Süüfilis

Süüfilis ehk luues ehk prantsuse haigus (ladina keeles syphilis, morbus gallicus, lues venerea) on peamiselt inimestel esinev infektsioonhaigus, pikka aega kestev põletikuline seisund, mis võib avalduda nii kliiniliselt aktiivse haiguse kui latentse nakkusena ja mille tekitajaks on bakter Treponema pallidum pallidum.

Euroopas kirjeldati süüfilist esmakordselt 1495. aastal.

Eestis tunti süüfilist "prantsuse rõugetena". Rahvasuus olid levinud nimetused kuritõbi, pahatõbi, himutõbi, hooratõbi ja prantsuse tõbi.

Süüfilis on üleilmne tervishoiuprobleem ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangute kohaselt esineb maailmas igal aastal ligi 12 miljonit uut süüfilisejuhtu.

Süüfilist põdevaid inimesi nimetatakse süüfilishaigeteks ehk süfiliitikuteks.

Diagnoos on seroloogiline.

Süüfilise kui nakkushaiguse all peetakse silmas selle nakkusvõimet haiguse teatud staadiumites, tavaliselt algstaadiumis; hilisemates staadiumides ei loeta süfiliitikut nakkusohtlikuks.

Nakkustekitaja

 Pikemalt artiklis Treponema pallidum pallidum

Süüfilise tekitajaks peetakse tänapäeval Spirochaetae hõimkonna, Spirochaetaceae sugukonna, Treponema perekonna bakteriliigi Treponema pallidum alamliiki Treponema pallidum pallidum. Nakkustekitaja levib inimkeha sees lümfo- ja hematogeenselt.

Treponema pallidum pallidum, Treponema pallidum pertenue, Treponema pallidum endemicum ja Treponema carateum ei ole morfoloogiliselt, seroloogiliselt ja keemiliselt selgesti eristatavad.

Treponema pallidum pallidum'i looduslikuks peremeesorganismiks on inimene aga eksperimentaalset süüfilist on esile kutsutud ahvidel, küülikutel ja laamadel. Organism võib eluneda ka rottidel, hiirtel ja merisigadel.

Väljaspool keha organism hukkub 2 tunni jooksul.

Organismi pole suudetud geneetiliselt manipuleeridega ega in vitro kasvatada.

Nende organismide paljunemine on aeglane – 30–33 tundi. Virulentsus säilib ka mõned tunnid pärast peremeesorganismi surma.

Pikka aega arvati, et organism on anaeroob, nüüd arvatakse ta mikroaerofiilsete organismide hulka.

Laboratoorseid tüvesid on alles hoitud teatud aretatud küülikute munandites. Küülikutel on õnnestunud esile kutsuda ka esmased haavandid, kuid teine staadium ei ole õnnestunud.

Nakatumine

Nakkuse allikaks on harilikult süüfilishaige inimene. Edasi kandub bakterinakkus ühelt süüfilishaigelt inimeselt teisele esmaste või ka teiseste süfiliitiliste haavandite kaudu (nende haavandite nakkusohtlikkus pärast esimest aastat väheneb).

Süüfilise haigustekitajad levivad:

• 1) sugulisel teel – nii vaginaalse, oraalse kui anaalse suguühte ja nende piirkondadega kokkupuute ja/või teatud aja kokkupuutunud esemete (näiteks kasutatavad erootilised lelud) vahendusel
• 2) süüfilishaigelt rasedalt naiselt lootele (lues connata); vastsündinule rinnapiimaga
• 3) kaasasündinud süüfilisega lapse suudlemisel (elukondlik, süljega)
• 4) tahtlik nakatamine – süüfiliseeksperimendid
• 5) kontrollimata doonorivere ülekandmisel (syphilis d’ emblee)
• 6) kokkupuutel nakatunud kehavedelikega (nakkusohtlikku materjali käitlevad töötajad (laborinakkus), hambaarstid, arstid jt)
• 7) nakatuda võivad ka spetsiaalseid isikukaitsevahendeid mitte kasutavad meditsiinitöötajad (haiglanakkus)
• 8) nakatumine kehavedelikega – sülg, veri, seemnevedelik, tupe eritis jm.

Kuna süüfilis võib kahjustada kogu organismi, eriti suu limaskesta, siis arvatakse, et süüfilise tekitaja võib erituda igalt poolt, kus esineb süfiliitilisi haavandeid, ja siseneda igasse tervesse organismi kasvõi mikroskoopilise kattekoe vigastuse kaudu.

Süüfilise edasiandmine germinatiivsel teel, nakatatud munaraku ja nakatatud seemneraku kaudu on küll eksperimentaalselt tõestatud, aga seda peetakse praktikas tähtsusetuks.

Lisaks platsentaarsele edasiandmisviisile on nakatumine võimalik ka sünnituse ajal.

Suguühte ajal süfiliitikuga võib süüfilisenakkuse saada ligi 30% inimestest.

Võimalikud süfiliitikud (osaline)

Varasematest aegadest pärit (sajanditetaguseid) naha ja suguelundite sümptomite kirjeldusi on püütud tuua, kindlate tõendusmaterjalideta (tekitaja organismi tuvastamine jt), tänapäeva ja pidada süüfiliseks. Seetõttu arvatakse, et haigust võisid põdeda ka Henry VII, Barbara Radziwiłłówna, Henry VIII, François I, Ivan Julm, Giovanni Giacomo Casanova, Franz Schubert, Friedrich Nietzsche, Benvenuto Cellini,Guy de Maupassant, Heinrich Heine, Niccolò Paganini, Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Arthur Rimbaud, Édouard Manet, lord Randolph Churchill, Gaetano Donizetti, Harry Nelson Pillsbury, Charles Baudelaire, Gerhard Armauer Hansen, Henri de Toulouse-Lautrec, Howard Hughes, Vladimir Lenin, Al Capone, Pál Ábrahám, Michális Oikonómou, Idi Amin Benito Mussolini jpt.

Sümptomaatika

Inkubatsiooniperiood

Süüfilise inkubatsiooniperioodi pikkuseks on sümptomitega süüfilishaigetel 10 päeva kuni kolm kuud (keskmiselt kolm nädalat) enne esmashaavandi (ulcus durum ehk šanker) teket.

Primaarse süüfilise esmashaavandiga kaasneb regionaalne lümfadenopaatia (tursunud lokaalsed lümfisõlmed), süüfilise proov võib osutuda negatiivseks. Nn sekundaarne süüfilis tekib 6–8 nädalat pärast nakatumist, mil süüfilise spiroheedid on tekitanud üldinfektsiooni.

Kliinilised staadiumid

1800. aastate paiku loeti gonorröad ja süüfilist ühe haiguse eri vormideks. Philippe Ricord kirjeldas süüfilise staadiume – esmast, teisest ja kolmandast – esimesena 1837. aastal.

Tänapäeval eristatakse süüfilisel kliiniliselt 4 staadiumi (nakkuse ajaraamistik ja lühiiseloomustus).

I staadium

Süüfilise esimest staadiumi iseloomustab ümmargune või ovaalne valutu esmashaavandi (ulcus durum ehk šanker) teke, kas genitaalidel või suus. Meestel esineb haavand genitaalide piirkonnas, näiteks sugutil, naistel välissuguelunditel, või tupes, emakas (emakakaelal).

Atüüpilisteks peetakse nakatunutel haavandi esinemist pärakus (32–36% homoseksuaalsetel meestel esineb esmaseid haavandeid pärakus, canalis analis'es ja suus. Atüüpiliselt esineb haavandeid ka huultel, suus, rinnanibudel ja sõrmedel.

Haavandid on tuvastatavad 3–6 nädalat. Esmashaavandis esinevad mononuclear leukocytic infiltration, makrofaagid ja lümfotsüüdid, ning see paraneb spontaanselt.

Paljudel patsientidel esmashaavandeid ei esine. Primaarse süüfilise esmashaavand võib Staphylococcus'e ja Streptococcus'e nakkuste korral haavandi valulikkuse esile kutsuda.

Enne nelja nädala möödumist on süüfilise RPR ja VDRL testid harva positiivsed.

Nakkustekitajad liiguvad verest üsna kiiresti elunditesse.

II staadium

II staadiumis on süfiliitik nakkusohtlik, nahal ja/või limaskestadel võivad esineda 2–8 nädalat pärast esmashaavandi teket, harilikult mittesügelevad makulaarsed, papulaarsed või pustulaarsed lööbed (süfiliidid) peopesadel ja jalataldadel, lümfisõlmede suurenemine, condylomata lata, limaskestalööve, süfiliitiline angiin, harvem ka koldeline alopeetsia, eesmine uveiit, meningiit, kraniaalnärvide paralüüs, hepatiit, splenomegaalia, periostiit, glomerulonefriit.

Lööve paraneb 2 kuu möödudes, esineda võivad naha pigmentatsioonihäired.

Teisesele süüfilisele omane nahasümptom – süfiliid (lööve) peopesadel

II staadiumi kestus ja sümptomid on indiviiditi erinevad. See staadium läheb mõne nädala kuni 12 kuu jooksul üle latentse nakkuse staadiumi, mis kestab mitmest nädalast mitme aastani.

Selles staadiumis on nakkustekitaja pääsenud enamikku elunditesse ja kehavedelikesse.

Närvisüsteemi kahjustuse ehk neurosüüfilise nähud (eeskätt süfiliitiline meningiit) võivad ilmuda teisese ja latentse süüfilise staadiumis.

II staadium on latentse süüfilise staadium – see jagatakse vahel varaseks ja hiliseks latentseks süüfiliseks. Selle staadiumi hinnanguline kestus on varieeruv, osade autorite arvates algab latentne süüfilis aasta pärast ravimata süüfilise nakkust.

Varane latentne süüfilis – kuni 4 aasta jooksul süüfilise algusest haigussümptomeid ei esine, seroloogilised testid on positiivsed ja patsient on nakkusohtlik.

Hiline latentne süüfilis – varasele latentsele süüfilisele järgnev sümptomiteta periood, mil süüfilishaige ei ole küll nakkusohtlik, kuid haigustekitajate ülekandumine annetatud vere ja/või platsenta kaudu on võimalik.

Enamik hilise latentse süüfilisega emade vastsündinud ei ole nakatunud.

Teisese süüfilise korral kogu kehal paiknevad punakad sõlmed ja sõlmekesed

II staadiumi süüfilis võib latentses staadiumis anda mitmeid taasesinemisi (relapse) – inimene, kes on läbi põdenud II faasi ja kellel ei esine sümptomeid ilmnevad taas II staadiumi sümptomid ning nii võib see korduda mitu korda. Selle täpseid mehhanisme ei tunta, kuna süüfilise taasteket on tuvastatud osadel süfiliitlikutel ka pärast penitsilliinravi.

Kui latentne süüfilis hakkab sümptomeid andma, siis loetakse see juba uude III staadiumisse üleläinuks (v.a II staadiumi relapse). See võib toimuda olenevalt süüfilise vormist 3–15 aastat (ka hiljem) pärast esmase süüfilise põdemist.

Kolmandase (ka teisese) süüfilise staadium võib tuleneda lümfoid(-immuun)süsteemi võimetusest nakkustekitajate elimineerimisega toime tulla, näiteks CD4 T-rakkude võimetusest makrofaage aktiveerida.

III staadium

Kolmandale staadiumile (ka latentne süüfilis, terstsiaarne süüfilis) on omased mitmete siseelundite haiguslike seisundite esinemine nagu hepatiit, aordianeurüsm, syphilitische mesoaortitis, orhiit ja granuloomide esinemine.

Sellesse staadiumisse võib jõuda ligi kolmandik ravimata süüfilisejuhtudest.

Sagedamini on kahjustatud nii aju, süda, luud kui maks. Iseloomulikud on gummatoossed süüfilised sõlmed, naastud või haavandid nahal.

Osad autorid liigitavad hilise süüfilise kolme vormi: gummatoosne süüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal esines seda vormi 2–40 aastat pärast nakkust, ligi 16% ravimata süüfilise juhtudest), kardiovaskulaarne süüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal 10%-l) ja neurosüüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal 6,5%-l).

Neurosüüfilis võib olla ka sümptomiteta.

IV staadium

IV staadium – progresseeruv halvatus, seljaajukuive (tabes dorsalis), aordikahjustus ja gumma (süfiloom).

Erinev käsitlus

Malve (2010) kirjeldab ravita süüfilisel nelja arenguetappi: esmane (syphilis primaria), teisene (syphilis secundaria), latentene (syphilis secundaria latens) ning kolmandane süüfilis (syphilis tertiaria).

Diagnoos

'Bilze De Nieuwe Natuurgeneeswijze' (F.E. Bilz, 1923)

Mitmel pool maailmas ei piisa tänapäeval süüfilise haigusjuhu määramiseks enam arsti tunnistusest, haigusjuht ja vastav diagnoos tuleb kinnitada laboratoorse diagnostika meetoditega.

Dr Airi Põdra sõnul on süüfilis praegu väga raskesti diagnoositav ja selle kliiniline avastamine keerukas.

Süüfilis, harilikult suguhaiguseks peetav nakkushaigus, ei pruugi avalduda mitte ainult genitaalidel, vaid ka näiteks kurgus (parem neelus või kõris ehk mõlemat) ja/või pärakus.

Võib juhtuda, et haiguse jälile saadakse alles siis, kui see on juba edasi arenenud või vastsündinule (loote vereringe kaudu) kaasa antud.

Süüfilishaige raseda naise platsentalt lootele levib süüfilis peaaegu 100%. Kolmandik nakkuse saanuist sünnib surnuna, teisel kolmandikul on kliiniliselt väljendunud süüfilis ning ülejäänuil võivad süüfilise sümptomid avalduda hilisemas eas.

Süüfilis
Syphilis, lues, Syphilis Symphilís Siphilis Syphilismus Lues Lues Venerea Morbus Gallicus Morbus Italicus Morbus Neapolitanus Morbus Aphrodisius Morbus herculeus Morbus sancti Benno Morbus sancti Columbae Morbus sancti Rochii Malum Venereum Pudendagra Cacochymia Venerea
Süüfilise tekitaja Treponema pallidum pallidum.
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	AA.50-A53
RHK-9	090-097
MedlinePlus	001327
eMedicine	med/2224 emerg/563 derm/413
MeSH	D013587

RHK-9

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse süüfilist vastavate koodidega.

RHK-10

RHK-10-s liigitatakse haigus peamiselt suguliselt levivate nakkushaiguste koosseisu.

Kaasasündinud süüfilis

 Pikemalt artiklis Kaasasündinud süüfilis

Kaasasündinud süüfilist (syphilis congenita) [A50] on 2007. aasta seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhendi alusel esinenud 3–5 juhtu aastas.

Kaasasündinud süüfilise kliiniline pilt lastel (1957)

Kolmandik emaüsas kaasasündinud nakkuse saanuist sünnib surnuna, teisel kolmandikul on kliiniliselt väljendunud süüfilis ning ülejäänuil võivad süüfilise sümptomid avalduda hilisemas eas.

• süfiliitiline nohu (rhinitis syphilitica) võib ilmneda juba päevi pärast sündi ja avaldub ninahingamise raskenemises, omapärases nohisemis, kleepuva-mädase sekreedi eritumises koos ninaavade infiltratsiooniga, ninavaheseina ja ninakarbikute haavandumises ja naha lõhenemises.
• villiline süüfilis (pemphigus syphilitucus) võib esineda vastsündinul kohe pärast sündi või ilnneda esimese nädala jooksul. Villid võivad olla täidetus kas seroos-häguse või hemorraagilise sisaldisega, milles tuvastatakse spirohheete. Ville ümbritseb põletikuline piirkond ja need paiknevad peopesadel, jalataldadel, käte ja jalgade painutuskülgedel, harvemini kerel ja näol.
• naha difuusne rakuline infiltratsioon on iseloomulik ja põhjustab naha paksenemist nina, suu ja silmalaugude ümbruses on täheldatud põletikulise punetuse taustal lõhesid, armikesi ja hiljem koorikulist ekseemitaolist löövet. Nahk on pruunikaskahvatu värvusega. Infiltratsiooni levides juustega kaetud peaosale võib ilmuda alopeetsia, mis avaldub juuste korrapäratute laikudena väljalangemise ning ka kulmukarvade ja ripsmete väljalangemisena. Põskedel ning kõva ja pehme suulae limaskestadel võib esineda pindmisi haavandeid. Päraku piirkonnas esineb märguvaid paapuleid. Tuharail esineb erüteem, laialdane infiltratsioon ja pindmised erosioonid, sealt levib protsess ka munandikotile ja tüdrukutel häbememokkadele.

Kõikidel süüfilishaigetel lastel ei esine ühesugused sümptomid, paljud lapsed olid näiteks nahanähtudeta.

Lastel on sagedased ja iseloomulikud luude kahjustused, märgata on nina deformatsiooni, nösi- või sadulnina ja olümpialaup caput natiforme) mille põhjustavad koljuluude deformatsioon ja koljuveenide tugev laienemine. Väga sagedasti esineb süfiliitilist osteokondriiti (77%-l), vähem periostiite ja ostiite. Kahjustuvad peamiselt küünar- ja õlavarreluu ning sääreluu. Luude kahjustustele lisaks kahjustuvad ka siseelundid – suureneb ja tiheneb põrn, maks ja esineb difuusne hepatiit, armistusprotsesside korral või sapiteede gummoosse põletiku korral areneb itkerus. Tihti esineb ka neerude kahjustusi. Hingamiselundite poolt esineb pneumonia albat't, bronhide laienemist, kõri haavandumist. Südames esineb kahinaid ja müokardi interstitsiaalset põletikku. Meeleelunditega seostatakse iriite, võrkkestapõletikku, koriodiiti, nägemisnärvi atroofiat, kurtust. Närvisüsteem aga annab rahutust, mööduvaid krampe, vesipead, psüühilise arengu aeglustumist, vahel meningeaalseid ja meningoentsefaliitilisi krampe, sageli kahjustub vegetatiivne närvisüsteem ja endokriinne aparaat (kilpnääre, neerupealised). Veres esineb aneemiat.

Süüfilise retsidiivide korral, mis kujutavad endast olnud nahanähtude kordumist, on sagedamini esinenud vormiks naha kondüloomid – märguvad papuloossed vohandid päraku ja suguelundite ümbruses aga ka ninaõõne, suu, kurgu ja kõri limaskestal, harvem gummoossed nähud – luude gummad, gummoosne osteomüeliit, maksa, neerude, soole ja munandite ja nahaaluse koe gummad.

Klassifikatsioon (2007)

Kaasasündinud süüfilisel eristatakse:

• varast kaasasündinud süüfilist, mis avaldub esimese kahe eluaasta jooksul;
• hilist kaasasündinud süüfilist, avaldub pärast teist eluaastat.

Varase kaasasündinud süüfilise kliinilised tunnused vastavad tinglikult omandatud teisesele süüfilisele:

• laps võib olla alakaaluline;
• lapse nahal esinevad vanainimesele omased muutused – nahk on kortsus, hallika varjundiga;
• nahal esineb lööve: difuusne naha tihenemine; sinakaspunasel infiltreeritud alusel villid, mis paiknevad eelistatult peopesadel ja jalataldadel (pemphigus syphiliticus); vaskpruunid paapaulid peopesadel, taldadel, tuharatel; lõhenevad paapulid suunurgas ja/või ninasõõrmetes ja pärast esimest eluaastat laiad kondüloomid;
• limaskestade muutused: eesmine hüpertroofiline riniit; paapulid keelel, suulael, larüngiit;
• naha derivaatide muutused: haprad ja õhukesed küüned, sageli paronüühia, väiksekoldeline või difuusne juuste väljalangemine;
• silmakahjustused: korioretiniit, uveiit, glaukoom;
• skeleti muutused: osteokondriit (pseudoparalysis Parrot);
• siseelundite kahjustused: hepatosplenomegaalia, hepatiit, müokardiit, pneumonia alba, harva glomerulonefriit;
• närvisüsteemi kahjustused: arengupeetus, vesipea, asümptomaatiline meningiit.

Hiline kaasasündinud süüfilis avaldub ligikaudu 80%-l ravimata süüfilisega nakatunud lastest, enamasti vanuses 5–16 eluaastat. Hilise kaasasündinud süüfilise kliiniline pilt on tinglikult võrreldav hilise omandatud süüfilisega.

Tänapäeval ei täheldata sageli nn klassikalist patoloogist Hutchinsoni triaadi: keratiit, kuulmise langus kuni kurtuseni, ülemiste lõikehammaste düstroofia.

Hilise kaasasündinud süüfilise põletikulisteks tunnusteks on:

• nahamuutustena võivad harva esineda nii gummad kui ka tuberkulid;
• silmakahjustusena keratiit;
• skeletikahjustusena põlveliigese sünoviit (Cluttoni liigesed), pikkades toruluudes periostiit (mõõgatuppsääred);
• närvisüsteemikahjustustena juveniilne progresseeruv paralüüs, aju gummad, tabes dorsais, asümptomaatiline meningiit.

Omandatud süüfilisest eristamisel on oluliseks peetud mitmesuguste kaasasündinud süüfilisele viitavate stigmade tunnistamine:

• ülemiste lõikehammaste düstroofia: hambad on koonilised ja alumine serv poolkuukujuline;
• ülalõualuu lühike;
• alalõualuu etteulatuv;
• suulagi kõrge, meenutab Gooti võlvi
• nn Mulberry molaarid: hambad on keskel ringikujuliste köbrukestega ja kuplikujulised;
• muutus kolju kujus: otsmiku köbrud on suured ja ette võlvunud;
• sadulnina (esineb 10–30%-l);
• suu ümber radiaalsed armid;
• rangluu mediaalse kolmandiku paksenemine (Higoumenakise sümptom)
• abaluu mediaasele konkaavne.

Kaasasündinud süüfilise diagnoos RHK-10-s

• [A50.0] Varane sümptomitega kaasasündinud süüfilis
• [A50.1] Varane kaasasündinud latentne e peitsüüfilis
• [A50.2] Varane kaasasündinud täpsustamata süüfilis
• [A50.3] Kaasasündinud hiline süfiliitiline okulopaatia
• [A50.4] Kaasasündinud hiline neurosüüfilis [juveniilne neurosüüfilis]
• [A50.5] Muu kaasasündinud hiline sümptomitega süüfilis
• [A50.6] Kaasasündinud hiline latentne süüfilis
• [A50.7] Kaasasündinud hiline täpsustamata süüfilis
• [A50.9] Kaasasündinud täpsustamata süüfilis
• Märkus: A. 50.5 – kaasasündinud hiline süüfilis mitmete tüümuseabstsessidega (Dubois’ disease).

Kaasasündinud süüfilise testide tulemused

Ka vastsündinutele tuleb teha süüfilise seroloogilised testid (analüüs mitte nabaväädist, kus veri on segunenud) ja soovitatavalt ühes ja samas laboratooriumis. Uuringute tulemuste alusel jaotatakse vastsündinud nelja rühma:

A-rühma jaotatutel on kas kaasasündinud süüfilise diagnoos kinnitatud või on nad tõenäoliselt haigestunud ja neil on:

• kaasasündinud süüfilist kinnitavad kliinilised tunnused,
• seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on neli korda kõrgem kui emal või on pimevälja uuring positiivne. Neil võidakse täiendavate uuringutena teostada pikkade toruluude ja rindkere radiograafiline uuring maksa funktsiooni proovid, aju ultraheliuuring jm.

B-rühma jaotatud vastsündinutel kas puudub kaasasündinud süüfilisele iseloomulik kliiniline pilt või on seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste analüüside tiiter vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema on kas ravimata, mitteadekvaatselt ravitud, tema ravi kohta puudub dokumentatsioon, või on teda ravitud erütromütsiiniga või mõne muu mittepenitsilliiniga ja kui ravi toimus vähem kui 4 nädalat enne sünnitust. B-rühma vastsündinule võidakse määrata täiendavaid uuringuid kuid kui talle määratakse 10-päevane penitsilliinravi, siis pole tema täielik uuring nõutav.

C-rühma jaotatud vastsündinutel, kel puuduvad kaasasündinud süüfilise kliinilised tunnused, seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on sama või vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema oli raseduse ajal ravitud, ravi oli adekvaatne ning toimus rohkem kui 4 nädalat enne sünnitust ja emal pole olnud reinfektsiooni ega haiguse retsidiivi. C-rühma vastsündinu täielik uuring ei ole nõutav.

D-rühma jaotatud vastsündinutel puuduvad kaasasündinud süüfilise kliinilised tunnused ja nende seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on sama või vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter jäi madalaks ja stabiilseks nii enne rasedust kui raseduse ja sünnituse ajal. D-rühma vastsündinu täielik uuring ei ole nõutav.

Omandatud süüfilis

 Pikemalt artiklis Omandatud süüfilis

Omandatud süüfilise (ehk veneerilise süüfilise) all võidakse Eestis silmas pidada A51, A52 ja A53:

• [A51] Varane süüfilis (syphilis recens)
  • • [A51.0] Primaarne genitaalsüüfilis
    • [A51.1] Primaarne anaalsüüfilis
    • [A51.2] Muude paikmete primaarne süüfilis
    • [A51.3] Naha ja limaskestade sekundaarne süüfilis
    • [A51.4] Muu sekundaarne süüfilis
    • [A51.5] Varane peitsüüfilis
    • [A51.9] Varane täpsustamata süüfilis
• [A52] Hiline süüfilis (syphilis tarda)
  • • [A52.0] Kardiovaskulaarne süüfilis
    • [A52.1] Sümptomitega neurosüüfilis
    • [A52.2] Sümptomiteta neurosüüfilis
    • [A52.3] Täpsustamata neurosüüfilis
    • [A52.7] Muu sümptomitega hiline süüfilis
    • [A52.8] Hiline peitsüüfilis
    • [A52.9] Täpsustamata hiline süüfilis
• [A53] Muu ja täpsustamata süüfilis.

Eristusdiagnoos

Süüfilise kliiniline hinnang on ebausaldatav.

Eestis vastutab konkreetse haige diagnostika ja ravi eest raviarst.

Eristamaks süüfilist teistest haigustest tuleks viia läbi eristusdiagnoos – siin võidakse kaaluda ohatist huulel. Ka mitmed teised peamiselt suguliselt levivad nakkushaigused võivad põhjustada suguelundite haavandumist, nagu näiteks genitaalherpes, chancroid (RHK-10 A57), kubemegranuloom (A58), (veneeriline) klamüüdialümfogranuloom (A55).

Suguelundite haavandumist võivad põhjustada ka mittesugulisel teel levivad haigused nagu lame lihhen, Crohni tõbi, Behçeti haigus (M35.2).

Süüfilise diagnoosimisel tuleks välistada ka psoriaas ja süsteemne erütematoosne luupus.

Järgmiste seisundite korral võib alernatiivdiagnoosiks olla süüfilis – depressioon, leišmaniaas, leepra, Marfani sündroom, polüskleroos, taastuv polükondriit, sarkoidoos, Sutton disease 2, tupevähk jt.

Neurosüüfilis

 Pikemalt artiklis Neurosüüfilis

Neurosüüfilis on krooniline kesknärvisüsteemi haigus, mis põhjustab degeneratiivseid ja vaskuliitseid muutusi. Neurosüüfilist tekitab sama bakter mis süüfilist ja spirohheet siseneb kesknärvisüsteemi 3.–18. kuul pärast nakatumist.

Neurosüüfilise esinemissageduse kasvu soodustab süüfilise varaste vormide diagnoosimata jäämine või ebapiisav süüfiliseravi.

Neurosüüfilise sümptomid võivad olla neuroloogilised või psühhiaatrilised, sarnanedes selliste haigustega nagu meningiit, transitoorne ajuisheemia, ajuinfarkt, Alzheimeri tõbi jt.

Neurosüüfilis areneb ligi 10%-l süüfilisse nakatunutest.

Kõik neurosüüfilise vormid algavad meningiidina, esineb peavalu, kuklakangestus, võib esineda teadvushäire, kraniaalnärvide halvatused (põhiliselt teine kraniaalnärv, kolmas kraniaalnärv, kuues kraniaalnärv ja kaheksas kraniaalnärv) jm.

• Varane neurosüüfilis – võib esineda asümptomaatilise meningiidina ja võib hiljem areneda neurosüüfilise teisteks vormideks;
• meningovaskulaarne süüfilis – ilmneb sagedamini (4) 6–7 aastat pärast haigestumist ja on neurosüüfilise kõige sagedamini esinev vorm (kuni 35% juhtudest). Meningovaskulaarne süüfilisega esineb väikeste ja keskmiste arterite kahjustus (Heubneri arteriit), sagedamini on kahjustatud keskmine ajuarter.
• neurosüüfilise entsefaliitne vorm – tekib 15–20 aastat (3–30 a) pärast nakatumist spiroheetide invasiooni tõttu ajukoorde. Arvatakse, et vorm esineb juhul, kui haigus jääb ravimata. Esmasümptom on demnetsus ja kulgeb progresseeruva dementsusena. Dementsusega kaasnevad kognitiivsed häired, käitumis- ja psüühikahäired ning isiksusemuutused. Dementsust põdeval patsiendil kahaneb intellekt, halveneb mälu, tekivad kõne- ja kirjutamisraskused. Haiguse progresseerudes süvenevad afaasia, agnoosia ja apraksia. Esinevad ka motoorikahäired: kõndimis- ja tasakaaluhäire, düsartria, keele ja jäsemete treemor, Argyll Robertsoni pupill. Ravita sureb haige 4 aasta jooksul.
• tabeetiline neurosüüfilis (tabes dorsalis) areneb 15–20 aastat pärast nakatumist. Taabese korral tekib põletiku tõttu seljaaju tagaväätide degeneratsioon, enamasti lumbosakraalses osas ja selle sümptomiteks on põletavad valud, ataksia ja uriinipidamatus. Seljaaju sakraalse osa düsfunktsioon põhjustab kõhukinnisust, megakoolonit ja impotentsust;
• süfiliitiline meningomüeliit;
• spinaalne meningovaskulaarne süüfilis.

Laboratoorne diagnoosimine

1905. aastal tuvastati süüfilis positiivse Wassermanni reaktsiooniga.

Alates 1930. aastatest kasutati Ameerikas ka Hintoni süüfilisetesti, milles antigeenina kasutati glütserooli, kolesterooli ja veise südamelihase ekstrakti.

Süüfilise laboratoorse tehnikate all peetakse silmas haigustekitaja või tema osiste otsimist ja/või leidmist patsiendi analüüsidest, kas:

• seroloogilisi teste;
• mikroskopeerimisel pimeväljameetodil;
• otsesel fluorestseeruvate antikehade meetodil (DFA-TP);
• polümeraasi ahelreaktsiooniga (PCR) jmt.

Süüfilise diagnoosimine on Eesti Haigekassas kindlustatud isikutele riikliku süsteemi meditsiiniasutustes tasuta.

Seroloogilised testid

Süüfilise seroloogiliste testide all peetakse silmas mõnede kehavedelike analüüside testimist: a) mittetreponemaalsete ehk reagiintestidega:

• Süüfilise RPR-test – plasmareagiini kiirtest (Eesti Haigekassa kood 66540, kestus 1 päev);
• VDRL t (veneral disease research laboratory test) standardtest süüfilise diagnoosimiseks, testi kirjeldasid 1946. Harris, Rosenberg ja Riedel).

b) treponemaalsete ehk spetsiifiliste testidega püütakse avastada süüfilist väga varaste vormide korral, aga ka kaasündinud süüfilise tuvastamiseks ja reinfektsiooni välistamiseks:

• Treponema pallidum'i hemaglutinatsioonitest (TPHA) (Treponea pallidum hemagglutination assay) – IgG ja IgM koos;
• TPPA (T. pallidum particle agglutination ehk IdPAGIA) – IgG ja IgM koos;
• EIA (immunoensüümimeetod) – IgG ja IgM koos või eraldi IgG ja IgM;
• T. pallidum immunoblot (Western blot – ei tee vahet, kas antikehad on süüfilise, framböösia või pinta tekitajatele) – eraldi IgG ja IgM.

Seroloogiliste testide tulemused

Mittetreponemaalsed testid võivad anda väärpositiivse tulemuse kui uuritaval esineb hepatiit, viiruslik kopsupõletik, leetrid, malaaria, nakkuslik mononukleoos, tuulerõuged ja mõned teised viirusnakkused, vaktsineerimise järel, teatud ravimite kasutamise järel, labori või tehnilise vea tõttu, ka autoimmuunhaiguste, immunoglobuliinide kõrvalekallete, narkootiliste ainete sõltuvuste, vananemise ja leepra korral.

Pimeväljameetodil mikroskopeerimisel leitud Treponema pallidum'i või positiivse DFA-TP (otsene fluorestseeruva anitkeha analüüs Treponema pallidum'i antigeeniga) testi korral loetakse kinnitatuks varase süüfilise diagnoos.

Positiivsed testid tuleb kinnitada teist tüüpi treponemaalse testiga.

Väärpositiivse tulemuse (inglise false positive result), mil terve tunnistatakse haigeks, võivad anda autoimmuunhaigused, borrelioos ja maksahaigused aga ka rasedus, vanemaealisus ja HIV-infektsiooni olemasolu patsientidel.

Esineda võib ka väärnegatiivseid süüfilisetestide tulemusi (inglise false negative result), mille korral laboratoorse(te) testi(de) tulem on valenegatiivne ja haige tunnistatakse terveks.

AIDS-iga seotud immunosupressiooni tõttu on süüfilise esinemise seroloogiline skriining komplitseeritud, kuna serokonversiooni ei toimu.

Autopsia

H. Alexander Heggtveiti avaldatud autopsiauurimuse kohaselt olid 15–30% aortic syphilis'e patsientidel seroloogilised testid negatiivsed. 27 korral tehti ka lumbaalpunktsioon, seroloogilised analüüsid olid positiivsed 2 korral – mõlemad patsiendid olid põdenud neurosüüfilist.

Skeletil

Toeseni võib treponematoos jõuda 1–20%-l nakatunuist.

Treponematoosid (v.a pinta) kahjustavad kõva kude ning haiguskolded skeletil on veneerilise, endeemilise süüfilise ja framböösia korral niivõrd sarnased, et neid on praktiliselt võimatu üksteisest eristada. (Martin Malve 201:24–25).

Luustikel võidakse süüfilise esinemine kindlaks teha DNA-analüüside põhjal, näiteks tuvastati süüfilis Lihavõttesaare luustiku näidisel RHO235-.

Teatamiskohustus ja teave seksuaalpartnerite kohta

Eestis on tänapäeval nõutav süüfilishaigete (diagnoosikoodid A50–A53) registreerimine ja teatise saatmine (koos isikut tuvastavate andmetega) kohalikku Terviskaitse Inspektsiooni.

Eesti seaduste järgi puudub süfiliitikul kohustus anda arstile/meditsiiniasutusele teavet oma seksuaalpartnerite kohta, aga ta võib seda teha vabatahtlikult.

Patoloogia

Süfiliitilised haavandid

Süfiliitilisi haavandeid eristatakse vähilesioonidest vedeliku esinemise tõttu, süfiliitlistes haavandites on mäda ja puudub vedelik.

Haavanditest võetud biopsiaproovides on tuvastatud plasmarakke ja histiotsüüte.

Tüümuseabstsess

 Pikemalt artiklis Tüümuseabstsess

20. sajandi esimesel poolel seostati kaasasündinud süüfilisega tüümuseabstsesse, neid kirjeldas esimesena Dubois 1850. aastal. Paljud autorid on hiljem vaielnud nende kollete tekkemehhanismide üle, need olevat tekkinud kas Hassalli kehade infiltratsiooni või tüümuse säsi nekroosi tulemusel, mille tulemusel sai häiritud veresoonte areng nimetatud üksuses ja moodustus tüümuse tsüst.

Immunopatoloogia

Lümfoid(-immuun)süsteemi komponentide vastused organismile pole seni veel selged.

Pole selge, kas immuunvastused on rakulised, milles osalevad CD8+ T-rakud ja loomulikud tappurrakud. Organism on küll rakuväline patogeen, kuid nende membraanil on vähe valke ja seetõttu arvatakse, et need jäävad immuunsüsteemile pea märkamatuks.

Varastes süfiliitilistes nahalesioonides asenduvad neutrofiilid T-rakkudega (Th1 tsütokiinide profiil).

Võimalike mehhanismidena võivad kõne alla tulla hilistüüpi ülitundlikkusreaktsioon (DTH), kus CD4 T-rakud, tsütokiinid ja aktiveeritud makrofaagid hävitavad organismi (analoogselt tuberkuloosi tekitajatega), või granulomatoossed reaktsioonid – kus vastusena organismi rakuseina antigeenidele moodustatakse granuloom (nagu leepra ja tuberkuloosi korral) – gumma.

Granulomatous secondary syphilis'e marrasknaha basaalkiht sisaldab Langerhansi rakke.

Teisese süüfilise nahalesioonides on tuvastatud T-rakke, monotsüüte/makrofaage, ja dendriitrakke, dermal infiltrates sisaldasid väga vähe plasmarakke ja hulgaliselt granulotsüüte.

Immunosupressiooniga patsientide organismis esineb patofüsioloogilisi modifikatsioone, neil võib patogeene küll leiduda rohkelt siseelundites, kuid tuvastatav ei ole põletiku esinemine.

Neuropatoloogia

Süüfilisetekitaja pääseb närvisüsteemi üsna nakkuse algstaadiumeis, kuid neurosüüfilise staadiumisse jõuab ligi 10% süüfilise juhtudest. Suurajukoore hõive patogeenide poolt võib põhjustada progresseeruvat meningoentsefaliiti, mis ilma ravita lõpeb surmaga.

Tugi- ja liikumiselundkonna patoloogia

Skeletiuuringute baasil

Uuringute põhjal oletatakse, et luud nakatuvad süüfilisega nii lümfisüsteemi (toruluude korral, kuna nende juures asuvad lümfisõlmed) kui ka vereringe kaudu (koljul) – kahe süsteemi koosmõjul. Rohkelt haigustunnuseid esineb just lümfisoonte või -sõlmede ja luude ühenduskohtades, näiteks reieluude, sääreluude, pindluude, rangluude, küünarvarreluude, õlavarre- ja kodarluude distaalsete otste juures.

Ligi 90 protsendil haigestunutest ei esine nakkuse tunnuseid skeletil.

Gummad koljul ja luudel

Kolju destruktsioon algab peaaegu kõikidel juhtudel kolju välispinnalt, kus vereringe kaudu levib põletik pehmest koest luusse. Enamasti toimuvad esimesed muutused otsmikuluus, kus põletikust tulenevate muutuste käigus hakkab toimuma ulatuslik luu lahustumine.

Kolju erosioonis toimub korraga kaks vastandlikku protsessi – esmalt tekitab destruktsioon koljusse lohu, mis ulatub kuni luu käsnolluseni ja samal ajal tekib põletikukolde ümber ringjoon, kus toimub luu taastamine – ladestub uus luu, mis muutub väga sklerootiliseks. Gumma aine lahustamise järgselt tekib sellele kohale süüfilisele omane tähekujuline haiguskolle (caries sicca).

Haiguskolde degeneratiivsete muutuste tulemusel võib tekkida amorfne mass, mida nimetatakse gummaks. Gummad luudel moodustuvad luud verega varustavate soonte tromboseerumisel ja mürgiste jääkide tekitamisel treponeema bakteri poolt. Gumma suurus on varieeruv, see võib olla kas väike ja eraldiseisev või ühineda ja moodustada suure massi, mis täitab kogu luuüdikanali. Luuümbrise gummad on väiksemad ja neid on vähem kui luuüdikanalis. Paranemisprotsessis võib gumma ka imenduda ja nekrootilistele kohtadele võib tekkida uus luu.

Epidemioloogia

Tänapäeval on registreeritud ja avaldatud süüfilisejuhtde esinemine (erinevad staadiumid) järgmistes riikides (ka territooriumidel ja aladel) : Afganistan, Albaania, Alžeeria, Ameerika Samoa, Andorra, Angola, Anguilla, Antigua ja Barbuda, Argentina, Armeenia, Aruba, Austraalia, Austria, Aserbaidžaan, Assoorid, Bahama, Bahrein, Belgia, Bermuda, Bhutan, Boliivia, Brasiilia, Briti Neitsisaared, Bulgaaria, Burkina Faso, Burundi, Colombia, Cooki saared, Costa Rica, Djibouti, Eesti, Fidži, Gabon, Gambia, Grenada, Gruusia, Gröönimaa, Guadeloupe, Guam, Guatemala, Guinea-Bissau, Guyana, Hispaania, Honduras, Iirimaa, Iisrael, Indoneesia, Inglismaa, Iraan, Itaalia, Jamaica, Kaimanisaared, Kanada, Kanaari saared, Kamerun, Kasahstan, Keenia, Kesk-Aafrika Vabariik, Kiribati, Komoorid, Kõrgõzstan, Küpros, Laos, Leedu, Liibanon, Luksemburg, Läti, Macau, Põhja-Makedoonia, Madagaskar, Malawi, Maldiivid, Mali, Malta, Montserrat, Nigeeria, Prantsuse Polüneesia, Soome, Šotimaa, Taani, Tokelau, Ungari, Uus-Meremaa jm.

Ameerika Ühendriikides

USA-s esines teise maailmasõja ajal süüfilisenakkust 500 000 juhtu aastas.

Eestis

Eestis ei loeta süüfilist (A50-53) tänapäeval oluliseks terviseprobleemiks. Terviseameti statistika andmetel on aastatel 1999–2005 teatatud süüfilise haigusjuhtudest järgmiselt:

• 1999 – 841 süüfilise haigusjuhtu
• 2000 – 605
• 2001 – 408
• 2002 – 184
• 2003 – 234
• 2004 – 184
• 2005 – 111 süüfilise haigusjuhtu.

Soomes

Tänapäeval avastatakse Soomes süüfilise nakkusi aastas 100–200 korral, enamik neist on saadud Venemaalt või Baltimaadest.

Süüfiliseeksperimendid

Joseph Alexandre Auzias-Turenne (1812–1870) – ahvide inokulatsioon süüfilistekitajatega 1844. aastal – syphilization või süüfilise vastu vaktsineerimine, tema kasuta selleks haavandist omastatud mäda ja kasutas seda vaktsiinina. HIljem proovis ta inimvaktsineerimisteks pääseda ligi haiglas olevatele patsientidele ja Saint Lazares kinnipeetavatele prostituutidele, kuid tulutult.

"Ravivat" süüfilisse nakatamist kasutasid Sperino ja Boeck – Sperino oli Torino Syphilicome (Itaalia) peaarst, Carl Wilhelm Boeck aga inokuleeris ajavahemikus oktoober 1852 kuni juuli 1865 465 patsienti süüfilisega.

Charles-Paul Diday (1812–1894), kes töötas Lyonis Antiquailles peakirurgina, kasutas 1848. aastal süüfilisevastast vaktsineerimist – võttes kolmanda staadiumiga süfiliitikutelt verd ja kandes üle esimese staadiumiga süfiliitikutele.

Ilja Metšnikov nakatas Pariisis töötades ahvid süüfilisse.

Albert Neisseri uuring

Albert Neisser avaldas 1898. aastal töö, mille tarbeks uuriti meditsiiniliste inimuuringute käigus seerumteraapia efektiivsust süüfilise korral. Selleks süstiti raviasutusse pöördunud tervisehädadega (mitte süüfilis) patsientidele (enamikus prostituudid), loomulikult neid katsest enne informeerimata ega luba küsimata, süüfilishaigete rakuvaba vereseerumit. "Vaktsineerimise" tulemusel haigusse nakatunute kohta leidus seletus: "vaktsiin" ei töötanud.

Oslo ravimata süüfilise uuring (1891–1910)

Süüfilise elavhõbeda ravi osutus ebaefektiivseks. Oslo ülikooli veneroloogia ja dermatoloogia professor Caesar Boeck keelas kasutada seda süfiliitikute ravis, kuna elavhõbe häirivat keha enda kaitsemehhanisme. Aastatel 1891–1910 raviti tema ettekirjutustele vastavalt ligi 2000 varase süüfilise haigusjuhtu, ka temale järgnenud (1925–1927) E. Bruusgaard toimis sarnaselt.

Hinnanguliselt 60–70% patsientidest läheb varase süüfilise ravita läbi elu minimaalsete ebamugavustega.

Selle uurimuse tulemusi nimetatakse Oslo uurimuseks.

Guatemala süüfiliseeksperiment (1946–1948)

Aastatel 1946–1948 viidi Guatemalas läbi süüfilise plaanikohased uuringud. Susan M. Reverby uuringu kohaselt nakatati eksperimendi käigus ligi 700 Guatemala inimest (katsealust) kahte haigusse: süüfilisse ja gonorröasse. Alguses maksti seroposiitivsetele prostituutidele, et nad astuksid vangidega vahekorda. Aga toimiti ka teisiti, prostituudid nakatati nimetatud haigustesse ning seejärel astusid nad meestega kaitsmata vahekorda. Sellisel teel aga nakatusid uuringu kohaselt väga vähesed ning otsustati neid hoopis otse nakatada.

Katsealusteks olid suuresti kohalikud vangid, vaimupuudega inimesed, orbudekodu lapsed ja sõdurid.

USA presidendi bioeetika komisjoni aruande kohaselt osales kõikides uurimustes, mis leidsid aset aastatel 1946–1948, umbes 5500 guatemalalast. Tahtlikult nakatati süüfilise, gonorröa ja pehme šankriga neist 1300 vangi, psühhiaatriapatsienti ja prostituuti.

Bakterid süstiti silmadesse, kesknärvisüsteemi ja meeste genitaalidesse.

Süüfiliseravi

 Pikemalt artiklis Süüfiliseravi

Ulrich von Hutten (21. aprill 1488 – 29. august 1523), kes olevat süüfilisse nakatunud Leipzigis 1508. aastal, kirjutas taime hariliku guajakipuu ravitoime kohta 'prantsuse haigusele' teoses "De Guaiaci Medicina et morbo gallicus liber unus" (avaldatud 1519).

Paracelsus (1493–1541) pooldas elavhõbedaravi. Elavhõbedaravi hakkas taanduma vismuti eest 1884.

1596. aastal Tallinnas viibinud rändarst, songalõikaja Peter Kölnist, olevat lubanud, et ravib süüfilise välja 12. päevaga. Selleks hõõruti haige nahka elavhõbedaga, vannitati ja manustati aaloest, guajakipuust, sarsaparillist (Regeli smiilaks) ja kivirikust valmistatud ravimit.

Ajakirja The British Homoeopathic Review (1856) kohaselt on kohalikud kasutanud süüfilise ravis taime Acalypha indica saadusi.

31. augustil 1909 katsetas Nobeli auhinna laureaat immunoloog Paul Ehrlich esimest korda keemiaravi – ta võttis ravimina kasutusele süüfilise tekitajatevastase preparaadi 606 ehk salvarsaani.

20. sajandi algusaastatel hakati kolmandase süüfilise ravis kasutama tahtlikku malaariasse nakatamist (malariotherapy, terapeutiline malaaria), et kutsuda esile palavikku. 1917. aastal hakkas Austria psühhiaater Julius Wagner-Jauregg (Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind 1927) neurosüüfilist ravima indutseeritud Plasmodium vivax-malaariaga, nakkus lõpetati quinine'ga.

1940. aastatel hakati süüfilise raviks kasutama penitsilliini.

Kaasasündinud süüfilise ravi (1957)

Varem tarvitati nii laste kui täiskasvanute ravimisel elavhõbedat ja salvarsaani. Novarsenooli veeni süstitavaks annuseks arvestati kehakaalu kilogrammi kohta imikule 0,02, lastele 2–4 aasta vanuses 0,01–0,015 ja vanemaealistele lastele 0,015. Otstarbekohasem oleks olnud ka imikul alustada süstimisi annusega 0,01–0,015 kehakaalu kilogrammi kohta ja nõrkadele lastele tulnuks esimest annust vähendada 0,005–0,01-ni kehakaalu kilogrammi kohta. Heaks preparaadiks lihasesse süstimiseks peeti müarsenooli (annused samad kui novarsenoolilgi). Uuemaks preparaadiks tol ajal (1957) oli sovarseen mida anti lastele kuni 1 aasta vanuseni 0,0025–0,005, 1–3 aasta vanuses 0,005–0,025 ja 3–10 aasta vanuses 0,01–0,03. Elavhõbedat süstiti 3–5%-lise kalomeli või 1% elavhõbeoksütsüaniidi suspensioonina lastele kuni 1 aasta vanuses 0,3–0,5, 2–5 aasta vanuses 0,5–1,0 ja vanemaealistele lastele 1,0–1,5. Harvem tarvitati raviks sublimaati (hydrargyri sublimati corrosivi 0,1, natrii chlorati 0,2, ag. destill. 10,0, korraa 0,1–0,2 ml). Kui laps ei talunud elavhõbedaga süstimisi hästi siis võidi need asendada halli elavhõbedasalvi sissehõõrumisega annuses 0,1 kehakaalu kilogrammi kohta. Kalomeli süstimine võidi asendada vismutraviga – nõukogude preparaadi bijohinooliga, arvestusega 0,5–2,0 ml olenevalt east, süstiti ülepäeviti (ravikuur imikuile 8–10 ml ja vanematele lastele 15–25 ml). Imikute kaasasündinud süüfilise raviks hakati kasutama edukalt ka penitsilliini – 200 000–300 000 ühikut kehakaalu kilogrammi kohta kogu ravikuuriks, manustamine toimus 5 korda ööpäevas 9000 – 20 000 ühikut ja esimestel päevadel mitte üle 30 000 ühiku, järgnevatel päevadel suurendati annust 30 000 võrra iga ööpäev viies annuse 120 000 ühikuni. Ravikuur kestis 10–15 päeva ja vaja läks 1,5 miljonit ühikut. Pärast 2-nädalast vaheaega viidi läbi veel 2 penitsilliinravikuuri ning seejärel, pärast 3-nädalast vaheaega, 2–3 kombineeritud ravi kuuri (Horošin, Raitz).

Eesti ravijuhend 2007

Süüfiliseravi ja ravimid ning kestus varieeruvad ja olenevad nii süüfilise vormidest kui süüfilist põdevast patsiendist. Valikravimiks Eesti 2007. aasta vastava ravijuhendi kohaselt on parenteraalselt manustatav penitsilliin G (bensüülpenitsilliin) või selle depoovorm bensatiinpenitsilliin.

Süüfilise ravis kasutatavate ravimite eest tuleb Eestis tänapäeval tasuda patsiendil endal vastavalt soodusravimite väljastamise eeskirjadele (HIV-infektsiooni korral on ravi tasuta).

Anafülaktilise reaktsiooni korral penitsilliinile ei tohi süüfilise raviks manustada tsefalosporiine, sh tseftriaksooni. Samuti tuleks patsiente teavitada enne ravimikuuri alustamist Jarischi-Herxheimeri reaktsiooni tekkimise võimalusest.

Eesti 2007. aasta ravijuhend toob ära võimalikud süüfiliseravi komponendid süüfilise vormide lõikes.

Esmase ja teisese süüfilise valikravimit bensatiinbensüülpenitsilliini 2,4 mln TÜ lahustatuna lidokaiinilahuses ja süstituna i/m 1,2 mln TÜ ühekordselt mõlemasse tuharasse. Penitsilliiniallergia korral: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 14 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 14 päeva; ceftriaxonum 1 gramm päevas i/m vi i/v 10 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga.

Latentse süüfilise ravi jagatakse kaheks varase latentse süüfilise ravi ja hilise latentse süüfilise ravi mille juurde liigitatakse ka täpsustamata kestusega süüfilis.

Laste esmase, teisese ja varase latentse süüfilise ravis kasutatakse aga Benzathini benzylpenicillinumit 50 000 TÜ/kg ühekordselt süstituna i/m mõlemasse tuharasse maksimaalselt 1,2 mln TÜ.

Esmase, teisese ja varase latentse süüfilisega haigete diagnoosile eelneva 90 päeva seksuaalpartnereid ravitakse meil võimlausel ka siis kui seroloogilised testid on negatiivsed ja süüfilise sümptomeid ei esine.

Varase latentse süüfilise valikravi on bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ ühekordselt mõlemasse tuharasse. Penitsilliiniallergia korral kasutada süüfiliseraviks: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 14 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 14 päeva; ceftriaxonum 1 gramm päevas i/m vi i/v 10 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga. Hilise latentse süüfilise ja täpsustamata kestusega süüfilise valikravi: bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1., 8. ja 15. päeval. Alternatiivne ravi nimetatud süüfilise vormide korral: procaini benzylpenicillinum 1,2 mln TÜ 1 kord päevas i/m 17–21 päeva; benzylpenicillinum-natrium 1 mln TÜ 4 korda päevas i/m 21 päeva. Penitsilliiniallergia korral ravi: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 28 päeva; tetratsükliini 500 mg 4 korda päevas p/o 28 päeva.

Laste hilise latentse süüfilise ja täpsustamata kestusega süüfilise ravis kasutatakse Benzathini benzylpenicillinum'it 50 000 TÜ/kg süstituna i/m mõlemasse tuharasse maksimaalselt 1,2 mln TÜ kolmel korral nädalaste intervallidega, kuuri maksimumdoosiks 7,2 mln TÜ.

Kolmandase gummatoosse ja kardiovaskulaarse süüfilise valikravi: bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1., 8. ja 15. päeval. Penitsilliiniallergia korral ravi: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 28 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 28 päeva.

Mõned spetsialistid aga on soovitanud ravida kardiovaskulaarset süüfilist neurosüüfilise raviskeemide järgi.

Neurosüüfilise ja süfiliitiliste silmakahjustuste valikravi: Benzylpenicillinum-natriumi 18–24 mln TÜ päevas (3–4 mln TÜ iga tunni järel) i/v 14 päeva, millele lisaks soovitavad paljud spetsialistid Benzathini benzylpenicillinumi 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1 kord nädalas 3 nädala jooksul bensüülpenitsilliinravi järel. Kui esineb penitsilliiniallergia: cefriaxonum 2 grammi päevas i/m või i/v 14 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga.

Kaasasündinud süüfilise ravi vastsündinutel (Eesti, 2007)

Kaasasündinud süüfilise testide alusel on vastsündinute ravi järgmine:

• A-rühm
  • penitsilliin G (bensüülpenitslliin) 100 000 – 150 000 TÜ/kg päevas manustatuna 50 000 TÜ/kg/i/v esimesel 7 elupäeval iga 12 tunni järel, edasi iga 8 tunni järel, kokku 10 päeva või
  • prokaiinpenitsilliin G 50 000 TÜ/kg doosiks i/m üks kord päevas 10 päeva.

Kui ravis jääb vahele rohkem kui 1 päev, tuleb ravi uuesti alustada.

• B-rühm
  • penitsilliin g (bensüülpenitsilliin) 100 000 kuni 150 000 TÜ/kg päevas manustatuna 50 000 TÜ/kg/i/v esimesel 7 elupäeval iga 12 tunni järel, edasi iga 8 tunni järel, kokku 10 päva või
  • prokaiinpenitsilliin G 50 000 TÜ/kg doosiks i/m üks kord päevas 10 päeva või
  • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m üks kord.
• C-rühm
  • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m ühekordse annusena.
• D- rühm
  • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m ühekordse annusena.

Ravi raseduse ajal

Süüfilise tekitaja põhjustab raseduse katkemist, enneaegset sünnitust, väikest loote sünnikaalu, surnult sündi, perinataalset surma ja kaasasündinud süüfilist.

Ravi toimub vastavalt haiguse staadiumitele.

Varase staadiumi (esmane, teisene ja varane latentne) korral on valikravim bensatiinbensüülpenitsilliin 1,2 mln, TÜ i.m. 1 kord päevas mõlemasse tuharasse 1. ja 8. päeval või bensüülpenitsilliin 1 mln TÜ i.m. 4 korda päevas 10–14 päeva. Penitsilliiniallergia korral erütromütsiin 500 mg 4 korda p.o. 14 päeva.

Hilise latentse või täpsustamata kestusega süüfilise korral kasutada bensatiinbensüülpenitsilliini 2,4 mln TÜ i.m. 1 kord päevas mõlemasse tuharasse 1., ja 8. ja 15. päeval või bensüülpenitsilliini 1 mln TÜ i.m. 4 korda päevas 21 päeva. Penitsilliiniallergia korral erütromütsiin 500 mg 4 korda 28 päeva.

Ravi ebaõnnestumine

Ravi võib ebaõnnestuda, selle põhjused pole seni teada. Arvatakse, et toimunud on uuesti nakatumine ja/või pole ravimite toime olnud piisav ning süüfilisehaige on endiselt nakkusohtlik. Aga taasesinemist esineb ka neil, keda pole ravitud.

Süüfilis surmapõhjusena

Süüfilise levikuga Euroopas 16. sajandil kaasnes sellega haigestunute suur suremus, mis võis ulatuda 20–40%.

Süüfilist on surmapõhjuseks nende rasedate arenevale lootele, kelle rasedus süüfilisnakkuse tõttu katkeb iseeneslikult või sünnib laps surnult.

Süüfilisse nakatunud noortel ja/või täiskasvanutel ei ole süüfilis tänapäeval surmapõhjustaja per se.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustas süüfilis 2000. aastal 197 000 inimese surma.

Ajaloolist

 Pikemalt artiklis Süüfilise ajalugu

2008. aastal koostatud uurimus süüfilisebakteri DNA kohta viitas bakteri pärinemisele Ameerikast mitu tuhat aastat tagasi.

Üks uurimus on asetanud bakteri kujunemise aja Uues Maailmas vahemikku 14 000–3000 aastat eKr.

Inglise teadlaste poolt Inglismaal, Rivenhalli surnuaialt leitud 25–50-aastase naise luud, kes suri ilmselt aastate 1296 ja 1445 vahel, uurimisel tuvastatud haigusjäljed naise skeletil inditseerivad, et ta nakatus tõppe tõenäoliselt sugulisel teel.

Süüfilise planeetide seisu teooria

Nürnbergi linnaarsti Theodoricus Ulseniuse kommentaar Düreri süüfilisega meest kujutaval teosel, võib viidata sellele, et tol ajal valitses seal arusaam haiguse astroloogiliste põhjuste kohta.

Süüfilise Kolumbuse-eelne teooria

Itaalia arstid Niccolò Leoniceno (1428–1524) ja Niccolò Massa (1485–1569) arvasid leidnud olevat tõendusmaterjali omandatud veneerilise süüfilise leviku kohta Vana Maailma inimeste seas ka enne Kolumbust.

Fracastro süüfiliseteooria

Girolamo Fracastro (1484–1553), kes avaldas 1546. aastal teose "Nakkusest" ("De Contagione"), uskus, et haigust kannavad edasi "seemned" (seminaria contagionum).

Süüfilise viiruse teooria

19. sajandi lõpuaastatel arvati, et süüfilise tekitajaks on viirus.

Broussais' süüfiliseteooria

Prantsuse arsti François-Joseph-Victor Broussais' (1772–1838) teooria kohaselt (1815) ei olnud süüfilis mitte haigus, vaid teatud laadi ärritus, mis avaldub kehal ning mille raviks on aadrilaskmine või ka kaanravi.

Süüfilise Kolumbuse-teooria

USA Emory ülikooli antropoloogide Euroopast pärit skelettide uuringute alusel tõi süüfilise Uuest Maailmast Vanasse Maailma ilmselt siiski 1492. aasta rännakult Santa Maria jt laevadega Kolumbus oma meeskonnaga.

Süüfilis Euroopas

15.–16. sajandil levinud süüfilis oli eriti virulentne.

1494. aastal kasutas Prantsusmaa kuningas Charles VIII (1470–1498) ära Milano hertsogkonna hertsogi Francesco Sforza abipalvet ning viis oma armee Itaaliasse (Itaalia sõda (1494–1498)), et prantslastele tagasi vallutada Napoli kuningriik. Prantsuse sõdurid, kes tulid tagasi võidukalt sõjakäigult Itaaliasse, hakkasid 1495. aastal surema seni tundmatusse, sugulisel teel levivasse haigusse – «Napoli tõbi» oli jõudnud Euroopasse.

Eestis

Esimene teade haiguse levikust Eestis on vahemikust 1495/1496 ning varasemad puhangud dokumenteeriti 1519–1520 ja 1539. aastal.

Tartu ülikooli arheoloogia doktorandi Martin Malve sõnul pärinevad Rootsi ajast, 17. sajandi lõpust teated selle kohta, et Tartus ja selle ümbruses on nähtud palju ninata inimesi ehk süfiliitikuid. Maarja kalmistul kaevates aga tuli 750 luustikust välja ainult üks süüfilishaige – mis tema sõnul aga ei tähenda, et neid üldse ei olnud, pigem surid nad lihtsalt enne ära, kui haigus jõudis areneda väga kaugele.

Põhjasõja ajal (1700–1721) olevat Rootsi garnison avanud Tallinnas süüfilise ravimiseks kaks haiglat.

Süüfiliseepideemiaid

1495. aasta Napoli tõve epideemia

Prantsuse sõdurid, kes tulid tagasi võidukalt sõjakäigult Itaaliasse, hakkasid 1495 surema seni tundmatusse, sugulisel teel levinud haigusse.

1495. aasta lõpuks oli epideemia laienenud Prantsusmaale, Šveitsi ja Saksamaale, Inglismaale ja Šotimaale jõudis süüfilis 1497. aastal. 1500. aastal jõudis süüfilis Skandinaavia maadesse: Inglismaale, Ungarisse, Kreekasse, Poola ja Venemaale. Eurooplased kandsid haiguse edasi Kolkatasse 1498, ja 1520 jõudis see inimestega Aafrikasse, Lähis-Idasse, Hiinasse, Jaapanisse ja Okeaaniasse.

1495.–1496. aasta Tallinna süüfiliseepideemia

1495.–1496. aastal oli Tallinnas süüfiliseepideemia, sellega seoses sulgesid linnavõimud ühiskondlikud kümbluskohad. Järgmised epideemiad vallandusid 1519.–1520. ja 1539. aastal.

1496. aasta Nürnbergi süüfiliseepideemia

Süüfiliseepideemia algas Nürnbergis 1496 ja vaibus 1498. aastaks.

Süüfilis Jaapanis

Süüfilis jõudis Jaapanisse 1505.

18. sajandi lõpus võis mitmes Jaapani piirkonnas olla süüfilisse nakatunud ligi pool elanikkonnast.

Venemaal

Sugulisel teel levivate haiguste epideemia ajal Venemaal (1994–2004) nakatus süüfilisse rohkem kui 2,7 miljonit inimest.

Kultuuris

Vanimaks süüfilist esitavaks esemeks loetakse 4. sajandi keraamilist nõud Peruust.

Albrecht Dürer (1471–1528) "Syphilitic Man", 1496.

Albrecht Dürer (1496) süüfilise mees – usuti astroloogilistesse põhjustesse

Süfiliitikuid kujutab ka Sebastian Brandti puulõige "Saint Mary and the Holy Child punishing the sufferers of syphilis", 1496.

Gerard de Lairesse (1641–1711) autoportreed ja Rembrandt van Rijni maalitud portree toovad esile kaasasündinud süüfilise erilised tunnusmärgid.

Rembrandt van Rijni maalitud Gerard de Lairesse'i portree, u 1665–1667, De Lairesse põdes kaasasündinud süüfilist, mille tulemusel moondus tema nägu ja kadus silmanägemine.

Kirjandus

Esimene süüfilist kirjeldav raamat oli Konrad Schellingu "In Pustulis Malas Morbum quem Malum de Francia vulgus appellat, que sunt de genere Formicarum" ("The Disease of Bad Pustules, also Popularly Called the French Malady, which is Formicarum"), mis anti välja 1495–1496.

Samal perioodil anti välja ka Hans Widmani teos "De Pustulis et Morbo qui Vulgo Mal de Franzos appellatur" ("Of Pustules and Other Disease which is Commonly Called the French Malady") 1496–1497 ja Juan de Fogueda "De Pustulis quae Asphati nominatur" ("Of Pustules which are called Asphati").

Joseph Grunpecks kirjeldas oma teoses "Tractatus de Pestilentia Scorra" ("Tractate on the Scorra Pestilence", 1498) päris täpselt esmase ja teisese süüfilise staadiume ja inkubatsiooniperioode.

Gabriele Falloppio elustas esmase süfiliitlise haavandi kirjelduse oma raamatus "De Morbo Gallico" ("The French Disease") .

1738. avaldas Jean Astruc süüfilise ja veneeriliste haiguste ajaloo kohta teose "De Morbis Venereais" ("On Venereal Disease").

Tsitaadid

Erasmus Rotterdamist (1520) kirjutas

„

If I were asked which is the most destructive of all diseases I should unhesitatingly reply, it is that which for some years has been raging with impunity … What contagion does thus invade the whole body, so much resist medical art, becomes inoculated so readily, and so cruelly tortures the patient ?

“

William Shakespeare'i teostes on kirjeldatud süüfilisega seotut.

Voltaire kirjutas

„

On their flippant way through Italy, the French carelessly picked up Genoa, Naples and syphilis. Then they were thrown out and deprived of Naples and Genoa. But they did not lose everything – syphilis went with them.

“

• Sir William Osler (12. juuli 1849 – 29. detsember 1919) :

„

The physician who knows syphilis knows medicine.

“

Termin

Süüfilise nimetus on saadud Girolamo Francastro poeemis "Syphilis Sive Morbus Gallicus" («Syphilis ehk prantsuse haigus») esineva karjuse Syphilyse (kreeka k συς – 'siga', φίλος – 'armas') järgi, kes tegi King Alcithousele altari ja kummardas teda nagu jumalat, see aga olevat solvanud vanakreeka jumalat Apollonit ja karistuseks oli haigus.

Haigus, mille kohta võidakse arvata, et tegemist on tänapäevases mõttes süüfilisega, võis kanda algul rõugete (great pox) nimetust.

16. sajandil võttis prantslane Jean François Fernel kasutusele termini lues venera.

Inglise meditsiinikirjanduses on maininud süüfilist esimesena inglise kirurg-dermatoloog Daniel Turner (1667–1741).

Süüfilise nimetus juurdus alles 18. sajandi lõpus.

Itaallased nimetasid haigust "prantsuse haiguseks", aga ka Gallic disease, morbus Gallicus või French pox, hollandlastel oli see "flaami" ja portugallastel "hispaania" või "kastiilia haigus", sakslastel French evil, venelastel "poola", poolakatel "saksa", prantslastel Napoli tõbi või "hispaania" haigus, hiljem grande verole, šotlastel grandgore ja jaapanlastel the Canton rash või the Chinese ulcer ja tahitilastel "briti haigus", pärslastel "türgi" ja türklastel ‘Christian disease’.

Ladinakeelne nimetus lues võib tähendada katku või nakkavat haigust.

Võõrkeelsed terminid: lues, harter Schanker', lues venerea, Maselsucht, maladie française, grande verole jpt.

Vaata ka

• Tuskegee süüfiliseuuring

Kirjandus

• Girolamo Fracastoro, Fracastor, La syphilis (1530) Le mal français (Extrait du livre De 1546), 1869
• Grünpeck, Joseph, Tractatus de Pestilentiali Scorra sive Mala de Franzos: Originem Remediaqu[ue] Eiusdem Continens., Nuremberg: Kaspar Hochfeder, 1496 või 1497.
• Grünpeck, Joseph. Ein hubscher Tractat von dem Ursprung des bosen Franzos, das man nennet die wilden Wartzen: auch ein Regime[n]t und ware Ertzenney mit Salben und Gedranck, wie man sich regiren soll in diser Zeyt. Nürburg: Kaspar Hochfeder, 1496 või 1497.
• Hutten, Ulrich von., Of the VVood Called Guaiacum, That Härastth the Frenche Pockes, and Also Helpeth the Goute in the Feete, the Stoone, the Palsey, Lepree, Dropsy, Fallynge Euyll, and Other Dyseases. Londini: in ædibus Thomas Berthes …, 1539.
• Daniel Turner (1667–1741), Syphilis : a practical dissertation on the venereal disease. In which, after a short account of its nature and original; the diagnostick and prognostick signs, with the best ways of curing the several degrees of that distemper, together with some historical observations relating to the same, are candidly and without reserve, communicated. In two parts, 1717
• Jean Astruc, "De morbis venereis" (pdf; 1736, 1740), prantsuse keeles
• Egan, John C, Syphilitic diseases : their pathology, diagnosis, and treatment, including experimental researches on inoculation, as a differential agent in testing the character of these affections, 1853
• James George Beaney,"Syphilis: its nature & diffusion popularly considered", Melbourne, 1869
• Charles-Paul Diday, "A Treatise on syphilis in new-born children and infants at the breast", (1883)
• Cooper, Alfred, Sir, 1846–1908; Cotterell, Edward, 1857–1898, "Syphilis" (1895)
• JEAN OLIVER, M.D., SYPHILITIC DISEASE OF THE THYMUS IN INFANTS AND THE MODE OF ORIGIN OF THE DUBOIS ABSCESSES, Am J Dis Child. 1917;13(2):158–166. doi:10.1001/archpedi.1917.01910020043005., veebruar 1917
• Griffith Evans, "Latent Syphilis and the Autonomic Nervous System", 1937
• Albert Wiedmann, "Syphilis und Ulcus Molle: Bandteil A", 1962
• Herbert M. Shelton, "Syphilis: Werewolf of Medicine", september 1996
• Lawrence R. Stanberry, Susan L Rosenthal, "Sexually Transmitted Diseases: Vaccines, Prevention, and Control", 2012, 12.04.2015)
• Rebecca E. LaFond ja Sheila A. Lukehart, Biological Basis for Syphilis, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 2006, lk 29–49, 19. väljaanne, nr 1. Vaadatud 13.04.2015)
• Anja Schonlau, "Syphilis in der Literatur: über Ästhetik, Moral, Genie und Medizin (1880–2000)", 2005
• David Warrell, Timothy M. Cox, John Firth, Estée Török, Oxford Textbook of Medicine: Infection, Oxfod University Press, lk 504 – 514, 2012, 13.04.2015)
• The Internet Archive: Syphilis
• Public Health Agency of Canada, Canadian Guidelines on Sexually Transmitted Infections, 2014

Süüfilise ajalugu

• Mark Rose, Origins of Syphilis, 50. väljaanne, Number 1, jaanuar/veebruar 1997
• Bruce M. Rothschild, History of Syphilis, Clin Infect Dis. (2005) 40 (10): 1454–1463., doi: 10.1086/429626
• John J. Ross, Shakespeare's Chancre: Did the Bard Have Syphilis?, Clin Infect Dis. (2005) 40 (3): 399–404., doi: 10.1086/427288
• John Parascandola, "Sex, Sin, and Science: A History of Syphilis in America", 2008
• GEORGE J. ARMELAGOS, MOLLY K. ZUCKERMAN, ja KRISTIN N. HARPER, The Science Behind Pre-Columbian Evidence of Syphilis in Europe: Research by Documentary, Evolutionary Anthropology 21:50–57 (2012)
• Carme Rissech, Charlotte Roberts, Xavier Tomás-Batlle, Xavier Tomás-Gimeno, Benjamin Fuller, Pedro Luis Fernandez ja Miguel Botella, A Roman Skeleton with Possible Treponematosis in the North-East of the Iberian Peninsula: A Morphological and Radiological Study, International Journal of Osteoarchaeology, 10. oktoober 2011, DOI: 10.1002/oa.1293, John Wiley & Sons, Ltd., 23. väljaanne, nr 6, lk 651–663, november/detsember 2013
• Arthur C. Aufderheide, Conrado Rodriguez-Martin, Odin Langsjoen, "The Cambridge Encyclopedia of Human Paleopathology", lk 154–171, 7.04.2015)
• LIZZIE PARRY, Did Christopher Columbus really bring syphilis back to Europe? Croatian skeleton proves disease had been around since Roman times, 4. detsember 2014. Vaadatud 22.04.2015)

Süüfiliseuuringud

• Bernard Black-Schaffer ja Paul D. Rosahn, Studies in Syphilis II. Methods of Analysis of Yale Autopsy Protocols, Including a Code for the Punched Card Study of Syphilis,

Yale J Biol Med. 1943 Mar; 15(4): 575–586., PMCID: PMC2601424. Vaadatud 12.04.2015)

• Paul D. Rosahn ja Bernard Black-Schaffer, Studies in Syphilis III. Mortality and Morbidity Findings in the Yale Autopsy Series, Yale J Biol Med. märts 1943; 15(4): 587–602., PMCID: PMC2601419. Vaadatud 12.04.2015)
• Sing Sing: MAGNUSON HJ, THOMAS EW, OLANSKY S, KAPLAN BI, DE MELLO L, CUTLER JC., Inoculation syphilis in human volunteers., Medicine (Baltimore). veebruar 1956;35. väljaanne, nr 1, lk 33–82, PMID 13296652

Syphilograph 's (syphidologie)

• John Hunter (13. veebruar 1728 – 16. oktoober 1793), J. K. Proksch, John Hunter als Syphilograph, Vierteljahresschrift für Dermatologie und Syphilis, 19. väljaanne, nr 1, lk 71–99, 1887
• Philippe Ricord (1800–1889) Syphilographer, 5. jaanuar 1970, 211.väljaanne, nr 1, JAMA. 1970;211(1):115–116. doi:10.1001/jama.1970.03170010069015.

Võimalikud süfiliitikud

• R S Morton, Did Catherine the Great of Russia have syphilis?, Genitourin Med 1991;67:498–502
• Syphilis Böse Plattern, 11.01.1993, Der Spiegel, 2/1993
• Justinianus I: Lascaratos J, Poulakou-Rebelakou E., Did Justinian the Great (527–565 CE) suffer from syphilis?, Int J Dermatol. oktoober 1999 ;38(10):787-91.
• Jan Dirk Blom, "A Dictionary of Hallucinations", lk 233, 2010
• Dr Ananya Mandal, MD, Syphilis History. Vaadatud 14.04.2015)
• David Shavin, Maupertuis: The Man Who Tried to Flatten Leibniz, Chicago: University of Chicago Press, 2003
• Zohar Strugatsky, 10 Historical Figures Who Had Syphilis, 2. juuli 2014

Epidemioloogia

• EUROPEAN COMMISSION HEALTH AND CONSUMERS DIRECTORATE-GENERAL, Syphilis Number of cases, detsember 2009

Eestikeelne kirjandus (veebipõhine)

• Kas seksuaalrevolutsiooni võisid põhjustada antibiootikumid?, 30. jaanuar 2013

Süüfilise diagnostika

• C Bruck, E. Jakobsthal, V. Kafka, J. Zeissler, "Handbuch der Serodiagnose der Syphilis", 1924
• SANDRA A. LARSEN, BRET M. STEINER, ja ANDREW H. RUDOLPH, Laboratory Diagnosis and Interpretation of Tests for Syphilis, lk 11, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 1995, lk 1–21, 8. väljaanne, nr 1. Vaadatud 8.04.2015)
• Sam Ratnam, PhD MPH FCCM, The laboratory diagnosis of syphilis, Can J Infect Dis Med Microbiol. jaanuar-veebruar 2005 ; 16(1): 45–51., PMCID: PMC2095002
• Surajit Nayak ja Basanti Acharjya, VDRL Test and its Interpretation, Indian J Dermatol. jaanuar–veebruar 2012; 57(1): 3–8.

doi: 10.4103/0019-5154.92666, PMCID: PMC3312652

• É. Nemes-Nikodém, E. Vörös, K. Pónyai, L. Párducz, S. Kárpáti, F. Rozgonyi, ja E. Ostorházi, The importance of IgM positivity in laboratory diagnosis of gestational and congenital syphilis, Eur J Microbiol Immunol (Bp). juuni 2012 ; 2(2): 157–160. doi: 10.1556/EuJMI.2.2012.2.9, PMCID: PMC3956965
• Tartu Ülikooli Kliinikum, Süüfilise diagnostika muudatus, 3. Märts 2014
• SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, NAKKUSHAIGUSTE UURINGUD
• Koostajad: Elo Saue (ITK), Kai Jõers (TÜK), Maiga Mägi (PERH), Maire Tehvre (LTKH), Monyca Sepp (Pärnu H, IVKH), Paul Naaber (Quattromed), Raili Randoja (TÜK), ELMÜ süüfilise laboratoorse diagnostika algoritm 2014

Süüfilis ja silmad

• Josef Igersheimer, "Syphilis und Auge", 1918

Süüfiliseravi ajalugu

• Syphilis and seiseinyū: manufacturing a mercurial drug in early modern Japan
• Cures against syphilis through history [da]
• R. R. Willcox, Treatment of Early Venereal Syphilis with Antibiotics, Br J Vener Dis. september 1962; 38(3): 109–125. PMCID: PMC1047489

Eesti ravijuhendid

• Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm, Terje Kukk, Anneli Uusküla, Heli Rajangu, Tatjana Brilene, Kai Zilmer, Ivo Saarma, Helle Karro, Lee Tammemäe, Ferenc Szirko, Gennadi Timberg, Margus Punab, Riina Kallikorm, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, I. Omandatud süüfilis, Eesti Arst 2007; 86 (10): 770–777
• Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm, Terje Kukk, Anneli Uusküla, Heli Rajangu, Tatjana Brilene, Kai Zilmer, Ivo Saarma, Helle Karro, Lee Tammemäe, Ferenc Szirko, Gennadi Timberg, Margus Punab, Riina Kallikorm, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231–241
• Tatjana Brilene, Kai Haldre, Helle Karro, Pille Konno, Terje Kukk, Matti Maimets, Margus Punab, Airi Põder, Helgi Silm, Ferenc Szirko, Andrei Sõritsa, Kai Zilmer, Toomas Tamm, Lee Tammemäe, Gennadi Timberg, Anneli Uusküla, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide ravijuhis Eestis 2011, lk 10– 26, 2011
  • Süüfiliseravi penitslliiniallergia korral
• Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus, Management of Persons Who Have a History of Penicillin Allergy, 2010 STD Treatment Guidelines
  • • TABLE 1. Oral desensitization protocol for patients with a positive skin test
  • Alternatiivravi
• Swami Sadashiva Tirtha, "The Ayurveda Encyclopedia: Natural Secrets to Healing, Prevention, and Longevity", lk 524, 2. trükk, 2007

Teisene süüfilis

• Cruz AR, Ramirez LG, Zuluaga AV, Pillay A, Abreu C, Valencia CA, La Vake C, Cervantes JL, Dunham-Ems S, Cartun R, Mavilio D, Radolf JD, Salazar JC., Immune evasion and recognition of the syphilis spirochete in blood and skin of secondary syphilis patients: two immunologically distinct compartments., PLoS Negl Trop Dis. 2012;6(7):e1717. doi: 10.1371/journal.pntd.0001717.

Kardiovaskulaarne süüfilis

• Süfiliitiline aortiit ja aordianeurüsm
• H. ALEXANDER HEGGTVEIT, M.D., Syphilitic Aortitis A Clinicopathologic Autopsy Study of 100 Cases, 1950 to 1960. Vaadatud 8.04.2015)
• Matthew I Tomey, Venkatesh L Murthy ja Joshua A Beckman, Giant syphilitic aortic aneurysm: A case report and review of the literature, Vascular Medicine, 16(5) 360–364, 2011
• Nelson Paulo, José Cascarejo ja Luís Vouga, Syphilitic aneurysm of the ascending aorta, 28. november 2011, Interact CardioVasc Thorac Surg (2012) 14 (2): 223–225., doi: 10.1093/icvts/ivr067
• Dr Henry Knipe ja Dr Behnam Shayegi jt. Luetic aneurysm

Neurosüüfilis

• Southard, Elmer Ernest, 1876–1920; Solomin, Harry Caesar, 1889–, Neurosyphilis; modern systematic diagnosis and treatment, presented in one hundred and thirty-seven case histories, 1917
• JOSEPH EARLE MOORE, M.D., STUDIES IN ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS III. THE APPARENT INFLUENCE OF PREGNANCY ON THE INCIDENCE OF NEUROSYPHILIS IN WOMEN, Arch Intern Med (Chic). 1922;30(5):548–554. doi:10.1001/archinte.1922.00110110019002.
• LOREN W. SHAFFER, M.D., ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS DEVELOPING DURING SYSTEMATIC TREATMENT, August 1924, Arch Derm Syphilol. 1924;10(2):209–213. doi:10.1001/archderm.1924.02360260072007.
• WILLIAM T. FORD, M.D.; RICHTER H. WIGGALL, M.D.; JOHN H. STOKES, M.D.

PENICILLIN THERAPY OF ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS The Spinal Fluid Cell Count as a Guide to Therapeutic Response and Re-treatment, AMA Arch Intern Med. 1951;88(2):235–242., doi:10.1001/archinte.1951.03810080103010.

• C. S. NICOL, M.D., M.R.C.P., THE TREATMENT OF NEUROSYPHILIS, jaanuar 1953
• Yehudi M. Felman, MD, Lumbar Puncture in Asymptomatic Neurosyphilis, märts 1985, Arch Intern Med. 1985;145(3):422–423. doi:10.1001/archinte.1985.00360030054010.
• Christina M. Marra, Clare L. Maxwell, Lauren Tantalo, Molly Eaton, Anne M. Rompalo, Charles Raines, Bradley P. Stoner, James J. Corbett, Michael Augenbraun, Mark Zajackowski, Romina Kee, ja Sheila A. Lukehart, Normalization of Cerebrospinal Fluid Abnormalities after Neurosyphilis Therapy: Does HIV Status Matter?, Clin Infect Dis. (2004) 38 (7): 1001–1006., doi: 10.1086/382532
• Christina M Marra, MD, Francisco Gonzalez-Scarano, MD, John G Bartlett, MD, John F Dashe, MD, PhD,Neurosyphilis

Retsidiveeruv süüfilis

• JOHN H. STOKES, M.D.; JOHN H. BESANCON, M.D.; ARTHUR G. SCHOCH, M.D., INFECTIOUS RECURRENCE AND MUCOCUTANEOUS RELAPSE IN SYPHILIS DIAGNOSIS, PUBLIC HEALTH SIGNIFICANCE AND RELATION TO TREATMENT, 31. jaanuar 1931, JAMA. 1931;96(5):344–351. doi:10.1001/jama.1931.02720310034007.
• HARRY PARISER, M.D., INFECTIOUS RELAPSE IN SYPHILIS OF MORE THAN TWO YEARS' DURATION, JAMA. 23. september 1939, 113. väljaanne, nr 13, 1939;113(13):1206–1208. doi:10.1001/jama.1939.02800380024007.
• T. Walter, B. Lebouche, P. Miailhes, L. Cotte, C. Roure, I. Schlienger, ja C. Trepo, Symptomatic Relapse of Neurologic Syphilis after Benzathine Penicillin G Therapy for Primary or Secondary Syphilis in HIV-Infected Patients, Clin Infect Dis. (2006) 43 (6): 787–790. doi: 10.1086/507099

Eksperimentaalne süüfilis

• Süüria hamster: O. BAGASRA, H. KUSHNERt & S. HASHEMI, Lymphocyte function in experimental endemic syphilis of Syrian hamsters, Immunology 1985, 56 9, 29. märts 1985

Patoloogia

• J L Turk, Syphilitic caries of the skull–the changing face of medicine., J R Soc Med. märts 1995; 88(3): 146–148.

PMCID: PMC1295133

Välislingid

• "Süüfilis saabus Euroopasse siiski koos Kolumbusega" ERR Teadus, 21. detsember 2011