Teutoburgi metsa lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Teutoburgi metsa lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Germaania sõjast | |||
 Teutoburgi metsa lahingu kaart | |||
| Toimumisaeg | u september, 9 pKR | ||
| Toimumiskoht | Osnabrücki maakond, Alam-Saksimaa, Germaania | ||
| Tulemus | Germaanlaste otsustav võit. | ||
| Territoriaalsed muudatused | Rooma lõpetab püüdlused Suur-Germaaniat koloniseerida. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Teutoburgi metsa lahing, Vana-Rooma ajaloolaste poolt kirjeldatud kui "Varuse katastroof" (Clades Variana) ja tuntud ka kui Varuse lahing, toimus aastal 9 pKr Teutoburgi metsas, kui germaani hõimude ühisvägi hävitas varitsuslahingus väejuht Publius Quinctilius Varuse juhitud Rooma keisririigi kolm leegioni ja nende abiväeosad. Germaanide ühisväge juhtis Arminius, germaani päritolu Varuse abiväeosade ohvitser. Arminius oli üleskasvanud Roomas ja teeninud mitu aastat Vana-Rooma armees, omandades ka roomlastele omase sõjalise hariduse, mistõttu oskas ta Varuse taktikalist tegutsemist hästi ette aimata.
Kuigi kaotusele järgnenud aastatel võtsid roomlased germaanlaste vastu ette veel mitmeid edukaid sõjakäike, ei üritanud nad enam kunagi vallutada Reini jõest itta jäävaid Germaania alasid. Ajaloolased on Teutoburgi metsa lahingut pidanud üheks kõige otsustavamaks lahinguks terves sõjaajaloos[3][4][5] ja "Vana-Rooma suurimaks kaotuseks"[6].
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Nimetuse "germaanlased" autorsust omistatakse vanakreeka maadeuurijale Poseidonisele, kes kasutas seda aastal 80 eKr. Julius Caesar puutus Gallia vallutamise ajal kokku Reini jõe ääres elanud hõimudega ja hakkas seda mõistet kasutama tähistamaks kõiki rahvaid, kes elasid Reinist idas ja Doonaust põhjas. Pärast Gallia sõdasid moodustus Reini jõe äärde piir nn tsiviliseeritud maailma ja barbaarse ida vahel.
Esimene sõjaline kokkupõrge Reinist idas elanud hõimude ja Rooma vahel toimus 55 eKr, kui Caesari juhtimisel hävitati uusipid ja tenkterid, kelle sveebid olid sundinud rändama teisele poole Reini jõge Rooma riigi aladele. Seejärel viis Caesar läbi 18 päeva väldanud retke üle Reini. Veel käis Rooma vägi üle Reini jõe 53 eKr, pärast mitmete Reini läänekaldal elanud germaani hõimude ülestõusude mahasurumist.
Rahutused Gallias jätkusid ja need olid sageli seotud teisel pool Reini elanud hõimudega. Nii pidas Augustus rahu saavutamist võimalikuks alles siis, kui Rooma võimu alla on toodud ka germaani hõimud. Seejuures muutus Rooma poliitika agressiivsemaks pärast seda, kui üle Reini tulnud hõimud hävitasid Marcus Lollius Paulinuse juhitud kolm leegioni. Alustati kindlustatud laagrite rajamist jõe äärde ja Germaania ründamiseks plaanide koostamist.
Nero Claudius Drususe juhtimisel tehti 12–9 eKr edukaid retki Reini-tagustele aladele. Tema vend Tiberius Claudius Nero jätkas Germaania allutamist ning aasta 5 pKr lõpuks oli piirkond peaaegu vallutatud. 6 pKr alustatud sõjakäik markomannide vastu tuli aga pooleli jätta, sest Pannoonias oli alanud ulatuslik ülestõus ja Tiberius suundus seda maha suruma. Alles aastaks 9 pKr maha surutud ülestõus oli roomlastele kulukas ning innustas ka teisi rahvaid roomlastele vastu hakkama. Roomlaste tähelepanu oli Germaanialt kõrvale suunatud.
Aastal 7 pKr määrati Germaania asehalduriks Publius Quinctilius Varus, kes asus juhtima uue provintsi ülesehitamist ja kel oli varasemaid kogemusi nii Aafrika kui ka Süüria provintsi juhtimisel. Velleius Paterculus on kirjeldanud teda ahne mehena ja Cassius Dio toonud välja, et ta suhtus germaanlastesse kui oma orjadesse.
Varuse alluvuses töötas heruski üliku poeg Arminius, kes oli noorena Rooma viidud, kus ta oli saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata. Kuigi Varuseni jõudsid kuuldused Arminuse muutunud suhtumisest roomlastesse, pidas ta seda laimuks ja valis Arminiuse oma ihukaitsjaks. Arminius oli varem tõestanud oma ustavust Rooma ees ja on teadmata, mis põhjustas tema meelemuutuse. On spekuleeritud, et selleks andis alust see, kui ta nägi, kuidas Varus suhtus Germaania elanikesse.
Lahing
[muuda | muuda lähteteksti]
Varuseni jõudsid teated ülestõusudest Germaanias ja ta läks neid oma XVII, XVIII ja XIX leegioniga maha suruma. Nende tee viis läbi tiheda Teutoburgi metsa, kus kitsas tee venitas roomlaste kolonni mitme kilomeetri pikkuseks ja tavapärast formatsiooni ei saanud moodustada. Teekond oli ebasoodsate ilma- ja maastikuolude tõttu roomlastele väga raske, sest vihma ja tormi tõttu oli niigi ebatasane ja lohkusid täis maastik mudane, mets tihe ja murdunud puude tõttu raskesti läbipääsetav. Roomlastega olid kaasas ka naised ja lapsed, mis aeglustas ja venitas nende kolonni liikumist veelgi.
Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus Arminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega.
Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule, külvates Rooma väed üle noolterahega. Ootamatu rünnak põhjustas roomlastele suuri kaotusi ning järgnenud lähivõitlus kutsus esile paanika. Piki metsa välja veninud ja raskel maastikul paiknev roomlaste rivi hõrenes kiiresti ning vähestel õnnestus põgeneda.
Põgenema pääsenud roomlased jõudsid kõrgemale mäele, kus asuti laagrisse ja hävitati kõik varustus, mis polnud hädavajalik. Kuid juba järgmisel päeval, kui roomlased jälle teele asusid, toimus taas kokkupõrge germaanlastega, mis maksis roomlastele jällegi palju langenuid. Cassius Dio arvates olid just need kaotused roomlastele kõige suuremad.
Neljandal päeval oli taas tormine ja vihmane ilm, mis raskendas raskerelvastusega roomlaste tegevust veelgi, kuid mõjutas kergrelvastusega germaanlasi vähe. Germaanlaste edu oli nende ridadesse toonud uusi liitujaid, roomlaste read aga muutusid üha hõredamaks. Olukord oli nii lootusetu, et Varus tegi koos oma ohvitseridega enesetapu. Ainult üks tema prefektidest Lucius Eggius jätkas lootusetut võitlust.
Leitnant Vala Numonius jättis jalaväe maha ning üritas oma ratsaväega jõuda Reini taha, kuid hukkus selle käigus. Tema poolt mahajäetutel õnnestus aga eluga pääseda. Need olid ühed vähesed, kui mitte ainsad, kes sellest lahingust eluga pääsesid. Vastaste kätte langesid ka kahe leegioni kotkad. Rooma armee kaotas Teutoburgi metsas hinnanguliselt 16 000 – 20 000 sõdurit.
Lahingu järelmid
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast lahinguid algas Arminiuse juhtimisel ülestõus kogu Germaanias, et see tervenisti roomlaste ülemvõimu alt vabastada. Kõik Reini jõest ida pool asunud roomlased sattusid paanikasse ja tapsid end ise või lasid seda teha oma kaaslastel. Tapeti ka kõik hobused.
Arminiuse juhtimisel vallutati kõik roomlaste kindlustatud asulad peale ühe. Arminius otsis liitu sueebide romaniseerunud kuningalt Marbodilt, kellele ta saatis Varuse pea. Marbod jäi aga ustavaks roomlastele ja saatis Varuse pea edasi Rooma, kus see kombekohaselt maamulda sängitati. Siiski õnnestus Arminiusel ja temaga liitunud germaani hõimudel saavutada, et Rooma riigi piiriks sai taas Reini jõgi.
Augustusele mõjus teade kolme leegioni hävimisest ning "kingitusena" saabunud Varuse pea rängalt. Kuulujuttude järgi sattus ta lausa sellisesse masendusse, et laskis oma juustel ja habemel kuude viisi vabalt vohada ning peksis pead vastu ust, karjudes: "Quintilius Varus, anna tagasi mu leegionid!" (Quintili Vare, legiones redde!). Ta vallandas ka oma germaanlastest ihukaitsjad. Roomas elanud germaanlastel ja gallidel paluti linnast lahkuda.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Creasy, E. S. (2012). The Fifteen Decisive Battles from Marathon to Waterloo. Wildside Press LLC. ISBN 1434484424.
- Davis, Paul K. (1999). 100 Decisive Battles: From Ancient Times to the Present. Oxford University Press. ISBN 0195143663.
- Murdoch, Adrian (2008). Rome's Greatest Defeat: Massacre in the Teutoburg Forest. The History Press. ISBN 0752494554.
- Paling, Silver (2013). Rooma riik ja germaani hõimud meie ajaarvamise alguses. Tartu Ülikool.
- Tucker, Spencer (2010). Battles That Changed History: An Encyclopedia of World Conflict. ABC-CLIO. ISBN 1598844296.
- Wells, Peter S. (2003). The Battle that stopped Rome. New York: W.W. Norton & Company. ISBN 0-393-32643-8.