Soome Õigeusu Kirik
 Helsingi Uspenski katedraal | |
| Asutatud | 1923 |
|---|---|
| Tegevuspiirkond | Soome |
| Peaorgan | Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat |
Soome Õigeusu Kirik (soome keeles Suomen ortodoksinen kirkko; rootsi keeles Ortodoxa kyrkan i Finland) on Soomes tegutsev usuühing, osa ülemaailmsest õigeusu kirikust. Kirikusse kuulus 2018. aasta lõpu seisuga umbes 1,1% Soome elanikest (59 560 inimest[1]).
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kõrval on Soome Õigeusu Kirik teine Soome usuühing, millel on avalik-õigusliku institutsiooni staatus. Kanooniliselt kuulub Soome Õigeusu Kirik autonoomse kirikuna Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni. See on ainus õigeusu kirik, mis kasutab kogu kirikuaasta ulatuses – ka ülestõusmispühade ja nendega seotud liikuvate pühade tähistamisel – uut ehk Gregoriuse kalendrit[2].
Soome Õigeusu Kiriku pea tiitel on alates 2018. aastast Helsingi ja kogu Soome peapiiskop. Sellel ametikohal on Leo (Makkonen).
Soome Õigeusu Kirikus on kokku 3 piiskopkonda 21 kogudusega.[3]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Õigeusu saabumisest Soome iseseisvumiseni
[muuda | muuda lähteteksti]
Õigeusk levis tänase Karjala ja Kagu-Soome aladele 11. sajandil Novgorodi vabariigi aladelt. Samal sajandil allutati Karjala territoorium Novgorodi peapiiskopkonnale. Novgorodi misjonärid asutasid tõenäoliselt 12. sajandil Laadoga järve saartele Valamo kloostri ja 14. sajandil Konevitsa kloostri. 1323. aastal sõlmitud Pähkinäsaari rahu Rootsi ja Novgorodi vahel määras kindlaks nende kahe riigi vahelise piiri ning aitas sellega kaasa Soome alade jagunemisele katoliikluse ja õigeusu mõjualadeks.[4] 16. sajandi alguseks oli õigeusk karjalaste seas kinnistunud, kuid vaatamata kiriku vastuseisule oli sellesse sulandunud mitmeid soome muinasusundi elemente.[5]
Stolbovo rahuga 1617. aastal liideti Karjala Rootsi kuningriigiga, kuid selle elanikkonnal võimaldati säilitada õigeusk. Hiljem püüdsid Rootsi võimud siiski eri meetoditega ka Karjala elanikkonda luterlusse pöörata. Seda innustas tagant niinimetatud luterliku ortodoksia levik Rootsi Kirikus ja julgeolekukaalutlused. Karjala õigeusklikke elanikke kohustati osalema luterlikel jumalateenistustel ja õigeusu preestritel lubati tegutseda vaid venekeelse elanikkonna seas. Ingeri superintendendi Johannes Gezelius noorema sõnul oli õigeusk "peaaegu võrreldav pimeduse ja kuradi, türklaste ja paganate usuga"[4].
Turu rahuga 1743. aastal ühendati valdavalt õigeusklikud alad jälle Venemaa võimu alla ja õigeusu kirik positsioon paranes. Kui 1809. aastal läks Fredrikshamni rahuga kogu Soome territoorium Venemaa keisri võimu alla ja moodustati Soome suurvürstiriik, asutati õigeusu kogudused ka Lääne-Soome, muuhulgas Helsingi, Tampere, Turu ja Vaasa linnadesse.[4] 1865. aastast hakati kirikuslaavikeelsete jumalateenistuste kõrval pidama ka soomekeelseid jumalateenistusi.[5] 1892. aastal moodustati Soomes asuvatest õigeusu kogudustest eraldi Viiburi piiskopkond, mis alustas tegevust 1895. aastal. 19. sajandi lõpul püüdis Venemaa kasutada õigeusu kirikut ka venestamise tööriistana, kuid soomekeelne õigeusu vaimulikkond avaldas sellele tugevat vastupanu.[4]
Õigeusu kirik iseseisvas Soomes
[muuda | muuda lähteteksti]
Soome iseseisvumise järel tunnistas Soome valitsus kohaliku õigeusu piiskopkonna 1918. aastal iseseisvaks, kuid Vene Õigeusu Kirik tunnustas Soome Õigeusu Kirikut autonoomsena alles 1921. aastal. Soome valitsuse kindel soov oli siiski vabastada õigeusu kirik Moskva mõju alt ja seetõttu pöörduti 1922. aastal Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole, kes võttis Soome Õigeusu Kiriku juulis 1923 autonoomsena oma kanoonilisse jurisdiktsiooni.[4] Tegelikult oli Soome kirik soovinud küll täielikku kiriklikku iseseisvust ehk autokefaaliat, kuid sellega Konstantinoopolis ei nõustutud.
Oktoobris 1917 toimunud Soome õigeusu kirikukogul oli otsustatud üle minna Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile. Hiljem kiitis selle heaks ka Moskva ja kogu Venemaa patriarh. See tekitas aga vastumeelsust mitmetes vene kogudustes ja ka Valamo kloostri munkades, pannes aluse 1920. aastate niinimetatud kalendritülile. Kalendritüli tulemusel lõid osa venekeelseid õigeusklikke Soome Õigeusu Kirikust lahku ning asutasid 1926. aastal Viiburis ja 1927. aastal Helsingis uued kogudused, mis kasutasid edasi vana kalendrit ning läksid Konstantinoopoli patriarhaadi Lääne-Euroopa vene koguduste eksarhaadi otsealluvusse.
1940. aastal kuulus Soome Õigeusu Kirikusse 81 631 inimest.
Sõda ja kanooniline kriis
[muuda | muuda lähteteksti]Teise maailmasõja tulemusel Soomet tabanud territoriaalsed kaotused tähendasid suuri kaotusi ka Soome Õigeusu Kirikule, mille põhiliikmeskond ja varad asusid Karjala aladel. Kirik kaotas suurema osa kinnisvarast ja mõlemad kloostrid, kuid suur osa okupeeritud Karjala ja Petsamo õigeusklikest elanikest evakueeriti Soome valdusse jäänud territooriumile. Kui 1947. aastal määrati Pariisi rahulepingutega kindlaks Soome ja Nõukogude Liidu uus piir, jäi Nõukogude Liidu aladele 18 Soome Õigeusu Kiriku kogudust, mis läksid Vene Õigeusu Kiriku koosseisu. Nende asemel avati Soome Vabariigis 14 uut õigeusu kogudust. Valamo mungaklooster ja Lintula nunnaklooster asustati ümber Heinävesisse.[4] Riik eraldas kirikule raha 13 kirikuhoone ja 44 kabeli püstitamiseks.[6] Esimese sel ülesehitusperioodil rajatud kirikuna valmis 1954. aastal Jyväskylä Kristuse Ülestõusmise kirik.[7] Kiriku keskuseks sai Kuopio, kuhu koliti ümber nii peapiiskopi residents, õigeusu kirikuvalitsus, preestriseminar ja õigeusu kiriku muuseum.[6]
Soome Õigeusu Kiriku ülesehitusperioodil vallandus ka kanoonilis-poliitiline kriis, kui Vene Õigeusu Kirik püüdis hakata allutama Nõukogude mõjupiirkonda jäänud riikide õigeusu kirikuid endale. Nii nõuti ka Soome kirikult naasmist Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kanoonilisse jurisdiktsiooni. Valamo ja Konevitsa kloostrid läksidki üle Moskva patriarhaadi alluvusse hoolimata Soome kiriku juhtkonna vastuseisust. Soome õigeusklike enamus oli siiski jurisdiktsiooni muutmise vastu ja sai toetust ka Konstantinoopoli patriarhaadilt. 1955. aastal langetas Soome Õigeusu Kiriku kirikukogu lõpliku otsuse, mille kohaselt ei olnud kiriku kanoonilise staatuse muutmiseks mingit alust. Kui Nõukogude Liidus algas 1950. aastate teisel poolel uus kirikuvastane võitlus, loobus Vene Õigeusu Kirik oma senistest pretensioonidest, tunnistas Soome kuulumist Konstantinoopoli patriarhi võimu alla ja tagastas ka omavoliliselt Moskva alla üle läinud kloostrid.[8][9][10]
Õigeusu kiriku lähiajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja järel vähenes õigeusu kiriku liikmeskond pikki aastaid, vahel isegi mitmesaja inimese võrra aastas, sest luterlaste ja õigeusklike abiellumisel läks sageli õigeusklikust abikaasa üle luteri kirikusse ja seal ristiti ka abielust sündinud lapsed. Sageli oli selle taga ühiskondlik surve.[4] Kuni 1970. aastateni moodustasid õigeusklike enamuse Soomes inimesed, kes pärinesid vene, karjala või saami perekondadest.
1969. aastal võeti vastu uus kirikuseadus, mis kehtis kuni jaanuarini 2007.[11]
1970. aastatel olukord muutus, õigeusu tuntus ja maine soomlaste seas paranesid. See tulenes nii soome rahvusluse kui ka luterliku identiteedi muutustest 1960.–1970. aastatel.[4][5] Liikmeskond küll esialgu veel kahanes, kõige vähem liikmeid oli õigeusu kirikus 1990. aastal (55 924 inimest). Edaspidi liikmeskond kasvas, eelkõige just (Venemaalt lähtuva) immigratsiooni tulemusel.[4]
1980. aastal moodustati Oulu läänis asuvatest kogudustest kolmanda piiskopkonnana Oulu piiskopkond,[5] kuigi suurem osa kiriku liikmetest elavad tänapäeval Lõuna-Soomes.
1990. aastatel ja 2000. aastatel on kirikuelus seoses muutustega ühiskonnas teravamalt üles kerkinud sotsiaalküsimused. Koos teiste õigeusu kirikutega on pööratud suurt tähelepanu naiste rollile kirikus. 1998. moodustati Soome Õigeusu Kirikus alaline naiste töögrupp, kuhu kuuluvad peapiiskop ja neli õigeusklike naiste esindajat. Homoseksuaalsuse ja samasooliste abielu teema on samuti kerkinud õigeusu kontekstis päevakorrale, eriti seoses sellesisuliste debattidega Soome avalikus elus ja luterlikus kirikus, kuid siin on Soome Õigeusu Kirik alati rõhutanud kiriku traditsioonilist õpetust seksuaalsusest ja abielust. Üldiselt ei ole see aga teema, mille analüüsi ja käsitlusega Soome Õigeusu Kirik aktiivselt tegeleks.[11]
2010. aastate teises pooles hakkas kiriku liikmeskond taas vähenema. Kui 2014. aastal oli kirikus veel üle 61 000 liikme, siis 2018. aasta lõpuks oli nende arv 59 560. 2018. aasta kestel vähenes liikmeskond 626 inimese võrra. Suurenes ka kirikust lahkunud inimeste arv, neid oli kokku 981. Samal ajal liitus kirikuga 882 inimest. Kiriku liikmeskond vananeb ja 2018. aastal ületas matuste arv ristimiste arvu enam kui kolmekordselt.[1]
Kiriku juhtimine ja struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Riiklik kirikuõigus
[muuda | muuda lähteteksti]
Soome Õigeusu Kiriku õigusliku staatuse määratleb 1. jaanuaril 2007 jõustunud "Õigeusu kiriku seadus", mille kohaselt on kiriku aluseks "Piibel, traditsioon, õigeusu kiriku dogmad, kaanonid ja muud kiriklikud juhised". Seadus sätestab, et Soome Õigeusu Kirik on peapiiskopkond, mille haldusalaks on Soome Vabariigi territoorium. Seadus annab kirikule õiguse teha selle ja muude kirikuelu puudutavate õiguslike dokumentide muutmiseks ettepanekuid. Kui seadusesse tehakse muutusi riigipoolselt, on riigil kohustus kuulata ära kiriku seisukoht kavandatavate muudatuste osas.[12][13] Erinevalt Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust ei ole Soome Õigeusu Kirikul õigust ise algatada kirikut puudutavaid õigusakte.[14] Võrreldes eelmise, 1969. aasta kirikuseadusega andis uus seadus kirikule senisest rohkem vabadust oma struktuuri kujundamisel ja moodustas uue institutsioonina piiskopkondade nõukogud.[11]
Täpsemalt on kiriku juhtimise ja korralduse alused sätestatud kirikukogu vastu võetud põhimääruses.[12][13]
Soome Õigeusu Kiriku liikmed on kohustatud tasuma sarnaselt Soome Evangeelse Luterliku Kiriku liikmetega kirikumaksu, mida kogub kiriku nimel riik.[12] Kirikumaksu üksuseks on kogudus, just kogudustele maksab riik igakuiselt välja kogutud kirikumaksu summad. Nendest maksutuludest makstakse muuhulgas preestrite ja teiste kirikuteenijate palgad. Lisaks toetab riik kiriku ühiskondlike funktsioonide täitmist, nagu surnuaedade haldamine ja kultuuriväärtuslike kirikuhoonete korrashoidmine.
Kiriku keskvalitsus
[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku kõrgeim seadusandlik organ on kirikukogu, kuhu kuuluvad ametikoha järgi kõik Soome Õigeusu Kiriku piiskopid ja valitavad liikmed: 11 vaimulikkonna esindajat, 3 koorijuhtide esindajat ja 18 ilmikute esindajat. Kõik kolm rühma (vaimulikud, koorijuhid, ilmikud) valivad oma esindajad eraldi ja kellelgi ei ole õigust osaleda rohkem kui ühe rühma esindajate valimistel. Kirikukogu valitud liikmete volitused kestavad kolm aastat. Kirikukogul on õigus otsustada kiriku kanooniliste suhete üle, teha ettepanekuid kiriku tegevust puudutavate õigusaktide muutmiseks, võtta vastu kiriku põhimäärus ja teha sellesse muudatusi, väljendada kiriku ametlikku seisukohta kirikule olulistes küsimustes, moodustada ja likvideerida piiskopkondi, valida piiskoppe ja kirikuvalitsuse liikmeid, võtta vastu kiriku eelarve ja kinnitada majandusaruanne, teostada üldist kontrolli ja järelevalvet kiriku tegevuse üle. Kirikukogu koguneb korraliselt igal aastal, lisaks on võimalik seda ka erakorraliselt kokku kutsuda.[12]
Kõik Soome Õigeusu Kiriku piiskopkondade piiskopid moodustavad piiskoppide kogu. Piiskoppide kogu ülesandeks on kinnitada piiskoppide ja abipiiskoppide valimiste tulemused, pühitseda piiskopid ametisse, kiita heaks ja kinnitada teenistusraamatud, korraldada kiriku välissuhtlust ning peatada vaimulike volitusi või heita vaimulikke vaimulikuseisusest välja. Samuti peab piiskoppide kogu tagama, et kirikukogu ja kirikuvalitsuse otsused vastaksid õigeusu kiriku õpetusele ja kaanonitele.[12]
Kirikupea on alates 1. jaanuarist 2018 Helsingi ja kogu Soome peapiiskop, enne kandis kirikupea Karjala ja kogu Soome peapiiskopi tiitlit. Peapiiskop on küll kiriku kanooniline ja administratiivne juht, kuid kelle individuaalne otsustusõigus on minimaalne. Sarnaselt teiste piiskoppidega valitakse kirikupea kirikukogul, kuid erinevalt teistest piiskoppidest peab sellele ametikohale valitud isik saama heakskiidu ka Konstantinoopoli patriarhilt.[12][15] Ajalooliselt vajas peapiiskopi kandidaat ka Soome presidendi nõusolekut, kuid täna kehtiv kirikuseadus seda enam ette ei näe.
Kiriku igapäevast juhtimist teostab kirikuvalitsus, mille liikmed on kõik kiriku piiskopid ning kirikukogul kolmeks aastaks valitavad neli liiget, kellest üks peab olema tegevvaimulik ja üks kohtunikueksami sooritanud jurist.[12]
Kirikuvalitsuse juures tegutseb ka kiriku keskkassa, kuhu tasuvad osamakseid kõik kogudused ja kloostrid. Nendest vahenditest kaetakse kiriku keskvalitsuse ja piiskopkondade kulud, samuti makstakse vaimulike ja nende perekonnaliikmete pensione.[12]
Piiskopkonnad
[muuda | muuda lähteteksti]
Soome Õigeusu Kirikus on kokku kolm piiskopkonda. Iga piiskopkonda juhib piiskop, kelle juures tegutseb abistava organina piiskopkonna nõukogu. Piiskopkonna nõukogusse kuuluvad piiskop, kõigi piiskopkonna koguduste esipreestrid, kõigi piiskopkonnas asuvate kloostrite ülemad ja koguduse juhtorganite esindajad. Otsevalimistel kedagi piiskopkonna nõukogusse ei valita.[12]
Karjala piiskopkond
[muuda | muuda lähteteksti]Karjala piiskopkonna piiskop kandis kuni 2018. aastani tiitlit Karjala ja kogu Soome peapiiskop ning oli ühtlasi kogu Soome Õigeusu Kiriku pea. 1. jaanuarist 2018 seoti kirikupea tiitel Helsingi piiskopkonnaga ja sellest ajast kannab Karjala piiskop tiitlit Kuopio ja Karjala metropoliit. Sellele ametikohale valiti novembris 2018 piiskopkonna senine vikaarpiiskop, Joensuu piiskop Arseni.
Piiskopkonna keskus on tänapäeval Kuopios, enne Teist maailmasõda asus see Sortavalas. Piiskopkonnas on 45 preestrit ja 20 diakonit, kes teenivad 9 kogudust ning umbes 80 kirikut ja kabelit. Sellesse piiskopkonda kuuluvad ka mõlemad Soomes asuvad õigeusu kloostrid.[16]
Sellesse piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Iisalmi, Ilomantsi, Joensuu, Jyväskylä, Kuopio, Nurmes, Rautalampi, Taipale, Varkaus.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1923–1960 | Herman | 1878–1961 |
| 1960–1987 | Paavali | 1914–1988 |
| 1987–2001 | Johannes | 1923–2010 |
| 2001–2017 | Leo | 1948– |
| 2018- | Arseni | 1957– |
Helsingi piiskopkond
[muuda | muuda lähteteksti]Helsingi piiskopkond moodustati pärast Teist maailmasõda endise Viiburi piiskopkonna asemele. Selle piiskopkonna pea kandis kuni 2018. aastani tiitlit Helsingi metropoliit. 1. jaanuarist 2018 ühendati Helsingi piiskopkonna juhtimine kogu Soome Õigeusu Kiriku juhtimisega ja seoses sellega sai piiskopkonna juhi uueks tiitliks Helsingi ja kogu Soome peapiiskop.
Piiskopkonna peakirik on Helsingi Uspenski katedraal. Piiskopkonnas töötab 71 preestrit ja 29 diakonit, kes teenivad kokku 8 kogudust ning 40 kirikut ja kabelit.[16]
Helsingi piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Hamina, Helsingi, Hämeenlinna, Kotka, Lahti, Lappeenranta, Tampere, Turu.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1945–1969 | Aleksanteri | 1883–1969 |
| 1970–1987 | Johannes | 1923–2010 |
| 1988–1996 | Tiihon | 1928–2000 |
| 1996–2001 | Leo | 1948– |
| 2001–2002 | Panteleimon (kt) | 1949– |
| 2002–2017 | Ambrosius | 1945– |
| 2018– | Leo | 1945– |
Oulu piiskopkond
[muuda | muuda lähteteksti]
Oulu piiskopkond on Soome Õigeusu Kiriku kõige noorem piiskopkond. See asutati 1980. aastal. Piiskopkonna keskus asub Oulus ja selle pea kannab Oulu metropoliidi tiitlit. Piiskopkonnas on 14 preestrit ja 2 diakonit, kes teenivad 5 kogudust ning 24 kirikut ja kabelit.[16]
Oulu piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Kajaani, Kiuruvesi, Lapi, Oulu, Vaasa.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1980–1996 | Leo | 1948– |
| 1996–2002 | Ambrosius | 1945– |
| 2002–2013 | Panteleimon | 1949– |
| 2013–2014 | Arseni (kt) | 1957– |
| 2014– | Elia | 1961– |
Kloostrid
[muuda | muuda lähteteksti]
Soome Õigeusu Kirikul on kaks tegutsevat kloostrit.
Uus Valamo klooster loodi 1940. aastal pärast vana Valamo kloostri munkade evakueerimist Nõukogude vägede rünnaku alla langenud Laadoga järve Valamo saartelt. See on Soome Õigeusu Kiriku ainus meesklooster. Administratiivselt kuulub see Karjala piiskopkonda.
Uus Lintula klooster rajati 1939. aastal pärast vana Lintula kloostri nunnade evakueerimist Nõukogude vägede rünnaku alla langenud Karjala kannaselt. See on Soome Õigeusu Kiriku ainus naisklooster. Administratiivselt kuulub see Karjala piiskopkonda.
Varem Soome Õigeusu Kirikule kuulunud ja seoses sõjaga samuti asukohta vahetanud Konevitsa meesklooster suleti munkade vähesuse, halbade elutingimuste ja majanduslike raskuste tõttu 1966. aastal.
Kogudused
[muuda | muuda lähteteksti]Kogudused on Soome Õigeusu Kirikus moodustatud territoriaalsel põhimõttel: õigeusklik inimene kuulub automaatselt oma koduvalla kogudusse.[12] Kogudus ei ole ilmtingimata seotud konkreetse kirikuga, ühe koguduse alla võib kuuluda mitu samas vallas või isegi maakonnas asuvat kirikut. Nii näiteks on Soome Õigeusu Kiriku struktuuris olemas vaid üks Helsingi kogudus, kuid selle koosseisu kuuluvad 5 kirikut Helsingi linnas, 2 kirikut Helsingi eeslinnades ja 7 kirikut muudes Uusimaa maakonna asulates, lisaks mitmed kabelid.[17]
Kogudust juhib koguduse volikogu, kuhu kuulub ametikoha järgi koguduse esipreester ja lisaks koguduse üldkoosolekul neljaks aastaks valitavad liikmed. Volikogu liikmete arv võib ulatuda 9–21 inimeseni. Volikogu valib omakorda koguduse igapäevast, nii vaimulikku kui ka majandustegevust korraldava koguduse nõukogu, kuhu ametikoha järgi kuuluvad ka koguduse esipreester ja koguduse peakiriku vöörmünder.[12]
Soome Õigeusu Kirikus on kogudusel õigus valida endale vastava kvalifikatsiooniga inimeste hulgast ise kirikuteenijad. Koguduse esipreester ehk kirikhärra valitakse salajasel hääletusel koguduse üldkoosoleku poolt, muud preestrid, diakonid ja koorijuhi valib aga koguduse volikogu.[12]
Kiriku tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]
Õpetuslikult järgib Soome Õigeusu Kirik õigeusu doktriine ja kaanoneid. Peamiseks erinevuseks teistest õigeusu kirikutest on see, et Soome kirik kasutab kogu kirikuaasta lõikes, ka ülestõusmispühade tähistamisel Gregoriuse kalendrit. Ülejäänud õigeusu kirikud tähistavad vähemalt ülestõusmispühi Juliuse kalendri järgi.[2]
Soome Õigeusu Kiriku ametlik liturgiline keel on soome keel. Kuna kirik kannab hoolt ka immigrantide kogukondade eest, peetakse paljudes kogudustes ja kirikutes teenistusi ka muudes keeltes, eelkõige vene ja kirikuslaavi keeles. Näiteks Helsingi õigeusu koguduses tegeleb venekeelse hingehoiu ja kirikuslaavikeelsete teenistuste pidamisega Eestist pärit preester ja kirikuloolane Andrei Sõtšov[18].
1988. aastal sulges Soome Õigeusu Kirik oma vaimuliku seminari ja viis vaimulikukandidaatide ettevalmistamise täielikult üle Joensuusse Ida-Soome Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli juures tegutseb õigeusu seminar, mis tagab vaimulikukandidaatidele võimalused ülikooli akadeemilise õppe kõrval kirikliku praktika saamiseks.[19] Ülikoolis on õigeusu teoloogia üliõpilastel võimalik valida kolme õppesuuna vahel: kirik ja kultuur (kohustuslik vaimulikukandidaatidele), usuõpetus ja kirikumuusika.[20]
Noortetöö on peamiselt koondunud kahte ühendusse: Õigeusu Noorte Liitu ja Õigeusu Õpilaste Liitu.
Kirik taunib vaimulike osalemist poliitikas. 2009. aastal puhkes skandaal, kui õigeusu preester Mitro Repo kandideeris Euroopa Parlamenti ja osutus ka valituks. Soome Õigeusu Kirik keelas preester Repol jumalateenistusi pidada nii valimiskampaania kui ka kogu ametiaja vältel saadikuna. See tõi kaasa Soome ajakirjanduse kriitika, et kirik rikub ja piirab oma vaimulike inimõigusi.[11]
Misjonitöö
[muuda | muuda lähteteksti]Sisemisjoniga tegeleb 1885. aastal asutatud Pühade Sergei ja Hermani Vennaskond. Vennaskonna peamised ülesanded on usuõpetuse korraldamine, kirikukooride asutamine, klubilise tegevuse elavdamine ja ikoonikirjutamise ringide asutamine. Lisaks annab vennaskond välja Soome õigeusklike häälekandjat, ajalehte Aamun Koitto. Vennaskonda kuulub umbes 3000 inimest.[21]
Välismisjoniga tegelemiseks asutati 1977. aastal ühing Ortodoksinen Lähetys (eesti keeles 'Õigeusu Misjon'), varem oli ka sellega tegelenud Pühade Sergei ja Hermani Vennaskond. Alates 1970. aastate algusest oli toetatud õigeusu kirikut Ugandas, kuid seoses Idi Amini režiimi repressioonide süvenemisega tuli töö sellel suunal katkestada ja 1977. aastast suunati peamised jõupingutused Keeniasse. Soome õigeusklikud on aidanud Keenias asutada koole ja ehitada kirikuid, Soome misjonärid tegutsevad seal Aleksandria patriarhi jurisdiktsioonis.[22]
2013. aastal võttis välismisjoni üle ühing Filantropia. Selle fookus on olnud misjonist laiem: ühingu eesmärkideks on ka arenguabi ja katastroofiabi andmine ning rahvusvaheline diakooniatöö. Kui Keenias jätkub traditsiooniline misjonitöö, siis Etioopias on osaletud maaparandusprojektides, Lähis-Idas osutatud pagulasabi, Moldovas panustatud inimkaubandusevastasesse võitlusse, Tansaanias on panustatud üldhariduse ja õigeusu vaimulike koolituse parandamisse ning Venemaal Karjalas on tegevuse fookus diakooniatööl. Väiksemaid projekte on läbi viidud ka muudes riikides.[23]
Suhted teiste kirikutega
[muuda | muuda lähteteksti]Soome Õigeusu Kirik osaleb aktiivselt kristlike kirikute koostöös ja oikumeenilises liikumises. Kirik kuulub Soome Oikumeenilisse Nõukogusse, Euroopa Kirikute Konverentsi ja Kirikute Maailmanõukogusse.
Soome Evangeelse Luterliku Kirikuga alustati oikumeenilist dialoogi 1989. aastal. Nii nagu enamikus õigeusu kirikutes, on ka Soome Õigeusu Kirikus neid vaimulikke ja ilmikuid, kelle meelest on oikumeenia pigem kahjulik kui kasulik, kuid kiriku juhtkonna suhtumine oikumeenilisse koostöösse on olnud positiivne. Luterlastega on arutatud pastoraalküsimusi, kiriku rolli keskkonnaprobleemide lahendamisel, piiblitõlgendusi, kristlikku eluviisi, jm küsimusi.[11]
Kirikul on traditsiooniliselt head suhted Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Need ulatuvad tagasi 1919. aastasse, mil kavandati kahe kiriku liitumist ja ühise autokefaalse kiriku loomist. Samuti pärines Eestist Soome Õigeusu Kiriku esimene kirikupea, peapiiskop Herman (Aav).
Kui Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik taastas 1990. aastatel oma tegevuse Eestis, oli Soome peapiiskop Johannes (Rinne) aastatel 1996–1999 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peapiiskopi kohusetäitja (locum tenens).[11]
Vene Õigeusu Kirikuga jäid suhted vastuoluliseks ka pärast 1957. aastal lõppenud kanoonilist kriisi. Näitena positiivsest koostööst võib tuua Soome Õigeusu Kiriku vaimulike tegevuse Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas 1990. aastate alguses ja keskel. Kuna ligi pooltes Karjala õigeusu kogudustes puudusid sel ajal preestrid, saatis Soome kirik kokkuleppel Vene kirikuga oma vaimulikke nendesse kogudustesse.[11] Ühe probleemina kerkis 1990. aastatel üles Valamo kloostri taastamine selle algses asukohas Laadoga järvel. Nüüd oli paralleelselt olemas kaks Valamo kloostrit – üks Vene Õigeusu Kiriku, teine Soome Õigeusu Kiriku alluvuses, kusjuures esimene suhtus sageli soome õigeusklikesse vaenulikult seal kasutatava uue kalendri pärast.[11]
Uue dimensiooni kahe kiriku suhetes tekitas 1990. aastatel kasvanud emigratsioon Venemaalt Soome. 2012. aastaks oli Soomes umbes 60 000 vene immigranti, kes moodustavad põhiosa Soome Õigeusu Kiriku uutest liikmetest, aidates hoida selle liikmeskonda kerges kasvus või vähemalt stabiilsena.[11] Samas soovib Vene Õigeusu Kirik ka ise Soome vene kogukonna eest hoolt kanda. Nii on pingeid tekitanud Vene kiriku tänane tegevus Soome territooriumil. Ametlikult ei ole Vene Õigeusu Kirik küll õigeusu kaanoneid rikkunud, sest ei ole moodustanud Soome territooriumil oma paralleelstruktuuri, kuid reaalselt tegutseb Soomes seitse Vene Õigeusu Kiriku kogudust, mis on Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses. Neist viis on asutatud pärast 1994. aastat.
Tihedate sidemete tõttu Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga süüdistas Vene Õigeusu Kirik Soome kirikut 1990. aastate Eesti kirikutüli ajal korduvalt Vene Õigeusu Kiriku siseasjadesse sekkumises. Suhted küll normaliseerusid hiljem, kuid jäid kuni peapiiskop Johannese ametisoleku lõpuni küllaltki jahedaks. 2001. aastal Soome peapiiskopiks saanud Leo (Makkonen) oli juba varem Vene Õigeusu Kiriku suhtes positiivsemalt meelestatud ning tema ajal hakkasid suhted taas soojenema.[11]
2015. aastal puhkes skandaal, kui Helsingi metropoliit Ambrosius kutsus uute preestrite ordineerimise ajal altarisse Soome Evangeelse Luterliku Kiriku naispiiskopi Irja Askola. Paljud Soome õigeusukiriku vaimulikud ja lihtliikmed olid sellise kanooniliste traditsioonide rikkumise vastu. Lõpuks pidi sekkuma Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos I, kes mõistis selle teo hukka ja hoiatas võimalike karistuste eest tulevikus.[24] Ambrosius leidis siiski oma teole õigustust. Ta on väljendanud feministlikke seisukohti ja arvab, et naiste ordineerimist tuleks õigeusu kirikus kaaluda.[24]
Metropoliit Ambrosius on samuti olnud vabamüürluse lubamise eestkõnelejaks SÕK-s.[25]
Soome kirikus toimub ka terav debatt homoseksualismi küsimuses, kuid üldiselt oldakse sellel teemal toetaval seisukohal (küll mõnikord püüdes eristada vaimulikele esitatavaid kriteeriume lihtliikmetest). [25]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Kirkon jäsenmäärään tuntuva lasku Suomen ortodoksinen kirkko, 11.01.2019.
- ↑ 2,0 2,1 Melton, J. Gordon (ed). Religions of the World: A Comprehensive Encyclopedia of Beliefs and Practices. Volume 2. ABC-CLIO, 2010, p. 469.
- ↑ Seurakunnat, hiippakunnat ja luostarit Suomen ortodoksinen kirkko (vaadatud 17.01.2019)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Ortodoksiset kirkot Uskonnot Suomessa (vaadatud 08.03.2015)
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Suomen ortodoksinen kirkko. – Suomalainen tietosanakirja 6, n–reum. Espoo, Weilin + Göös, 1992.
- ↑ 6,0 6,1 Suomen ortodoksinen kirkko. – Spectrum tietokeskus: 16-osainen tietosanakirja. 11. osa, Sip–Tal. Espoo, WSOY, 1980.
- ↑ Maakunnallisesti arvokkaat rakennetut kulttuuriympäristöt Keski-Suomen maakuntakaavassa. Jyväskylä, Keski-Suomen liitto, 2009, s. 14.
- ↑ Railas, Viktor. Suomen ortodoksisen kirkon historia. Joensuu, Ortodoksisen kirjallisuuden julkaisuneuvosto, 1987, s.93–94.
- ↑ Riikonen, Juha. Suomen ja Venäjän ortodoksikirkkojen liitoshanke kaatui poliittisiin syihin 1945–1957 Suomen Ortodoksisten Opettajien Liitto ry (vaadatud 08.03.2015)
- ↑ Riikonen, Juha. Kirkko politiikan syleilyssä: Suomen ortodoksisen arkkipiispakunnan ja Moskovan patriarkaatin välinen kanoninen erimielisyys 1945–1957. Joensuun yliopisto. Joensuun yliopiston teologisia julkaisuja n:o 18, 2007.
- ↑ 11,00 11,01 11,02 11,03 11,04 11,05 11,06 11,07 11,08 11,09 Laitila, Teuvo. The Finnish Orthodox Church. – Eastern Christianity and Politics in the Twenty-First Century. / ed. Lucian N. Leustean. Routledge, 2014, 280–294.
- ↑ 12,00 12,01 12,02 12,03 12,04 12,05 12,06 12,07 12,08 12,09 12,10 12,11 Laki ortodoksisesta kirkosta FINLEX (vaadatud 08.03.2015)
- ↑ 13,0 13,1 Lakiesitys ja perustelut Eduskunta (vaadatud 08.03.2015)
- ↑ Ortodoksinen kirkko Opetusministeriö (vaadatud 08.03.2015)
- ↑ Ortodoksisen kirkon kirkkojärjestys FINLEX (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ 16,0 16,1 16,2 Hiippakunnat Suomen ortodoksinen kirkko (vaadatud 17.01.2019)
- ↑ Kirkot ja toiminta-alueet Helsingin ortodoksinen seurakunta (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Papit ja diakonit Helsingin ortodoksinen seurakunta (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Ortodoksinen seminaari (Joensuu) Ortodoksi.net (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Ortodoksisen teologian opintojen hakuajat lähestyvät Suome ortodoksinen kirkko (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Järjestö Pyhiein Sergein ja Hermanin Veljeskunta (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Lähetystyö Suomen ortodoksinen kirkko (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ Filantropian työmaailma Filantropia (vaadatud 09.03.2015)
- ↑ 24,0 24,1 Jukka Vuorio, Suvi Vihavainen (18 June 2015). "Metropoliitta Ambrosius: Naispappeutta pelätään. Konstinopolin patriarkka antoi varoituksen piispa Irja Askolan viemisestä alttariin" [Metropolitan Ambrosius: Women priesthood is feared. The patriarch of Constantinople issued a warning to Ambrosius for taking Bishop Irja Askola to the altar]. Helsingin Sanomat (in Finnish). p. A 13. Retrieved 20 June 2015.
- ↑ 25,0 25,1 https://antimodern.ru/homosexuality-debate/
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Suomen ortodoksinen kirkko (ametlik veebileht soome, inglise ja vene keeles, vaadatud 9.03.2015)
- Ortodoksi.net (soomekeelne õigeusu veebiteatmik, vaadatud 9.03.2015)