. novembril 2005. See lugu lasti hiljem uuesti välja 7. detsembril "Walking With a Ghost" EP-l, millel oli veel neli lugu.

1. detsembril 2005 oli bänd saates "The Daily Show with Jon Stewart" ja esitas lood "The Denial Twist" ja "My Doorbell". Nad on üks väheseid bände, kes on selles saates esinenud.

12. oktoobril 2006 oli nende ametlikul kodulehel kirjas, et ilmub Avant-Garde orkestri album, millel on Jack White'i kirjutatud lood ja mille pealkiri on "Aluminium". LP-versioon müüdi välja vähem kui ühe päevaga. Selle projekti kavandas Richard Russell. See album oli kättesaadav vaid "Aluminiumi" veebilehel ja piiratud koguses. CD-sid oli 3333 ja LP-sid 999, kõik müüdi aegsasti läbi. Allalaaditav versioon ei ole piiratud.

2. veebruaril 2011 teatas bänd, et lõpetab tegevuse.

Muusika

Instrumendid ja varustus

The White Stripes on tuntud selle järgi, et nende bändis oli vaid kaks muusikut, mis vähendas erinevate instrumentide arvu lugudes, eriti otseheliga kontsertidel. Jack, kes oli peamine helilooja, on öelnud, et see ei ole probleem, ja: "Ma olen alati bändi number kolmega seostanud. Kõik oli vokaali, kitarri ja trummide ümber või vokaali, klaveri ja trummide ümber". Jack oli põhilaulja bändis, kuid Meg oli põhivokaal bändi kolmes laulus: "In the Cold, Cold Night" (albumil "Elephant"), "Passive Manipulation" (albumil "Get Behind Me Satan") ja "Who's a Big Baby?" singlil "Blue Orhid".

Kohe alguses püüdsid nad tähelepanu sellega, et kasutasid "antiikseid" helisalvestusvahendeid. Album "Elephant" salvestati kaheksaloolisele masinale, mis oli pärit 1960. aastate algusest. Väheste eranditega kasutas Jack ka ampereid ja pedaale, mis olid samuti pärit 1960. aastatest.

Jack kasutas efekte, et saada soovitud kõla. Üks nendest oli Whammy-pedaal, et saavutada helikõrgusi, mida muidu ei saaks tavalise kitarriga teha.

Kitarri häälestus

Peale standardhäälestuse kasutas Jack White oma lugudes ja kaverites ka muid häälestusi:

• D-häälestust ("Let's Build a Home", "Sister, Do You Know My Name?")
• G-häälestust ("Death Letter", "Little Bird")
• E-häälestust ("A Boy's Best Friend", "I Fought Piranhas", "St. Ides Of March", "Stop Breaking Down", "Suzy Lee", "Let's Build a Home", "Goin' Back to Memphis")
• A-häälestust ("Red Rain", "Seven Nation Army")

Helisalvestusseansid ja kontsertesitused

The White Stripesi paljud plaadid on salvestatud üpris tormakalt. Näiteks "Elephant" salvestati kahe nädalaga Londoni Toeragi stuudios. Sama kiiresti salvestati ka nende järgmine plaat "Get Behind Me Satan". Kontsertideks ei valmistanud nad enam ette kindlat lugude nimekirja, uskudes, et planeerimine rikuks ära loomuliku tunde, mis laval tekib. Jack improviseeris tihti soolodega ja hüppas sageli ühest laulust järgmisse. Sellepärast ei olnud neil ühtegi samasugust kontserti ja ka kontserdi pikkus võis varieeruda 70–100 minutini.

Diskograafia

• "!The White Stripes" (1999)
• "De Stijl" (2000)
• "White Blood Cells" (2001)
• "Elephant" (2003)
• "Get Behind Me Satan" (2005)
• "Walking with a Ghost" (2005) – EP
• "Icky Thump" (2007)
• "Under Great White Northern Lights" (2010) – kontsertalbum
• "Live in Mississippi" (2011) – kontsertalbum