Ortogonaalne sagedustihendus
Ortogonaalne sagedustihendus, lühend OFDM (orthogonal frequency-division multiplexing), on hulkkandja-modulatsioonimeetod, mille puhul laiaribaline digitaalsignaal edastatakse osasignaalide kaupa korraga paljudel abikandesagedustel kitsastes kõrvutistes sagedusribades. Kandevõnkumiste ortogonaalsus ehk ristiolek (90-kraadine faasinihe) naaberribades on vajalik signaalide ribadevahelise ülekostvuse vähendamiseks. Kasutatakse ka kodeeritud ortogonaalset sagedustihendust COFDM (coded orthogonal frequency-division multiplexing), mille puhul OFDM on täiendatud edastusjärgse veaparandusega.
Sagedusribades rakendatakse kvadratuuramplituudmodulatsiooni (QAM). Ühe sümbolisammuga edastatakse 4-QAM korral 2 bitti,16-QAM korral 4 bitti, 64-QAM ‒ 6 bitti, 256-QAM ‒ 8 bitti jne. Näiteks 4 biti korral kantakse 7000 abikandesagedusel korraga üle 28 000 bitti; üldise sagedusriba laiusel 8 MHz võib siis andmekiirus ulatuda väärtuseni 30 Mbit/s.
OFDM ja COFDM on kasutusel paljudes andmeedastussüsteemides, näiteks
- digitaalne audioringhääling DAB (Digital Audio Broadcasting) ‒ 192‒1536 kandjat, üldine ribalaius 1,5 MHz;
- maapealse leviga digitelevisioon DVB-T ‒ 2048, 4096 või 8192 kandjat, üldine ribalaius 6,5‒8 MHz;
- WLAN (WiFi) vastavalt standardeile IEEE 802.11a, IEEE 802.11g ja IEEE 802.11n;
- ADSL ‒ 32 kandjat üles- ja 190 kandjat allalaadimisel, iga kandja ribalaius 4,3125 kHz, üldine ribalaius ca 1 MHz;
- WiMAX vastavalt standardile IEEE 802.16.2 ‒ 256 või 2048 kandjat;
- mobiilside standard LTE ‒ 1200 kandjat.