Nikolai Berdjajev

Nikolai Berdjajev (Николай Александрович Бердяев; 18. aprill, vana kalendri järgi 6. aprill 1874 Kiiev – 24. märts 1948 Clamart, Prantsusmaa) oli vene poliitiline ja religioosne filosoof, üks eksistentsialismi alusepanijaid Venemaal.

Paljude kaasaegsete arvates oli ta mõtleja, kes suutis teistest enam ellu viia 20. sajandi alguse vaimse taassünni ideed. Algul oli ta marksismi ja uuskantiaanluse mõju all: proovis sünteesida ajaloo materialistlikku käsitlust ja Kanti eetilist õpetust. Hiljem pöördus filosoofia poole, oli tugevalt mõjutatud Fjodor Dostojevskist, Vladimir Solovjovist, Viktor Nesmelovist ning hiljem Jakob Böhmest.

Elulugu

Berdjajev sündis sõjaväelase perekonnas. Ta õppis algul Kiievi kadetikorpuses, aastal 1894 astus Kiievi ülikooli. Seal huvitus ta marksismist ja osales marksistlike ringide töös. Sel ajal sõbrunes ta muuhulgas Lev Šestoviga, sõprus kestis kuni Šestovi surmani Pariisis.

Aastal 1898 Berdjajev arreteeriti ja saadeti hiljem kolmeks aastaks Vologda kubermangu asumisele. 1899. aastal ilmus saksa marksistlikus ajakirjas Neue Zeit Berdjajevi esimene artikkel "Ф. А. Ланге и критичесая философия в ее отношении к социализму" ("F. A. Lange ja kriitiline filosoofia tema suhtumises sotsialismi"). Asumisel olemise ajal ilmus ka Berdjajevi esimene raamat "Субьективизм и индивидуализм в общественной философии" ("Subjektivism ja objektivism ühiskonnafilosoofias", 1901). Selles kritiseeris Berdjajev narodnikute ideid ja üritas marksismi sünteesida Kanti ja Fichte idealistliku filosoofiaga. Raamatule kirjutas eessõna Pjotr Struve.

1904. aasta suvel Berdjajev abiellus ja sama aasta sügisel asus elama Peterburisse, et anda seal koos Sergei Bulgakoviga välja ajakirja "Novõi putj". Peagi ajakiri reorganiseeriti, selle uueks nimeks sai "Voprossõ žizni". Selle väljaande koostamisest võtsid lisaks Berdjajevile ja Bulgakovile osa veel Dimitri Merežkovski, Vassili Rozanov, Vjatšeslav Ivanov, Fjodor Sologub, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Valeri Brjussov, Aleksei Remizov, Lev Šestov, Semjon Frank ja Pjotr Struve.

Sel ajal tutvus Berdjajev Dmitri Merežkovski ja tema abikaasa Zinaida Hippiusega. Algul oli läbikäimine väga tihe, hiljem suhted jahenesid oluliselt. Hilisematel aegadel Pariisis pidas Merežkovski Berdjajevit vaat et bolševikuks. Osalt Merežkovski mõjudele vastandudes lähenes Berdjajev õigeusu kirikule.

Aastal 1907 ilmusid artiklite kogumikud "Sub specie aeternitatis" ("Igaviku seisukohast") ja "Новое религиозное сознание и общественность" ("Uus religioosne teadvus ja üldsus"). Nende kogumikega algas Berdjajevi üleminek idealismist religioosse ideoloogia ja usulise romantismi juurde. Samal aastal sõitis Berdjajev välismaale ja veetis talve Pariisis. Tagasi pöördus juba Moskvasse. Seal osales ta Sergei Bulgakovi poolt organiseeritud usulis-filosoofilise ringi töös. Bulgakovi vahendusel tutvus Berdjajev ka Pjotr Florenskiga.

1909. aastal ilmus kogumik "Vehhi", kus lisaks Berdjajevile olid tegevad Mihhail Geršenson, Sergei Bulgakov, Aleksandr Isgojev, Bogdan Kistjakovski, Pjotr Struve ja Semjon Frank. Berdjajev avaldas selles artikli "Философская истина и интеллигентская правда" ("Filosoofia tõde ja intelligentsi õigus"). Kogumiku laiem eesmärk oli saada üle poliitilisest võitlusest ja veenda vene intelligentsi vaatama üle oma vaimsed väärtused ja nende hierarhia. Kogumiku autorid üritasid näidata, et jäädes pidama ainult puhtpoliitiliste küsimuste juurde, ei suuda vene intelligents neid küsimusi lahendada, märksa olulisematest üldinimlikest probleemidest rääkimata. Sedasama teemat arendab ka Berdjajevi 1910. aastal ilmunud artiklite kogu "Духовный кризис интеллигенции" ("Intelligentsi vaimne kriis").

Pärast 1917. aasta revolutsioone Venemaal töötas Berdjajev Nõukogude Riiklikus Kirjanduse Instituudis, Moskva Ülikoolis ja Venemaa Kujutava Kunsti Akadeemias ning kirjutas raamatud "Философия неравенства. Письма к недругам по социальной философии" ("Ebavõrdsuse filosoofia") ja "Философия Достоевского" ("Dostojevski filosoofia").

Tšekaa vahistas Berdjajevi korduvalt 1920. ja 1922. aastal nõukogudevastase tegevuse süüdistusega. VK(b)P KK Poliitbüroo ja Kesktäitevkomitee Presiidiumi ühisotsuse alusel saadeti Berdjajev 1922. aastal Nõukogude Liidust välja tähtajatule asumisele. Koos suure hulga Venemaa intelligentsi esindajatega asus ta elama Saksamaale, 1924. aastal aga kolis ümber Prantsusmaale. Paguluses elas Berdjajev pingelist elu: töötas toimetajana kirjastuses YMCA-PRESS, mis andis välja vene emigrantide raamatuid, juhtis religioosset filosoofiaajakirja "Путь" ("Tee"), pidas loenguid, teda avaldati sageli. 1934. aasta 13. märtsil esines ta ka Eestis, Mustpeade klubi saalis Tallinnas loenguga "Inimene ja kollektiiv" ("Üksikisik ja ühiskond"), mida refereeriti Eesti ajakirjanduses. 1947. aastal sai ta Cambridge'i Ülikoolis audoktori kraadi (doctor honoris causa). Ta jätkas oluliste teemade arendamist, mõjutades sellega Lääne-Euroopa mõtte arengut. Berdjajev suri kirjutuslaua taga, töötades järjekordse teose kallal.

Nikolai Berdjajevi enese hinnangul avaneb tema maailmanägemus järgmistes töödes: "Loomingu mõte", "Ajaloo mõte", "Vaba vaimu filosoofia", "Inimese ülesandest", "Mina ja objektide maailm".

Raamatud

• "Философия свободы" ("Vabaduse filosoofia"; 1911)

Teosed eesti keeles

• "Vene kommunismi lätted ja tähendus" (Истоки и смысл русского коммунизма). Tõlkinud Jaan Isotamm – Akadeemia 1989, nr 8, 9 ja 1990, nr 1, 2, 3, 4, 5; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis: 1989/8, 1989/9, 1990/1, 1990/2, 1990/3, 1990/4, 1990/5
• "Satanist Picasso" – Poliitika 1991, nr 9, lk 93–95
• "Aristokraatiast" (teosest "Ebavõrdsuse filosoofia"). Tõlkinud Meelis Tõns – Akadeemia 1992, nr 2, lk 428–443; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu diditaalarhiivis
• "Filosoofia ja religioon" (lühendatult raamatust "Vabaduse filosoofia"). Tõlkinud Anneli Pekkonen – Päikesetuul 2002 nr 9, lk 6
• "Inimese orjusest ja vabadusest. Personalistliku filosoofia kogemus" (Царство духа и царство кесаря – о рабстве и свободе человека: опыт персоналистической философии). Tõlkinud Hillar Künnapas, järelsõna: Peeter Torop. Sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2015, ISBN 9789985775332
• "Enesetunnetus. Filosoofilise autobiograafia kogemus" (Самопознание. Опыт философской автобиографии). Tõlkinud ja järelsõna: Hillar Künnapas. Sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2015, 496 lk; ISBN 9789985775639
• "Loomingu mõte : inimese õigustamise katse" (Смысл творчества (Опыт оправдания человека), 1916). tõlkinud Ants Paikre; toimetanud Urmas Tõnisson; järelsõna: Peeter Torop. Sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2016, 462 lk; ISBN 9789985775233
• "Venemaa saatus. Katsed kirjeldada sõja ja rahvuse psühholoogiat" (Судьба России). Tõlkinud ja järelsõna: Hillar Künnapas, Postimees Kirjastus, Tallinn 2023, 264 lk; ISBN 9789916712771

Kirjandus

• "Inimene ja kollektiiv. Prof. N. Berdjajevi loeng" Päevaleht, 15. märts 1934, lk 4
• Peeter Torop, "Vabadus ja orjus ajaloos: Berdjajev" – Akadeemia 1989, nr 8, lk 1778–87; uustrükk – Toropi artiklikogumikus "Kultuurimärgid", Ilmamaa, Tartu 1999, lk 238–250
• Hjalmar Pöhl, "Berdjajevi marksismi- ja kommunismikriitika teoloogiline sisu". Tõlkinud Kalle Kasemaa – Akadeemia 1990, nr 5, lk 1106–20
• Peeter Torop, "Kollektivistlikust anarhismist" – Vikerkaar 1998, nr 1/2, lk 75–80
• Marek Tamm, "Kaasaegne keskaeg" ('Uuest keskajast' XX sajandi filosoofias: Nikolai Berdjajev, Georg Henrik von Wright, Alain Minc) – Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 152–159; redigeeritud uustrükk pealkirjaga "Kas keskaeg tuleb tagasi?" – Marek Tamme raamatus "Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist", Tallinn, Loomingu Raamatukogu 2012, nr 28–30, lk 22–31
• Raivo J. Raave, "Nikolai Berdjajevi loovuse filosoofia" –"Doktorantidelt sotsiaal- ja kasvatusteadustele: sotsiaal- ja kasvatusteaduste doktorantide III teaduskonverents 21.-22. aprillil 2005 TLÜs: artiklite kogumik", Tallinn 2006: ISBN 998558421x; lk 360–374
• Raivo J. Raave, "Konservatiivse revolutsiooni esiisa" – KesKus 2008, juuli, lk 57
• Arne Hiob, "Vene religioonifilosoofia lühiülevaade", EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2014, 122 lk; ISBN 9789949906543

Välislingid

• Urmas Kiil, "Eelolev nädal möödanikus", Oma Saar 28. veebruar 2009