Sudeedisakslaste väljasaatmine

Pärast teise maailmasõja lõppu korraldati Tšehhoslovakkias ulatuslik sudeedisakslaste väljasaatmine.

30. septembril 1938 sõlmisid Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Natsi-Saksamaa Müncheni kokkuleppe, millega Tšehhoslovakkia kohustas loovutama peamiselt sakslastega asustatud Sudeedimaa Saksamaale. Juba pärast Sudeedimaa okupeerimist hakkas Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš ja hilisem Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus kavandama tulevikus Tšehhoslovakkia taastamist Müncheni kokkuleppe eelsetes piirides ning sakslaste väljasaatmist Tšehhoslovakkiast.

Tšehhoslovakkia esimese vabariigi aegsest paljurahvuslikkuse poliitikast otsustati loobuda, kuna seda nähti ohuna riigile ja demokraatlikule riigikorrale. Selle asemel otsustati riik vähendada kahe või kolme rahvuseni – tšehhide, slovakkide ja algselt ka ruteenlaste riigiks. Kuna enamus sakslasi ja ungarlasi olid saanud pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist kas Saksamaa või Ungari kodakondsuse, sai seda õigustada kui võõramaalaste väljasaatmist.

22. juunil 1942, kui plaanid sudeedisakslaste väljasaatmiseks said avalikuks, saatis Londonis eksiilis olnud Tšehhoslovakkia Vabariigi Saksa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei juht Wenzel Jaksch Benešile protestikirja.

Algul plaaniti välja saata vaid mõnisada tuhat sudeedisakslast – peamiselt need, keda nähti Tšehhoslovakkiale ebalojaalsetena ja kes olid Beneši ja Tšehhoslovakkia avaliku arvamuse kohaselt käitunud "Hitleri viienda kolonnina". Saksa okupatsioonivägede julmuste tõttu aga soovisid tšehhi vastupanuliikumisrühmad ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus üha rohkemate sakslaste väljasaatmist, kohale pidid lõpuks jääma vaid ligi 160 000 – 250 000 teatud antifašisti ja tööstuse jaoks vajalikku isikut.

Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja välisminister Anthony Eden toetasid sakslaste väljasaatmist, 1942. aastal sai Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus Suurbritannia toetuse plaanile. Märtsis 1943 saavutas Beneš Nõukogude Liidu toetuse, ning juunis 1943 reisis ta Washingtoni, kus sai ka USA president Franklin D. Roosevelti toetuse. Lõpliku kokkuleppeni lääneliitlastega jõuti alles 2. augustil 1945 Potsdami konverentsi lõppfaasis.

Toonase kaootilise olukorra ja kohaliku keskvalitsuse puudumise tõttu pole täpselt teada, kui palju sakslasi elas Tšehhoslovakkias sõja lõpus. Schiederi komisjon on toidutalongide järgi välja arvutanud, et jaanuaris 1945 võis okupeeritud Sudeedimaal elada umbes 3 070 899 inimest (sealhulgas tšehhid ja teised mittesakslased). Vahetult enne sõja lõppu evakueeriti Heinrich Himmleri käsul Böömi- ja Määrimaale ligi 100 000 karpaadisakslast, lisaks põgenes aprillis-mais ka ligi 1,6 miljonit sakslast Poola Sileesiast läheneva Punaarmee eest. On arvatud, et mais 1945 võis Böömi- ja Määrimaal elada ligi 4,5 miljonit sakslast.

Sakslaste ja ungarlaste väljasaatmine kinnitati Beneši dekreetidega.

Piirialadelt saadeti sakslased välja juba 1945. aasta lõpuks. 1946. aastal saadeti ligi 1,3 miljonit sakslast välja USA okupatsioonitsooni ja 800 000 NSV Liidu okupatsioonitsooni. On arvatud, et väljasaatmise käigus hukkus ligi 15 000 – 16 000 inimest.